1950/1983/2012, Reykjavik/Akureyri, Island. Helgi armastab väga klassikalisi krimiromaane ja politseiuurijaks pürgimine viis ta Suurbritanniasse kriminoloogiat õppima. Magistrikraadist lahutab teda vaid lõputöö. Nooruk naaseb kodumaale, et lahata üksikasjalikult, kuidas ligi 30 aastat tagasi lahendati juhtum vanas tuberkuloosisanatooriumis Islandi põhjaosas. Esmalt suri ülemõde, seejärel sooritas peaarst pealtnäha enesetapu. Helgi küsitleb ammuse juhtumiga seotuid, valmistub täiskohaga tööle hakkama ja varjab eraelus luuravat tumedat saladust.

On vana sanatoorium ja eraldatus. On verine mõrv. On piiratud hulk kahtlusaluseid. On puntras eraeluga peategelane. Teoses justkui oleks kõik olemas, aga see ei suutnud kuidagi kaasa tõmmata. Ragnar Jónasson ei pannud mind selles raamatus tegelastele kaasa elama. Kõik jäid kuidagi kaugeks ja võõraks. Lugu venis, sest päris sündmuste asemel on palju vestluste kaudu meenutamist. Sanatoorium ei kerki silme ette, kõhedust ei tule. Nii algse juhtumi luukeresid kui ka koduseid paljastusi hoitakse kiivalt tagasi, kuni need ei paku enam huvi. Isegi süüdlane tundus lõpuks ebaoluline. Lugemas hoidis teine vaatenurk Hulda loole. Seetõttu ja kuna lõpp jäi kuristiku kohale rippuma, olen valmis Helgi tegemistest edasi lugema.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, Vestmani saared. Elasid kord sama ühikakoridori peal seitse noort - Trausti, Ari, Leifur, Sigga, Ragga, Gugga ja Guðbjört. Aastaid hiljem on üks kadunud, üks surnud ja ülejäänud viis teel tema matustele. Trausti loodab kurbadest asjaoludest hoolimata toredat jällenägemist, ent neid hakkab kollitama sünge saladus ühisest minevikust ning viiendaks päevaks on seltskonnas rohkem surnuid kui elavaid. Kui leitakse lõkkes leegitsev laip ning selle kõrvalt veel teinegi, on vaja kohtuarst Iðunni, kes küll parema meelega Vestmani saartest eemale hoiaks, kuna seal elab tema isa, kellega ta ei taha mingit tegemist teha.

"Kes tulega mängib..." pakub kurba sasipundart, kus tegelased teevad ainult halbu ja veel halvemaid valikuid, mässides end aina rohkem sisse. Sarnaselt eelmise osaga alustame laipade kirjeldusega ja järgneb loo lahti rullumine kahte liini pidi - sõprade saabumine Vestmanile ning politsei neist maha jäänud segadust lahti harutamas. Uurijate asemel juurdluse kohtuarsti silme läbi vaatamine on kirjanikku innustanud laipadele rohkelt veidrusi külge pookima, nii eksitavaid kui ka lahenduseni viivaid. Iðunn ei saa niigi keskenduda, kuna pere on haisu ninna saanud, et ta kodusaarel viibib.

Lisaks saarel aset leidnud tragöödiale selgineb kildhaaval üks eriti raju pidu tudengiajast, millest osalejad mäletavad vaid üksikuid hetki. Kurjakuulutav lõpp on kogu aeg õhus ning aimdus peagi juhtuva osas muudab lugemise eriti kõhedaks. Pinge ei lange, sest jokkereid varrukasse jagub. Pealegi teeb tegeliku sündmustiku teadmine huvitavaks politsei teooriate jälgimise, iseäranis selle, mis uurijatel kahe silma vahele jääb.

Kui esimene osa pakkus rohkelt õõva, siis teise osa valdavaks emotsiooniks jäi suur nukrus. Kuna esimesest osast Týriga seoses jäänud põletavate küsimuste kõrval läheb nüüd korda ka Iðunni käekäik, siis pole enam kahtlust, kas loen sarja edasi. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Ragnar Jónasson "Pimedus" pajatab pensioni veerel naispolitseiniku viimasest juhtumist - Islandil otsa leidnud immigrandist. Romaan oli õige kaua riiuli pimedas nurgas seda õiget aega oodanud ning nüüd Islandi reisiks pakkides otsisin muidugi kõik islandi krimkad välja.

