Anthony Doerr "Pilvekägula" on romaan, mille peategelane on raamat, üks vana Vana-Kreeka tekst, mis ei taha kuidagi saatusele alla vanduda ega unustusehõlma vajuda. Kirjaniku "Kõik see silmale nähtamatu valgus" kuulub ammusest ajast mu lemmikute hulka, aga selle lugemist olin pikalt edasi lükanud. Võtsin raamatu lõpuks kätte Trude ning Brita tungival soovitusel, et täita #kikael2026 väljakutse teema - lugeda kellegi lemmikut eelmisest aastast. 

"Pilvekägula" oli võrratu, tihe läbipõimunud lugude džungel, millest läbi tungimine ometi suurt vaeva ei vaja. Teekonnal kogetut on aga raske sõnadesse panna, kuna kulges see ju sajandist sajandisse ning köitis kokku hulga inimesi. Igaüks mõjutab "Pilvekägula" saatust ja raamat omakorda nende eluteed. On kaks teismelist 15. sajandist, kelle teed ristuvad. On üks nooruk, kes ei leia koduses väikelinnas endale kohta ja läheb seda sõtta otsima. On teine nooruk, keda keegi ei mõista, niisiis muudab ta elusid, astudes raamatukokku pommid seljakotis. On üks neiu kosmoselaevas, mille virtuaalses raamatukogus on kõik maailma lood, vähemalt nii tundub, kuni ta hakkab otsima ühte, mida seal pole. Haripunktis leiab igaühe neist ihuüksi ja suures hädas - kodust kaugel, vallutatavas linnas, vangilaagris, ühegi liitlaseta, kosmoselaevas. Mõtlesin pikalt, kelle nahas ma kõige vähem tahaksin olla, ja ei jõudnudki vastuseni.

Kirjeldused olid nii mõjusad, et tundsin end olevat igal pool mujal kui kodus diivaninurgas. Seadsin end sisse kaljukoopas, marssisin sõjaretkele, hiilisin varemetes kloostrisse vargile, leidsin raamatukogust lohutust ja vangilaagrist armastust, jälgisin armsa metsa hävimist, pistsin kosmoselaevas männiseemne mulda, jälitasin detektiivina virtuaalraamatukogus tabamatu teose jälgi. Kiindusin tegelastesse ja elasin igaühele jäägitult kaasa. Esimesed pisarad valasin öökulli, teised härja tõttu.

Eriti eriliseks muutis lugemiselamuse veel see, kuidas "Pilvekägula" täiendas üht mu eelmise aasta lemmikut - Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos". Too kõneles pikalt-laialt, kui erakordne on lugeda mitu tuhat aastat vanu tekste, mis on üle elanud tulekahjud ja uputused, raamatukoid ja võimuvahetused. Täpselt sellest "Pilvekägula" räägibki, kuidas ühe loo säilimine ikka ja jälle juuksekarva otsas ripub.

Soovitan! Soovitan! Soovitan!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, Texas. Morgani elu on viimased 16 aastat direkteerinud noorelt emaks saamine. Suure pühendumuse viljaks on kena ja nutikas musterteismeline Clara. Pereisa Chris on jõudsalt karjääriredelil roninud, nii et nad saavad elada mugavalt, kuni mees satub autoõnnetusse, mis toob päevavalgele räpased saladused ning lööb ema ja tütre suhtesse kiilu. Clara kuhjatakse üle käskude ja keeldudega, mis paneb teda igal võimalusel põgenema, et veeta aega Milleriga, hiljuti kohatud vanema koolivennaga. Morgan saab oma mure jagada vaid õemehega, kes oli noorpõlves tema silmarõõm.

Jõudsin enne kinos käimist lugeda kaks esimest peatükki ehk tutvuda mõlema põlvkonna esindajatega. Nii jäi kohe silma, kuidas Clara juba algusminutitel risti vastupidi käitus - nimelt otsustas ta raamatulehtedel raudkindlalt, et kopitushais on etem kui autosalong deodorandiga üle lasta, aga ekraanil asus kohe sussutama. Edasi võttis lugu üllatavaid pöördeid, kus draamat jagus täie raha eest, kurbust, nalja ka. Kui taas raamatu kallale asusin, siis jäi erinevusi muidugi rohkem silma, alustades mõlkideta jäänud autost ja lõpetades Clara-Milleri filmiprojekti välja jätmisega.

"Kahetsuse värv" keerleb ümber kellegi armastamise, kes on juba võetud, või siis selle tunde maha surumise. Kumb siis on õige variant - üks suhe rikkuda või enda südant ignoreerida? Nii ema kui ka tütre vaatepunktidest leiab rohkelt leina, süütunnet, viha, meeleheidet ning kirglikkust. Mõlema puhul kehtib igivana tõsiasi, et täie tõe rääkimata jätmisest sünnib rohkem kahju kui kasu. Õnnetus paiskab nende elu kaosesse ja kumbki jääb oma tunnetega üksi. Hooveri viis leinaga tegeleda on aga kaotusvalu kiirelt tabumaiguliseks armuvaluks teisendada. Clara peatükkidest koorub välja sulaselge noortekas esimese armastusega, samas kui Morgan seisab küsimuse ees, mis siis, kui ta oleks nooruspõlves valinud teise kuti.

Kokkuvõttes eelistan siinkohal filmi raamatule. Näitlejad andsid leina sügavamalt edasi ning mitmed seigad olid filmis meeldejäävamalt lahendatud. Eriti meeldis mulle piinlik stseen, kus Morgan peale matust Clarale järgi läheb. Mul on nii kahju, et kõik oranži värviga seonduv filmist välja jäi ning seega selle eestikeelse pealkirja arusaamatuks muudab.

Aitäh, kirjastus Pegasus, raamatu eest!

Tänapäev, Houston, USA. Bee on särav neuroloogia doktor, kes loobus heast ametikohast, et mitte kokku puutuda endise kihlatuga, kes purustas tema illusioonid armastusest. Tema praegune boss on ilge mölakas ja naisel oleks hädasti vaja üliedukat projekti, et minema pääseda. Ta valitakse koos NASAga kosmosekiivrit arendama, aga esialgne vaimustus vaibub kiirelt, kui selgub, et teiseks projektijuhiks on Levi Ward, kellega Bee samas laboris doktorikraadi tegi. Nimelt teadsid seal kõik, et mees ei salli neiut silmaotsastki ja naisel on valusalt meeles kõik need korrad, kui kutt teda eiras või vältis.

"Armastuse keemia" ei paku lihtsalt armastuslugu NASA labori keskkonnas, vaid näitab naise kogemusi meestekesksel teadusmaastikul. Kaalul on Bee karjäär. Tema kombest end pidevalt maha teha lausa õhkub ebakindlust, mida ei peida ükski sarkastiline kommentaar. Kõneledes naistest teaduses, seob romaan vaimukalt süžeega Marie Curie kui peategelase suurima eeskuju. Muidugi saab aimu neuroteadusest ning lisaks teeb autor ninanipsu ebavõrdsele süsteemile doktoriõppesse võtmisel.

Kuigi tegevus toimub paigas, kus ajud on sõna otseses mõttes olulised, taandub romantika siiski füüsilisele ligitõmbele. Romaan rõhub korduvalt Levi pikale kasvule ning võimsatele lihastele, mis võimaldavad tal nagu muuseas Bee sülle haarata. Naine on muidugi täpne vastand mehe musklimäele - pisike ja ebasportlik. Kui tööalaselt on mõlemad professionaalid, siis eraelus ei jõua nad hüpoteeside seadmisest kaugemale. Nimelt keerleb kogu süžee ümber tugevate eelarvamuste. Algus ketrab üha uuesti ja uuesti üht ja sama plaati, kuidas Bee on veendunud, et Levi teda ei salli. Mulle meeldib lugeda rivaalidest, kes viimaks armastajateks sirguvad, eeldusel et romaan näitab tuliseid kokkupõrkeid ja tõesti tekitab vaenuliku õhkkonna. Bee ja Levi vahelist vimma ei uskunud ma aga hetkekski.

