Mäletad, kuulasin mõni aeg tagasi Jeanne DuPrau düstoopilist romaani "The City of Ember", kus inimesed elasid maa-aluses linnas ning ei teadnud, et on olemas ka maa-pealne. Nüüd kuulasin Scribdi äpis ära ka sarja teise ja neljanda osa, vastavalt "The People of Sparks" ja "The Diamond of Darkhold". Kolmanda jätsin vahele, kuna selle kirjeldus mainis, et tegu on eellooga, aga ma tahtsin edasi lugeda, mis sai Emberi inimestest edasi.

Tulevik. Emberi inimesed järgnevad Linale ja Doonile ning jõuavad maa peale ning asuvad tutvuma selle uue, suure ja kummalise maailmaga. Peale paaripäevast rännakut jõuavad nad Sparksi-nimelisse külla. Külaelanikud on suure inimmassi äkilisest välja ilmumisest üllatanud ja ka häiritud, kuid on siiski valmis neid aitama. Inimasustused on peale paar sajandt tagasi toimunud apokalõpsist hõredad ning väikesed. Küla pealikud otsustavad, et suudavad emberlastele pakkuda peavarju ja toitu 6 kuud, misjärel tuleb neil endale uus asula rajada. Maa alt tulnud inimesed asuvad õppima ameteid ning oskusi, mida maa peal vaja läheb. Nad saavad iga päev uusi teadmisi näiteks, et eksisteerivad sellised asjad nagu aastaajad ja ilmastik, aga ka kanad. 

Mulle meeldis "The People of Sparks", sest huvitav oli lugeda, kuidas Emberi inimesed uue keskkonnaga kohanesid. Kujutan ette, et noorena oleks ma veelgi rohkem nautinud, kuidas nad näiteks kanu kartsid.  Üks põnev looliin oli see, kuidas emberlased tundsid, et Sparksi elanikud, kes niigi vastutulelikud olid ning neid aitasid, peaksid neile rohkem oma varusid jagama. Tundus kuidagi väga inimlik ja reaalne. Veel meeldis mulle lugeda ränduritest, aardeküttidest, kelle elu koosnes vanadest asulatest asjade kokku korjamises. 

Tulevik. Kunagised Emberi asukad on nüüd juba mitu kuud Sparksi külas elanud ning kätte on jõudnud karm talv. Ühe ränduri käest osatb Doon raamatu, mille kaanel on kirjas "Emberi elanikele". Kahjuks on teos saanud tugevalt kahjustada, sest seda on kasutatud lõkke hakatusena ning alles on vaid 8 lehekülge. Neilt on näha, et tegu on mingi kasutusjuhendiga. Selguse saamiseks otsustavad Doon ja Lina kahekesi tagasi Emberisse suunduda. Nad avastavad, et maa-alusesse linna on end vahepeal uued elanikud sisse seadnud.

"The Diamond of Darkhold" meeldis mulle veelgi rohkem, kui "The People of Sparks", sest selles osas pöörduvad peategelased tagasi Emberisse. Mõtlesin terve teise raamatu ajal, miks nad ei tulnud varem selle peale, et proovida sinna varude järgi minna, kui näiteks vooditest puudus oli. Mahajäetuna mõjus Ember isegi võluvamana, kui siis, kui seal veel sadu inimesi elas. Kujutasin hästi ette, kuidas säärane linn maapealsetele inimestele kui kullaauk kõigi oma varudega võis tunduda. Raamatud pealkirjas mainitud teemandite lõpplahendus mulle nii väga muljet ei avaldanud.

Jeanne DuPrau sündis 1944. aastal San Franciscos ning on enamiku oma elust elanud Californias. Emberi sarja inspriatsiooniks oli kirjaniku lapsepõlv, kui paljud inimesed endale tagaaedadesse pommivarjendeid ehitasid. Väiksena meeldisid talle raamatud, kus lapsed uusi maailmu avastavad. Sündis idee linnast, mis on ehitatud inimkonda suure ohu eest päästma. Lisaks paelus autorit idee linnast, kus ainsaks valgusallikaks on elekter. Jeanne'i soov oli, et tema raamat paneks inimesi mõtlema meie maailmale ja hindama päikest, kuud, metsi, ookeane, tuult ja vihma. Esimest raamatut kirjutas ta ligi kümme aastat. (allikad: 1, 2, 3)

Mulle meeldisid nii "The People of Sparks" kui ka "The Diamond of Darkhold". Kunagi kuulan või loen kindlasti ära ka sarja kolmanda osa. Soovitan, kui soovite lugeda lihtsat ja seikluslikku sarja, kus tegevus toimub tulevikkus ning peategelasteks on lapsed.

Tricia Levenseller "Daughter of the Siren Queen" on duoloogia teine osa. Esimesest kirjutasin siin.  Mõlemaid romaane kuulasin audioraamatuna Scribdi äpis. Teise osa pikus oli 9h ja 13min ning selle on sisse lugenud Marisa Calin. 

Nimetu fantaasiamaailm. Alosal õnnestub hankida ka viimane tükk kaardist, mis näitab sireenide saare asukohta, kus asub sireenide varandus. Lisaks on piraadid, kes teda kinni pidasid, nüüd hoopis neiu vangid. Ka nägus tüürimees Riden on leidnud koha Alosa laeval. Mees on nüüd üks vähestest meestest tema põhiliselt naispiraatidest koosnevas "mees"konnas. Tüdrukule ei anna rahu infokild, mida ta ühelt oma vangilt, piraadiisand Vordanilt kuulis. Ta otsustab tõe ise välja selgitada ning avastab saladuse, mida isa tema eest aastaid varjanud on. Alosa on sunnitud  isa eest põgenema ning kardetud Piraadikuningas asub teda terve oma laevastikuga jälitama.

Suur osa romaanist "Daughter of the Siren Queen" on põnev tagaajamine merel. Kui alguses on Alosal edumaa, siis piraadikuningas jõuab talle kiirelt järge ning varsti tundub, et isa on tütrest sammu võrra ees. Huvitav oli lugeda, mida mõlemad välja mõtlesid, et teineteist üle kavaldada või edumaad tagada. Üks põnevamaid stseene oli hoopis kohtumine kannibalidega.

Veel meeldis mulle, et selles osas tutvustatakse rohkem Alosa meeskonda, mis koosneb peamiselt naispiraatidest. Minu, nagu kindlasti veel paljude teiste lugejate, lemmik oli pisike Roslyn. Oleks tahtnud rohkemgi kuulda, kuidas üks või teine naine tee piraadilaevale leidis, mis on tema unistused või hirmud jne. Alosa suhted oma tiimiga olid väga sümpaatsed. Oli tunda, et ta hoolib neist.

Kirjutasin juba esimese raamatu arvustuses, et raamatu nõrgim külg oli romantiline suhe. Ka siin osas ei muutunud armastuslugu mulle sümpaatsemaks. Ma lihtsalt ei tajunud Rideni ja Alosa vahel keemiat. See ei tundunud loogiline, kuidas mees neiu elu eest oli valmis riskima, kuigi too talle kuidagi lootust ei tahtnud anda. Palju huvitavam oli lugeda, kuidas Alosa heitles oma sireeniloomusega.

Tricia Levenseller on ameerika kirjanik. Naine kirjeldab oma teoseid kui alternatiivse maailma ajaloolised fantaasialood, millel on romantikale keskenduvad alaosa. Tema huvi piraatide vastu sai alguse Kariibi mere piraatide filmidest. Oma suureks pettumuseks ei leidnud naine noortekirjanduse seast sarnaseid teemasid käsitlevaid raamatuid. Eriti vähe oli lugusid naispiraatidest, mistõttu Levenseller otsustas selle augu täita. (allikas 1, 2).