Tänapäev, Reykjavik. 64-aastane politseiuurija Hulda jääb peagi pensionile, aga lähedastest ilma jäänud naine ei oota sugugi ärateenitud puhkust sisutühjade päevadega. Kardetud hetk, kui palutakse laud vabastada, saabub oodatust varemgi, sest asendaja hingab juba kuklasse. Hulda võitleb endale välja veel viimase nädala ja viimase uurimistöö, haarates kümne küünega ülemuse lausekõlksust, et valigu siis ajaveetmiseks mõni vanadest juhtumitest. Naisele jääb kripeldama napp juurdlus eelmisest aastast, enesetapuna kirja läinud venelannast immigrandi surm. Tal on mõned päevad, et tulla toime tööga, mida värskete jälgedega ei suudetud.

Kui eelmine Islandi raamat viis mind novembrisse, siis pealkirjale vastuoluliselt toimub "Pimeduse" tegevus hiliskevadel, ent sellegipoolest oleks paremat aega romaani lugemiseks raske leida. Nimelt valmis sel aastal teose põhjal teleseriaal, mille esimest osa Iceland Noiri raames lausa kinoekraanil nägin ja kuulsin nii mõndagi kaadritagust lugu. Olin selleks hetkeks lugenud umbes sadakond lehekülge ning üllatusin, kui palju detaile kardinaalselt erinesid. Näiteks olid täie tervise juures raamatus ammu manalateed läinud tegelased, viimane juhtum algas täiesti erinevalt ning asjaolud, mida Hulda ja lugejad saavad teada üsna loo lõpus ilmnevad juba esimeses episoodis. Visuaalne pool lõi pahviks võimsate kaadritega Reykjavikist või liustikust kogu oma lumises hiilguses. Muide, sari on tehtud inglise keeles rahvusvaheliste osatäitjatega, mis lisab omamoodi võlu. Loodan väga, et saan peagi järgmisi osi näha ning eriti tore oleks, kui see mõnda eesti telekanalisse jõuaks.

Ma ei saa öelda, et vaimustusin kurbade sündmuste laviinist, aga teisest küljest kasutas raamat neid haarava süžee ehitamiseks ning kui meisterlikeks krimkadeks lugeda need, mille lõpp jääb meelde, siis usun, et "Pimedus" klassifitseerub ja see lahendus nii pea ei unune.

Jørn Lier Horst "Kuritahtlikkus" ja "Juhtum 1569" on mõlemad krimkad, kus uute sündmuste valguses tuleb uurida vanu toimikuid. Esimene on kurikavala sarimõrvari lugu, teises on esmapilgul ilmselge lahendusega juhtum, mille uurimisel tehti hirmpalju vigu. Peategelane William Wisting sai mulle sümpaatseks raamatuga "Katharina kood" ja Horsti järgmised raamatud ootasid juba ammu riiulis, millal ühe õige detektiivika isu tekib.

Tänapäev, Larviki vald, Norra. Neljandat aastat trellide taga istuv sarimõrvar Tom Kerr on viimaks valmis avaldama, kuhu ta peitis oma kolmanda ohvri, kuid ta tahab isiklikult teed juhatada. Politsei on valmis põgenemiskatseks ning kasutusele võtnud mitmed abinõud, kuid ometi kavaldab kurjategija nad üle ja pääseb putku. Arvatavasti on mängus tema algne abiline See Teine, keda varasemalt pole õnnestunud tabada. Muidugi jõuab kõik meediasse ja William Wistingul tuleb silmitsi seista faktiga, et naisi julmalt piinanud mõrtsuka põgenemine ja mitme politseiniku haavatasaamine jääb tema kraesse.

Tänapäev, Larviki ja Porsgrunni vallad, Norra. William Wisting ei saa isegi puhkust rahulikult veeta. Esiteks hoiab ta silma peal, kuidas edeneb kadunud kohaliku naise otsimine. Teiseks potsatab mehe postkasti napp kiri, mis viitab mingisugusele vanale juhtumile numbriga 1569. See ei jää ainsaks omataoliseks. Muidugi ei suuda politseinik uudishimust võitu saada ja otsib vanad toimikud üles. Tegu pole isegi lahendamata juhtumiga. 17-aastane neiu tapeti, kui ta töölt koju sõitis. Tema endine poiss-sõber mõisteti süüdi, kuna kõik asitõendid näitasid talle. Ometi avastab Wisting sügavamale kaevates, et üht-teist jäi uurimisel siiski tähelepanuta.

