Tara Menon "Vee all" jutustab ühest naisest ja kahest katastroofist. Romaan jäi mulle silma juba ilmudes, võlusõnaks Tai, mille liivarannad vaid mõned kuud tagasi mu jalataldu paitasid. Lisaks oli raske vastu panna katastroofide, eriti nende päriselt toimunute, müstilisele külgetõmbejõule.

2004/2012, Andamani mere kallas, Tai/New York, USA. Marissa lapsepõlv möödus paradiisisaarel, kus ta isa teadustööd tegi. Tüdruk kiindus sellesse imepärasesse paika jäägitult. Koos parima sõbrannaga hulpisid nad tunde küütlevas ookeanis, õppisid tundma kõiki selle värve ja panid nimed igale kui viimsele sarvikraile. Idüll sai otsa, kui teise jõulupüha hiidlaine kogu riigi peapeale pööras. Kaheksa aastat hiljem Sandy-nimeliseks orkaaniks valmistuvas New Yorkis painab naist endiselt mällu sööbinud saatuslik päev. Marissa teab, milleks loodus võimeline on.

Ka kõige napim sisukirjeldus ütleb kõik ära, nii et tead algusest peale, kuhu laine kannab. Pärale jõudmiseks on vaja kannatust, nagu siis kui aeglaselt külma vette laskuda. Tead ju küll, kuidas esmalt katsud varbaga, siis julged põlvedeni kahlata, aga nabani kastmiseks tuleb end jälle koguda ja kui viimaks kaelani sees oled, siis hakka kähku ujuma. Raamat algab lõpmata pika pühapäevaga, kus vaheldumisi sulpsame kord aastasse 2004, kord aastasse 2012, mõlemas katastroof terendamas. Kui mõnikord loodan ikka, et seekord jäämägi laeva ei uputa, siis siin ma imet ei oodanud. Enne ja pärast olid ju korraga laual ja andsid päris ruttu vastused, kes trobikonnast tegelastest pääsevad, kes mitte.

Tara Menon pöörab tähelepanu tõsiasjale, kuidas sõbra kaotamisse suhtub ühiskond hoopis teistmoodi kui kallima või pereliikme, ent lein ei olnud see, mis mind raamatus kõige enam paelus, ka mitte katastroofid. Mulle meeldivad kaunid kirjeldused ja just selles vallas pakkus "Vee all" kuhjaga vaimset kardemoni. Tänu Bibi Raidi oivalisele tõlkele heljusin keset tüdrukute lapsepõlve viimast päeva, mil aega maa ja ilm, ning vaimustusin reisiajakirja pildikirjeldustega tegeleva peategelase sõnade kogust. Miski ei suuda anda edasi, millise mõnuga ma selles säbrulises sõnade paradiisis kümblesin. Maiuspaladena pakuti võrratuid loodusfakte ja hulganisti kirjandusviiteid.

Kui looduse malbet ilu maalis Tara Menon esmaklassiliselt, siis selle raevuga jäi ta pisut hätta. Oleksin tahtnud suuremat kontrasti, mis läbi kolgiks ja kaasa tiriks. Kui laine kõik teised minema pühkis, siis mina vaatasin kõrvalt ja siis kaevusin interneti tsunamivideosid ning pääsenute postitusi lugema. Tagatipuks võtsin ette intervjuu kirjanikuga, kuna mind huvitas tema seos nende kahe sündmusega. Tuleb välja, et esimesest kujunes teismeeas kinnisidee, kuna tema enda pere oleks vabalt võinud tol saatuslikul detsembrikuul Taimaal puhata. Sandy ajal oli Tara aga New Yorkis kohapeal. Viimane üllatas, sest orkaani kirjeldused kahvatusid teise katastroofi kõrval.

"Vee all" tuletas meelde palju tuttavat Khao Soki kaanidest New Yorki lakkamatu meluni. Ootasin ehk rohkem katastroofidest kantud pinget ja laetud emotsioone, aga leidsin selle asemel i-m-e-l-i-s-e-d kirjeldused kaunis tõlkes. Julgen soovitada!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Anna Hope "Ootus" kulgeb koos kolme kangelannaga, kes ootavad elult midagi muud, kui sel neile pakkuda on. Romaan leidis meil raamatuklubis nii positiivset kui ka ärritavat vastukaja. Mina kaldusin viimase poole.

1998-2022, London. Lissa tahab näitlejana karjääri teha. Ta on vaba minema, kuhu hing ihkab. Hannah tahab üle kõige last saada. Tal on armastav kaaslane, kaunis kodu ja hea töö. Cate ei tea, mida ta tahab. Tal on väike laps, tööd rügav abikaasa ning süllekukkunud maja. Uue aastatuhande koidikul, 29-aastastena, elasid nad ühes majas pargiveerel, tulvil suuri ootusi. Nüüd näib elu rööbastelt maha jooksnuna.

Eelkõige illustreerib "Ootus", kuidas me alati ihkame seda, mida meil pole, ei oska rõõmu tunda selle üle, mis meil on. Mis teeb naise õnnelikuks? On see kindel abielu? Tähenduslik karjäär? Lapsed, eluõied? Kirjanik jõuab igatahes ühe õige vastuseni. Kui seda teada tahad, ei pea üldse tervet romaani lugema, piisab viimasest peatükist.

Üks mis kindel, see ei ole sõprus, sest kuigi sisukirjeldus ja tagakaas reklaamivad, siis seda raamatust ei leia. Pole kröömikestki üksteise seltskonna nautimist, vastastikkust toetust ega aastatega kuhjuvaid häid mälestusi. Romaani ajas edasi-tagasi laveerimine toob nähtavale kolme peategelase ootuste ja tegelikkuse vahel laiuva kuristiku, kus pesitsevad kaotused, reetmine, petmine ja muu valus. Alguses oli mõni samastumismoment, aga siis tulid sellised pöörded, et surusin pea vastu diivanit ja ohkasin hingepõhjani. Lissa, Hannah ja Cate käisid kõik vastukarva. Arutasime, et ehk muutsid tegelased niivõrd ebasümpaatseks kultuurilised erinevused Eesti ja UK vahel. Paar toredat seika siiski oli. Näiteks Lissa ema meenutused nooruspõlvest või Cate'i uue sõbranna loodud emmede klubi. Kokkuvõttes jäi raamat siiski minu jaoks masendavaks ning ilmselt ununeb õige pea.