"Daughter of the Siren Queen" jätkab veidi peale seda, kus esimene raamat pooleli jäi. Teose põnevamad osad on põgenemine piraadikuninga eest ja Alosa heitlus oma sireeniloomusega. Tutvustatakse ka neiu laeva meeskonda, õigemini naiskonda. Nende taustast oleks tahtnud veel rohkemgi kuulda. Loo romantiline poole ei meeldinud mulle endiselt. Kokkuvõtteks on see tore duoloogia, mida ajaviiteks lugeda. Raamatud lähevad kiiresti, sest pidevalt on midagi toimumas. Soovitan, kui tundub sobiv aeg piraatidega seiklema minna!

Otsustasin oma Scribdi tellimust uuendada ning audioraamatute lainel jätkata. Esimesena kuulasin romaani "Daughter of the Pirate King", mille autor on Tricia Levenseller. See duoloogia jäi mulle silma booktube'is. Pealegi pole ma ilmammu piraatidest lugenud, mistõttu tundus paras hetk just seda teost kuulata.

Nimetu fantaasiamaailm. Alosa on karastunud piraat ning oma meeskonna kapten. Tema isa Kalligan on piraatide kuningas, kes valitseb merel ning tema halastamatus on kurikuulus. Tütre kuulsus ei jää tema omast palju maha. Just temale usaldab kuningas kõige keerukamad ülesanded. Alosa järgmiseks missiooniks on leida aastaid tagasi kolmeks tükiks lõhutud kaart, mis juhatab saarele, kus peitub ennenägematu varandus. Selleks tuleb neiul lavastada oma vangi langemine ning kavaldada üle nägusad piraatidest vennad.

Ma ei ole ammu kohanud raamatut, kus oleks nii badass naispeategelane. Alosa on täpselt selline, nagu ühest piraadikuninga käe all kasvanud tüdrukust võib oodata. Ta on enesekindel, kohati julm ja kättemaksuhimuline. Ta ei kohku vere valamise ees tagasi ning nii mõnigi mees hukkub tema käe läbi. Lisaks on neiul alati mõni trikk varukas varuks (või nuga saapas). Tüdrukul on olemas ka pehmem pool, näiteks hoolib ta väga oma enda laeva meeskonnast. Nautisin Alosa seiklusi ja teravaid kommentaare. 

Raamatu nõrgim külg oli kindlasti romantiline suhe, mis Alosal tekib. Ma ei tajunud nende kahe vahel keemiat ja tundsin, et tunded kerkisid tühja koha pealt. Plusspoolelt ei kaotanud Alosa pead ning peadpööritava kiirusega see suhe ka ei arenenud. Teate küll, nagu paljudes raamatutes kipub olema, et üks silmapilgutus ja äkki on kõikevõitev armastus platsis. Selles teoses arenes see aeglaselt, oli aru saada, et midagi nende vahel juhtub, aga samas ei toimunud midagi sellist, mis romantika usutavaks teeks. Loodan, et suutsin enamvähem väljendada, mida ma mõtlen.

Tricia Levenseller on ameerika kirjanik. Naine kirjeldab oma teoseid kui alternatiivse maailma ajaloolised fantaasialood, millel on romantikale keskenduvad alaosa. Tema huvi piraatide vastu sai alguse Kariibi mere piraatide filmidest. Oma suureks pettumuseks ei leidnud naine noortekirjanduse seast sarnaseid teemasid käsitlevaid raamatuid. Eriti vähe oli lugusid naispiraatidest, mistõttu Levenseller otsustas selle augu täita.  (allikas 1, 2)

Kokkuvõttes oli "Daughter of the Pirate King" parajalt meelelahutuslik raamat, mille saatel pikki autosõite ette võtta. Raamatus on kavalaid plaane ja seiklusi, aga ka romantikat. Mulle meeldis enesekindel ja võimukas Alosa, aga raamatu romantiline pool oli igav. Soovitan teost noortele, kes soovivad meelelahutuseks seiklusi merel, vangi langemist, lõkse ja põgenemist!

Stephanie Garber "Legendary" on teine osa fantaasiasarjast, mille esimene osa "Caraval" minus segaseid tundeid tekitas. Otsustasin järgmist raamatut kuulata pelgalt seetõttu, et see oli Libby äpis saadaolevatest ainus huvipakkuv. Ka selle on sisse lugenud Rebecca Soler ning raamatu pikkuseks on 11 h ja 24 min.

Valenda, Meridiaani Impeeriumi pealinn. Esimest korda ajaloos toimub ühe aasta jooksul kaks Caravali. Eelmiste võitja Scarlett ei soovi uuesti võistlustulle astuda, kuid tema õde Donatella on lausa sunnitud mängudest osa võtma. Kaotus ei ole neiu jaoks variant, sest ta peab vana võla tasumiseks selgitama välja Legendi identiteedi. Üsna kiirelt selgub, et seekordsed mängud on tõelisemad, kui ükski eelnevatest.  Kaalul on Tella elu, tüdruku ema saatus ning kogu maailma tulevik. 

Sarnaselt eelmisele osale tekitas ka "Legendary" minust vastandlikke tunded. Lugu oli huvitavam, sest seda oli kergem jälgida. Mulle meeldis, et sai veidi aimu raamatute maailmast. Näiteks selgub, milliseid jumalaid inimesed kummardavad. Neid oli erinevaid, aga põhilised ja ka kõige põnevamad neist olid Saatused ehk siis Fates, 16 surematut jumalat, kes kunagi maailma valitsesid. Nüüd kasutatakse neid ennustuskaartidel tuleviku tõlgendamisel. Kahju, et jumalaid eelmises osas ei mainitud. See oleks teostest terviklikuma mulje jätnud, sest neil tundus maailmas oluline roll olevat. Kui Saatuste piltidega kaardipakk kõrvale jätta, siis oli raamatus vähem maagiat kui esimeses osas. Caravali mäng oli pettumus, sest toimumispaigaks on terve linn. Teiste mängijatega kokkupuuted on minimaalsed, fantastilised esemed praktiliselt puuduvad ning vihjete tagaajamine tundus seosetu. Nimelt on Donatellal teistsugused vihjed kui teistel mängijatel?

Tegelaste poolte pealt oli paeluvaim Jacks. Mind huvitasid tema taust ja motiivid. Pean tunnistama, et mul oli temast kahju, mis siis, et teda kujutati kui kurjamit. Eriti hale hakkas, kui selgus, kes on tema tõeline armastus. Loodan, et kirjanik suudab järgmises osas talle hea lõpu kirjutada. Teine olulisem meestegelane ehk Dante ei võlunud mind kuidagi. Ma lausa ei sallinud teda. Dante oli liiga salapärane. Tema kohta oli nii vähe infot, et tundus nagu tal polekski iseloomu. Meelde jäi vaid suur hulk tätoveeringuid ning kiindumus Donatella vastu. Lisaks ei salli ma absoluutselt, kui raamatus pannakse paari õed ja vennad. 

Stephanie Garber on ameerika kirjanik, kes õpetab ülikoolis loovkirjutamist. "Caraval" on tema debüütromaan, mille kirjutamiseks kulus 11 aastat. Ta tahtis kirjutada lugu, milles ta ise elada sooviks. Inspiratsiooni kogus naine oma lemmikasjadest, näiteks Baz Lurhmani ja Florence and the Machine loomingust. Näiteks inspireeris teda peostseen Baz Luhrmani filmist "The Great Gatsby"ning ta soovis seda ekstravagantsust oma raamatus tabada. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Legendary"meeldis mulle veidi rohkem kui Caraval, kuigi tekitas sama segaseid tundeid. Ühest küljest meeldis mulle kõik, mis seostus Saatuste Kaardipakiga - ennustamine, tegelased kaartidel jne. Teisest küljest oli Caraval ise igav ning ma ei sallinud Dantet. Eks näeb, kas sarja finaal, mis muide kannab ka pealkirja "Finale", jätkab samas vaimus. Soovitan lugeda, kui müstilised ennustuskaardid äratavad su huvi või kui sulle meeldib, kui peategelase huviorbiidil on äärmiselt salapärane mees!

Tänu audioraamatute maailma avastamisele jõudis minuni ka Kerri Maniscalco romaan "Stalking Jack the Ripper". Teos on 9 h ja 26 min pikk ning selle on sisse lugenud Nicola Barber. Tegu on põneva sarja esimese osaga ning muidugi olen juba teise osa järjekorras. Hetkel on ilmunud juba ka kolmas raamat ning selle aasta jooksul on oodata ka neljandat ehk viimast. 

