1944/1950 - 1955, Sõda/Kankaristo/Helsingi. Üks välihaiglas peatraumast taastuv noormees saab jutule värskelt saabunud vanema härraga, kes enne sõda sanatooriumis massöörina töötas. Selle kohtumise mõjud ulatuvad kaugete aastate taha, jäädes sageli märkamatuks, nagu teisedki sõja järelvirvendused. Nad peituvad sanatooriumis, kus Senni isa jälgedes käib. Nad panevad kibedalt kahetsema naisi, kes haaravad igast võimalusest, kuna peale sõda ei ole mehi eriti võtta. Nad pakuvad võimalust majandust elavadada, hinnaks paksud laaned ja selgeveelised jõed ja neis peituvad ohustatud liigid. Nad sunnivad ühiskonda oma liikmetele kalleid nõudmisi esitama.

"Margarita" peidab endas pärli ja mitte üksnes seetõttu, et see ebapärlikarbi ladinakeelne nimi on. Romaan kutsub esile tugevaid emotsioone, laotab laiali tükikesed põhjanaabrite ajaloost ja üllatab korduvalt ootamatustega, põimides kõik unustamatuks tervikuks. Heast raamatust annab märku juba see, et silmad on juba esimese peatüki lõpuks veekalkvel, sest kirjanik suutis märkamatult hinge pugeda. Südant saab valutada edaspidigi ja tunda ärritust, masendust, abitust. Mõttetud surmad, mõttetu inimeste väntsutamine. Kusjuures, enamiku hädade puhul pole süüdlast, kellele osutada, vaid põhjus on halbade juhuste (korduvas) kokkulangemises. Riigi hoiak laste saamise osas paneb aga vere keema. 

Kõik, kes mu postitustega vähegi kursis on, teavad, et ikka ja jälle kirun, kui masendav on eesti kirjandus. Võta näpust, nüüd kiidan soome romaani, kus peab helgust tikutulega taga otsima. Ometi ei tekkinud muljet, et see on tarbetult ängistavaks kirjutatud. Stseenid ei ole ühtlaselt rusuvalt halli tooniga võõbatud, vaid alati leiab metsarohelist, järvede ja jõgede sügavsiniseid toone, mis rasket koormat kergendavad ning isegi lageraie saab inimlikud mõõtmed. Loodus ja lootus käsikäes annavad vajaliku tasakaalu, mida olen põhjanaabrite kirjanduses varemgi kohanud. Siinkohal suur soovitus - Rosa Liksom "Väil".

Tõeliseks lugemiselamuseks muutsid loo sõja vajutatud sügavad jäljed, mis võivad aastatega rohtu kasvada, kuid ei kao kuhugi, paisates ootamatul hetkel uperkuuti. Romaan ei jälgi ühtki malli, ei nõreta klišeedest, ei lase ette aimata, millest juttu tuleb. Isegi viimases peatükis ei pääse külmast sahmakast. Pea 600-le leheküljele mahub palju erinevaid teemasid pükstes naistest raudkopsudeni. Kõik ei ole nii rasked nagu tervisehädad esimeses pooles, mis absurdsel moel Isabella Swani silme ette tõid, või teises pooles pildile ilmuv poliomüeliit, lastehalvatus. Ajastu, sõjajärgne muutuv maailm, 50te Soome, ärkab väikeste detailide abil ellu - suvesanatooriumite aeg on läbi, pealinnaelu pakub üksikutele naistele uusi võimalusi, looduskaitse kogub hoogu. Masseerimiskunst võetakse nii põhjalikult pulkadeks lahti, et mul, kes ma pole kunagi massaažis käinud, tekkis lugemise ajal esimest korda mõte, et võiks minna. 

Jõgi, mets ja ebapärlikarbid on teose keskmes oleva Senni kõrval olulisimad tegelased. Kaks meest, kelle vaatepunktist samuti lugu jutustatakse, ei võta naiselt tähelepanu ära, vaid toetavad teise nurga näitamisega. Ebapärlikarpide interlüüdid illustreerivad, kuidas tegelikult ei ole selle iidse isendi ja tänapäeva inimeste eluteekond sugugi mitte nii erinev, kui tahame arvata. Kõige põletavam küsimus, mis mul nende kehvavõitu käekäigust lugedes tekkis oli: "Kuidas on lood Eestis?" Vastus: "Meil on neil üks kodujõgi ja populatsiooni elus hoidmisega nähakse kõvasti vaeva!"

Ühesõnaga: SOOVITAN! Raamatuklubis kõlasid ka ainult vaimustunud muljed.

Tove Jansson "Suveraamat" pole midagi muud kui paberile püütud suvi, peaosades tigedavõitu plikatirts, tema vanaema ning nende saar. Hingasin selle juba mõned kuud tagasi sisse ja mõtlesin, et kirjutan pikemalt kui film ka vaadatud, aga selleni pole ma endiselt jõudnud.

Suvi 1967, pisike saar Soome lahel. Kuna isal on pidevalt käed-jalad tegemist täis, peavad 6-aastane Sophia ja vanaema, kel märksa rohkem aastaid turjal, teineteist lõbustama. Üksteise tujude ja võimetega arvestamine kulgeb kohati üle kivide-kändude, kuid maast-ilmast lobisedes ning väikeste seikluste käigus saavad neist vandeseltslased. Vanaks jäänud naine on kiindunud saarde ja selle loodusesse, lõõtsuvasse tuulde ja lainte loksumisse, ning üritab armastust ka lapselapses sütitada.