1977-1984, Houston/kosmosesüstikud orbiidil. Oli aeg, mil mehed olid käinud kuul, aga naised polnud jõudnud kosmosessegi. Joan Goodwin unistas pisikesest peale tähtede lähemalt nägemisest, tegi doktorikraadi Päikese krooni magnetlainetest ja õpetab professorina ülikoolis, kuid pole ammu end kosmoseskafandrit kandmas kujutlenud. Tema elu saab uue suuna päeval, mil NASA hakkab uute astronaudikandidaate seas esmakordselt ka naisi värbama. Seitse aastat hiljem istub Joan lennujuhtimiskeskuses ja peab sidet missiooniga STS-LR9, kui kõik valesti läheb.

"Atmosfääris" on kõik olemas - paeluv teema ajaloost ehk esimesed naised astronautide ridades ühes nende kurnava väljaõppe ning kosmosekogemusega, suur hädaoht, mis pinget kruvib, ja ilusad-kummalised-keerulised inimsuhted.

Taylor Jenkins Reid suudab romaaniga tuhandel eri viisil panna sõnadesse, mis on armastus. Öötaeva vaatlemine. Töö, mis paneb silmad särama. Õetütar, kelle heaks oled kõigeks valmis. Oma kõige erilisemate kogemuste taasloomine lähedaste jaoks. See üks inimene. Kamraadlus ja ühise eesmärgi poole püüdlemine. Vaikiv toetus. Toodud ohvrid. 

Esimesest peatükist alguse saanud suure kriisi lahendamine vaheldub Joani astronaudiks ja iseendaks sirgumise teekonnaga. Tema elu on armastusest läbi imbunud, aga katsumused ja rasked valikud ei lase pikalt õnnes kümmelda. NASA kaaskandidaadid on naisele suureks toeks. Tundmatud, kelle käekäik kohe korda ei lähe, kasvatavad liha luudele, nii et teades peade kohal rippuvatest mõõkadest, murdub süda üha uuesti ja uuesti ning paisub lootus, et olukord laheneb.

Ma ei väsi imetlemast, kuidas tohutu taustauuring on peidetud detailidesse, nii et kõik mõjub reaalselt ja ükski leht ei uhkusta tehtud eeltööga. Minu isiklik autori teoste edetabel on nüüd säärane, et esikohale tõusis "Atmosfäär". Kohe tema kannul järgneb "Evelyn Hugo seitse abikaasat", seejärel "Malibu tõuseb tuhast" ja kõige lõpus püsib "Daisy Jones & The Six". Carrie Soto käis vahepeal küll Ameerika turneel, kuid ootab ikka lugemiskorda.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

1980ndad, sügissemester, Cambridge/Põrgu. Professor Jacob Grimes on analüütilise maagia alal tipptegija ning võtab oma tiiva alla vaid parimatest parimaid. Tal on kaks doktoranti - Alice Law, kes päev-päevalt oma väärtust tõestab, ning Peter Murdoch, kes mängleva kergusega esikohti nopib. Kui üks loits kohutavalt valesti läheb ja professori põrgusse saadab, kannustab naist talle järgnema ka palav soov ülikool lõpetada, aga põhiliselt süütunne. Retk allilma ja tagasi nõuab kuratlikult eeltööd, abiks muuhulgas Dante "Põrgu", Orpheuse märkmed ja T.S. Elioti "Ahermaa". Kui Alice end minema asutab, ilmub välja Peter sama sooviga ja nad asuvad koos teele, et ületada Lethe, taltsutada Kerberos ning pista rinda kõikide ootamatustega, millest raamatutes ei räägitud, sealhulgas omavahelised keerulised suhted.

Kas Dante "Põrgu" on fantaasiakirjandus? “Katabaasis” mitte, vaid põrgu ringe saab külastada, aga seda üksnes kogenud analüütilised maagid ja ka siis on suur tõenäosus, et tagasi ei tule.

Lühidalt - meeldis, VÄGA!

Pikemalt - nautisin kui palju pakkus "Katabaas" kihte, külgi, nurki, tahke. On fantaasia- ja maagiaküllane seiklus põrgumaastikul. On patud ja ahvatlused. On doktoriõppe kõrvutamine valmidusega põrgust läbi käia, tõsiselt võetavateks teadlasteks saamise nimel nappide unetundide ja kasinate kalorite peal funktsioneerimine. On akadeemilise maastiku suur auahnus. On iidolite kukutamist pjedestaalilt. On põnevad paradoksid. On filosoofilised-analüütilised arutelud, millest seekord üle libisesin, sest tegelaste käitumine, reageerimine olukordadele oli huvitavam kui mõtetes toimuv. On küsimus: mille nimel oleksid valmis riske võtma ja ohverdusi tegema.

Kindlasti tahan kunagi uuesti lugeda ja kibelen juba ülejäänud Kuangi loominguga tutvuma.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

"Lõpmatus papüürusroos" pakkus vapustavat lugemiselamust. Selles sõnade aardekirstus, nagu autor lõppsõnas hellitavalt raamatuid nimetab, peitub hulganisti põnevaid mõtisklusi raamatute olemuse, lugemise ja lugude jutustamise teemadel, infokilde sõnade päritolust, seiku ajaloost põimituna autori vaadete ning kogemustega, tsitaate kirjandusklassikast koos meistriteoste ümberjutustustega. Tagatipuks on see kõik äärmiselt kaunilt kirja pandud ja tõlgitud. Ma ei ole suur raamatutesse märkmete tegija, aga juba esimesed leheküljed panid pliiatsit haarama, et lemmikuid sõnakõlkse ning mõtteteri alla joonida. Mõnel lehel oleks marjaks ära kulunud lai maalripintsel, sest tahtsin kõik üle võõbata. Ilmselt seetõttu langes lugemistempo kohati teokiirusele - 10 lehte tunnis.