Loe ka, mida teised arvavad:

• Castorbakar

Mulle tundub, et kui kunagi peaks avanema minu uks teise maailma, siis oleks see loogiline, mitte absurdne. Nimelt jagunevad maailmad, nagu esimeses sarja osas põgusalt kirjeldatakse, kas loogilisteks või absurdseteks, nurjatuteks ja vooruslikeks. Leidsin selle kohta põhjaliku kaardi ka. Põhjus, miks ma nii arvan, on see, et Sumi ja Rini maailm - Confection ehk siis maiustuste maa ei istunud mulle absoluutselt. See üllatas mind ennast, sest tundub ju taevalik, kui leiad end maalt, kus kõik on magus ning päev läbi kookide ja kommide sõõmine ei mõju tervisele. Sellel maal oli aga liiga palju absurdsust, alustades sellest, kuidas esmakohtumisel Riniga tema suhkruvatist kleit seljast lahustub ja tipnedes sellega, kuidas Sumi lõpuks tervikuks saadi. Ma isegi ei oska rohkem kommenteerida.

Raamatu algus mulle tegelikult meeldis ning uued tegelased oma uute maailmadega olid põnevad. Eriti meeldis mulle muidugi Cora, kes meie maailmas kohta ei leia, kuna ta on kogukam ning pideva surve all. Ta avas ukse merineitsite maailma, kus kedagi ei huvitanud, kui suur või väike tüdruk on. "Beneath the Sugar Sky" käsitlebki ühest küljest kehakaaluga seotud probleeme ning see sobib maiustuste maaga ideaalselt.

Retk, millele Rini, Cora, Nadya, Christopher ja Kade suunduvad, haaras ka kohe kaasa. Oli imetore uuesti kohtuda Nancyga ning saada teada, mis temaga peale esimese raamatu lõppu sai. Kui tegelased jõudsid maiustuste maale, siis läks lugu minu jaoks omadega rappa. Kirjutasin juba, et mulle ei meeldinud see maailm, aga lisaks tundus, et loos on midagi veel paigast ära või lausa puudu. Loodan, et järgmine osa tutvustab mõnda mulle meelepärasemat lugu.

Seanan McGuire on sündinud 1978. aastal Californias. Ta on täiskohaga kirjanik, kelle sulest on ilmunud ligi 40 raamatut ja naise lemmikžanr on Urban Fantasy. Ta kirjutas kunagi laulu "Wicked Girls", mis räägib erinevatest tüdrukutest, kes läbi portaali teise maailma sattusid, nagu Dorothy ja Alice. Seanan tundis alati huvi, mis oli nende tüdrukute jaoks loo lõpus ees ootamas ning ta soovis kirjutada oma laulust raamatuversiooni. Naine otsustas mängu tuua oma enda tegelased ja sündiski "Every Heart a Doorway", mis on saanud mitmeid auhindu. Praeguseks on sarjas ilmunud juba 4 raamatut, mis kordamööda räägivad kas mõne tegelase eelloo või toimuvad Eleanor Westi koolis. (allikad: 1, 2, 3, 4)

Audioraamatute laenutamise puhul Libby äpist on see hea, et seal on saadaval mitmed teosed, mis mulle ammu booktuberite ja bookstagrammerite kaudu silma on jäänud ja mida siiani eesti keelde pole tõlgitud. Stephanie Garber "Caraval" on jälle üks sellistest fantaasiaromaanidest. Selle on sisse lugenud Rebecca Soler ning selle pikkus on 10h 19min. Kummaline on see, et päris paljud neist kiidetud teostest on mind külmaks jätnud ning seda tegi ka "Caraval".

Caraval on maagiline sündmus, mis kombineerib endas omamoodi karnevali ja võistluse. Mõned osalejad tulevadki vaid melu nautima, teised ihkavad auhinda, mis on näiteks ühe soovi täitumine. Õed Scarlett ja Donatella on Caravalist kuulnud võrratuid lugusid oma vanaemalt. Scarlett on aasta aasta järel saatnud kirju Caravali isandale Legendile, paludes, et mäng tema kodusaarel toimuks. Ei tema ega Donatella pole kunagi sealt lahkunud, sest nende karm isa ei luba seda ning hoiab tütreid hirmuvalitsuse all. Ühe õe eksimus tähendab teisele karistust. Scarlettit ootab siiski ees kodust pääsemine, sest ta on peagi abiellumas isa valitud peigmehega, kellega neiu pole iial kohtunud. Ta kirjutab tulevastest pulmadest ka Legendile ning saab ootamatult vastuse - kutse peagi toimuvale Caravalile nii endale, oma õele kui ka tulevasele abikaasale. Neile tuleb appi nägus ja müstiline madrus Julian, kes Scarletti ja Donatella mängule toimetab. Scarlettil on plaan vaid korra festivalimelu maitsta ja siis pulmadeks koju kiirustama, kuid ta on sunnitud kauemaks jääme, sest Donatella kaob ära. Selgub, et Caravali võistlus seisnebki neiu leidmises.

Arvasin enne audioraamatu kuulama asumist, et Caraval on midagi sarnast, nagu öine tsirkus Erin Morgensterni romaanis "The Night Circus". Sarnasusi oli neil tõesti: mõlemad toimusid öösel ning olid maagilised. Caravalis oli aga kõvasti rohkem värve ning seiklusi. Melu haaras kaasa ning erinevate saladuste avastamine oli nauditav ja põnev. Üks põnevamaid aspekte oli see, et asjade eest ei saanud maksta rahaga, vaid loobuda tuli mõnest oma saladusest või näiteks elupäevadest. Nii et kui tahtsid uut kleiti, tuli karnevali avastamise asemel kaks päeva surnuna veeta. 

Caravali kontseptsioon mulle ühesõnaga meeldis, aga lugu ise käis otseses mõttes üle mõistuse. Ma ei jõudnud loopööretega sammu pidada. Caravalil osalejaidki hoiatatakse, et ei tasu liialt sisse elada või muidu on oht iseennast kaotada. Samamoodi, nagu juhatatakse tegelasi eksiteele, mängitakse mõttemänge ka lugejaga. Nii jäigi valdavaks küsimus, mis siis lõpuks reaalne oli? Mis oli loo sõnum?

Kõige rohkem häiris mind, kuidas romaanis puudus igasugune loogika ning elementaarsed selgitused. Ma ei näinud motiive tegelaste käitumise taga. Näiteks ei saanud ma aru, mis ajendas Scarletti isa tütreid väärkohtlema. Tüdruk ise ei suutnud üldse otsuseid teha ning ülejäänud tegelastele ei antud pea üldse mingit tausta ja kui mingid faktid ka selgusid, siis lükati need varsti ümber. Lisaks toimub romaani tegevus väljamõeldud maal, kuid selle ülesehitus on pea olematu. Kõik, mis ei puuduta Caravali, on tähtsusetu. Oleksin tahtnud palju rohkem infot selle kohta, kuidas ühiskond toimib, milline on võim jne. "Näljamängud" on siinkohal hea võrdlus, sest seal on samuti fookuseks mängud, aga hästi saab aimu, mis toimub nendest väljaspool. 

Stephanie Garber on ameerika kirjanik, kes õpetab ülikoolis loovkirjutamist. "Caraval" on tema debüütromaan, mille kirjutamiseks kulus 11 aastat. Ta tahtis kirjutada lugu, milles  ta ise elada sooviks. Inspiratsiooni kogus naine oma lemmikasjadest, näiteks Baz Lurhmani ja Florence and the Machine loomingust. Näiteks inspireeris teda peostseen Baz Luhrmani filmist "The Great Gatsby"ning ta soovis seda ekstravagantsust oma raamatus tabada.  (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Caraval" tekitas minus segaseid tundeid. Ühest küljest meeldis mulle idee maagilistest mängudest ja nautisin koos Scarlettiga Caravali melus osalemist. Teisalt jäi süžee nõrgaks ning segaseks. Lisaks puudus maailma ülesehitus ning tegelaste motiivid olid väga ebamäärased. Ilmselt kuulan siiski ka järge, sest see on Libby äpis olemas. Soovitan raamatut vaid neile, kes soovivad lugeda, mida on üks tüdruk valmis oma õe nimel ohverdama, ja ei heitu, kui seejuures nende arusaam toimuvast mitu korda pea peale keeratakse.