Sõna, mis raamatut kõige paremini kirjeldab, kõlab juba tagakaanel - elutark. Teos rabab rahulikkusega. Toimub vähe, suvi edeneb omasoodu, ühest väikesest vaiksest hetkest saab teine. Osatakse lihtsalt olla, elada hetkes, tajuda ümbritsevat. Tempo maha võtmine annab aega nautida kergelt koomilisi juhtumisi, ekselda mälestuste rägastikus samalaadsetes, potsatada tagasi lapsepõlve suvedesse. Esimese kokkupuute meeldejäävaimad seigad olid Veneetsia uppumine, uute naabritega tutvumine ning meremärgi vallutamine. Kindlasti naasen sellele saarele. Raamat sobib kätte kesksuvel, tuletamaks meelde elada hetkes, sügise hakul, et panna punkt juunile-juulile-augustile, pikkadel talveõhtutel ajas tagasi rändamiseks ja varakevadel ootusärevuse ärgitamiseks.

1994/2008/2020, Ísafjörður/Reykjavík. Maha lastakse kohalik poliitik ning Hildur peab taas mõrva uurima. Samal ajal köidavad ta mõtteid kaks lapsepõlves kadunud tüdrukut - tema nooremad õed. Eelmise juhtumi käigus ilmusid päevavalgele uued asitõendeid selle vana mõistatuse kohta ja võimalus tõde välja selgitada näib lähemal kui kunagi varem. Taas on Jakobist palju abi, kuigi meest muserdab, kui harva ta oma poega näeb.

Tagasi Islandil, raamatulehtedel märts ning suusarajad, kalendris september ning akna taga eestimaine suvelõpp. Ebakõlad tabasid ühesõnaga esimesest leheküljest ning eelmise osaga sarnast lumma ei tekkinud. Tundsin puudust väikestest saareriiki tutvustavatest detailidest, millega "Hildur" oli üle külvatud. Ainsa omapärana jäi meelde pealinna supelrand köetava merevee ning kaugelt toodud heleda rannaliivaga. Hõiskasin liiga vara ka politsei igapäevatöö asjus, sest selleks ei jagu enam leheruumi. Hilduri hambusse heideti uus mõrv, Rósa ja Björki üles soojenenud jäljed vajasid ajamist, minevikuliin näitas eraldatust, milles tüdrukud emaga elasid ning Jakob sai kampsunite kudumise kõrvale uusi varjundeid. Kusjuures kõige vähem köitis neist värske mõrvajuurdlus, kuigi kahtlusaluseid jagus. Teemade ja tegelaste vahel hüppamine mõjus kaootiliselt, ent lõpus selgus, et läbiv teema oli täitsa olemas, kuigi ma ei saa öelda, mis see oli, kuna see reedaks liiga palju lahenduse kohta. Kõige põletavamad küsimused saavad vastatud, ent Hilduri perekonna saladused ei saa punkti. Eks näis, mitmeks raamatuks neid veel jagub.

Satu suutis ägedalt ühe mõistatuse lahendusse kaasata erilise mustriga islandi kampsuni ning veelgi ägedamalt ühes naabrinaisega kokku panna terve kudumismustrite raamatu, mis Hilduri sarja tegelastest on inspireeritud. Käisin Eesti Raamatu lahkel kutsel Helsinki raamatumessil ning külastus sattus toredasti päevale, mil autorid just seda teost tutvustasid. Kujutage seda äratundmisrõõmu, kui üks kampsun teiste seast silma jäi.

1988/2012-2019/2021, Island/Põhja-Soome. Kalakasvatusse jäetakse laip, mis läheb kategooriasse, et keegi on näinud palju vaeva sõnumi jätmiseks. Hildur viib otsad kokku vägivalla jadaga üle terve saare. Jakob seda haiget mängu islandi jõuluvanadega ei koge, sest sõidab Soome, kus teda ootab isiklik lahing, hooldusõiguse kohtuprotsess. Poja ema teeb omalt poolt kõik, et mehel võimalikult keeruline oleks, viimase lükkena teise riiki kolimine. Paraku satub Jakob hätta ja vajab Hilduri abi. Kuna Islandil on uurimine Ísafjörðurist Reykjavíki liikunud, õnnestub tal mõneks ajaks riigist välja lipsata.

Värskelt Reykjavíkist naasnuna, liiati selja taga kaks teist Islandi krimkat, oli detsembrikuisesse Islandisse lihtsam sukelduda. "Jakob" kaua seal ei peatugi, vaid tirib lugeja Põhja-Soome. Satu Rämö teeb seejuures huvitava nükke - soomlannast Islandil elav kirjanik kirjeldab islandlanna silme läbi Soomega tutvumist. Keskkonnavahetus mõjus raamatule positiivselt. Samuti julge otsus tore praktikant äkitselt musta valgusesse asetada. Kui "Rosa ja Björk" ei tulnud laia haardega toime, siis "Jakob" klapitab erinevad teemad paremini kokku, žongleerides krimijuurdlustega kahes riigis, looduskaitseküsimuste, hobuste vere kogumise, islandi jõuluvanade, Jakobi eraelu ning Hilduri eraeluga. Jõuluvanad tundusid küll veidi sellise pusletükina, mis vägisi paika on surutud, ja neist sotti saamiseks tuleb lisalugemist otsida. Lisaks kordub muster, et tegelaste eraelu varjutab kuritegude uurimise... kuni need omavahel segunevad. Lõpp oli ootamatu ja huvitav. Neljas osa tõotab tulla eriti põnev.