Õnneks ei piirdu tegelaste iseloom stereotüüpse välimusega ja mõlemal on huvid, hobid, sõbrad, perekond. Ka siin on nad vastandlikud. Kui Beed on õnnistatud toetava õega, saab Levi vastukaaluks keerulise perekonna. Muidugi pakub "Armastuse keemia" kuumi stseene, kus asja kallale minnakse. Kui eesti keel võimaldab kirjutada väga ilusaid tunnetest nõretavaid stseene, siis vürtsikatega jääb see hätta. Ma ei ole veel sellise keelekasutuse otsa sattunud, mis ei jätaks labast, kohmakat või lihtsalt üdini vale muljet. Ehk oleks siinkohal abi ulatuslikust uuringust, millist sõnavara inimesed päriselt kasutavad?

Kommunikatsiooniprobleemidel põhinevad raamatud ei ole üldse minu tassike teed. Küll meeldib mulle internetis hingesuguluse leidmine, mistõttu nautisin Twitteri vestlusi. Kui kõik eelarvamustest tulenevad arusaamatused ja möödarääkimised saavad lahti harutatud, läheb korralik möll lahti. Ma ei oodanud üldse, et lõpus nii hull draama puhkeb. Kui muu saab ilusti lahendatud, jäi häirima küsimus, mida kõik ülejäänud tegelased arvasid, kui nad said teada, et kaks projektjuhti semmivad?

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

Stacy Willingham "Vilksatus pimeduses" räägib kadunud teismelistest, sarimõrvarist ja paranoilisest naisest, kes peab uuesti üle elama oma lapsepõlvetrauma. Võtsin üle pika aja jälle käsile ühe psühholoogilise põnevikku ja kuigi see ei hiilanud just millegi originaalsega, nautisin põnevust.

1999/2019, Breaux Bridge/Baton Rouge, Louisiana osariik. Chloe maailm varises kokku päeval, kui ta isa tunnistas end süüdi 6 tüdruku kadumises nende kodulinnast. Ta oli siis vaid 12-aastane plikatirts ja see, kes leidis asitõendid, mis mehe trellide taha saatsid. Ärevus ja stress on ka 20 aastat hiljem naise igapäevased sõbrad, kuid ta on õppinud neid õhtuste veiniklaaside ja endale retseptiravimite välja kirjutamisega kontrolli all hoidma. Chloe on minevikutrauma suisa enda kasuks tööle pannud, töötades psühholoogina, kes väga hästi patsientide, eriti noorte neiudega, suhestuda suudab. Naine planeerib parasjagu pulmi, kui minevik ta kätte saab. Nimelt ilmub välja ajakirjanik, kes tahab 20. aastapäeva puhul vanast tragöödiast lugu teha. Tagatipuks hakkavad jälle ümbruskonnas kaduma teismelised tüdrukud, kellest üks on Chloe patsient. Esmalt üritab naine sellest kõigest eemale hoida, aga talle tundub üha enam, et kuriteod on temaga seotud.

"Vilksatus pimeduses" on tubli debüütromaan, mille fookus on peategelase sisekaemusel ning minevikul. Korraga toimub nii mõndagi - esile kerkib mitmeid saladusi, hulk kahtlusaluseid, omadega pisut sassis peategelane. Tahaksin öelda, et olen vilunud põnevike lugeja ja arvasin kohe lõpu ära, sest nutikad saavad sellega kahtlemata hakkama, aga minu esimene kahtlus osutus valeks. Niidiotsad on loos ilusti olemas, aga ma ei osanud neid üles korjata ega kokku siduda. Kirjanik suutis päris hästi eksitada, tubli debüüt. Puudust tundsin ainult argielust ja kõrvalliinidest, kuna teos on nagu üks suur ämblikuvõrk, kus kõik on keskse krimilooga kokku põimitud. Lisaks, mõni välja tulnud saladustest ei olnud ka just kõige loogilisem.

Esimene pool teosest on rahulik, keskendudes küsimusele, kas Chloe on nii sassis, et kujutab ette, kuidas uued kadumised on kuidagi tema ja ta isa kuritegudega seotud, või peaks ta oma sisetunnet usaldama. Igal juhul teeb naine rumalaid otsuseid, topib oma nina sinna, kuhu ei peaks ja on sunnitud uuesti minevikuga silmitsi seisma. Kadunud tüdrukute leidmisest saab säärane kinnisidee, et kogu tema ülejäänud elu jääb seisma. Ma ei ole just suurim fänn süžeedel, kus alkoholist ja ravimitest abi otsiv naine leiab, et peab kuriteo uurimise enda kaela võtma, aga siin põhjendas kirjanik ilusti ära nii selle, miks peategelane meelemürke tarvitas kui ka tema kinnisidee juhtumi suhtes. Vastumeelsuse asemel tundsin kurbust, et pärast pikka rabelemist kindla jalgealuse nimel see tal taas jalge alt tõmmatakse ning naine kaotab usalduse oma kõige lähedasemate vastu. Rohkem kui lahendust tahtsin, et ta leiaks rahu.

"Vilksatus pimeduses" käsitleb mitut psühholoogiliste põnevike meelisteemat: tsiviilisik omapäi uurijatööd tegemas, väikelinn ja kaduvad tüdrukud, ebastabiilne peategelane. Minu jaoks eristas seda teistest omataolistest lapsepõlvetrauma mõjude fookusesse võtmine - millise jälje Chloe minevik talle jätnud on, kuidas ta on õppinud traumaga elama, kuidas kõik uuesti pinnale ujub, mida ta tunneb, mida ta mõtleb. Ja noh, iga teine põnevik ei alga ka sellega, et peategelase isa, üks tema suurimatest eeskujudest, osutub koletiseks, kes mõrvade eest vangi mõistetakse. Mulle see rohkete saladuste ja loopööretega lugu meeldis, aga kindlasti kallutab kõrget hinnangut see, et ma polnud tükk aega taolist psühholoogilist põnevikku kätte võtnud.

Aitäh, kirjastus Pegasus, raamatu eest!

Clare Mackintosh "Viimane pidu" on kriminaalromaan, milles vana-aastaõhtul mõrvatakse Inglismaa ja Walesi piiril kohalik kuulsus, nii et kahe piirkonna uurijad peavad juhtumit lahendades koostööd tegema. Teos oli minu esmatutvus kirjanikuga.

Tänapäev, Peegeljärv Walesi ja Inglismaa piiril. Cwm Coedi elanikud leiavad uut aastat traditsiooniliselt suplusega vastu võttes järvest hulpiva surnukeha. See on vastaskaldal asuva uusarenduse eestvedaja Rhys Lloyd. Mees ei olnud kohalike seas armastatud, vaid otse vastupidi. Kahtlusaluseid on palju, sest kadunu korraldas oma viimasel õhtul enda pool suure peo, kust terve küla läbi käis. Kuna järv, millest laip leiti, jaguneb Inglismaa ja Walesi vahel pooleks, määratakse mõlemast piirkonnast vastutav detektiiv. Ffion Morgan tunneb Cwm Coedi hästi, kuna on seal üles kasvanud. Naine peab juhtumi lahendama ja kandma hoolt, et uurimise käigus ta enda saladused välja ei tuleks. Inglane Leo Brady tahab samuti end tõestada, kuna on ülemuse pilkealuseks.