Episoodid Irene enda elust ei lase raamatul muutuda kuivaks ajaloo heietamiseks, vaid lisavad samastumishetki. Tema kirg suurkujudest rääkimisel haarab kaasa. Iseäranis paeluvaks muutusid antiikfilosoofid esiotsas Sokratesega, kes kogu kirjakunsti taunis kui oma peaga mõtlemise surma. Kõrvale toob Vallejo Google'i efekti - meie peast leiab teadmiste asemel info, kust teadmisi leida. Viis aastat hiljem on meil tehisaru ja piisab ainult küsimisest. Minu peas siiski veel täitsa tühjus ei valitse, sest kui juttu tuli erinevatest kirjandusteostest, tabasin tihti enne pealkirja mainimist, millest on jutt, või siis vastupidi, pealkirja mainimisel, kuhu Vallejo sellega tüürib. Viidete hulk muudab raamatu elavamaks, ent kohati pani kirjandusõpetajalik lähenemine - komme teose sisu laiali laotada - nina krimpsutama.

Kui algus oli eriti vaimustav, siis keskel hakkasid mõtted korduma. "Lõpmatus papüürusroos" ei liigu kronoloogiliselt nagu tüüpiline ajalooraamat, vaid hüppab teemade kaupa, mis tingibki tagasitulekud ja kordamised. Ikka ja jälle pöördume Aleksandria või Vana-Rooma juurde. Raamat ongi mõtteliselt nende kahe vahel pooleks jagatud, ehitades seoseid esmalt ühe, hiljem teise ümber. Kuigi kaanelt võib lugeda "raamatute leiutamine antiikmaailmas", siis leiutamise asemel jääb kajama raamatute säilimine ja säilitamine. Nad on haprad, upuvad, põlevad. Iga teos, mis tuhandete aastate tagusest ajast meieni on jõudnud, on väikene ime. 

"Sel ajal, kui sina neid ridu loed, põleb kusagil maailmas mõni raamatukogu. Mõni kirjastaja hävitab just sel hetkel müümata jäänud varusid, et neist uuesti tselluloosimass tehtaks. Mitte just kaugel sinust jääb mõni väärtuslik kollektsioon üleujutuse kaugus vee alla. Mitmed inimesed toimetavad päritud raamatukogu mõnda lähedal asuvasse konteinerisse. Sinu ümber on terve armee putukaid, kes teevad oma lõugadega paberist tunneleid, et saaksid paigutada oma vastsed tillukestest labürintidest koosneva universumi lõpututele riiulitele. Keegi on andmas korraldust rookida välja teosed, mis on võimule ebameeldivad. Hävitav laastamistöö on praegu toimumas mõnel ebastabiilsel territooriumil. Keegi nimetab mõnda raamatut ebamoraalseks või pühaduseteotuseks ja heidab selle tulle."

Muide, paberit mainitakse alles 427. leheküljel. Eelnevatel lehtedel on peategelaseks meile võõrad papüüruserullid, kus pole peatükke, lõike, kirjavahemärke ega tühikuidki sõnade vahel, sest loetakse valjult, jalg rütmi tatsumas, ning kõrv haarab tähejadast tuttavad sõnad. Kui kunagi oli hääleta lugemine imelik, vahepeal vahiti massiliselt surnud puid omaette hallutsineerides, siis ring hakkab jälle täis saama, sest aina enam pöördutakse ju audioraamatute rüppe. Iceland Noiril oli näiteks kirjanikke, kes ainult otse kuulamisformaati kirjutavadki, mistõttu teksti valju häälega ette lugemine on loomeprotsessi osa, tabamaks lause rütmi, raskesti jutti hääldatavaid sõnu jne.

"Sajandite kuludes olid liikumatud tähedžunglid, kus edasi liiguti higistades, ühes käes matšeete, muutunud korrastatud sõnade aedadeks, kus võis rahulikult ringi jalutada."

Tuues välja tuhat viisi, kuidas raamatud on hävinud või võivad hävida, jääb Irene Vallejo siiski tuleviku suhtes positiivseks, erinevalt paljudest kaasaegsetest, kes pidevalt hirmutavad, kuidas tegu on väljasuremisohus liigiga, mille lühemad-kiiremad vormid üle võtavad. Uued leiutised on need, mis võivad tõenäolisemalt kaduda sama kiirelt kui sündisid, võtame näiteks floppy-kettad. Raamat on ometi tuhandete aastatega tõestanud oma jäävust, nagu ratas või käärid, leiutis, mis on ideaalsuseni lihvitud. 

Ja parim koht maailmas on raamatukogu.

"Oma riiulitel hoiavad nad kõrvuti raamatuid, mis on kirjutatud vaenulikel maadel, sealhulgas omavahel sõdivates riikides. Fotograafia käsiraamatuid ja unenägude seletajaid. Esseesid, mis räägivad mikroobidest või galaktikatest. Kindrali autobiograafia kõrvuti desertööri mälestustega. Optimistlik teos autorilt, keda ei mõisteta, ja sünge teos menukite autorilt. Rändurist kirjaniku märkmed kõrvuti viie köitega, mida vajas paigalistuv kirjanik, et jutustada ülima põhjalikkusega oma ulmadest. Raamat, mis ilmus trükist eile, ja tema kõrval raamat, mis sai valmis kakskümmend sajandit tagasi. Siin ei tunta ajalisi ega geograafilisi piire. Lõppude lõpuks oleme kõik oodatud sisse astuma: võõrad ja kohalikud, prillide, läätsede ja rähmas silmadega inimesed, krunniga mehed ja lipsuga naised. See tundub utoopiana."

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Cara Hunter "Mõrv perekonnas" annab telestsenaariumi, dokumentide ja meilivestluste kaudu edasi jahtunud jäljega mõrvast tõsielu krimisarja väntamist, kusjuures peagi selgub, et osalised pole sugugi juhuslikult saatesse valitud. 

2003/2023, London. Luke Ryder tapeti koduhoovis. Politseil ei õnnestunud kunagi süüdlast leida. 20 aastat hiljem linastub vana asjaloo uurimisele pühendatud dokumentaalseriaal, milles saatusliku õhtu sündmusi püüavad kokku panna hoolikalt valitud tippspetsialistid - juhtumit kajastanud ajakirjanik, juhtiv prokurör, kohtumeditsiiniline psühholoog, kriminalist ning pensionil inspektorid Londonist ja New Yorkist. Sarja taga seisab mõrvatu kasupoeg, tunnustatud filmitegija Guy Howard, kes oli toona vaid 10-aastane. Televaatajaid rabatakse üha jahmatavamate avastustega.