Lisaks Helsingile käisin Satu esinemist kuulamas ka Reykjavíkis tänavusel Iceland Noiril. Põnevat juttu jätkus, no näiteks õige lõbus lugu, kuidas üks Reykjavíki raamatuklubi tellis Hilduri toitumisharjumustest inspireerunult Ísafjörðurist pitsat, mis neile takso ja lennuki abil soojana (!) kohale toimetati. Veel jäi silma/kõrva, kuidas ingliskeelses raamatumaailmas on tegelaste nimed pealkirjadest kadunud ning olulisel kohal on hoopis atmosfääri loovad märksõnad: jää, fjordid, virmalised.

Kindlasti alusta sarja esimesest raamatust ja loe õiges järjekorras! Suurema elamuse saamiseks soovitan kätte võtmisega oodata, kuni oled Islandil!!

Aitäh, Rahva Raamat ja Eesti Raamat!

2020/1917-48, Helsingi/Soome idapiir. Ühel Helsingis elaval Kirjanikul on vaja Vaimset Teejuhti, kuid too saadetakse hoopis esmalt tema vanavanaema Eeva manu. Naisel pole aimugi, et kass, kelle ta uppumisest päästab, on midagi enamat kui lihtlabane pudulojus. Eeva kohtub sel päeval oma eluarmastuse Mahtega ning võtab peagi ette pika teekonna Perale, mehe koju sügaval metsas. Pere ei toeta, et noorim poeg vallasandi naiseks võtab, nii et noorpaar peab viletsuses elama. Kass jõuab ka Kirjaniku juurde, kes on äsja kaotanud kauaoodatud lapse ning on segastes suhetes endise kallima, oma kirjastuse Peabossiga. Kahe aja vahel pendeldades, näeb loomaks kehastunud Teejuht häda ja viletsust, naiste valu ja tugevust ja armastust, aga mitte enda ülesannet. Kass on ka täitsa mõnus olla.

"Ühe kassi ülestähendusi" oli täielik üllataja. Raamat kõnetas hingepõhjani, kõrvutas suurepäraselt kahe ajastu naiste katsumusi, tutvustas Soome ajalugu ja pani pisaraid valama ning kõike seda Kadri Jaanitsa oivalises tõlkes.

Maagiline avaakord haaras jalamaid kaasa - kass, kes nagu on loo osa, aga ei ole ka, ning tagatipuks ei olegi üldse kass. Kaks tema silmadele avanevat lugu peegeldasid vastakuti nii nende keskmes olevate naiste kannatusi kui ka nende tohutut jõudu. Ei saa võrrelda, kellel oli raskem. Vaeslaps, suur armastus, tõrjuv ämm, eraldatud talu, kommunismimeelne ja Venemaale kippuv mees, üksindus, sõda, lapsed, jälle sõda. Edukas kirjanik, uhke maja nooblis piirkonnas, ei meest, ei last, vanus peale pressimas, kaotsi läinud sõnad, tagakiusamine. Igal ajastul on omad mured, omad viisid naiste kammitsemiseks, ent naised on tugevad.

Eeva kaudu heidab teos valgust murdelistele aastatele soome ajaloos, mis puudutasid ka eraldatud talusid loodusrüpes. Ei tulnud üllatusena, et noored Venemaale kippusid, kuna olen sellest kunagi varem lugenud (Sirpa Kähkonen "Graniitmees"). Uus oli kõik muu, nende vaatenurk, kes maha jäid, lõhed ja vaen ühiskonnas.

Veel üks üllatus tabas mõni aeg peale lõppu, mis ise nägi välja nii: kuivatasin pisarad, pakkisin koti ja suundusin vestlusõhtule värskeid muljeid jagama. Nimelt teab internet, et romaan on autofiktsioon, lehekülgedele valatud viha ning valu. See oli mu esimene kokkupuude Katja Kettuga, aga kindlasti mitte viimane!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

Satu Ramö “Hildur” jutustab lastekaitsele spetsialiseerunud islandi politseinikust, kelle argitööd segab sarimõrvar. Valisin selle krimka oma Islandi reisi esimeseks lugemiseks.

November 2019, Ísafjörður. 25 aastat tagasi kadusid koduteel jäljeltult kaks tüdrukut. Nende vanemast õest Hildurist sai politseinik, kelle südameasjaks on laste aitamine. Tema igapäeva vürtsitavad kadunud või ülekäte läinud teismelised, peretülid ning lahingud hooldusõiguste üle. Mõistagi lööb naine kaasa ka muude juhtumite juures ning määratakse uue kolleegi, Soomest tulnud praktikandi ülemuseks. Jakob ei jõua igapäevarutiini vajudagi, kui ilmneb midagi ootamatut - laviini alla mattunud majast ellujäänuid otsides leitakse laip, mille surm kuidagi loodusjõududega seotud pole.