"Viimane pidu" on huvitavalt üles ehitatud. Vahelduvad olevik ja minevik ja erinevad vaatenurgad. Minevikus liigub aeg esmalt tagurpidi ja hakkab siis tagasi selle saatusliku vana-aastaõhtuni tiksuma. Neil peatükkidel on üks kindel eesmärk - näidata, et igal tegelasel on põhjus Lloydi vihata. Pea kogu küla saab sõna! Mu meelest läks kirjanik veidi üle piiri surnu ebameeldivaks muutmisega. Mehel ei olnud ühtki head ega isegi mitte halli omadust. Lloyd oli läbinisti vastik tegelane. Ma olin valmis uskuma, et ta oma teismelised lapsed tegid talle lõpu peale.

Romaanis on sümpaatne uurijate duo, waleslane ja inglane. Eriti nautisin nende vahelist keemiat. Ma ei ole ammu niimoodi itsitanud, kui sel momendil, mil nad surnukuuris kohtusid. Lloydi surma uurimise kõrvale mahub parajalt Ffioni ja Leo eraelu ning isiklikke probleeme. Naine on kergelt salapärane. Mees on esiti möku, aga areneb loo jooksul kõvasti. Üksiku krimiromaanina oli "Viimane pidu" hea, aga kuna see on uue sarja esimene osa, siis oli veidi imelik. Ma ei kujuta ette, kuidas järgmistes osades sellisele uurijale kaasa elada, kes isiklikes huvides asitõenditega jamab jne. Pigem tekkis huvi teiste Mackintoshi põnevike vastu.

Kõige rohkem meeldisid mulle romaani juures lõbus kokkusattumus alguses ning maaliline tegevuspaik. Kohe ei meenugi ühtki teist loetud raamatut, mille tegevus toimuks Walesis. Peegeljärve ümbruses tahaks isegi elada.

Postituse lõpetuseks väike Photoshop, mis sai tehtud raamatu kaanekujunduse avaldamiseks.

Patricia Wilson "Saladuste villa" on üks neist raamatutest, millest ma enne lugemist midagi oodata ei osanud, kuna polnud ei teosest ega autorist varem midagi kuulnud. Ajaviitekirjandus ei ole žanr, milles ma end koduselt tunnen, eriti kui kirjanik on võõras. Sisukirjeldus ahvatles aga minevikusaladustega ning kaanepilt oli kutsuvalt suvine ja soe, mistõttu otsustasin proovida.

Rhodos. Naomi ja Rebecca on õed ning Bubba on nende vanaema, kes kasvatas tüdrukud üles, kuna nende vanemad hukkusid merel. Rebecca kolis kümmekond aastat tagasi pärast suurt tüli Inglismaale ning pole sellest ajast saati õe ega vanaemaga suhelnud. Hiljuti oli Bubbal insult ning ta taastub Naomi hoole all. Parematel päevadel on vana naine elujõuline, kuid halvematel kerkivad üles sünged minevikumälestused. Ta ei ole kunagi lapselastele rääkinud oma elust Rhodose natsiokupatsiooni ajal ning võtaks parema meelega saladused hauda kaasa. On aga tekkinud võimalus, et kohtu kaudu antakse tagasi juutidelt võõrandatud vara ja selleks peab perekond kokku tulema. Rebecca tuleb viimaks nende ellu tagasi ja mõlemad õed saavad 16-aastase Pandora päevikute kaudu teada vanaema süngetest saladustest ja suurtest vägitegudest.

"Saladuste villa" üllatas väga positiivselt. See ei olnud lihtsalt minevikusaladustega lugu, vaid jutustas detailselt Rhodose ajaloost. Ma ei olnud kunagi mõelnud, et ka Kreeka paradiisisaared kannatasid natsiokupatsiooni käes. Ebaõiglus ja julmus olid südantlõhestavad, aga vastupanuliikumise vahvus andis lootust. Üks eriti põnev detail oli suletud uks politseijaoskonnas, mis mind nii paelus, et kohe google otsingu tegin, et teada saada, kas see oli päris. Oligi!

Mulle läksid korda ka Naomi ja Rebecca olevikumured, aga need muidugi kahvatusid selle kõrval, mida Bubba/Pandora teismelisena koges. Ainuke asi, mis mulle kuidagi pähe ei mahtunud, oli see, kuidas õdedel vanaema päevikute lugemiseks nii palju aega kulus. Põnevaid raamatuid on niigi raske käest panna, aga ma ei kujuta ette, et see oleks üldse võimalik lugedes pereliikme memuaare, aga nemad jätsid tihtipeale kõige närvekõditavama koha peal pooleli. Igasugused kokkusattumused ei häirinud mind absoluutselt, aga see oli nii loogikavastane.

Ühe kivi tahaksin veel kirjaniku kapsaaeda visata. Pealkirjad on Patricia Wilsoni romaanidel küll mitte midagi ütlevad. Jah, selles raamatus on üks salajane villa, aga see ei olnud nii määrava tähtsusega, et pealkirjas figureerida. Tema teistel raamatutel on ka väga sarnased pealkirjad - kõik on mingit sorti saladustest ja Kreeka saartest - saladuste saar, Santorini saladused jne. Eesti keeles on ilmunud veel tema "Põgenemine Kreetale".

"Saladuste villa" on ajaviiteromaan kahest õest, kes loevad vanaema päevikust, kuidas too osales Rhodose natsiokupatsiooni vastases liikumises. Mulle meeldis teose rikas ajalooline taust ja peategelasteks olevad kolm naist, igaüks oma muredega. Soovitan kergeks suvelugemiseks!

“Petlik tõde” on Colleen Hooveri esimene põnevik. See räägib ühest raskustesse sattunud kirjanikust, kes palgatakse lõpetama teise kirjaniku raamatusarja, kuid avastab seejuures ühe häiriva käsikirja. Põnevik oli iseenesest päris hea ja mulle meeldis raamatu idee, kõhe õhkkond, umbusaldust äratavad tegelased ning lõpp, mis küll kedagi külmaks ei suuda jätta. Ma ei sallinud aga peategelast ja kogu seda suhtedraamat. Seksi oli liiga palju ja ma ei suuda uskuda, et seda kirjutan, aga mul hakkas igav. Olin kuulnud siit ja sealt raamatu suunas kiidulaulu, aga kõrged ootused ei olnud õigustatud, lugu oli üsna keskpärane.

Lowen on noor kirjanik, kellel on näpud nii põhjas, et teda ähvardab kodutuks jäämine. Üks kohutavalt alanud hommik päädib aga päästerõngaga - naist soovitakse palgata lõpetama kuulsa krimikirjaniku uut sarja, kuna Verity ise ei suuda pärast ränka autoavariid seda teha. Palganumbri kõrval motiveerib teda tööd vastu võtma Verity nägus abikaasa Jeremy. Lowen seab end mõneks ajaks Crawfordide pool sisse, et töötada läbi terve kabineti jagu materjale. Märkmeid otsides leiab ta käsikirja, mis pole sugugi sarja järgmine romaan, vaid autobiograafia, mis manab kuulsast kirjanikust sootuks teistsuguse pildi ette ja iga loetud peatükiga kasvab Loweni hirm juurviljaseisundis Verity ees.

Tekstis esinev sisureetev osa on kirjutatud valge värviga - kui tahad lugeda, tõmba tekst aktiivseks.

Algus oli paljulubav. Noor raskustesse sattunud naine. Uskumatult hea võimalus. Mis saaks valesti minna? No näiteks see, et Lowen armub esimesest pilgust oma abielus tööandjasse. Või siis see, et ta leiab tolle abikaasa käsikirja, mis kogu situatsiooni hoopis teise valgusesse asetab. Põnevikule kohaselt muutub õhkkond aina kõhedamaks ja nautisin eriti seda, kuidas kirjanik suutis mind panna iga tegelast halvimas kahtlustama - abitut Verityt, tema hoolitsevat abikaasat, isegi väikest Crew'd ja muidugi peategelast.