Minuni jõudis viimaks audioraamatu laenutuskord Courtney Summersi romaanile "Sadie". Arvan, et see on üks neist raamatutest, millele kuulamisformaat paremini sobib, kuna üks raamatu kahest vaatepunktist on podcast. Lisaks on raamatul täielik koosseis ehk seda ei loe vaid üks inimene. Romaani pikkuseks on 7h 57 min.

Ameerika väikelinnad, sealhulgas Cold Creek, Colorado. Lugu algab surnud tüdrukuga. Nimelt leitakse 13-aastane Mattie mõrvatuna. Tema vanem õde Sadie on murtud. Nende narkosõltlasest ema on pildit kadunud ning Sadie elu eesmärk on olnud väikse õe kasvatamine. Tema uueks sihiks saab Mattie mõrvar oma kätega tappa. Ta asub metsikule autoretkele läbi riigi kannustatuna vihast, kättemaksust, leinast ja armastusest oma õe vastu. Raadiotäht West McCray kuuleb kadunud 19-aastasest ning asub Sadie jälgi ajama, seda oma uues podcastis "The Girls" kajastades.

Olin raamatust palju head kuulnud ning ei pidanud pettuma. Väga paljude raamatute puhul jääb mulje, et olen sama lugu juba veidi teises formaadis lugenud, aga "Sadie" oli uudne - noor neiu oma õe mõrvarit jälitamas ning raadiotäht omakorda tema jälgi ajamas. Kadunud tüdruku müsteerium hoidis lugemas. Kuhu ta haihtus? Kas ta saavutas oma eesmärgi? Mulle meeldisid vahelduvad vaatepunktid. Üllatavalt põnev oli Westiga koos kadunud tüdruku jälgi ajada, kuigi Sadie vaatepunktis toimub tegevus 5 kuud varem. Kahe looliini abil terviku kokku panek jääb lugejale ning kõige suurem mõistatus on lõpp.

Alguses ei sümpatiseerinud Sadie mulle. Ma ei saanud temast aru, sest tema taust on minu omast niivõrd erinev. Ma ei kujutaks ettegi, et haaraksin kaasa vedrunoa ning ostaksin auto, et ajada läbi riigi mehe jälgi, kes on tapnud ja valmis seda veel tegema ning lisaks vahetab nimesid nagu madu nahka. Hiljem hakkas tüdruk mulle aga ühe rohkem ja rohkem meeldima. Nautisin Sadie inimlikkust - ta ei olnud ideaalne, tegi vigu, kokutas ja käsi läbi tulest ja veest. Neiu sihikindlust võib lausa hullumiseks pidada. Tõmba käsi lõhki, et pääseda kellegi asjadesse sorima - mõeldud, tehtud! Loo muutis reaalsemaks, et ta sai viga, ei väljunud ohtlikest olukordadest kriimudeta, aga jätkas ikka oma teed. Ma ei mäleta, et üheski loetud noorteromaanis peategelane niivõrd vigasena oleks seigelnud. 

Courtney Summers on sündinud 1986. aastal Kanadas. 14-aastasena tuli ta keskkoolist ära ning jätkas õpinguid iseseisvalt. Ta vanemad olid väga toetavad ning Summersil oli olemas juba visioon, mida ta oma eluga teha tahab. Tema soov oli jutustada lugusid. Naine arvas, et temast saab näitleja, kuni ta kirjutas 18-aastasena oma esimese romaani. Seda küll ei avaldatud, kuid Summers oli leidnud oma kire. Naise debüütromaan "Cracked Up to Be" ilmus 4 aastat hiljem. "Sadie" on kirjaniku kuues romaan, mis on inspireeritud "true crime" žanrist. Ta soovis kirjutada teemal, kuidas inimesed tarbivad naiste ja tüdrukute vastast vägivalda kui meelelahutust. See žanr on pühendunud õiglusele ning tõe otsingutele, aga paneb juurdlema, kui tõepärased on inimeste vaatepunktid, keda enam pole, et enda eest rääkida. Lugu algas podcastist ning Sadie kujunes alles hiljem välja. Kirjanik tõdeb, et raskeim osa oli leida kahe tegelase vaatepunktide vaheline tasakaal, kirjutada nii, et mõlemad oleksid põnevad. (allikad: 1, 2, 3, )

"Sadie" on unikaalne ja meeldejääv lugu, mida soovitan võimalusel kindlasti audioraamatuna tarbida, sest 1) pool raamatust on podcast; 2) selle on sisse lugenud täielik koosseis; 3) üks peategelastest kokutab (ja see on kuulates nii palju mõjuvam kui lugedes). Teos sobib eriti neile, keda paelub "true crime" žanr. Hoiatan, et raamatus esinevad mõrvad, vägivald, seksuaalne väärkohtlemine.

Libby äpist saadaval olevaid audioraamatuid sirvides jäi silma intrigeeriva pealkirjaga noorteromaan "Undead Girl Gang", mille autoriks on Lily Anderson. Raamatu pikkus on 8h ja 20min ning selle on sisse lugenud Rebecca Soler.

Tänapäev, Cross Creek. Mila parim sõbranna Riley leitakse uppununa. Politseinikud peavad seda järjekordseks enesetapuks, sest vaevalt nädal tagasi poosid kaks tüdrukut end koos üles. Mila on seevastu veendunud, et Riley mõrvati. Tüdruk tahab tõestada, et tema parim sõbranna ei tapnud end ning otsustab proovida võtab appi maagia, mida nad koos harrastasid. Ta leiab vanast raamatust loitsu, millega surnuid seitsmeks päevaks tagasi tuua. Nõidus õnnestub, kuid Mila saab rohkem kui ta küsis. Nimelt toimetab ta hauast välja ka Daytoni ja Jude'i. Ükski kolmest tüdrukust ei mäleta aga oma surmale eelnenud aega. Neil on vaid nädala jagu aega, et viia lõpuni elus pooleli jäänud asjad ja selgitada välja, kas neid viis hauda enesetapp, õnnetus või mõrv.

Raamat algas põnevalt - kahtlaselt palju surnud teismelisi, wicca maagiat harrastav neiu, loits surnute tagasitoomiseks. Kolm hauast tõusnud tüdrukut ei vastanud aga minu ootustele. Tundsin, et loo kogu potentsiaal jäi kasutamata. Eeldasin rohkem kaost, aga nad olid aga paljas naljanumber. Mind võlus vaid see, kuidas kolmik vaid Mila läheduses inimlik välja nägi. Ainuke stseen, mis vastas minu ootustele, oli Jude'i etteaste nimisõnade nimelistele tüdrukutele. Ka müsteerium, miks tüdrukud surid, jäi nõrgaks, sest sellele ei pööratud piisavalt tähelepanu. Oli palju lobisemist ja limonaadi joomist ning tavalist teismeliste draamat, ainult selle vahega, et teismelised olid zombied. Lisaks häiris mind, kuidas täiskasvanud olid toimuva suhtes täielikus teadmatuses ning mugavalt kodust ära või magamas, kui midagi toimus. 

Raamatu põnevaim osa oli wicca maagia. Ma ei ole sellega eriti kursis, mistõttu huvitas mind, mida erinevad nõidused vajavad. Oli põnev jälgida, kuidas Mila vahendeid kogus ning loitsis. Veel meeldis mulle, kuidas raamat kujutas sõprust ning dünaamikat, mis zombie-tüdrukute vahel tekkis. Tegelastest meeldis mulle kõige rohkem Dayton, sest teda kujutati mitmest küljest. Mulle ei istunud raamatus olev romantika. Tundsin, et rõhk peaks jääma sõprusele ning kalli inimese surmaga toimetulekule. Romaani lõpplahendus üllatas mind ning tundus pigem ebausutav kui šokeeriv.