“Hildur” sobib hästi esmatutvuseks Islandiga - põnev krimka sarimõrvariga, mis ei keskendu roimade jõhkrusele, vaid ühe saarenurga eluoludele ja kohalikele kommetele. Mina lugesin seda raamatut enda jaoks ideaalsel ajal. November ja Island - pihtas-põhjas. Paar tunnikest tuulises Reykjavikis jalutamist ja juba mõjuvad kõik ilma kirjedused hoopis teisiti. Lisaks tegelane, kes nii hoogsalt kampsunit koob, et paneb näpud sügelema ja tekitab kange isu lõngapoest üks roostekarva isend üles otsida, kuigi vaevalt mõned tunnid tagasi lõpetasid enda kudumiga. Ma ei ole mitte kunagi ühegi raamatuga niimoodi detaile endasse ahminud ja sedavõrd loo sisse läinud, et on tõesti tunne, nagu piiluks tegelastel üle õla. Isegi esimene õhtusöök oli “Hildurist” mõjutatud - kuna kirjeldus ajas isu peale, sõin oma elu kalleima, umbkaudu 20-eurose supi ja ei pidanud pettuma. Lisaks otsisime poest üles raamatus mainitud rohelises paberis jõulukoogi.

Hildur on selline Pipi-tüüpi iseseisev ja sõnakas naine, kes hobuse tõstmise asemel surfamas käib. Tuletan meelde, et endiselt on juttu Islandist ja novembrikuust. Lisaks on tal kuues meel, mis põhjustab halba enesetunnet enne iga halba sündmust. Kiirelt saab sümpaatseks ka Soomest saabunud nägus Jakob, kes märkab islandlaste muumiarmastust, ei lase nõmedal eksil end maha murda, vaid laseb teraapiaks varrastel käia. Põnevaid tegelasi on veel ja üldse haarab tegevus Läänefjordides endasse. Islandil ei lange tegelikult inimesi loogu nagu krimkades, seega rõõmustasin, et ometi leidsin ühe, kus politsei teeb argiselt masendavat ja üüratult tänuväärset tööd. Müsteerium keerleb siiski ümber sarimõrtsuka ja mõistagi ainult laipadest ei piisa, vaid neile on vaja juukseid suhu toppida. See teatraalsus tundus liiast, aga iseenesest oli lahendus huvitav ja õpetas midagi islandlaste kohta.

Kõrvalseisja pilk saadab kogu raamatut, tutvustades saart ja sealseid kombeid. Kui autor lõppsõnas seletab, kuidas ta üliõpilasena saabus, loksus kõik mu jaoks paika, kuna täpselt selliseid tähelepanekuid võib leida vahetusõpilaste kirjutistes. Näiteks pööratakse tähelepanu kiiruspiirangutele maanteel, jalgrataste talvisele hoiupaigale, iseloomulikule kõnepruugile, suvemajadele, kus talvel elada ei tohi. Toitu mainitakse samuti ohtralt - magusroog konservpirnidest ja aftereight šokolaadist, hõrgutavad supid, rupskivorst, kuivatatud kala, Hilduri lemmiksnäkk - kuivatatud mango. Tänavusel Iceland Noir festivalil (kust ma seda postitust kirjutan) tuli kohalike krimikirjanike mõtetest välja, et paljudel on sihiks välispublik ja nii pikivad tegelikult ka nemad oma teostesse ohtralt seletusi. Satu romaanide islandi versioonides tehti seevastu kõvasti reha, aga tuli ka midagi kohalikele lisada - täpsustavaid kohanimesid, sest igal kivil on nimi ja see on väga oliline.

Soovitan novembris Islandile lennates lennukilektüüriks! 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Enne lugemist olin üsna põnevil, sest Trans-Siberi raudtee on mul aastaid mõtteis mõlkunud. Tahaks seda avarust oma nahal kogeda. Kõige rohkem meeldisidki mulle raamatus kirjeldused, aknast avanevad vaated, linnade võrdlused, päevade pikkused peatused. Eriti nautisin lõike, mis kaasnesid iga lahkumisega ning kirjeldasid seda, mis jääb maha. Neist jäi meelde, kuidas iga linn lõppes sellega, et keset põldu oli üksik kõrge korterelamu. Igatahes tundub päevi kestev rongireis läbi Siberi endiselt huvitav ja kui Venemaa kunagi normaalseks peaks hakkama, siis ma ikkagi tahaks selle ette võtta. Ühe tegelase vanust ja sünniaastat kasutades arvutasin, et tegevus võiks toimuda 1986. aastal ning põnev oleks näha, mis on vahepealsete aastatega muutunud. Kipun arvama, et mitte eriti palju. Muide, teoses mainitakse korra Eestit ka.

Tänapäev, Inimeste maa & Auroria. Pete ja Sara suunduvad koos uute maa-alustest sõpradega Auroriasse lootes leida oma kadunud varjud. Päkapikkude maa on hall ja ebasõbralik, erinedes sootuks nende ettekujutusest. Erinevaid päkapikukülasid külastades kogevad nad oma nahal, kui vaenulikud on eri hõimude omavahelised suhted. Lastel hoiab silma peal varjupaikaja Uudit, kel on nendega oma plaan.

"Auroria" algab Auroriasse sissepääsu otsimisega, aga kuna ma lugesin eelmist osa aasta aega tagasi, ei mäletanud ma kohe, miks seltskond sinna minna tahab. Sellegipoolest oli tore päkapikumaad tundma õppida. Sarja teise osa staar on pooleldi päkapikuverd Uudit, kes õpib Kõige vanema ehk Jõuluvana päevaraamatust nii mõndagi nii enda kui ka Auroria ajaloo kohta. Mitmed küsimused jäävad siiski veel vastuseta.