Esialgu tundus Lowen asjalik, aga mida peatükk edasi, seda vähem ma teda sallisin. Ta tegi nii küsitavaid asju, näiteks see hambajälgede teema, ja muutus aina kahtlasemaks oma joomise, tablettide ja uneskäimisega. Ta saabus Crawfordide juurde nagu tööd tegema, aga seda ta väga teha ei jõudnudki. Verity märkmeid sarja kohta ta küll ei leidnud. Eriti ajas närvi, kui kaua tal läks aega, et see neetud käsikiri läbi lugeda. Mind selle sisu isegi ei šokeerinud, kuna lugesin juba aasta alguses midagi taolist. Pigem häiris see, et seksikirjeldusi oli nii palju, et igav hakkas. Ma ei mäleta, et ükski teine Hooveri raamat mul niimoodi veninud oleks. Midagi muud ju õieti ei toimunud peale ootuse, et Lowen julgeks edasi lugeda.

Kui muidu oli põnevik veel nauditav, siis see armukolmurk ei sobinud sinna üldse. Jeremy ja Loweni suhe oli mulle äärmiselt vastukarva. Mul ei olnud otseselt midagi selle vastu, et Lowen Jeremysse armus, sest mees näitas end ju igati heast küljest. Aga, khm-khm, hambajäljed... ja siis tuli välja, et see pole sugugi ühepoolne. Eriti banaalne oli see, et mees tahtis naist juba nende esimesest kohtumisest peale. Ja siis see asjatamine Verity voodis, kui too ise oli "juurviljastununa" ülakorrusel. Niimoodi alanud suhe ei saa küll kuidagi tervislik olla.

Kes vähegi moodsaid põnevikke on lugenud, see aimab ühe peamise loopöörde kohe ära. Vihjeid on palju, isegi sedavõrd, et hakkasin juba ise kahtlema, kas asi saab tõesti nii ilmselge olla. Ka peategelane näeb kõiki neid märke ja teeb omad järeldused, aga ka siin läheb piinavalt kaua, enne kui on selge, et tal on õigus. Mu meelest ei olnud see kuigi loogiline, et Verity juurvilja teeskles. Esiteks, kuidas keegi, eriti arstid aru ei saanud? Teiseks, oli kogu tema motiiv väga veider. Kas tal tõesti ei olnud paremat plaani kui päevade kaupa juurvilja teeselda?

Raamatu lõpp mulle meeldis ja ei meeldinud ka. Ütlen kohe ära, et mind ei häirinud mitte lahtine lõpp, vaid Loweni ja Jeremy happy end. See oli kaval lahendus, et Verity lugu sai kaks versiooni, üks jubedam kui teine. Ise eelistan seda varianti, kus oli suur armastus ja suur ebaõnn, mõlemad nii suured, et ei oskagi öelda, kumb oli suurem. Aga jah, kuna Lowen ja Jeremy mõlemad lõpuks kahtlase mulje jätsid, siis selline lõppversioon ei olnud kuigi rahuldav. Proovisin väga mõelda välja lahendust, mis mu kahtlustusi Loweni suhtes õigustaks ning jõudsin lõpuni, kus selgub, et käsikirja ei kirjutanudki Verity, vaid hoopis Lowen, et Jeremy endale saada. Ta oli ju kirjanik, tal oli palju vaba aega, ta võis leida Verity päris päeviku ja lisainfot Jeremylt hankida.

"Petlik tõde" sisaldab häirivaid detaile - mõrv, laste väärkohtlemine, aga kokkuvõttes ei olnud raamatus minu jaoks midagi eriti uut või üllatavat. Õhkkond oli nagu põnevikes ikka, sisu ja käsitletud teemad meenutasid mitmeid varasemalt loetud raamatuid - Ruth Ware "Luku taga", Emily Henry "Rannaraamat", Ashley Audrain "Kahtlus", Alex Michaelides "Vaikiv patsient". Kõige meeldejäävam oligi lõpp, mis ei andnud ühest lahendust.

Colleen Hoover on 1979. aastal sündinud ameerika kirjanik. Kirjanikuks tahtis Hoover saada juba lapsepõlves, kuid ei pidanud seda karjäärivalikuks ja suundus ülikooli sotsiaaltööd õppima. Tehes parajaks aega, mida naise keskmine poeg veetis näiteringi proovides, hakkas ta oma lõbuks üht lugu kirjutama. Kui see valmis sai, otsustas ta selle oma kulu ja kirjadega avaldada, et sõbrad-tuttavad ka lugeda saaks. Teda saatis kohe edu. Oma sõnul kirjutab naine sügavatest teemadest ja traumeerivatest asjadest, sest ta ei ole ise eriti emotsionaalne inimene ning tundmaks, mida tegelased läbi elavad, on vaja piire nihutada. "Petlik tõde" ilmus 2018. aastal. Raamatul oli kaks põhilist inspiratsiooniallikat. Esiteks õudusfilm, mille lõpus Hoover pettus, ja teiseks naise abikaasa, kes ei loe tema raamatuid, sest ei suuda tegelaste moraali kirjaniku omast eristada. (allikad: 1, 2)

Olen varasemalt päris palju Hooverit lugenud. Tal on mitu suurepärast armastusromaani, kus romantika kõrval on fookuses tõsised probleemid, aga on ka raamatuid, mis mulle eriti meeldinud ei ole. Osa on jõudnud ka blogisse:

• "Mõrad südameluus"
  
• "Kõik su täiuslikkused"
• "Pihtimused"
• "Ei iial enam"
• "Ugly Love"

Philip Pullman "Põrmu raamat. Teine osa. Salarahvas" on teine osa sarjast "Põrmu raamat", mille Pullman kirjutas kaaslaseks oma fantaasiatriloogiale "Tema tumedad ained". Sarju ühendab maailm, mis on sarnane meie omale, aga ometi on seal palju võõrast, omanäolist ja lummavat. Taevas lendavad tsepeliinide kõrval nõiad, kõige üle valitseb teokraatlik Magisteerium ja igal inimesel on kaaslaseks daemon, tema olemus, mis on võtnud looma kuju. Peategelane on samuti raamatutel ühine - Lyra. Põhitriloogias on tüdruk 11-12, Põrmu raamatu esimeses osas "La Belle Sauvage" on ta alles beebi ja "Salarahvas" viib lugeja aega, kui Lyra juba ülikoolis käib.

Oxfordist Lähis-Itta. Lyrast on saanud Püha Sophia kolledži tudeng. Ta veedab aega õppetöö ja seltsieluga, nagu üliõpilased ikka, aga neiu varjab suurt saladust, võimet oma daemonist Pantalaimonist irduda. Teiste silmis on omapäi liikuv inimene või daemon üldjuhul ebanormaalne, hirmutav, jälestusväärne. Seetõttu hoiavad nad seda oma teada, aga see ei ole lihtne, kuna Lyra ja Pan on erineva maailmapildi tõttu tülli läinud ja ei kannata teineteist. Mõlemad igatsevad teist, kuid ei suuda ühist keelt leida. Daemon käib tihti öösel üksi uitamas ja ühel sellisel retkel näeb ta pealt mõrva. Isegi koos müsteeriumi lahendamine ei lähenda neid ja lahkarvamused lähevad nii hulluks, et Pan lahkub, suundudes otsima seda, mis Lyral puudu on - kujutlusvõimet. Neiu asub muidugi omakorda daemonit otsima. Tee viib teda läbi Praha ja Konstantinoopoli Lähis-Itta, kus valitseb Ottomani Impeerium. Looga on seotud veel kõrbes kasvavad roosid, Wittenbergis elav kirjanik ja muidugi Põrm.