1957 - 2015, London/Manchester. Kenningtonis ühes vanas häärberis elab üksi vana naine. Maja on unarusse vajunud ning käib Edwinal ammu üle jõu. Ta on viimaks võtnud vastu raske otsuse kodu maha müüa. Kinnisvaraagendiga tube läbi käies meenutab naine möödunud aegu ja lähedasi, kes kord temaga koos seal elasid - esimene abikaasa, nende kaksikud, teine abikaasa ja kasupoeg. Ent erinevatel inimestel kipuvad olema erinevad mälestused. Nii saab pilt teise tooni, kui maja asunikke meenutavad noor neiu, kes 80-tel ülikooliteed alustas, või Edwina kasupoeg.

"Mälestuste toad" algab täpselt nii nagu pealkiri ja tagakaas reklaamivad - vana naine heietab tubadesse ja esemetesse kätkenud mälestusi. Ühel käel on mustuse vaaba all maja, mille läppunud õhk ja räpased pinnad eredalt kangastuvad, teisal kirkad minevikuhetked, rõõmuküllased või rusuvad. Just siis, kui meenutustest hakkab pilt kokku asetuma ning Edwina lugu täiesti endasse haarab, hüppab raamat järgmisesse vaatepunkti. Kusjuures esiti ei paista seniloetuga ühtki seost.

Paraku kogunenud sümpaatia ei laienenud uutele peategelastele. Nii Fern kui ka Lucas olid ärritavalt selgrootud ning mõni peatükk suisa tülgastav. Ma ei sallinud, kuidas kõrvalrollide täitjad jäid üdini pinnapealseks, näiteks tüdrukul nimega Elise oli ainult üks omadus - pidutsemine. Tõsi, erinevad vaatepunktid andsid värske pilgu, millega esialgset lugu vaadelda, keerasid kive ümber, kaevasid ussikesi välja ja täiendasid omalt poolt hädade nimekirja, mis aastakümnete jooksul õnnetule perekonnale omaks said - ootamatu surm, puudulik kasulapse-vanema dünaamika, diagnoosimata vaimsed probleemid, toitumishäired, uimastisõltuvus, lapse kaotus, seksuaalne ahistamine, sügav lein, kibestumus, üksindus jne.

Kõige muserdava otsa sobis suurepäraselt muinasjutuliselt helge lõppakord, kus võidutsevad armastus ja andestamine. Romaanist jäi mind siiski enim kütkestama algus - ajas rändamine, mööbli kirjeldused, mälestused, mida esemed endas kannavad.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

1975-2001, Monta Clare, Missouri. Patch ja Saint on ebaharilik paar - ühe silmaga poiss, kes pahandusi ligi tõmbab, ning nimele vastavalt malbe tüdruk, kelles peitub sügav sihikindlus. Lapsed on lahutamatud, kuni Patch satub peale, kuidas tema silmarõõmu hakatakse valgesse kaubikusse vinnama ning neiule appi tormates ise jäljetult haihtub. Poiss ärkab pilkases pimeduses, kus talle annab tuge salapärane Grace, kes kord ilmub, kord kaob ja sõnadega kogu maailma maalib.

Chris Whitakeril on eriline anne aeglase kulgemisega valvsus uinutada, märkamatult lasso heita ja silmust vaikselt südame ümber koomale tõmmata, kuni see pitsitama jääbki. Tema lugudest leiab tohutut traagikat, sündmusi, mille järellainetus aastaid hiljemgi jalad alt viib, ning inimesi, kes end ikka ja jälle püsti tagasi ajavad, kildudeks purunenud südamed kokku lapivad ja oma rada mööda edasi rühivad. Imestasin, kui palju sarnasusi ning paralleele kahe romaani vahel leidsin. Mõlemad tiirutavad ümber ühe õnnetu hetke. Ühes tegutseb lindprii, teises piraat. Mõlemas satub noor mees vanglasse. Paratamatult meenutas Charlotte mulle esimesest raamatust südamesse pugenud Duchess Day Radleyt. Need detailid ei jäänud kuidagi häirima, sest kummalgi on oma lugu rääkida.

"Kõik pimeduse värvid" põimib hallikaid hämarikutoone, pilkast pimedust, viimaseid ja esimesi päikesekiiri. Kirjaniku pintslilöögid on kaalutletud ja lühikesed. Alguses ei olnud lihtne raamatuga sina peale saada - maru lühikesed peatükid takistasid loosse süübimist ja tekitasid tüdimust. Väikelinn. Poiss. Tüdruk. Mõlemad omamoodi. Tutvumine. Sõbrunemine. Tragöödia. Kus on Patch? Kes on Grace? Küsimusi sadas nagu oavarrest ja vastuste otsimiseks-leidmiseks kulus aastakümneid ning sadu lehekülgi. Truudus. Tingimusteta armastus. Võimatuna näiv müsteerium. Kadunud tüdrukud. Igavikulised kinnisideed. Jahmatavad paljastused. Teises pooles töötasid lühikesed peatükid märksa paremini, sest võimaldasid teiste tegevuste vahele hõlpsasti 1-2 peatükki susata, et leevendada kuklas närivat soovi teada, mis edasi saab. Kõigi süngete ja tumedate toonide vahel tärkab ka midagi kaunist, abiks kunst. Just maalimine oli mu lemmik osa loost.

Soovitan! Ole valmis südant valutama ja pisaraid valama!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

1955/1968, Hemston, Põhja-Dorset, Suurbritannia. Elu maal lainetavate viljapõldude ja iidsete põlispuude vahel paistab pealtnäha idülliline. Beth armastab talupidamist ja oma abikaasat Franki. Paar on alles seljatanud poja kaotuse, kui terendavad uued katsumused. Üle aastate ilmub vanasse kodukanti naise esimene armastus ja vaka all hoitud tunded taas sädemeid löövad. Keegi sureb, kellegi üle mõistetakse kohut.