Tänapäev, Auroria & inimeste maa. Aurorias peetakse metsikuid lahinguid, kuid ka inimeste maailmas tõstab hirmus Varjuvürst pead, õhutades viha ja vaenu. Ainus viis tema alistamiseks peitub Pete ja Sara kätes.

"Krampus" ehk triloogia suur finaal pajatab paralleelselt Aurorias peetavast sõjast ning selle peegelpildist inimeste maailmas, kus samuti teatud gruppe tõrjutakse. Muinasloo kõrval toob teos esile ühiskonna murekohti - võõraviha ning kliimamuutuste eitamist. Meil on väga palju varjulõnga vaja, et need probleemid ära lahendada.

"Varjud" on suurepärane seikluslik jõulumuinasjutt, mille muudavad eriti nauditavaks Pasi Pitkäneni sünged illustratsioonid. Soovitan selguse huvides kõik kolm osa järjest lugeda, sest eraldiseisvatena raamatud ei tööta, jättes liiga palju küsimusi õhku.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatute eest!

Tänapäev, Soome. 13-aastase Pete ainus jõulusoov on see, et tema parim sõber Sara terveks saaks. Tüdruk on raskelt haige, aga keegi ei tea, mis tal viga on ega oska teda ravida. Poiss usaldab oma palve kaubamaja jõuluvanale ning öösel ilmub päkapikk temaga kaupa tegema: Saraga saab kõik korda, kui Pete annab ära oma varju. Muidugi on poiss sellega nõus. Hiljem selguvad õudsed kõrvalmõjud, mis kaasnevad varjust loobumisega. Kaugel päkapikkude maal on miskit korrast ära.

Mida lugeda jõululaupäeval? Fantaasiarikas jõulumuinasjutt kõlab ideaalselt! Pealegi on "Varjud. Kõlin" põnev algus uuele triloogiale. Kui tavaliselt on jõulumuinasjutud helgeimast helged, siis see on müstiline ja kurjakuulutav. Vana hea sünge põhjamaade kirjandus, aga laste ja fantaasia võtmes. Mind vaimustas hullupööra kogu raamatu kontseptsioon, kuidas kirjutada jõulud sisse seiklusjuttu, nii et see ei meenuta ameerika pühadefilme. Süngus kajastub ka Pasi Pitkäneni illustratsioonides, millest nii mõnigi ajab hirmu nahka.

Suurem osa raamatust keerleb ümber varju ära andmise. Nagu ikka, selgub millegi väärtus alles siis, kui oled sellest ilma. Pete ei tule ilma varjuta üldse hästi toime. See meenutas mulle väga lühijuttu, mille kunagi ühe võistluse tarbeks kirjutasin. Otsisin selle üles ja jätan siia postituse lõppu. Lugedes kangastub selgelt, et tegu on sarja esimese osaga, kuna see ehitab usinalt üles erinevaid looliine. Vahelduseks hüppabki tegevus päkapikkude juurde. Oma senise kujutluspildi neist tegelastest võib muidugi kohe ära unustada. Silme ette kerkivad pigem kaadrid õudusfilmist kui jõulumultikast ja peategelanegi kirjeldab esmakohtumisel, et nägu tema ees ei kuulu ei inimesele ega loomale, vaid pigem deemonile. Kuigi leheruumi antakse talle Petega võrreldes kasinalt, sai südikas pooleldi päkapikuverd Uudit kohe mu lemmikuks.

"Varjud. Kõlin" mõjub siiski vaid sissejuhatusena suuremale loole. Vastuseta küsimusi jääb palju õhku ja samuti vihjeid eesootavatele seiklustele. Ei jää muud üle kui pingsalt järgmist osa oodata.

Järgneb lühijutt, mille 2010. aastal kirjutasin, kus samuti üks poiss varjust loobub.

Ükskord ammu seitsme maa ja mere taga elas Johnny Low. Võinoh, tegelikult see ei olnudki nii kaua aega tagasi ja mitte nii kaugel, vaid siin samas lähedal. Juba siis kui Johnny väike poiss veel oli said kõik aru, et temas on midagi teistmoodi. Ta vanemad ei teadnud peaaegu kunagi, kus poiss oli, kuid nad ei tunnistanud seda endale. Ja kui Johnny viimaks kooli lõpetas ning iseseisvalt elama hakkas siis katkesid tema suhted vanematega üsna mitmeks aastaks. Kui ta viimaks oma emale ja isale külla läks märkasid nood, et poisil pole enam varju.

Johnny Low oli väiksena oma varju ühele härjapõlvlasele maha müünud, või vähemalt nii ta väitis. Aga lapse vari sobib ainult lastele. Härjapõlvlasel polnud sellega midagi teha. Kuna härjapõlvlane oli omapoolsest kokkuleppest kinni pidanud oli Johnny täisealiseks saades oma varjust ikkagi loobuma. Mida ta aga ei teadnud oli, et varjud on inimestele kaitseks. Arvatakse, et päeval ei saa midagi halba sündida. On ju valge ja kõik on nähtaval. Öö on kõikide kurjade elukate sigimisaeg. Tegelikult võime me just öösel end rahulikult tunda. Siis pole meil ka varje vaja. Päikese tõusul varjuta olles hakkab kõik halb sulle justkui magnetiga tõmmatult ligi tekkima. Pandora laegas ei ole tegelikult mitte see, mis kõik valed ja vargused ilma laiali laskis, seda tegi olend või õieti olendid, kes sealt välja pugesid. Valgus ja pimedus, päikese lapsed.