Lily Anderson on endine raamatukoguhoidja, kes on avaldanud juba 3 raamatut. Ta kasvas üles kodus, kus ei olnud religiooni. Wicca on ainuke usk, mida kirjanik kunagi enda omaks on pidanud.  "Undead Girl Gang" on inspireeritud musta huumoriga filmidest, mida Anderson teismelisena armastas: "Veronica Mars", "The Craft", "Heathers", "Death Becomes Her". Ta ei olnud lugenud taolist raamatut ning tahtis katsetada ise selle kirjutamist. (allikas 1, 2, 3)

"Undead Girl Gang" on segu Wicca maagiast, surnust naasnud teismelistest ning mõrvamüsteeriumist. Minu ootused olid kõrged: lootsin parajalt kaost, rohkelt müsteeriumit ja loitsimist. Need küljed jäid aga nõrgaks. Selle asemel on raamatus teismeliste draamat, sõprust ja ka armumist. Kokkuvõttes oli raamat mõnus meelelahutus, aga uuesti ma teda ei loeks. See noorteromaan sobib neile, kes soovivad lugeda komöödiat, kus juhtuvad koledad asjad... ja zombied!

Jätkan audioraamatute lainel. Nimelt laenutasin esimesel võimalusel Libby äpist järgmise Seanan McGuire'i romaani "Down Among the Sticks and Bones". Autor on raamatu ise sisse lugenud ning selle pikkuseks on 4h ja 4min. Kindlasti mäletate, et hiljuti kuulasin ka esimest osa "Every heart a doorway".

The Moors. Jacqueline ja Jillian on kaksikõed, keda vanemad on täpselt oma soovide järgi kasvatanud. Jacqueline on ema nukuke, kes kannab printsessikleite ja ei mängi väljas, sest seal saaks ta ju mustaks. Jillian täidab poja rolli: tüdruku juuksed on lühikesed ning ta ei karda end määrida. 12-aastastena leiavad õed riidekirstust võimatu trepi ning laskuvad uuele maale, kus varitsevad nii vampiirid kui ka libahundid. Tüdrukutel avaneb esmakordselt elus valikuvõimalus ning neist saavad Jack ja Jill. 

Mulle meeldis järg esimesest osast rohkem. Esiteks oli lugu kergem jälgida, sest tegelasi oli vähem ning tegevus oli konkreetsem. Teiseks olid Jack ja Jill juba tuttavad. Teadsin, kuhu nad välja jõuavad ning ootasin huviga, kuidas lugu täpselt kulgeb. Kirjanik oskas väga veenvalt kirjeldada tüdrukute erinevusi ja sarnasusi. Mind paelusid väga nii aastad enne seda, kui nad üldse oma ukse leidsid kui ka edasine areng. Raamat kujutab fantaasiaelemente kasutades väga efektselt, kuidas vanemad lapsi raamidesse suruvad. Juttu on ka soorollidest ja valikuvõimaluse olulisust. Oluliste teemade taustaks on laipade taaselustamine, vampiiriisanda tütreks olemine, esimene armumine ja palju muud. Silme ette kerkisid kõik tegevuspaigad: steriilne lapsepõlvekodu, nõmm ja raba, müüriga ümbritsetud küla, tuuleveskis peituv labor. Peale raamatu lõpetamist tekkis kihu uuesti esimest osa lugeda või kuulata, et uues valguses näha Jack ja Jilli tegutsemist Eleanor Westi juures.

Seanan McGuire on sündinud 1978. aastal Californias. Ta on täiskohaga kirjanik, kelle sulest on ilmunud ligi 40 raamatut ja naise lemmikžanr on Urban Fantasy. Ta kirjutas kunagi laulu "Wicked Girls", mis räägib erinevatest tüdrukutest, kes läbi portaali teise maailma sattusid, nagu Dorothy ja Alice. Seanan tundis alati huvi, mis oli nende tüdrukute jaoks loo lõpus ees ootamas ning ta soovis kirjutada oma laulust raamatuversiooni. Naine otsustas mängu tuua oma enda tegelased ja sündiski "Every Heart a Doorway", mis on saanud mitmeid auhindu. Praeguseks on sarjas ilmunud juba 4 raamatut, mis kordamööda räägivad kas mõne tegelase eelloo või toimuvad Eleanor Westi koolis. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Down Among the Sticks and Bones" jutustab kaksikõdedest, kes avastavad ukse, mis viib nad vanemate kammitsate alt välja teise maailma ning neil tekib viimaks võimalus avastada, kes nad soovivad olla. Mind võlub jätkuvalt viis, kuidas Seanan McGuire kombineerib fantaasiamaailma ning elulised küsimused. Veel meeldib mulle viis, kuidas kirjanik sõnadega ümber käib ning pilte maalib. Selle loo maailm ärkas silme ees eriti ehedalt ellu. Soovitan, kui soovite veidi hirmutavat, aga samas lummavat lugu!

Järgmise audioraamatuna laenutasin Libby äpist Tomi Adeyemi fantaasiaromaani "Children of Blood and Bone". Raamatu pikkuseks oli koguni 17 h ja 52 min. Selle on sisse lugenud Bahni Turpin. Tema aafrikapärane aktsent oli alguses harjumatu, kuid andis loole mõnusa nüansi juurde. Valisin romaani kuulamiseks, sest olen selle kohta mitmeid häid hinnanguid kuulnud ning lisaks pälvis see 2018. aasta Goodreads Choice Awards auhinna debüütautori kategoorias. Minu arvates on sellel raamatul igav, mitte midagi ütlev pealkiri ning selle alusel mul tema vastu huvi ei oleks tekkinud. 

Orïsha kuningriik. Kunagi olid siin maji-d austatud ja armastatud, kuid nüüd on nad põlu all ning kuningas Saran ihkab kõik 'tõugud' elimineerida. Kuigi maagia kadus 11 aastat tagasi, jäi alles selle sümbol - lumivalged juuksed. Nende kandjad on ränkade maksude all ning neid ähvardab pidevalt sunnitööle saatmine. Zélie on oma valged juuksed pärinud emalt, kes oli võimas maji. Tüdruk elab koos venna ja kalurist isaga, kes peale naise hukkumist enam endine ei ole. Üha tõusvate maksude katmiseks raha hankimiseks suundub Zélie pealinna, et müüa maha haruldane kala. Tema tee ristub Amariga, kuningatütrega, kes põgenes paleest, kui nägi pealt oma teenijast sõbra hukkamist. Neiu haaras kaasa võimsa artefakti - kirjarulli, mille puudutamine annab maji-le tema võimed. Zélie ja tolle venna abiga õnnestub Amaril linnast pääseda ning kolmekesi suundutakse retkele, et taastada maagia. Kuningaväed eesotsas Amari venna Inaniga on neil tihedalt kannul.

Selle audioraamatu muutis kindlasti eriliseks Bahni Turpin. Tema aktsent ning hääletoon sobis looga imeliselt kokku ning aitas kujutluspilte tekitada. Kuulates oli tunne, nagu võõralt maalt saabunud vanaema räägiks lapselapsele oma noorpõlvest. Selle mulje purustas küll see, et tegelasi, kelle vaatepunktist lugu edastati, oli kolm. Veel ehedam mulje oleks jäänud, kuid oleks olnud vastavalt ka kolm lugejat või kui lugu oleks ainult Zélie jutustanud. Lisaks sain aru, et raamatu kuulamisel on veel üks suur eelis: tundmatud nimed hääldati välja ja ma ei pidanud neid kuidagi oma peas väänama hakama.