"Vaevatud maa" vaatleb Bethi elu keerdkäike kahel ajaperioodil. Raamatust leiab rääkimata jäänud sõnu, armastuse proovilepanekut, leina ja leppimist, päevavalgele kistud saladusi. Olevikus maadleb naine tunnetega kahe mehe vastu. Lisaks rullub lahti midagi põneviku sarnast - Kes on kohtupingis? Kes suri? Kuidas? Kes on süüdi? Minevikuliin algab helgemate aegadega. Näeme Bethi ja Gabrieli armumist ning kaunist koosveedetud suve, kuid paratamatult jõuab lugu raskete hetkedeni. Tegelased pugesid südamesse ja sestap huvitas nende käekäik palju rohkem kui müsteeriumi lahti harutamine. Kõige muu kõrval võlub romaan taluelu kirjeldustega: siiras rõõm farmitöödest, lapsepõlve võlumaa, lambatallede ilmale toomine, lopsakas loodus, aga ei puudu tõrvatilgad - tulirelvad, alkoholiga liialdamine.

Ühesõnaga: romaanis on kõik olemas - hingeminevad tegelased, ränkrasked katsumused, minevikusaladused ning maaelu võlu ja valu. Soovitan!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Liz Moore "Metsajumal" räägib ühest jõukast perekonnast, aastatega kuhjunud saladustest, suvelaagrist ja kahest metsa kadunud lapsest. Ootasin selle raamatu lugemist pikisilmi, sest Liz Moore on end varasemate romaanidega minu lemmikute sekka kirjutanud.

1975/1961, Adirondack. Van Laaride kaitsealal tegutseb Emersoni suvelaager, kuhu prestiižed perekonnad võsukesed suveks saadavad, hoolimata sellest, et kümmekond aastat tagasi läks 8-aastane perepoeg metsas kaduma ja juhtumit ei lahendatud kunagi. Louise on üks kasvatajatest, kes päeval hoiab kõige vanematel tüdrukutel silma peal ja öösel ajab omi asju. Sel suvel antakse tema hoole alla Van Laaride ainus järeltulija Barbara, mässumeelne teismeline, kes ühel ööl oma narist haihtub. Jälle kirjavad kaitseala otsingurühmad, nende seas end tõestada ihkav uurija Judyta. Seekord kistakse kõigi saladused päevavalgele.

"Metsajumal" algab kaardiga, mis tutvustab peategelast - Van Laari kaitseala, kus asuvad perekonna totra nimega suvemaja, lõunaserva jääv lastelaager ning neid ümbritsev paks padrik. Just seal jäävad kadunuks mõlemad viimase põlvkonna esindajad, kõigepealt väike Karu ja seejärel Barbara. Lastest kumbki raamatus sõna ei saa, vaid toimunule heidavad eri nurkade alt valgust trobikond teisi tegelasi - kes teab rohkem laagris toimuvast, kes Van Laaride intriigidest, kes tabab uurijapilguga narmendavaid valesid. Romaan on paks ja kulgeb aeglaselt, sest igaühel on oma lugu rääkida. Korraga rulluvad lahti nii Barbara kadumine 75. aastal kui ka 50-60tel toimuv, tema ema ja isa kohtumine ning venna kadumine. Kondasin algusest peale koos tegelastega laagrimajakeste vahel, hõikusin paksus laanes kadunud lapsi ja hoidsin silmi lahti sarimõrvari ees. Peamaja oli raskem vaimusilma manada, sest kippusin selle pika ja lohiseva nime otsa takerduma. Pealegi tõid juba raamatu esimesed laused silme ette kämpingumajakese, kus eelmisel aastal lugesin ühest teisest suvelaagrist ja kadunud tüdrukutest, nimelt Riley Sageri "Minu viimane vale".

Kui "Pikk ergas jõgi" keskendus õelikule hoolele ning "Nähtamatu maailm" isa-tütre armastusele, siis säravate inimsuhete asemel hiilgab "Metsajumal" miljonist killukesest moodustuva tervikpildiga - köitev sündmuspaik, ärev õhustik, eelmise sajandi teise poole ajastuhõng, rikkurite rikutus ning kaks müsteeriumi ühes küsimusega, kas need on omavahel seotud. Teoses on huvitav läbilõige eri vanuses ja eri klassist naistest - kadunud tüdruku narinaaber, ummuksis laagrikasvataja, murtud ema, eraklik laagridirektor, osariigi esimene naisuurija. Neid ühendab see, kuidas mehed nende elu kibedaks teevad, aga eristab valik alla vanduda või vastu võidelda. Tundsin siiski puudust sügavamast sidemest tegelastega ja emotsioone jäi samuti väheseks. Loo pöörded ja käänakud haarasid aga kaasa, kui kõik endasse mässinud saladuste võrk igast otsast lahti hakkas hargnema. Raamatust ei leia tõelembust, vaid asju eelistatakse kiivalt enda teada hoida või hoopiski maha salata, kartes oma mainet määrida. Oleks neist mõnigi suu varem lahti teinud, poleks aga lugu, mida rääkida.

Soovitan, kui mitmetahulised perekonnalood ja aeglaselt hargnevad müsteeriumid on sinu tassike teed!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Cape Haven, California/Copper Falls, Montana. Ammuse tragöödia jäljed ulatuvad ühes väikeses rannikulinnas kaugele. Kõige sügavamalt tunneb neid politseiülem Walk, kes pole kunagi rahu teinud ei sündmuse ega oma rolliga selles. Järellainetus puudutab ka 13-aastast Duchessi, tüdrukut, õieti naist, kelle elu on varakult vorminud iseseisvaks ja -päiseks, karmiks ja sõnakaks, nii et ta samastub end metsikute lindpriidega. Ta on oma vennale ema eest, kuna nende lihane vanem kipub oma maailma kaduma. Saatus pole nende piinamist veel lõpetanud. Walki lauale potsatab tema esimene mõrvajuhtum koos lahendusega, aga mees ei usu seda ning hakkab omal käel tõde välja selgitama.