...

Johnny Low istus nagu tavaliselt oma kabinetis, segas kohvi ja vaatas aknast välja. Kellale pilku heites oleks ta teada saanud, et täpselt 4 minuti ja 14 sekundi pärast saab ta 40 aastat vanaks. Aga hetkel ta ei teinud seda. Mees mõtles oma elu üle järele ja leidis, et kõik on läinud täpselt nii nagu peab. Ta oli ennast väikesest külakesest suurlinna multimiljonäriks töötanud, või noh õigemini öeldes valetanud.

Alles nüüd märkas Johnny, et kell on juba nii kaugele jõudnud oma tiksumisega. Ta tõusis püsti ning võttis oma mantli ja portfelli. Toast lahkudes ütles ta ukse kõrval istuvale sekretärile: "Saara, ma olen juba 40 aastane mees. Kas sa ei arva, et ma võiks saada töölt ühe vaba päeva?" Vastust kuulamata jalutas ta edasi. Mingi imelik sisetunne tõmbas teda linnast välja.

...

Johnny parkis oma auto teeserva ja astus hoogsal sammul tuttava ukse poole. Lapsena oli tal selleks kulunud kolmkümmend suurt sammu või viiskümmend kaks väikest. Nüüd oli mees aga juba kahekümne sammuga ukse juures ja lükkas selle ettevaatlikult lahti.

Maja oli sama vaikne nagu viis aastat tagasi, kui ta siin viimati oli käinud. Ta oli arvanud, et ei tule pärast ema surma siia enam tagasi, kuid ometigi oli ta nüüd siin. Johnny tõmbas sõrmedega üle lauda katva paksu tolmukorra. Kõik oli nii räämas ja ta ei saanudki enam õieti aru, mis teda siia oli tõmmanud. Johnny pööras ringi ja tahtis juba tagasi minna, kuid vaikne köhatus kõrvaltoast peatas ta. 

Johnny arvas, et mõni asotsiaal on end ehk siin sisse seadnud ja suundus otsemaid selle ruumi poole. 

Kunagi oli selles ruumis asunud isa töötuba. Seinal olid veel alles ta esimeste leiutiste kavandid. Väikeste leiutiste, mis pidid nende elu veidi lihtsustama ja kunagi avalikkuse ette ei jõudnud. Tuba oli tühi ja Johnny arvas, et kujutas seda köhatust ainult endale ette. Kui siis kostis see heli uuesti. "Hallo? Kes siin on?" küsis Johnny ja tundis end tobedalt. Ta oli alati vihanud küsimusi, millele tavaliselt vastuseid ei saagi.

"Johnny, poiss, see oled sina!" kostis laua alt hääl. Mees võpatas ja astus masinlikult lauast eemale. Mainitud mööblitüki alt koperdas kepi najale toetudes välja väga lühikest kasvu mees, keda tuntakse rohkem mütoloogias kui päriselus. 

"Ma ei tunne teid," vastas Johnny, "mida, paganat, te minule kuuluvas hoones teete?" "Sina ehk ei mäleta mind," ütles härjapõlvlane veidi kurvemaks muutudes, "aga kunagi sa aitasid mind, kinkides mulle enda varju. Ja ma lasin sind võlumaailma, mida ükski inimsilm peale sinu omade pole näinud. Aga nüüd hakkab mu eluküünal kustuma ja sul on juba mitu aastat oma varju rohkem vaja läinud kui mul."

Johnny taganes lauast veelgi rohkem eemale, plaanides kuidas seda nõdrameelset vanameest kõige kiirem viis hullumajja või vanadekodusse saada oleks. 

Sel hetkel hakkasid härjapõlvlase piirjooned tuhmistuma, vari mis tema jalgade juurest kindlalt päikesest eemale oli hoidnud hakkas Johhny poole venima. "Mida te teete?" päris paanikas Johnny. Justkui vastuseks haihtus härjapõlvlane täielikult ning Johnny kaotas teadvuse.

...

Johnny Low ärkas ning arvas, et eelnevad imelikud sündmused olid olnud kõigest üks järjekordne imelik uni. Ta tõusis istukile ja haigutas korralikult. 

Naine tema kõrval magas veel. Johnny silmitses tema nägu ning avastas, et ei suuda tolle nime meenutada. Ta näpistas end, et veenduda, ega ta ikka veel ei maga. Ainus mis juhtus oli see, et digitaalkell kapiserval näitas, et üks minut on möödunud. Johnny kortsutas kulmu ja kõndis vannituppa. Ta keeras kraani lahti ning pritsis endale vett näkku. Peeglisse vaadates avastas mees, et nüüd on hädasti tarvis habet ajada.

Kui ta lõpuks selle toiminguga ühelepoole sai ning tagasi magamistuppa läks oli naine juba tõusnud. Johnny avastas, et talle meenub nüüd, et naise nimi on Lena. "Hommikust Johnny," sõnas naine ja naeratas. "Mu nimi ei ole Johnny. Mu nimi on Stefan," lausus Johnny automaatselt, enne kui arugi sai, mida ta täpsemalt ütles. "Väga kena nali, kallis," ütles Lena selle peale ja puhkes naerma. "Ei-ei, see ei ole nali," ütles Johnny juba enne, kui naine lause lõpetada sai. "Mida sa ka arvad," sõnas naine, " ma hakkan nüüd minema, Lolita ja Noellé on vaja kooli viia." Johnny noogutas tuimalt. 