"Kuritahtlikkus" viib lugeja tüüpilise skandinaavia krimka pärusmaale, kus tegutsevad sarimõrvarid, kes oma ohvreid jubedalt piinavad. Romaan on tempokas, panused aina tõusevad ja pinge krudib. Muide, selle raamatu põhjal on tehtud sarja "Wisting" teine hooaeg! Kui sa lugesid mu postitust "Katharina koodist", tead, et esimese Wistingu romaani puhul mulle just meeldis, et seal ei olnud äärmuslikke mõrvu. Vanade tolmuste toimikute kallal askeldamine kutsub mind hoopis rohkem, mistõttu "Juhtum 1569" meeldis mulle kahest romaanist enam, kuigi ka seal on üks päris võigas surm, mis mind mitu päeva kummitas. Juba ammu olen aga täpselt sellise lõpuga lugu igatsenud. Ei tahakski väga rohkem midagi sisu kohta reeta. Üks Horsti krimka ootab mul veel riiulis maiuspalana lugemist.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatute eest!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Järjekordselt raamaturiiuli ees seistes lugemist valides püüdis mu tähelepanu millegipärast Maria Grund "Surmapatt", mis mõni aeg tagasi kirjastuselt minuni jõudis. Kaanekujundus on küll üpriski eemaletõukav, aga sisukirjeldus seitsme lapse ja seitsme patuga kutsus lugema.

Tänapäev, saar Rootsi idarannikul. Kriminaalkomissar Sanna on uurijana tasemel, kuid isiklik elu on peale lähedaste hukkumist rööbastelt maha jooksnud. Naise partner on pensionile minemas ja mandrilt saabub asendajaks Eir, kes loodab peagi hea soovitusega tagasi kriposse suunduda. Juba esimesel tööpäeval tuleb väljakutse veega täitunud karjääri juurde, kust leiti neljateistaastase Mia Askari surnukeha, randmed läbilõigatud, ilmselge enesetapp. Järgmisel päeval leitakse jõhkralt mõrvatud rikas vanaproua. Juhtlõngu eriti pole, kuid tolle ratastoolis abikaasa on kui maa alla vajunud. Ei möödu kuigi palju aega, kui ilmub järgmine laip, täpselt sama jõhkralt tapetud, kui eelmine. Tuleb välja, et mõrvadel on seos Miaga ja edasi uurides ilmneb pidepunkte veelgi.

"Surmapatt" on üks õige põhjamaade krimka, milles on kuritegude kõrval fookuses uurijad ise, kellel leidub oma probleeme pea sama palju kui juhtumis endas. Niidiotsi ajavad taga kaks naispolitseiniku, üks keerulisem kui teine, aga mõlemad väga tahtejõulised. Sanna minevikus on suur tragöödia. Eiri probleemid on olevikus. Üks naine leinab meest ja last ning haub kättemaksuplaane karistuseta jäänud süütajale. Teine on keerulise iseloomuga ja peab sõltlasest õe eest hoolt kandma. Nad moodustavad küll huvitava duo, aga vahelduseks oleks mõnus lugeda mõnest komissarist, kelle elus kõik tip-top on.

Romaan ei olnud just kõige tempokam lugemine. Põiked uurijate eraellu võtavad hoogu maha ning väga palju on pimedas kobamist, enne kui õigele rajale jõutakse. See ei olnud päris see, mida ootasin. Kuna kirjeldus räägib seitsmest patust ja seitsmest lapsest, eeldasin, et nad kõik tulevad mängu, aga nii ei olnud. Ei ole rituaalmõrvu, mis pattudega seotud oleks või seitset surnud last. Võigast vägivalda on sellegipoolest. Lisaks eeldab autor, nagu teaks kõik lugejad une pealt, mis need seitse surmapattu on, ning täpsemaid seletusi ei paku. Mina nendega kursis ei olnud, aga google aitas muidugi hädast välja. Üle kivide ja kändude jõuab lugu rabava lõpuni, mis tekitas isu järje järele.

Maria Grund on rootsi kirjanik ja stsenarist. Ta on sündinud ja kasvanud Stockholmi külje all. Ta on pikalt töötanud filmi- ja meediamaastikul, elades nii Londonis kui ka New Yorgis. Nüüd resideerub ta Gotlandil. "Surmapatt" on naise debüütromaan. (allikad: 1)

"Surmapatt" on krimilugu kahest naispolitseinikust, kes Rootsi saarel mõrvarit püüavad tabada. Mõlemad on huvitavad tegelased, kelle eraelu probleemid samuti romaanis kajastuvad. Juhtumi uurimine edeneb üsna visalt ning ma ei leidnud surmapattude osas päris seda, mida ootasin. Ootamatu lõpp tegi siiski vahepealsed puudused tasa ja pani järge ootama. Soovitan põhjamaade krimkade huvilistele!

• Lugemissoovituse blog
• Martinson ja sõbrad

• Martinson ja sõbrad
• Siiliste raamaturiiul
• Kirjakoi