Ma ei taha detailidesse laskuda, et mitte kuidagi rikkuda emotsioone, mis tekivad omal käel seda lugu avastades. Romaan kulgeb aeglaselt, on kuritegu ja saladused, aga hoogsat krimisüžeed ei tasu otsida. Musta ja valge asemel võimutsevad hallid toonid. Fookus on tegelaste läbielamistel, kui elu neid siia-sinna solgutab, ent sisseelamine võtab aega. Ei olnud lihtne sina peale saada karmi tüdrukuga, kes vannub, näitab keskmist sõrme ja lubab päid maha raiuda, ega hea hingega politseinikuga, kuna meie elukogemused on niivõrd erinevad. Märkamatult poevad nad aga sügavale naha alla, sest järgmine hetk juba lahistasin nutta ning lõpuks valutas süda absoluutselt iga tegelase pärast. 

"Me algame lõpust" põimib kokku hulgi traagikat, viltuvedamist ja õnnetuid juhuseid, aga ka armastuse tohutu väe ja üürikesed õnnehetked. Raamatu keerud-käänud jäävad kauaks pitsitama, eriti see kui heast tahtest sooritatul on võimalikest kõige hullem tagajärg. Oi, kui palju segadust suudavad külvata väikesed tulihingelised tüdrukud ja ähmis poisid. Kui tavaliselt naudin, kuidas loo lõpus kõik niidid kokku jooksevad, siis selle puhul panid need ahastama ja tahtsin, et kõik ei oleks nii läbi põimunud. Lisaks tundsin end rumalana, et üht suurt saladust läbi ei hammustanud, sest vihjed olid nina all igal jumala leheküljel. Valatud pisarate kogusest hoolimata jääb valitsema siiski lootusrikas tunne, sest tegelased ei lase end saatusel maha murda ja on ligimeste nimel kõigeks valmis.

Kuna alustasin kujundusest, siis lõpetan ka sellega. Pilkupüüdev esikaas kohe ei haakunud looga - California rannikulinn, ei ühtki hobust. Temani jõuame hiljem. Tagantjärgi hakkab kujundus kõnelema ja ei jää enam vait. Iga kord, kui seda silman, läheb jälle meel härdaks, mõtted vupsavad tüdrukule hobuse seljas ja hetkele, mille ta just läbi elas. Elagu kaaned, mis sisuga niivõrd haakuvad, et hoiavad emotsioone värskena. Väga-väga soovitan seda romaani lugeda!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

1984-peagi, Boston. Enamik 12-aastase Ada Sibeliuse päevadest möödub ülikoolilaboris isa varjutades, kus tüdruk harjutab näiteks keeruliste šifritega koodimurdmist. David Sibelius juhib väikest tiimi, kes töötab kirglikult tehisaru kallal. Ka tütar saab tööülesande - juturobotiga suhtlemise. David käitub kohati kummaliselt, nagu geeniused ikka, aga kui ta sõnagi ütlemata päevaks ära kaob, on kõigile selge, et midagi tõsist on lahti ning Ada maailm paisatakse segi. Esiteks peab ta kooli minema ning teiseks ilmneb, et isal on tütre ees saladused, kuid vastuste asemel on tal üksnes kodeeritud diskett.

Niisamuti nagu "Pikk ergas jõgi" pakub ka "Nähtamatu maailm" rohkelt emotsioone, suure müsteeriumi ja tublisti elu keerdkäike. Kogu kompotist kõige säravam on isa-tütre suhe. Romaan ei alga keeruka mõistatusega, vaid teeb armsaks tegelased. Saage tuttavaks - väike koduõppel Ada, kes uhkelt laboris töötab, isa antud ülesandeid ja salakirju lahendab ning oma ainsat vanemat jumaldab. David armastab ja toetab tütart iga ihurakuga, mis siis et ta veidi ekstsentriline on. Neil on oma väike idüll, mis diagnoosiga puruneb, kuid kui tuleb välja, et Ada ei teagi isa kohta kõike, siis minu sümpaatiat mehe vastu see ei kõigutanud. Kohe meenus vastukaaluks üks hiljuti loetud krimkadest, mis samuti kandis motiivi, kuidas tütar asub isast maha jäänud saladusi lahti harutama, kuid selles jäi puudu kõige olulisem - tegelaste suhtes kiindumuse tekitamine, et ma päriselt tunneks, kuidas nad oli sukk ja saabas ning suudaks leinata. "Nähtamatu maailm" paneb pisarad voolama.

Teiseks jääb meelde ühe terase tüdruku suureks sirgumise lugu, nutikus ja ind, mida ta näitab üles koduõppel olles, ning laveerimine tundmatuses, kui maast madalast matemaatilisi probleeme lahendanud piiga peab ühtäkki omaealistega suhtlema. Samal ajal kui ta üritab sulanduda kooliellu, hoiab Ada kümne küünega isast kinni, üritades näidata, et olukord on tegelikkusest etem. Südantlõhestava kurbuse kõrval säilivad kogu aeg lootus, armastus ja hoolimine. See ei ole romaan, mis haava rinda lööb ja siis seal surkima hakkab, et võimalikult palju haiget teha. Painama hakkavad hoopis küsimused, mis saabuvad siis, kui on liiga hilja. Väike Ada muundub detektiiviks, ent katked, mis lapsepõlvest mitu kümnendit tulevikku lubavad kiigata, näitavad, et müsteerium jääb temaga aastateks. Iga kübe, mis Davidi minevikust õnnestub välja kaevata, üllatab. Eriti nautisin, kuidas saladus mehele varju ei heitnud. 