"Children of Blood and Bone" võlub oma maailma ülesehitusega. Selle trumbiks on põhinemine joruba kultuuril ja Lääne-Aafrika mütoloogial. Värskendav oli lugeda fantaasialugu, kus puuduvad hallihabemelised võlurid, hobustel rüütlid, euroopapärased lossid jne. Selle asemel on tumeda naha ja valgete juustega maji-d, sarvedega kaslased (nt lõvitaoline - lionaire), vaiadel rannaküla. Tänu sellele, et tegelased rändavad läbi kuningriigi, sai näha mitmeid kohti: templit mäe otsas, lindpriisid džunglis, võitlusareeni kõrbes jne. Ma ei oskagi öelda, milline neist paikadest mu lemmik oli, sest kõik olid värvikad ja paeluvad. Veidi segaseks jäi ainult maagiasüsteem, pealegi oli võluvõimete kasutamist minimaalselt. Loodan, et järgmine osa toob selgust.

Raamat algas ilma pikema sissejuhatuseta ning haaras kohe kaasa. Kiire pilk argiellu heidetud, said seiklused alata. Ühele sündmusele järgnes kohe teine ning tekkis mitu küsimust, mis vastust tahtsid ja lugemas hoidsid. Kõige põnevam küsimus oli kindlasti, kuhu kadus maagia. Mulle meeldis, et selgitused tulid alles hiljem. Kuskil keskosas hakkas mu huvi lahtuma, loo tempo oli kohati aeglane ja siis juhtus järjest palju asju. Võib-olla oli asi mitmes vaatenurgas, sest Amari ja Zélie kippusid üksteist kordama, kuna reisisid koos. Samuti tundus see halastamatu kuninga ja allasurutud maagide vastasseis pruugitud teemana, mis on mitmest noorte fantaasiaraamatust läbi käinud. Seda elavdas küll julm viis, kuidas maage koheldi. Siinkohal kiidaksin kirjanikku, et ta julgelt kujutas mõttetut verevalamist ning ei kartnud oma tegelasi tappa.

Romaanis oli mitu kohta, mis tekitas mul tahtmise pead vastu seina taguda. Zélie küll meeldis mulle alguses, aga loo edenedes võttis ta järjest vastu väga rumalaid otsuseid ja langes soosingust välja. Esimesena häiris mind, kuidas ta üüratult riskis, et Amari linnast välja toimetada, kuigi too oli täiesti suvaline võõras. Ka teised tegelased tegid kummalisi valikuid. Näiteks ei suutnud ma taluda, kuidas džunglirahva juures pidu hakati pidama. Kuulates karjus mul iga rakk kehas, et sellest ei saa midagi head tulla. Kummaline oli ka see, milliseid tegelasi autor omavahel paari tahtis panna. Olin lausa õnnelik, kui üks neist surma sai, sest nüüd ei saa see romanss järgmises osas jätkuda.


Tomi Adeyemi on 1993. aastal sündinud nigeeria-ameerika kirjanik. Ta on lõpetanud Harvardi ülikooli ning õppinud Brasiilias Lääne-Aafrika kultuuri. Naine alustas romaani "Children of Blood and Bone" kirjutamist 2016. aasta juunis, kui oli selge, et tema eelmise kolme aastaga kirjutatud raamat ei ole avaldamiseks piisavalt hea. Uue raamatuga läks kiiremini ja paremini. Adeyemi leidis mentori ja agendi ning 2018. aastal ilmus tema debüütromaan. Idee sündis Brasiilias, kus ta nägi ühes kingipoes aafrika jumalaid ja jumalannasid, keda oli kujutatud nii võrratul ja pühal moel, et ta hakkas mõtlema kõigist ilusatest piltidest, mida me tumedanahalistest inimestest ei näe. Soov kirjutada eepiline lugu, mille juured on Lääne-Aafrikas klappis kokku ihaga vastata politsei brutaalsusele mustanahaliste ameeriklaste vastu.  (allikad: 1, 2)

"Children of Blood and Bone" on seikluslik fantaasiaromaan, milles kolm noort üritavad maagia tagasi tuua. Joruba kultuuril ja Lääne-Aafrika mütoloogial põhinev maailm oli uudne ja elevust tekitav aga süžee ise oli kulunud. Lisaks oli loo tempo ebaühtlane: kohati kiire ja siis jälle veniv. Põnevaid katsumusi ja seiklusi tuleb tegelastel oma rännaku jooksul aga nii palju ette, et igav ei hakka. Kohati on nad edukad, kuid teevad ka väga frustreerivaid otsuseid. Lugemissoovitus läheb neile, keda huvitab fantaasialugu aafrikahõngulises maailmas!

Järgmisena suundusin tagasi audioraamatute lainele ning laenutasin Libby rakenduse kaudu esimese ettejuhtuva teose, Holly Blacki fantaasiaromaani "The Cruel Prince", mille luges sisse Caitlin Kelly. Oma 12 tunni ja 43 minutiga oli see pikim audioraamat, mida siiani kuulanud olen. Lisaks oli see esimene selle aasta raamatutest, mida hindasin hinde "üks" vääriliseks. Kusjuures goodreadsi keskkonnas on romaani keskmine hinne minu arvamusest tublisti kõrgem, suisa 4,18!

High Court of Faerie. Kui Jude oli seitsmeaastane, mõrvas kindral Madoc tema ema ja isa ning viis tüdruku ühes õdedega haldjamaale, et neid kui oma lapsi kasvatada. Õdedest vanim, Vivi ongi tegelikult tema tütar. Kümme aastat möödub ning neiud on igaüks omamoodi kohanenud selle reetliku ja julma, aga ka imelise maailmaga, kus inimesi ei sallita. Jude ihkab üle kõige õukonna liikmeks saada ning loodab, et ta valitakse turniiril rüütliks. Tema kaksikõde Taryn loodab heale abielule. Mõlemad on koos haldjate võsukestega koolis käies pideva tagakiusamise all. Noorim haldjarahva printsidest, Cardan ei anna neile hetkekski rahu. Haldjamaailmas ei astu keegi printsidele vastu, kuid Jude'il saab terrorist kõrini.

Hinne "üks" tähendab, et raamat ei meeldinud mulle. Kahjuks oli "The Cruel Prince" siiani aasta igavaim lugemine, õigemini kuulamine. Ainuke asi, mis selle raamatu juures hea oli, oli selle lõpp. See on tõesti üllatav, kuna romaanil on goodreadsis niivõrd kõrge hinne. Võiks ju oletada, et lihtsalt audioraamat ei suutnud köita, aga põhiline probleem kogu loo juures oli see, et see lihtsalt ei liikunud kuhugi. Kogu aeg toimus midagi, sündmus sündmuse järel, aga hajusalt seotud jada ei tekitanud tunnet, et lugu liigub edasi või üldse mingis suunas.  Lisaks jäi mitu jutuotsa ripakile. Mind need poolikud loojooned häirisid, näiteks Sophie ja Valyrian, kus konkreetset lõpplahendust ei olnud ning piisavalt põnev ka ei ole, et järjest vastuseid otsida. Ainult üks hea katke oli, mis mind üllatas, ja kaalusin selle eest suisa ühe tähe võrra hinnangu tõstmist, aga siis sain aru, et mind tegelikult ei huvitanud piisavalt. 

Ma ei suuda hetkel meenutada ühtki teist raamatut, kus kõik tegelased ebameeldivad olid. Eriti vastukarva käis mulle peategelane. Jude oli nii vinguv ning rõhutas liiga palju, kuidas haldjad ei tea, milleks ta suuteline on. Mulle tundus, et ta oskas vaid lolle ja seosetuid otsuseid teha. Ka teised tegelased ei tekitanud erilisi emotsioone või kaastunnet. Oleksin tahtnud rohkem nende erinevaid külgi näha, kuid mitmeid kujutati vaid ühest küljest. Näiteks Nicosia oli puhas õelus. Kuigi õukonna intriigid on tavaliselt intrigeerivad, siis siin ei hoolinud ma tegelastest piisavalt, et läheks isegi korda, kes on võimul ja kuidas ta sinna sai. Nii jättiski kogu tegevus mind täiesti külmaks, 

Fantaasiaromaani puhul ei saa üle ega ümber maailmast. Haldjamaa tundus küll põnev, kuid ei tõmmanud mind endasse. Seal polnud midagi uut ega vaimustavat. Samuti oli vähe elavaid kirjeldusi, mis pildi silme ette tooks. Kõige värvikamalt jäi meelde, kuidas üks tegelane endale noa läbi käelaba lööb, ja see ei jäta mind rahule. Teate seda noamängu, kus pead kiirelt tera sõrmede vahele lööma. Mulle ei meeldinud see kujutlus. Oleksin palju parema meelega mananud vaimusilma ette losse ja haldjarahvast, aga need pildid ei tulnud silme ette. 