Niipea, kui naine oli lahkunud läks ta tagasi vannituppa. Ta ei suutnud endale seletada, mis ennist oli juhtunud. Ta ei olnud ise üldse kontrollinud, mida ta suust välja ajab. "Mu nimi ei ole Johnny Low," ütles ta peeglile. Aga ta ei olnud üldse seda tahtnud öelda. Johnny proovis uuesti: "Mu nimi on Stefan Hansen." 

Aga see ei olnud ju tõsi, või oli? Johnnyle hakkas midagi meenuma. Ta mäletas, kuidas õpetaja oli teda Stefaniks kutsunud, ja vanasid koolikaaslasi. Tal meenud ka see, kuidas ta ainult valetanud on. Ehitanud enda ümber valedest müüri, mida ta valedega parandas ning valedega kinnitas. Ainult valed, valed ja valed. Johnny otsustas, et sellel valedehunnikul on lõpp.

...

Pool tundi hiljem astus ta politseijaoskonda sisse. "Tere," ütles Johnny ebalevalt, ta ei olnud oma plaanis kaugeltki enam veendunud. Laua taga istuv ametnik vaatas üle ajalehe talle räägi-mis-tahad-ja-jäta-mind-rahule ilmega otsa. "Ma sooviks mõne inspektori või sellisega rääkida," jätkas Johnny. Mees tegi käega ebamäärase liigutus ja varjus oma lehe taha. Johnny seisis veel hetke ja astus siis koridori, kuhu mees teda enda arvates juhatanud oli. 

Esimese ukse kõrval oli silt "Inspektor Rebane". Johnny koputas ja astus sisse. Laua taga istus kõhn punapäine naine, kelle nägu meenutaski üllataval kombel rebast. "Ee.." mõmises Johnny ja läks näost punaseks. "Istu," ütles inspektor Rebane rahulikult.

Ainuke hõivamata istekoht oli otse naise vastas ja sinna Johnny istuski. "Ma ei tea, kuidas seda nüüd öelda," ütles Johnny julgust kogudes, "ma olen terve oma elu ainult valetanud ja valetanud. Mu passis seisab üks nimi, aga tegelikult sündisin hoopis teise nime all. Ma olen teinud hulga pisipettusi ja neist kõvasti kasumit saanud. Ja nüüd ma tulin, et te mind vahistaksite."

Punapäine naine puhkes naerma. Ta vajutas nuppu oma selja taga. Otsekohe sisenesid kaks tursket meest. Üks oli kiilakas ning veidi lühem. Teine kõrgus nagu Eiffeli torn Johnny kohal. Tollel olid paksud tumepruunid juuksed ja kitsehabe. "See mees siin ütles, et ta on teinud pettusi ja sellest raha saanud ja tahab nüüd vangi minna," kõõksus naine. Tulijad puhkesid ka naerma. "See vennike ei peaks seal päevagi vastu," ütles üks. "Ha-ha-ha. Ta tahab kõva selli mängida ja pärast vanamehena uhkeldada, et on vanglas käinud. Tänapäeval tehakse ikka kõike, et noortele naistele meeldida," ütles teine. 

Nad pooleldi tirisid, pooleldi juhatasid Johnny Lowi, endise Stefan Hanseni hoonest välja. "Kui teed, ära tunnista," ütles kiilaspäine talle. "Kui sa tõesti neid asju tegid, milles ma sügavalt kahtlen, siis hoia suu lukus," lausus teine. "Aga..." ütles Johnny. "Sina pole ainuke, kellel jamad tulevad," ütles uuesti esimene mees. Johnny alustas uuesti: "Ma tahan..." "Kas sa üldse oma perele ei mõtle. Kui sa vangi lähed ja kõik su vara ära võetakse, mis neist saab?" käratas teine juba üsna vihaselt. "Ma olen ju ainult ühes suures vales elanud!" protesteeris Johnny. "See ei olnud ju sinu süü. Sa müüsid oma varju maha, mis sa arvad, et oleks pidanud juhtuma, kui oma kilbi ära annad?" teatas kiilakas elukogenult. "Varju?" küsis Johnny. "Jah, varju. Pimeduse ja valguse vahelise tasakaalu. Kuidas iganes sa teda nimetad," ütles kitsehabemega mees veidi rahunenumalt. "Mismoodi?" päris Johnny uuesti. "Kas sa siis ei mõista? Varju maha müües andsid sa oma kaitse ära. Kõik halvad mõtted pääsesid ligi. See polnud tegelikult sina, kes seda kõike kokku valetas. See oli valgus, kes läbi sinu tegutses," ütles kiilaspäine mees tüdinult ja pöördus juba minekule. "Oota!" hüüatas Johnny ehmunult. "Aga kuidas te teate?" päris ta kiiresti. "Me oleme varju valvurid," vastas teine mees, "sul vedas, et sa just meie otsa sattusid." Mehed hakkasid uuesti mööda kõnniteed eemale sammuda. "Oodake!" hüüdis Johnny uuesti, aga seekord nad ei peatunud.

...