Üldsegi mitte vähem põnev on romaani taust - tehisaru tillukesed lapsesammud kaheksakümnendatel, vestlused juturobot ELIXIRiga. Kokku saab loo võtta sama sõnaga, mis ilutseb tema sõsara kaanel - võimas. Kindlasti soovitan ja jään pikisilmi järgmise Liz Moore'i lugemist ootama!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

20. & 21. sajand, LA & NY. Evelyn Hugo on endine Hollywoodi staar, kes nüüdseks on juba 79-aastane ning pole enam ammu avalikkuse ette astunud. Ta paneb oksjonile mõned oma kuulsad kleidid ning on valmis andma intervjuud. Näitlejanna soovib koostööd teha konkreetselt ühe ajakirjanikuga, kes on tundmatu, kuigi töötab mainekas ajakirjas Vivant. Mitte keegi pole nii üllatunud kui Monique ise, et endine Hollywoodi staar just temaga rääkida tahab. Ta loodab, et saab lisaks kleitidele küsida midagi ka naise seitsme abikaasa kohta. Kui Monique Evelyniga kohtuma läheb, selgub, et naine ei ole tegelikult intervjuust huvitatud, vaid soovib, et ajakirjanik temast biograafia kirjutaks. Tal on selle suhtes kindlad nõudmised, mis võivad ohustada Monique'i tööd, kuid teha temast rikka naise ja tuntud kirjaniku. Muidugi võtab too pakkumise vastu. Evelyni räägib talle, kuidas ambitsioon ta Los Angelesse tõi ning kena välimus kuulsaks aitas saada. Staar paljastab ka saladuse, kes oli tema elu armastus.

Ühest küljest ajendas Evelyn Hugo lugu uuesti kätte võtma minu viimane väljakutse teema, teisalt ei mäletanud ma pealkirjas mainitu kõrval sisust suurt midagi ja tahtsin teada, kuidas romaan ajahambale vastu on pidanud. Meeles püsis, kes oli Evelyni eluarmastus, aga ülejäänud süžeest polnud halli aimugi. Ajan selle puhtalt audiovormi kaela. Lõpetasingi nende kuulamise ära, kui panin tähele, et lood vupsavad ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

"Evelyn Hugo seitse abikaasat" võlus endiselt oma elujõulisuse, skandaalide ja ühiskonna normide raputamisega. Kui eelmistest muljetest kumab nimitegelase sihikindluse imetlust, siis teisel lugemisel tõusis ta rohkem esile antikangelannana, kes lükkab-tõmbab, et ainult oma tahtmist saada. Silma jäid külmad sõnavõtud, näiteks et lahutus pole midagi muud kui ainult sõnad paberil. Hoolimata kohutavas koguses isekusest elasin ikka kaasa, sest naine olla on nii keeruline. Pideva enesetõestuse teel jõuab Evelyn lõpuks küsimuseni, mis on tegelikult elus oluline. Ta ei kohku millegi ees, on meister meediaga manipuleerimises, aga sellegipoolest ei ole kuidagi võimalik saavutada seda, mida ta kõigest hingest ihkab.

Kuna ka eelmine raamat, mida lugesin ehk Jennette McCurdy elulugu "Mul on hea meel, et ema ära suri" kõneles näitlemisest, siis hakkasid kaks teksti omavahel resoneeruma. Välja mõeldud superstaari ja endise lapsnäitleja lood olid muidugi tohutult erinevad, aga sama rusuvad. Mõlemad teosed kirjeldavad, kuidas tippu jõudmiseks peab kõigeks valmis olema, sealhulgas iseenda kaotamiseks. Kuulsus ei ole meelakkumine.

Vahepeal lugesin läbi ka Jenkins Reidi järgmise raamatu "Daisy Jones & The Six", mis jättis täiesti külmaks, nii et oli meeldiv tõdeda, et asi ei olnud tõlkes. Ju siis rokkstaarid ei lähe mulle nii korda kui filmitähed. Olen üpris veendunud, et katsetan veel sama autori raamatutega. Nii põnev, kumba spektri otsa järgmine paigutub!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

1986/1995/2004/2018, Farm Pretoria lähistel. Swartid on valge privilegeeritud perekond, kel on justkui kõik olemas - tore majapidamine kõrge tara taga, hea sissetulek, kolm pärijat. Kõik hakkab allamäge minema, kui pereema Rachel peale pikka võitlust vähile alla jääb. Enne surma palub ta abikaasal tõotada, et too annab naist põetanud mustanahalisele teenijannale tänutäheks majakökatsi, milles too elab. Manie ei taha seda hiljem kuidagi mäletada. Aastad aina mööduvad, lapsed lähevad oma teed. Vaid pesamuna Amor hoiab lubadust kiivalt meeles.

"Lubadus" on rusuv romaan, mille edasiviiv jõud on surm ning kuhu ei mahu ühtki rõõmsat seika. Sündmustik liigub ühe matuse juurest teise juurde, sest see tundub olevat ainus, mis perekonna kokku toob. Teos kasutab toimuva edasi andmiseks eksperimenteerivat mõttejada, kus lugeja sööstab tuulena tegelaste vahel, vahetades seejuures mina-sina-tema vorme. Vahepeal võib mõte rändama minna ja teha täiesti suvalise kõrvalpõike, jälgides kedagi, kes loo seisukohast üldse oluline pole, kuni kommenteerib, et ups selle osa oleks võinud vahele jätta. Sellist hoogu läinud ning rajalt eksima kalduvat jutustajat ma varem kohanud polnudki ja mulle täitsa meeldis, eriti Bob, kes nägi meie maailmast enamat.

Peatükke kui selliseid pole, selle asemel jagavad umbes 10-aastased ajahüpped raamatu neljaks. Lisaks puudub teoses ka jutumärkidega eraldatud kõne. Will Selfi "Vihmavari" on mu taolisteks katsetusteks hästi ette valmistanud. Andke mulle ainult lõigud ja ma olen eluga rahul. Kusjuures vastu vestlusõhtut oli veel üle poole raamatust lugemata, aga see kulges üllatavalt kiirelt.

Tuulena ringi ekslemine viis toimuvast kaugele. Jälgisin, kuidas elud põrmu varisevad, aga mind see ei raputanud, sest ühegi tegelase käekäik ei läinud korda. Ootasin kirjeldusest, et esiplaanil on purunenud unistused, aga Salome jäi varjudesse nagu tubli vaikne teenija, nii et isegi talle oli keeruline kaasa elada. Teisest küljest lasi eriskummaline stiil kogupildil särada. Erinevad surmad, usud ning matused joonistavad mustreid. Samal ajal lipsavad taustalt vargsi läbi Lõuna-Aafrika jaoks murrangulised hetked - ajalooline ragbimatš, apartheidi lagunemine. Tegelasi need teemad justkui ei huvita, nad on hädas oma tillukeste eludega.