Mulle Pullmani maailm meeldib, kohe väga. Sellel on mõnusalt loogiline ülesehitus ja võluvad detailid. "Tema tumedad ained" triloogia lugemisest on nüüd tubli tükk aega möödas, üle kümne aasta kindlasti, ja kuigi tahtsin peale "La Belle Sauvage" lõpetamist selle uuesti ette võtta, pole seda sobivat hetke siiani saabunud. Uue sarja esimene osa mulle igatahes meeldis, nii et olin väga põnevil, kui teine osa ilmus. Kui esimese puhul polnudki nagu vahet, et kõiki Lyra teiste seikluste detaile ei suutnud meenutada, siis "Salarahvas" sisaldab palju rohkem viiteid põhitriloogias toimunule. Mitmed tegelased ja paigad olid hägusalt tuttavad.

Lyra on nüüd noor täiskasvanu ja tema daemon Pan on kindla kuju saanud, aga nende omavahelised suhted on sassi läinud. Raamat räägibki sellest, kuidas nad üritavad sidet taastada. Mul oli nii kurb, et nad läbi ei saanud. Südantlõhestav oli lugeda, kuidas mõlemal on oma arusaam, aga kumbki ei taha järele anda, teise vaadet aktsepteerida ja nii nad tülitsevad, kuni täitsa lahku lähevad. See lahkuminek tekitas mul nii palju küsimusi. Ma ei saanud lõpuni aru, mis ikkagi täpselt toimus, ei Pantalaimonist ega Lyrast. Kuidas Pan arvas, et ta kujutlusvõime üles leiab? Miks Lyra arvas, et ta peaks daemonit just Lähis-Idast otsima, selmet lihtsalt tema jälgi ajada?

Kui "La Belle Sauvage" oli üsna terviklik lugu, siis "Salarahvas" oli laialivalguv, otsides vastuseid, aga leides aina uusi küsimusi. Romaan algab mõrvaga, mille uurimine viib müsteeriumide jadani - punane maja kõrbes ja hinnalised roosid, mida ähvardavad terroristid. Lyra ja Pan rändavad eraldi ning kummalgi tuleb teel ette igasuguseid kummalisi juhtumisi laevaõnnestusest vägistamiskatseni. Sellesse segapuntrasse mahuvad veel kujutlusvõimet eirav filosoofia, Oakley tänava agendid ja muidugi kurjam(id), kelle eest põgeneda. Kohati oli üsna segane ja ma ei saanud aru, kuhu lugu liigub või miks tegelased käitusid nii, nagu nad seda tegid. Üks ebaloogilisemaid detaile oli Malcolmi armumine. Mulle meeldivad väga seiklused, aga siin oli teemasid ühe raamatu jaoks liiga palju. Terve aja ootasin, et lugu kuhugi jõuaks, aga siis sai see järsku hoopis otsa. Ilmselgelt ei saa nii erinevates suundades hargnev lugu ühe raamatuga kokku võetud. Kõik, mida üles ehitati, on alles järgmises osas. Ei jää muud üle, kui seda ootama jääda.

Pullmani Oxford on põnev paik, aga tervitasin igati, et seiklused tegelased uutesse veel avastamata paikadesse viisid. Kõrb ja Lähis-Ida on huvitav valik ja palju raamatus toimuvast peegeldab seda, mis meil maailmas toimub: kriis ja konfliktid, terroristid ja põgenikud. Need teemad andsid kogu loole kuidagi teised mõõtmed.  

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

1991/tänapäev, Gibbet Fen, Fenlands. Enam kui 25 aastat tagasi mõrvati jõhkralt kolm 11-aastast poissi. See oli üks esimesi juhtumeid, mida Matt Ballard oma politseikarjääri alguses uuris. Peamine kahtlusalune sai surma, enne kui ta süüd jõuti tõestada, ja olgugi, et tapmised lõppesid, ei suuda uurija lahenduseta juhtumit unustada. Paari kuu pärast ootab Matti pensionipõli, aga nagu välk selgest taevast saabub ümbrik fotoga, mis on ilmselgelt vana looga seotud, kuna see kujutab üht kuriteopaikadest, tehtud tõenäoliselt vahetult enne mõrva. Saabub teine ja kolmaski. Keegi mängib uurijaga, kannustatuna sügavast isiklikust vimmast. Tal on tõsi taga, leitakse järgmine mõrvatud 11-aastane.

Uue krimisarja alustamine on põnev: tegelased on võõrad, kirjaniku stiil samuti. Joy Ellisest ei olnud ma varem midagi kuulnud, aga Goodreadsis on raamatul üpriski kõrge hinnang (4.34), mis tõstis mu ootusi.

Romaanis on väga põnev kassi-hiire mäng, milles kurjam on alati politseinikust sammu või suisa kahe võrra eespool. Hirmutav oli, kuidas minevik peategelast hammustama tuli. Fotode kuhjumisega kruviti pinget aina juurde ning jäi mulje, nagu keegi oleks Matti 25 aastat jälitanud ja kättemaksu haudunud. Muidugi kerkis küsimus, mis ta ometi korda saatis, et see välja teenida. Mees seda ei aima ja ka lugejal on seda praktiliselt võimatu välja mõelda.

Huvi lisab see, et lisaks uurija vaatenurgale on ka kurjategija oma, mis ei tee müsteeriumit sugugi lihtsamaks, vaid lisab pigem segadust juurde. Üllatavaid pöördeid jagub ja ma ei suutnud sugugi lahendust läbi hammustada. Kirjanik on lisanud palju eksitavat ja vihjed on väga hästi peidetud. Kõik küsimused said vastuse, aga see stseen, kus kurjategija suure suuga kõik paljastab, oli ülepakutud ja tobedalt teatraalne, eriti see süstimine. Motiiv oleks võinud olla selgem. Pea iga raamatumõrvar sünnib väärkoheldud lapsepõlvest. Vaimustust võttis maha ka mõrvade jõhkrus. Ma eelistan neid krimiromaane, kus laipu okastraati ei keerata.

Eduka krimisarja võtmeks on sümpaatne peategelane. Matt Ballardil on pikk karjäär selja taga ja minevik on jätnud oma jälje. Juhtumi juures on abiks ka tiim - inspektor Jason, seersant Liz, nooremuurija Bryn, konstaabel Gemma. Mulle meeldis, et tegelasi oli rohkem ja huvitav oli lugeda tiimi dünaamikast, kuidas ülesandeid omavahel jagati. Küll ei meeldinud mulle, et kirjanik kohe afääri lisas. Enne oleks võinud arendada tegelaste vahelisi suhteid ja tuua see looliin sisse mõnes järgmises sarja osas. Mulle ei meeldi tegelikult üldse petmisest lugeda, aga ka selles vallas on Ellisel trump varrukast võtta.

Joy Ellis on inglise krimikirjanik. Ta on sündinud Kentis, aga veetnud enamiku täiskasvanueast Londonis ja Surreys. Enne kirjanikuks saamist töötas ta floristi ja raamatupoe juhatajana. Lugusid oli ta kirjutanud juba lapsepõlves, aga soov raamatuid avaldada tuli kirjutamise töötoast Kreekas. Tal on politseitööst lihtne kirjutada, kuna ta abikaasa on endine politseinik, tunnustatud ohvitser.  Ellise debüütromaan ilmus 2010. aastal. Seitse aastat hiljem ilmunud "Mineviku taak" on esimene osa kirjaniku kolmandast sarjast. Tal oli juba kauem kavas kirjutada ühest piirkonnast, kus eri linnades lahendavad kuritegusid erinevad uurijad, aga mõned tegelased ka korduvad. (allikad: 1, 2, 3)

"Mineviku taak" on krimiromaan, milles kurjategija võtab sihikule errumineku äärel politseiinspektori Matt Ballardi. Loosse on segatud lahenduseta juhtum mehe karjääri algusest. Teos on üsna tüüpiline tänapäeva krimipõnevik - ärev, täis üllatavaid pöördeid ja uurija eraelu. Pinget kruvib juurde see, et mõrvar on alati uurijatest mitu sammu ees ja tunneb inspektorit läbi ja lõhki. Kahtlustada tuleb muidugi kõiki. Soovitan, kui otsid uut krimisarja!