Holly Black on 1971. aastal New Jerseys sündinud ameerika kirjanik. Ta kasvas üles uskude üleloomulikesse nähtustesse kannustatuna ema pajatatud tondilugudest ning naabruskonnast haldjate otsimisest. Just haldjad on naise suur armastus ning figurerivad paljudes tema teostes, millest tuntuim on sari "Spiderwicki kroonika", mille kaasautor on Tony DiTerlizz. Blackile meeldib, et haldjad ei ole kunagi olnud inimesed, kuigi nad näevad meie moodi välja. Lisaks armastab ta, et haldjate maailmas on terve ökosüsteem trollide ja piksidega. "The Cruel Prince" sai alguse kirjutada tüdrukust, kelle kasvatab üles ta vanemate tapja. (allikad: 1, 2, 3, 4).

"The Cruel Prince" ei meeldinud mulle. Lühidalt öeldes: ma ei sallinud ühtki tegelast ning sisu ei liikunud mitte kuhugi. Kuigi raamat mulle kuidagi ei istunud, siis soovitaksin seda neile, kellele meeldib lugeda õelatest haldjatest ning nurjatutest võimumängudest!

Vaatasin kunagi filmi, kus oli põnev tulevikulinn ning nutikad noored, kes selle suurima saladuse avastasid. Selle nimi oli "The City of Ember" ning kuna lugu mind paelus, tahtsin juba ammu lugeda Jeanne DuPrau romaani "The City of Ember", mille põhjal film vändati. Osta ma seda siiski ei tahtnud ja raamatukogust ei leidnud. Kui nüüd nägin, et Scribdi rakenduses audioraamat olemas on, siis muidugi kuulasin ta ära. Seal on olemas ka sarja kolm järgmist raamatut, aga kahjuks Scribd arvas, et ma see kuu liiga palju kuulanud ja järgmise võin alles aprillis ette võtta.  

Tulevik, Emberi linn. Ammu aega tagasi rajasid Ehitajad linna. Nad varustasid selle kõigega, mida inimestel eluks vaja ning jätsid juhistega laeka, mis avaneb, kui teatud aeg on möödunud. Paraku kadus see enne, kui avanemishetk kätte jõudis ning koos sellega ka teadmised, mida teha siis, kui laod tühjaks hakkavad saama ning linna valgustavad tuled ähvardavad kustuda. Emberis lokkab korruptsioon ning linnapea ei tegele sugugi probleemidega. Kui 12-aastane Lina leiab iidsed juhised, ei pea täiskasvanud augulist paberit sugugi oluliseks. Tüdruk leiab abi endiselt klassikaaslaselt Dune'ilt ning koos asutakse kahjustada saanud instruktsioone dešifreerima.

Filmi nägin küll ammu, aga raamat tõi erinevaid stseene sellest silme ette ja loo põhipunktid tulid meelde. Seega teadsin muidugi ette, millest raamat räägib ja suuri üllatusi polnud. Tundus, et teosed on üsna sarnased, aga kindlalt saaksin seda öelda, kui uuesti filmi vaataksin. Kõige võõramana mõjus, kuidas romaani lõpuosas tuli välja, kuidas täpselt esimesed inimesed Emberisse saabusid. Õnneks on raamatul mitu järge, millest ma midagi ei tea ja kindlasti kuulan, kui otsustan scribdi tellimust jätkata. Mind huvitab, mis tegelastest edasi saab.

Mulle meeldis väga kujutatud düstoopiline ühiskond, mis toimib maa all ja ei tea muust maailmast midagi. Just see paelus mind ka filmi puhul. Inimesed ei oska ette kujutada sinist taevast, ei tea midagi lindudest, ei oska meisterdada kaasaskantavat valgust ega ümber käia elektriseadmetega jne. Enamik esemeid, mis neil on, on pärit hiiglaslikust laost, riided on kõik kulunud ja lapitud, toit on jäänud üksluiseks, ravimid on otsakorral. Selle süsteemi puhul tundus kummaline ainult loosiga inimestele ametite tõmbamine, sest see ei arvesta soovide ega oskustega. Teiseks huvitas mind haiguste teema, inimesed võtsid vist mingeid vitamiine aga ei tundunud, et nad vaevleks päikesevalguse või erinevate toitainete puudumise tõttu., kuigi nende toit pidi kindlasti üsna üksluine olema. Kõige omapärasem amet tundus see, mis anti peategelasele - sõnumikandja. 

Lisaks maailmale meeldis mulle väga omamoodi aardejaht - vihjete otsimine ja kirja dešifreerimine. Sellega seoses oli raamatu kuulamisel miinus, sest oli raske kaasa nuputada, mis tähed augulisest tekstist puudu on, kui seda sulle tähthaaval ette loetakse. Peategelaste seiklused ja avastused olid igatahes põnevad ning mulle tundus lausa, et kogu lugu sai liiga kiirelt läbi. Oleksin tahtnud koos nendega veelgi rohkem Emberit avastada.

Jeanne DuPrau sündis 1944. aastal San Franciscos ning on enamiku oma elust elanud Californias. Emberi sarja inspriatsiooniks oli kirjaniku lapsepõlv, kui paljud inimesed endale tagaaedadesse pommivarjendeid ehitasid. Väiksena meeldisid talle raamatud, kus lapsed uusi maailmu avastavad. Sündis idee linnast, mis on ehitatud inimkonda suure ohu eest päästma. Lisaks paelus autorit idee linnast, kus ainsaks valgusallikaks on elekter. Jeanne'i soov oli, et tema raamat paneks inimesi mõtlema meie maailmale ja hindama päikest, kuud, metsi, ookeane, tuult ja vihma. Esimest raamatut kirjutas ta ligi kümme aastat. (allikad: 1, 2, 3)

“City of Ember” tutvustab põnevat düstoopiaühiskonda, mis on kokkuvarisemise äärel ja üht nutikat tüdrukut, kes leiab väljapääsu. Mind võlus maaalune elu ning peategelase seiklused. Oleks hea meelega sellest rohkemgi lugenud! Mind huvitavad ka järjed, kuigi nende tegevus ei toimu vist enam Emberis. Soovitan ka raamatu põhjal tehtud filmi!

Järgmine audioraamat, mille rakenduses Scribd kuulamiseks valisin oli Neal ja Jarrod Shustermani romaan "Dry". Olen ammu tahtnud midagi sellelt autorilt lugeda ning ei pidanud pettuma. Selle audioraamatu puhul oli põnev, et sisselugejaid oli palju, nende seas ka mõlemad kirjanikud. Ülejäänud olid: Jenni Barber, Noah Galvin, Michael Crouch, Kivlighan de Montebello, Candace Thaxton.

Lõuna-Kalifornia, mitte eriti kauge tulevik. Põuaga on inimesed juba ammu harjunud toime tulema, muru ei kasteta ja basseinid püsivad tühjad, aga keegi ei oska arvestada, et ühel päeval kraanist enam vett ei tule. Kaosest saab mõne päevaga katastroof ning inimesed on tilgakese vee jaoks valmis kõigeks. Alyssa on kõigest äärelinnas elav teismeline, kes peab elus hoidma nii iseennast kui ka oma väikevenda, kui nende vanemad vee järgi minnes ei naase. Kui kodus pole enam turvaline, asuvad nad ohutuma paiga poole teele, kaasas liitlastena naabripoiss Garrett, kes terve elu katastroofiks valmistunud on, ja Jacqui, isepäine neiu, kes on kõigeks valmis.