"Lubadus" ei tekitanud positiivseid tundeid ja ma ei armastanud ühtki tegelast. Samas kõneles teos huvitavalt Lõuna-Aafrikast ja lugemine sujus kiirelt hoolimata tavatust stiilist. Mõtteainet pakub romaan kindlasti, naudingut mitte nii väga.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Tänapäev, Sowell Bay, Washingtoni osariik. Tova võiks ammu pensionil olla, kuid õhtutundidel akvaariumi koristamine hoiab teda krapsakana, aitab leinaga ning lisaks naudib ta mereolendite seltskonda, eriti Marcelluse, Vaikse ookeani hiidkaheksajala. Mereelukas on nutikas ja kui poleks piirangut, kui kaua ta veest väljas hakkama saab, oleks ta ammu jalga lasknud. Hea, et tal see õnnestunud pole, sest kaheksajalg on ainus, kes oskab olukorda lahendada, kui akvaariumisse satub Cameron, 30-aastane õnnetusehunnik, kes isa otsides Californiast Washingtoni rändas.

"Erakordselt taibukad olevused" on tulvil õnnelikke kokkusattumusi. Üsna algusest on selge, kuhu naiivsevõitu süžee tüürib, aga nautisin väga kui palju soojust teekond pakkus ning õnnelikku lõppu, kus vanad lood viimaks enam katkisi perekondi ei paina. Kõik tegelased on kirjutatud armastusega alates põhikolmikust kuni abivalmis poepidajate ja kinnisvarahaideni. Meie maailmas võiks rohkem olla nii südamlikke inimesi!

Seitsmekümneaastasele Tovale on võimatu mitte kaasa elada. Aastad on röövinud kogu memme perekonna, kuid ta ei löö vankuma. Heldisin naise armsast kudumisklubist ning vägisi tema ellu trügivast kassist lugedes. Romaani vaieldamatu staar on aga muidugi kaheksajalg, kes pereleidmise loole oma lühikeste peatükkidega niivõrd palju juurde annab. Jumaldasin tema krutskeid ja aardeid. Kolmas peategelane Cameron kahvatub esimese kahe kõrval. See lontrus vaid laseb võimalusi käest ja paneb igal sammul pead vangutama. Ma ei saanud aru, kuidas kena neiu oli valmis temaga kohe kohtama minema, kui nende esmakohtumisel mees kuse järgi haises.

Positiivsust tasakaalustavad minevikutragöödiad. Ükski konflikt ei suuda siiski helgusemulli purustada, kuigi kartsin mitu korda, et see juhtub, kui kauahoitud saladused pinnale hakkavad ujuma või vastupidi ähvardavad igaveseks ookeanipõhja vajuda. Kui ma üldjuhul ei salli üksteisest mööda rääkimist ja hoian õudusega peast kinni, kui peategelased ilmselge suhtes pimedad on, siis selles raamatus ei kriipinud isegi arusaamatused.

Ideaalne suvelugemine, soovitan!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Suvi 1991, Vareda. Maailmas toimub nii mõndagi, aga kauges Eesti maakolkas seisaks aeg justkui paigal. Johannes on tasane 16-aastane, kes tuleb Varedale suve veetma, mõisa öövalvuriks. Maal valitseb rahu ja vaikus erinevalt kitsast linnakorterist, kus pole hingamisruumigi. Külas, kus midagi ei toimu ja pole ühtki tuttavat nägu, saab segamatult kunstikooli sisseastumiseks valmistuda ning meenutada manalateele läinud mentorit ja tema õpetussõnu. Aega jääb ülegi, et teha tutvust kahekümnendates õpetajanna Margiti ning Johannesest paar aastat vanema Andreasega. Poiss suundub radadele, kus ta pole varem käinud ja rahulik suvi kujuneb ka tema jaoks üsna murranguliseks.

"Vareda" kätkeb Eesti suve, iseseisvumist, üksindust, armastust, leina, sõprust ja rohkelt kunsti. Ühest küljest on see noore inimese kujunemislugu, teisalt lähevad arutelud kunsti ja ajaloo teemadel üllatavalt süvitsi. Üks romaani võludest ongi selle eritahulisus. Kulg on raamatul aeglane ja rahulik, andes aega nautida imeilusat emakeelt. Sven Mikser armastab rohkem kirjeldada olustikku kui toimuvat, mistõttu palju tegevusest jääb ridade vahele, süvendades veelgi seda tunnet, et aeg seisab paigal.

Üks erilisemaid hetki iga noore elus on võimalus olla iseseisev ning esmakordselt omaette elada. Siiski ei leidu just palju 16-aastaseid, kelle unistuste suvi seisneks üksinda kuskil maakolkas elamises, eriti kui seal kedagi ei tunne. Isegi kõla järgi põnev mõisavalvuri amet peidab endas vaid õpetajate toas kipakal diivanil magamist. Mida seal nii väga valvata oli vaja, jäi selgusetuks. Igav siiski noormehel ei hakka ning lugeja saab nautide nostalgiahõngu, mida pakub külmakraadidega kuumast suvest või ehk vanemal generatsioonil naabri juurde piima või munade järgi lippamisest lugemine. Maaelu vahele põikab lugu veidi ajas tagasi ja vaatleb Johannese kohtumist ja suhtlemist kunstnikuga.

Kas ma liitun kiidukooriga? Imelise eesti keele osas absoluutselt, lool polnud ka miskit viga, kuid lemmikute sekka ei lisa. Sellest, kuidas "Vareda" laineid lööb, ei saa ma siiski aru, kuna see ei olnud üldse seda masti, et kõigile meeldiks. Ta kulgeb rahulikult ning tegevust napib, polnud põnevaid sündmuseid ega haaravaid haripunkte. Lisaks on teema tundliku võitu. Mulle meeldis kõige rohkem kontrast Vareda suve rahulikkuse ning maailmas toimuvate sündmuste murrangulisuse vahel, kus püütakse kinni Pablo Escobar või lõhutakse Berliini müüri. Peategelane ehk kuuleb midagi raadiost või loeb lehest, aga see ei mõjuta kuidagi tema elu, kus on samal ajal fookus hoopis muul. Toimugu mujal, mis iganes, kõige olulisem on see, mis juhtub siin ja praegu!