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

Colleen Hoover "Mõrad südameluus" on kirjaniku uusim eesti keeles ilmunud teos. Varasemad on mul nüüdseks kõik loetud. Hoover on kindla peale minek, kui on soov lugeda tugevatest tunnetest, aga alati on selle juures mingi oluline teema, ühiskonna valukoht. Ta kirjutab väga kaasahaaravalt, nii et raamatut on raske käest panna.

2015-2019, Kentucky ja Texas. Vaesuses ja hüljatuna kasvanud Beyah on näinud tohutult vaeva ja võidelnud välja täisstipendiumi, et pääseda temataoliste saatuse eest. Tüdruku ema sureb üledoosi, kui kooli alguseni on veel kaks kuud aega ja ta peab nende treilerist kiiremas korras välja kolima. Nii ei jää neiul muud üle, kui sõita isa juurde, keda ta vaevalt tunneb. Beyah'le tuleb üllatusena, et isa on vahepeal jõukamaks saanud ning tal on nüüd kasuema ja -õde Sara. Pere veedab suve Texases ookeani kaldal. Luksuslikus kõrvalmajas elab kuum kutt, kellega Sara Beyah't kokku üritab panna. Samson on saladuslik ning ei taha endast midagi rääkida. Pealtnäha pole noortel midagi ühist, aga katkised hinged tunnevad üksteist ära, näevad silmis peituvaid saladusi. Neid tõmbab üksteise poole ja nad hakkavad suhet looma, teades et suve lõpus lähevad nende teed lahku.

"Mõrad südameluus" on täiuslik suveraamat - viimane suvi enne ülikooli, päevad ja ööd ookeani kaldal, suveromaan naabripoisiga. See on veidi küpsem noortekas, kus tegelased pole enam teismelised, aga ka mitte täiskasvanud. Ilmselt sihtgrupiga arvestades ei ole nii kirge täis seksistseene, nagu teistes Hooveri raamatutes, on rohkem suudlemist ja lihtsalt koos aja veetmist. Muidugi ei puudu saladused, eriti see suur-suur saladus, mis lõpuks kõik pea peale pöörab. Lisaks pöörab kirjanik tähelepanu olulisele murele ühiskonnas - inimesed, kes elu hammasrataste vahele on jäänud, lapsed ja noored, kes vajavad märkamist ja abi, et allakäigu spiraalist pääseda.

Colleen Hooveri raamatutes kipuvad esinema mu jaoks üpriski võõrad nimed. Kummagi peategelase oma polnud ma kunagi varem kuulnud - Beyah ja Samson. Tüdruku oma ei oska õieti hääldadagi. Kõrvaltegelastel on palju tavalisemad nimed - Sara, Marcos, Alana, Brian. 

Lugu kulgeb üsna aeglaselt. Kuigi tegevus toimub vaid mõne kuu vältel, tundub nagu oleks aeg palju pikem. Beyah ja Samson ei sukeldu pea ees suhtesse, vaid avavad end üksteisele aegamisi. Mõlemad on harjunud saladusi hoidma ning õpivad alles, miks on parem end avada, teisi usaldada selle asemelt, et kõike endas hoida. Suur osa arengust toimub ka lehekülgedest väljaspool. Mulle nende omavaheline dünaamika meeldis. Veider oli ainult see, et Beyah't poisi salapära ei häirinud, aga noh suveromanssi puhul ei ole ju vahet.

Beyah ise on alguses päris vastik, ründab abivalmis võõrast ja ei oska üldse oma isa hinnata. Sarnaselt peategelasele olin minagi esiti umbusklik, ootasin, millal draamaks läheb. Ei saa ju olla, et üks kasuõde või -ema raamatus nii heasüdamlikud on. Mind üllatas väga nende avatus. Beyah tuleb enam-vähem põrgust ja astub muinasjuttu, kus kõik inimesed on ilusad ja head. Kohati on üsna roosamanna. Üks detail häiris mind veel väga - see, et Beyah oma ema surma peaaegu raamatu lõpuni varjas. 

Tundsin, kuidas romaan sisendas positiivsust ja lootust, julgustas olema heausksem. Vahelduseks oli mõnus lugeda niivõrd õnneliku lõpuga lugu. Oleksin isegi eelistanud mõnda lahtist otsa, aga siin tõmmatakse kõik kokku ja seotakse kena lips ka peale.

Ei saa mainimata jätta, et tekstis oli kummaliselt palju vigu - tähti ning sõnu oli üle ja puudu. Ma väga tihti selliseid asju ei märka, aga selles raamatus raputasid vead mind mitu korda loost välja, sest lause tähendus muutus veidraks. Näiteks kohe esimeses lõigus oli üks "mis" saanud ühe k juurde.

Colleen Hoover on 1979. aastal sündinud ameerika kirjanik. Kirjanikuks tahtis Hoover saada juba lapsepõlves, kuid ei pidanud seda karjäärivalikuks ja suundus ülikooli sotsiaaltööd õppima. Tehes parajaks aega, mida naise keskmine poeg veetis näiteringi proovides, hakkas ta oma lõbuks üht lugu kirjutama. Kui see valmis sai, otsustas ta selle oma kulu ja kirjadega avaldada, et sõbrad-tuttavad ka lugeda saaks. Teda saatis kohe edu. Oma sõnul kirjutab naine sügavatest teemadest ja traumeerivatest asjadest, sest ta ei ole ise eriti emotsionaalne inimene ning tundmaks, mida tegelased läbi elavad, on vaja piire nihutada. "Südameluud" ilmus 2020. aastal. (allikad: 1)

Varem olen lugenud:

• "Kõik su täiuslikkused"
  
• "Pihtimused"
  
• "Ei iial enam"
  
• "Ugly Love"
  

"Mõrad südameluus" on noortekas viimasest suvest enne ülikooli, suveromansist vaestes oludes kasvanud Beyah ning luksuslikus suvemajas elava Samsoni vahel. Seksi on vähe, saladusi mõõdukalt ja roosamannat palju. Ükski varasemalt loetud Hoover pole niiviisi headusest pakatanud. See raamat sobib kõigile õnnelike lõppude fännidele!

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

S.K. Tremayne on mulle tuttav. Nimelt olen kunagi lugenud tema põnevikku "The Ice Twins", mis nüüd on juba ammu ka eesti keeles ilmunud nime "Külmakaksikud" all. Rohkem ma kirjaniku teoseid lugenud ei ole, kuigi ka ülejäänud on tõlgitud. Olin väga põnevil, et teada saada, mis muljeid pakub "Assistent", sest nutiteemadega põnevikud on nii-nii köitvad! 

Tänapäev, London. Jo on äsja mehest lahku läinud ning on väga tänulik, et sõbranna tal enda juures peatuda lubab. Tema vabakutseline ajakirjaniku amet niivõrd prestiižses linnaosas elamist ei võimalda. Luksuskorteriga käib kaasas ka digitaalassistentide komplekt Electra, mis teeb mugavamaks valgustuse ja kütte kontrollimise ning pakub seltsi, kuna sõbranna ise on tihti ära. Ühel õhtul, kui Jo on üksi, teeb assistent midagi, mida ei tohiks. See ütleb: "Ma tean, mida sa oled teinud". Naine saab kohe aru, millest see räägib - õhtust tema minevikust, millest ta on tõotanud mitte kunagi rääkida, sest kardab vangi sattuda. Kuidas saab nutikas koduabiline seda teada? See ei tohiks selliseks käitumiseks üldse suuteline olla, aga see ei jää üksikjuhtumiks, vaid olukord läheb aina hullemaks. Näib, et Electra või keegi tema taga ei lõpeta enne kui Jo on täielikult hävitatud.