"Dry" puhul võlus mind mitu asja. Esiteks tundus romaanis kirjeldatud katastroof väga reaalsena. Eriti hirmuäratav oli see, et kogu sündmustik toimus vaid mõne päeva vältel. Seetõttu on tegevus väga tempokas ning pinge pidevalt laes. Lugedes, kuidas tegelased kannatavad tekib endalgi janu ning tungiv soov poodi varusid täiendama minna. Muidugi tekivad mõtted teemal, mille jaoks oleksin ise viimase veetilga nimel valmis. Alles hiljuti sain raamatu läbi ja juba saatis siseministeerium kriisiolukorra juhised. Teiseks meeldis mulle, et olukorda näidati mitme nurga alt ning erinevate tegelaste pilgu läbi. Leidus nii inimesi, kes täiesti ära keerasid, kui ka neid, kelles kaos hoopis parimad jooned esile tõi. Kõige sümpaatsemad tegelased olid muidugi need, kellel õnnestus inimlikkus säilitada, nagu veeingel. 

Kahjuks pidin lugedes tõdema, et olen välja kasvanud neist maailmalõpulugudest, kus tegelasteks on teismelised, kes ise endi eest hoolitsema peavad. Tahaks sarnast lugu vanemate tegelastega, kelle otsused oleks teistsugusemad. Noorte valikud siin raamatus olid kohati üpriski tobedad, nagu puuduks neil ellujäämisinstinkt. Ega täiskasvanud paremad polnud, vaadates näiteks pere, kes selliseks olukorraks valmistunud olid. Kõige usutavam tegelane oli minu arvates Henry, keda kujutasin ette kui Tom Riddle't Harry Potteri sarjast. Ta küll ei meeldinud mulle, aga nooruk teadis kõige paremini, kuidas ebasoodsast olukorrast võitjana välja tulla. Säärased ebaausad tegelased tekitavad alati emotsioone ning mulle meeldis, et ta selles loos osaline oli.

Teine aspekt, mis minu hinnangut raamatule veidi kahandas, oli see, et ootasin dramaatilisemat lõppu ja suuremaid kaotusi peategelasele. Tundus uskumatu, et ühel perel niivõrd hästi läks. Olin valmis juba paar pisarat poetama, aga nende jaoks ei olnud vajadust. Kogu kuulamise aja oli siiski pinge peal ning ootusärevus suur, mis järgmiseks juhtub. Kui tundus, et nüüd on pääsemine, siis õige häda alles algas. Mul oli mitu lemmikkohta. Kõige šokeerivam oli kindlasti laste jõudmine metsapunkrisse.

Kuum ja kuiv katastroof, millest "Dry" pajatab tundus mulle küll igati tõepärasena, kuid samas ka kaugena. Eestis ei tundu põud sugugi nii hirmutav, eriti kui viimastel nädalatel parajalt vihma kallanud on. Seetõttu hakkas mind huvitama hoopis taoline raamat, kus saabuv katastroof on külm ja märg, suisa jäine. 

Neal Shusterman on 1962. aastal New Yorgis sündinud kirjanik ning Jarrod Shusterman on tema poeg. Neal tahtis lapsena saada nii kirjanikuks, arstiks, rokkstaariks, esinejaks, arhitektiks kui ka filmidirektoriks. Üheksandas klassis oli tal inglise keele õpetaja, kes nägi poisi armastust kirjutamise vastu ning aitas tal leida oma anne üles. Kaks viimast keskkooliaastat veetis Neal Mexico Citys ning rahvusvaheline kogemus andis talle uue perspektiivi. Neal Shustermani raamatud on saanud mitmeid auhindu. (allikad: 1, 2)

"Dry" on romaan vägagi reaalsena tunduvast katastroofist, kui kraanist enam vett ei tule. See raamat paneb kindlasti iga lugeja vee järgi igatsema ning tekitab vajaduse ellujäämiskursustele minna ning koju varusid koguda. Teos on tempokas ning sisaldab mõnusalt palju ringi rändamist. Mulle meeldis, et olukorda näidati mitme nurga all, kuid oleksin eelistanud küpsemaid tegelasi ning liigutavamat lõpplahendust. Soovitan siiski raamatut kõigile!

20. & 21. sajand, LA & NY. Evelyn Hugo on endine Hollywoodi staar, kes nüüdseks on juba 79-aastane ning pole enam ammu avalikkuse ette astunud. Ta paneb oksjonile mõned oma kuulsad kleidid ning on valmis andma intervjuud. Näitlejanna soovib koostööd teha konkreetselt ühe ajakirjanikuga, kes on tundmatu, kuigi töötab mainekas ajakirjas Vivant. Mitte keegi pole nii üllatunud kui Monique ise, et endine Hollywoodi staar just temaga rääkida tahab. Ta loodab, et saab lisaks kleitidele küsida midagi ka naise seitsme abikaasa kohta. Kui Monique Evelyniga kohtuma läheb, selgub, et naine ei ole tegelikult intervjuust huvitatud, vaid soovib, et ajakirjanik temast biograafia kirjutaks. Tal on selle suhtes kindlad nõudmised, mis võivad ohustada Monique'i tööd, kuid teha temast rikka naise ja tuntud kirjaniku. Muidugi võtab too pakkumise vastu. Evelyni räägib talle, kuidas ambitsioon ta Los Angelesse tõi ning kena välimus kuulsaks aitas saada. Staar paljastab ka saladuse, kes oli tema elu armastus.

Pean liituma kiidukooriga: "The Seven Husbands of Evelyn Hugo" oli tõesti hea raamat. Mulle üldjuhul meeldivad raamatud, kus on kaks vaatepunkti: olevik ja minevik. Intervjueerimine, Evelyni minevikumeenutused ja katked ajalehtedest lõid väga mõnusa ning lihtsasti jälgitava terviku. Veelgi nauditavamaks muutis lugemiselamuse lugu ise. Evelynile oli lihtne kaasa elada, sest tema elu oli ühtaegu nii skandaalne ja glamuurne kui ka lihtne ja inimlik. Raamat näitab, kui palju on vaja ambitsioonikust ja vaeva näha, et jõuda tippu ja seal ka püsida. See lugu ei ole pelgalt kuulsuse tipust, vaid kõigest ebaglamuursest, mis on tuntuse taga: rasked valikud, isekad otsused, mis teistele haiget teevad. Evelyn teeb vigu ning on isekas, tal on oma nõrkused ja saladused. Kõik see muudab romaani väga nauditavaks.

"The Seven Husbands of Evelyn Hugo" toob välja nii palju olulisi teemasid: meeste ja naiste ebavõrdsus, lahutuse mõju, nahavärv, seksuaalsus. Mu lemmik sõnum, mida raamat kandis oli see, kuidas igal inimesel oli näitlejannast oma idee ja arusaamine, mida nad armastasid, mitte tegelikku Evelyn Hugot. Nii on paljude asjade puhul, kus inimesel on oma ettekujutus, lausa kinnisidee, millest ta mööda ei suuda vaadata.

Taylor Jenkins Reid on ameerika kirjanik, kes hakkas raamatuid kirjutama oma vabast ajast, kuni abikaasa soovitas tal töölt ära tulla ja kirjanikuks hakata. Naine on avaldanud kuus romaani, millest esimene ilmus 2013. aastal. "The Seven Husbands of Evelyn Hugo" oli tema viies romaan, mis sai kiirelt populaarseks. Hollywood oli Reidi kinnisideeks juba lapsena ning ta enne romaani kirjutamist põhjalikult eeltööd, näiteks lugedes palju Hollywoodi biograafiaid. Alles esimese mustandi valmides sai naine aru, et loo kirjutamine oli lihtne, sest tal on juba filminduse alane kraad. (allikad: 1, 2, 3)

"The Seven Husbands of Evelyn Hugo" räägib endisest Hollywoodi staarist, kes tahab ausalt rääkida oma elust, tõusudest ja mõõnadest, tehtud vigadest, murtud südametest ja keelatud armastusest. Evelyni lugu haarab kiirelt kaasa ning on täis inimlikkust ja emotsioone. Ma tõesti loodan, et see varsti ka eesti keelde tõlgitakse ja soovitan k i n d l a s t i lugeda!