"Thief's Magic" on järjekordne fantaasiaromaan austraallannalt Trudi Canavan, kelle "The Magician's Apprentice" mind ühe väljakutse punktiga aitas. Raamat, mida seekord lugesin on uue triloogia "The Millenium's Rule" esimene osa ning põnev sissejuhatus uude maailma. Kirjaniku teised sarjad on kõik kirjutatud ühest maagilisest maast, kuid nüüd on ta loonud täiesti uue universumi, õieti lausa mitu. Raamat räägib kahest eri maailmas elavast noorest. 

Tyen on arheoloogia- ning maagiatudeng, kes õpib Akadeemias, korrupteerunud võlukunstikoolis. Ühel ekspeditsioonil leiab nooruk vanast hauast iseäraliku raamatu Vella, kes oli kunagi naine. Raamat sai temast ühe võimsa võluri tõttu. Maailmas, kus Tyen elab, kasutatakse maagiat industriaalrevolutsiooniks. Nimelt on leiutatud suur hulk masinaid, mida kõiki võlukunstiga tööle pannakse. Areng on tohutu, kuid sellega kaasneb ka samaväärne maagia kulutamine ning on oht, et see saab varsti otsa. Üldsust sellest veel teavitatud ei ole. Vella abil avastab Tyen palju teadmisi, mis aegade jooksul on kaduma läinud ning mille abil võiks ehk maagiat juurde toota. Paraku lavastatakse ta süüdi raamatuvarguses ning vaene poiss peab põgenema üle mere ja maa.

Rielle elab maailmas, kus võlukunsti võivad kasutada ainult selleks õpetatud preestrid. Omavoliliselt maagia kasutamine on Inglitelt varastamine ning suurim tabu. Võimeid kasutades jääb maha plekk, omamoodi auk, kust jõud on ära kasutatud. Neid kohti näevad inimesed, kellel on olemas võluvõimed. Ka Rielle suudab aukke näha, kuid varjab seda oskust kiivalt. Ajapikku plekid kaovad jäljetult, kuid enamasti keegi ikka avastab mõne ning siis algab jaht nende tekitajatele, kes kuulatakse üle, karistatakse ning saadetakse kaugele ära. 

Mõlemad tegelase universumid on huvitavad ning mind võlus väga kontrastsus nende kultuuride vahel. Tegelased ise olid sarnased, olles mõlemad nii füüsilisel kui ka vaimsel seiklusel, avastades iseennast ning oma võimeid. Veidi rohkem elasin kaasa naistegelasele, eriti kuna mulle tundus noormehe lugu veidi liiga palju õnnelikel pääsemistel ja juhustel põhinevat. Tyen tunnistab isegi, et tal ühtelugu veab. Seevastu Rielle kannatab päris palju, leides armastuse ja kaotades selle taas.

Ülesehituselt vahetub vaatepunkt tegelaste vahel umbes iga ~80-90 lehekülje tagant ning muidugi on jutt pooleli jäänud kõige huvitavama koha pealt, nii et tuleb ikka edasi lugeda. Vahepeal, eriti kohe alguses, oli ka palju kirjeldamist, et lugeja maailmast ning tegelastest paremini aru saaks. Ka see oli minu jaoks põnev ning selle omajagu paksu raamatu läbi saamiseks kulus kõigest päevake. Pettumust valmistas romaani juures vaid vastamata küsimuste arv. Kõige rohkem jäi painama see, et lõpuks Rielle ja Tyen veel kokku ei saa. Õnneks on mul veel kaks osa lugeda.

Soovituslik lugemine fantaasiafännidele!

See fantaasiaromaan sobib lugeda ka siis, kui sari ise lugemata, sest sündmused toimuvad mitusada aastat enne triloogia keskmes oleva Võlurite gildi loomist. Õigupoolest, saab sealt aimu, kuidas gild üldse olema sai. Canavan on selle eellooga süvenenudki oma loodud maailma ajalukku, seletades mitme koha tekkelugusid. Sinna ümber on kirjutatud ka sõjalugu, mis mulle paraku kesiseks, sest suur osa raamatust oli mööda maad rändamine ning lahingud jäid nõrgaks ning ka ebaloogilisteks.

Lisaks Tessiale ning tema kaaskondlastele, on üheks tegelaseks Stara, kelle kaudu näeme naiste ahistamist Sachaka ühiskonnas. Temast meeldis mulle isegi rohkem lugeda, kui Kyralia võluritest, aga ülejäänud loost oli tema oma täiesti eraldi ning lõpuks kohtusid süžeeliinid reaalselt umbes pooleks leheküljeks. Materjali Starast oli terve eraldi raamatu jagu ning lugu jäi üpriski põnevas kohas veel pooleli. Mulle oleks tema lugu eraldi teosena rohkem meeldinud.

Ka ülejäänud romaani oleks tegelikult andnud pikemaks venitada, seega mulle tegelikult meeldis, et autor oli kõik ühte paksu raamatusse mahutanud, mitte eellooks uut triloogiat kirjutanud, sest järellugu on sellisel kujul juba olemas ning plaanis ka kunagi käsile võtta.

See kord läksid pildid veidi untsu, ei saanud piisavalt valgust ja pildid tulid liiga udused, aga pole vast hullu.