Nutipõnevikud mõjuvad värskelt, sest neis on ideed, mida pole juba varem 100 korda uuritud. Ega ma neid kuigi palju tegelikult lugenud ei ole. Kohe meenub Ruth Ware'i "Luku taga", kus fookuses oli nutimaja. See oli omamoodi hoiatusromaan, kuidas tehnoloogia võib ühest küljest elu väga mugavaks teha, aga seda saab ka kurjasti ära kasutada. "Assistent" tegeleb sarnase teemaga veidi teisest nurgast ja keerab vinti isegi veel rohkem peale. Päris sellise tehnoloogia ja funktsioonide peale polnud ma üldse varem mõelnudki. Minu kõige nutikam kodumasin on ilmselt robottolmuimeja, keda telefonist juhtida saab ja sellega olen väga rahul. Pesumasin on ka tegelikult nutikas, aga selle rakendus oli üsna mõttetu ja lisaks võttis liiga palju ruumi, nii et kustutasin ära. Telefonis Siriga vahel räägin, aga pigem igavusest, kui vajadusest. See on kurb, et maailm liigub sinnapoole, et on vaja digitaalseid koduabiline, mille üheks funktsiooniks on seltsi pakkuda. Raamatus tõi see kaasa hoopis täieliku isolatsiooni. Täiesti haige, kuidas see nutimaalim hirmu nahavahele ajas. Peaaegu tekkis tahtmine tagasi nuputelefoni peale minna. Aga kui ma sotsiaalmeedia ära kustutaks, siis kust sa mu raamatumuljeid kuuleksid? ;)

Algus oli tegelikult igavavõitu. Jo on see klassikaline peategelane, kellest kohe ei saa aru, kas teda saab üldse usaldada: alkohol, tabletid, skisofreenia geenid. Kas Jo käib suitsiidse isa sammudes ja läheb hulluks või kodumasinad tõesti ähvardavad teda? Teised ei pane midagi tähele. Igatahes, Jo üritab koos lugejaga aru saada, kas ta läheb hulluks või tahab tõesti keegi teda hävitada ja mis põhjusel. Kõik tegelased käivad kahtlusalustena läbi ja kirjanik viskab süüdistusi igasse aeda, lööb palli igasse väravasse. Kui üks tegelane süüst justkui priiks saab, siis järgmine infokild võib ta uuesti kahtlusaluseks muuta. Ma olin algusest peale kindel, millised tegelased ei ole süüdi, aga süüdlast ma ära ei arvanud ja motiivi ka mitte. Ükski asi ei tundunud piisavalt hull, et sellist karistust ära teenida. Kui algus oli igav, siis lõpp oli väga kaasahaarav ja muutus pea võimatuks raamatut käest panna. Lugesin õudusvärin hinges ja silmad läikimas, sest nii õõvastav ja ebaõiglane oli. Elasin täiega Jole kaasa, et ta sellest rahest läbi tuleks ja süüdistused maha peseks. Kusjuures, mu meelest ei olnud see tema suur saladus, mida iga hinna eest varajata, üldse eriti hull. See juhtus nii ammu ja mulle tundus, et nüüd oleks kõigil sellest paljastusest üsna savi. Lõpp oli üsna ulmeline ja lahendus jäi veidi kripeldama. 

S.K. Tremayne on pseudonüüm briti kirjanikule Sean Thomas. Mees peab lisaks ajakirjaniku ametit ja kirjutab ka teise pseudonüümi Tom Knox alt põnevikke. "Assistent" on neljas S.K. Tremayne'i nime alt ilmnud romaan. Inspiratsioon tabas teda, kui ta otsis uue raamatu jaoks ideed ning abikaasa naljatas: "Miks sa Alexalt ei küsi?" Mees küsiski ja Alexa vastas naljaga "Oh, ma ei saa sulle ideid anda." See lause tõi aga kirjanikule pähe stsenaariumist, kus assistent oskab vastata ja oskab sinuga manipuleerida. (allikad: 1, 2, 3)

"Assistent" on põnevik naisest, kes hakkab digitaalassistentide vastu võitlema, sest tundub, et need hävitavad tema elu. Ma ei olnud selle pealegi tulnud, et niiviisi võiks nutiseadmeid omaniku vastu kasutada. Soovitan, kui otsid hoiatusromaani nutimaailmast!

Aitäh, kirjastus Pegasus, raamatu eest!

B.A. Paris “Terapeut” on esimene raamat, mida sellelt kirjanikult lugesin. Autor ise on mulle ammu silma jäänud, sest tema psühholoogilisi põnevikke, eriti debüüti "Suletud uste taga" on palju kiidetud. Seega oli paras aeg ise temaga tutvust teha.

2020, London. Alice kolib oma kallima Leoga kokku. Mees leidis neile erakordselt hea hinnaga maja Londonis luksuslikus aiaga ümbritsetud rajoonis Finsbury parki lähedal. Naabritega suheldes lipsab välja põhjus, miks maja pikalt tühjana seisis ja diil nii soodne oli - seal enne neid elanud naine, terapeut Nina mõrvati. Alice’i kinnisideeks saab välja uurida, mis ikkagi täpselt juhtus. Detaile talle küll keegi rääkida ei taha. 

Enamik raamatust räägib sellest, kuidas Alice kõiki kahtlustab. Ta on üsna ebameeldiv peategelane, käib aina ringi, küsitleb naabreid ja topib oma nina teiste asjadesse. Naine muutub üha paranoilisemaks ja teeb naiivselt ühe rumala otsuse teise järel, eirates kõiki soovitusi. Hakkasin juba tema terves mõistuses kahtlema. Ka teisi tegelasi näidatakse halvas valguses ja tundub tõesti, et mõrva oleks korda võinud saata kes tahes neist - naabrid, kallim, kinnisvaramaakler, kasvõi Alice ise. Selles osas langesin ise ka lõksu ja kõhklesin kõigi süütuses, sest kahtluste tekitamises on kirjanik väga osav.

Närvikõdi pakkus raamat vähevõitu. Olen lugenud kõvasti pingelisemaid põnevikke. Rohkem on õhus on ärevat ootust, ohtralt umbusku ja ebalemist. Kordub stsenaarium, kus Alice võtab pähe, et x on süüdi, küsitleb, saab aru, et eksis ja võtab järgmise kahtlusasluse ette. Natuke sai seda kõike liiga palju ja ootasin väga, millal ometi selgus tuleb. Lõpuks ikka läks tegevuseks ka ja seda lahendust ma ära ei suutnud arvata.

Kõige rohkem meeldis mulle raamatu puhul keskkond, milles tegevus toimus - suletud rajoon, lähedased naabrid. Kuigi vahepeal kahtlustasin koos peategelasega neist üht ja teist mõrvas, siis tundusid nad ikka ägeda kambana. Sain täitsa aru Alice'ist, kui ta nende pidusid ja ühistegevusi kõrvalt vaatas ja ka sellesse ringi tahtis saada. Mina tahan ka. Mulle tundus, et rajoonil ja majal endal oli raamatus suurem roll kui terapeudil. Sellisest pealkirjast oleks hoopis teistsugust sisu oodanud. "Mõrv majas number 6" või midagi taolist oleks palju ägedam mu meelest. Ma ei ole väga ühesõnaliste pealkirjade fänn.

B.A. Paris on briti kirjaniku pseudonüüm. Naine hakkas kirjutama 50ndates kui lapsed kodust välja kolisid. "Terapeut" on naise viies romaan. Inspiratsioon tuli pärast kolimist Kagu-Inglismaale. Paris plaanis tervituspidu, mis hästi välja ei kukkunud ning tal tekkis idee, kuidas keegi naabrit teeseldes peole tuleb. Naise uus maja on osaliselt pärit 18. sajandist, mistõttu hakkas ta mõlgutama ka mõtet, et selles on kindlasti keegi surnud, aga kui keegi oleks hoones hiljuti mõrvatud, kuidas ta ennast tunneks. Need mõtted kokku pannes sündiski raamat. (allikad: 1, 2, 3)

"Terapeut" on psühholoogiline põnevik naabritest, eksklusiivsest elurajoonist, kinnisideest, kahtlustest ja paranoiast. Mulle ei meeldinud väga peategelane, kes tegi totraid otsuseid ja nina teiste asjadesse toppis. Küll oli huvitav koos temaga kõiki mõrvas kahtlustada, sest kahtlustamine on selle raamatu põhiteema. Veel nautisin naabruskonna kirjeldusi, ühistegevusi ja kinnist territooriumi. Soovitan, kui sulle meeldivad kergemad psühholoogilised põnevikud!

Karin Slaughter "Ilusad tüdrukud" on mul lugemist õige pikalt oodanud. Vahepeal olin vist põnevikest küllastuse saanud, aga nüüd tundus paras aeg see teos ette võtta. NB! Kõik spoilerid on kirjutatud valges kirjas. Kui tahad lugeda, tõmba hiirega tekst aktiivseks!

2011, Athens ja Atlanta, Georgia osariik. Elasid kord kolm ilusat õde Julia, Lydia ja Claire. Oma esimesel ülikooliaastal läks Julia, vanim neist, ainsagi jäljeta kaduma ning teadmatus rebis perekonna lõhki. Vähe sellest, et vanemad lahku läksid ja mõned aastad hiljem isa, kes tütre otsimist iial ei jätnud, süstal veenis, leiti, ka alles jäänud õed lõpetasid suhtluse. Narkootikumide küüsis Lydia töötas end üksi üles, samal ajal kui Claire nautis elu miljonärist arhitektiga. Julia kadumisest on möödunud 20 aastat, kui Claire'i abikaasa mõrv ta uuesti Lydiaga kokku viib ning hakkab veerema pall, mis võib viimaks viia vana loo lahenduseni.

Ilusatest kaduma läinud tüdrukutest kirjutatakse palju raamatuid. Olen sellist temaatikat varemgi lugenud ja riiulis ootab lugemisjärgegi vähemalt üks taoline - Tina Frennstedt "Kadunud tüdrukud". Sisukirjelduse järgi pole raske arvata, mis neist neidudest saada võis. Selles osas "Ilusad tüdrukud" midagi rabavat pakkuda ei suutnud. Ootamatu loopööre on seal sellegipoolest, mis mulle täitsa meeldis. Sellest, et kõige taga Paul on, sain kohe aru, aga et mees elus on, ei osanud ma üldse kahtlustada. Pärast seda hakkas lugu küll kiiresti oma võlu kaotama, sest läks lihtsalt niivõrd rõvedaks ja tagatipuks hakkas end kordama. Piinamine ja tapmine ja selle filmimine - kõike seda on raamatutest ja filmidest varem läbi käinud, aga Slaughter kirjeldas seda ikka mõnuga, lastes tegelastel ühte ja sama videot korduvalt vaadata. Ma ei tea, kas kujutlusvõimet nappis piinajatel või kirjanikul, aga need kirjeldused hakkasid väga korduma ja see viskas eriti üle ning hakkas vastu. Ikka elektripiits ja kõrvetatud X ja lõhki rebitud rinnad jne. No milleks, no ma ei tea, kas nii ilgeid asju on vaja kirja panna. Varasemalt loetud raamatutest kirgastub rõvedaimana Victoria Bergmani triloogia, kus oli ka ohtralt jõhkrat vägivalda, aga seal ei kedratud neid samu kirjeldusi üha uuesti ja uuesti üle.

Mul on tegelikult tunne, et mingi osa raamatust läks minust mööda või jäi midagi olulist kahe silma vahele, sest oli nii palju kohti, mis tekitasid minus mõtte, et ma ei saa aru, mis toimub, miks toimub või kuidas olukord nii kaugele on jõudnud. Ka raamatusse sisse elamine läks vaevaliselt, kuigi tegevus läks kohe algusest hoogsalt käima ja mõrva ning rööviga oli nagu põnevust ka. Ma ei mõistnud aga juba seda, miks Claire otsustas üksipäini tegutsema asuda. Üldse oli mõlema õega raske suhestuda, sest nende käitumine oli risti vastupidi minu loogikale. Ainuke asi, milles üksmeelel olime, oli see, et Deed on vaja kaitsta. Muidu tundsin end nagu õudusfilmi vaadates, kus tegelased teevad aina hullemaid otsuseid, mis kuidagi loogilised pole, aga vaatajana ei saa ma midagi muuta, ainult omaette hambaid krigistada. Ma saan aru, et õdedel oli Julia kadumisega seoses halvad kogemused politseiuurijaga, aga ma ei mõistnud, miks laienes see antipaatia ka FBI-le. Miks nad ei tahtnud oma avastusi kellegagi jagada??? Lõpus tuli neil hiilgav mõte info väga laialt levima saata, et keegi seda kinni ei saaks mätsida. Kas seda kuidagi varem ei oleks andnud teha??? Selles raamatus oli nii palju mõtetuid segadust tekitavaid detaile, mis loole midagi juurde ei andnud, nagu Claire'i ja Fred Nolani vestlus, kus mõlemad käisid nagu kassid ümber palava pudru. Nii palju oli hetki, kus tahtsin tegelastele käratada, et nad ometi asjast räägiks.

Teost saab ehk võtta meeldetuletusena, et kunagi ei või teada, millega su avaliku elu tegelased või isegi su kõrval olevad inimesed salaja tegeleda võivad. Ma parema meelega elan siiski oma roosad prillid ees edasi.

Karin Slaughter on 1971. aastal sündinud ameerika kirjanik. Tema debüütromaan ilmus 2001. aastal. Naise raamatutes on nii palju vägivalda, sest ta tahab seda näidata sellisena, nagu see on, et avaldada lugejatele emotsionaalselt mõju, anda edasi, milline on mõju ohvritele. Pikka aega ei rääkinud naised neist teemadest üldse. Kirjanik on tuntud oma krimisarjade poolest, aga "Ilusad tüdrukud" on kõrvalepõige, eraldiseisev romaan. See on esimene tema raamat, mis kõneleb kuriteost ohvrite vaatenurgast, mitte seda lahendavate politsenike kaudu. (allikad: 1, 2, 3)

"Ilusad tüdrukud" on lugu kahest õest, kes ei ole aastakümneid suhelnud, kuid asjaolud viivad nad kokku ning annavad lootust lahendada 20 aastat vana mõistatus - nende vanema õe kadumisjuhtum. Selles põnevikus koorub välja väga palju rõvedaid detaile. Üldmulje oli küll põnev ja üks üllatav loopööre mulle täitsa meeldis, sest ei osanud seda sugugi ette näha, aga kogu see jõhkrus, mis aina kordus, hakkas vastu. Lisaks tekitasid frustratsiooni tegelaste kummalised otsused ja segased detailid. Soovitan, kui sulle meeldivad õudsemat sorti põnevikud või otsid raamatut, mis näitab, kui koledad inimesed meie kõigi keskel varjatult võivad elada!