Johnny läks koju ja istus vapustatult ukse ette maha. Ta oli üritanud tõde rääkida, kuid keegi polnud kuulanud. Kõik olid tema üle naernud, kõigepealt naine ja siis ametnikud politseis. Pole ime, et olud riigis nii käest ära on läinud, mõtles mees. Kui rahapettuste kuningat, kes ise seda tunnistab vangi ei panda, siis mis saab edasi?

Johnny lubas endale uuesti, et enam ta ei valeta. Kuigi tegelikult polnud tal ka selleks tarvidust. Ta oli oma varju tagasi saanud ja juba see ei lasknud tal enam pettustega tegelda. 

"Arulagedad asjad" on armastusromaan, aga mitte tüüpiline kerge ajaviiteromaan, vaid midagi teistsugust. Vahepeal tuleb ülidramaatiliste ameerika romaanide vahele lugeda midagi sellist põhjamaiselt tuima. Teos meenutas mulle tegelikult rohkem kellegi blogi või naisteajakirja kolumni. Soomlannast minategelane annab endast parima, et oma elu ja suhet kirjeldada. Tema tähelepanekud on kohati üsna teravad. Küll talle ei meeldinud, kuidas mees tegi üht asja või mees tegi teist asja, aga lõpuks pühendus naine ikkagi mehele, kuigi ei suutnud elada Hispaanias ja kadus kuudeks Soome. Romaanis ei ole suuri tõuse ja mõõnasid, vaid palju vaiksem ja argisem kulgemine, kus igapäevakirjeldused järgnevad igapäevakirjeldustele. Saara Turunen suudab hästi tabada need väikesed asjad, millest elu koosneb.

Nagu armastusromaani puhul ikka, on põhiteemaks katsumused, mida armastus peab ületama, kui põrkuvad tasane soome meel ja keevaverelised hispaanlased. See suhe ei ole traditsiooniline ja seab norme kahtluse alla. Soomlannal ja hispaanlasel on kaugsuhe, pole ühist kodu ega lapsi. Nad ei kammitse end sellega, et olles paar, tuleks koos elada. Jutuks tulevad ka töö, lapsed ja surm.

Blogilugemise tunde tekitas veel rohkem see, et tegelastel pole nimesid, on ametid ja rollid, näiteks isa vend, üürileandja ema jne. Jäi mulje, et jutustaja tahab rääkida lugu, aga ei soovi täpsustada, kellega see juhtus, kes on tegelased. Kes teab, see teab, kes ei tea, võib lihtsalt uudishimulik olla ja proovida oma detektiivitööd teha. Nimedeta formaat töötas üllatavalt hästi. Lühikesed kirjeldused mõjusid värvikalt ja tegelasi oli lihtsam meeles pidada võrreldes sellega, kui oleks olnud hunnik võõrapäraseid nimesid.

Ma ei olnud sellest raamatust väga vaimustuses. Kõik jäi kuidagi kaugeks. Soomlanna eluvalikud olid kummalised, eriti lõpu poole. Olen enam kui kindel, et paljudele võiks see raamat aga väga meeldida. Soovitan, kui sulle meeldivad moodsad armastusromaanid, sellised rahulikumad, kus üks draama teist taga ei aja!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Detsembri algul ootas mind välisreis - kruiis Ahvenamaale, seega oli ainuõige valik kohe kuu alguses võtta ette raamat, mille tegevus just seal saarestikus toimub - Sally Salminen "Katrina". See on Soome kirjanduse meistriteos (millest ma enne midagi kuulnud ei olnud, kui see ilmuvate raamatute nimekirja ilmus), kuigi romaan on ka varem eesti keeles välja antud. Enne raamatu sisu kallale asumist pean lihtsalt ütlema, et kujundus on küll raamatule õnnetuseks. No kohe üldse ei kutsu lugema. Lugu ise pakkus suurepärast elamust ja raamat läheb lemmikute hulka!

Katrina on ilus ja tugev Pohjanmaa neiu. Tema südame võidab noor meremees Ahvenamaalt, kes võlub teda juttudega sealsest uhkest elust, nisupõldudest ja õunapuudest. Kuna Johani laev on kohe-kohe lahkumas, pannakse noored kähku paari ning naine suundubki Ahvenamaale. Kohale jõudes purunevad tema unistused, sest selgub, et Johan kaldub liialdama ja on oma hea elujärje kokku luuletanud. Mehe suur häärber on vilets torpariosmik kõrgel kaljulaval. Johanist tema luiskelugude tõttu külas lugu ei peeta ja ka Katrina vastu ollakse vaenulikud. Naine peab toime tulema äärmises vaesuses, töötades küla kaptenite majapidamistes. Enamiku ajast on ta pealegi üksi, sest mees on merel. Katrina on aga kange naine ja saab rasketes oludes hakkama. Ta õpib Johanit armastama, kasvatab nende lapsi ja võitleb välja lugupidamise.

"Katrina" on romaan ühe naise, Katrina sattumisest Ahvenamaale ja kõigist raskustest, mis tal tuleb ületada enne manalateele minekut. Tavaliselt ma selliseid raamatuid ei loe, sest need kipuvad venima. See oli aga palju parem, kui oskasin oodata! Kordagi ei hakanud igav, kuigi enamik raamatust kirjeldab argielu - ränka füüsilist tööd, vaesuses elamist, sünde ja surmi.

Tegevus toimub kuskil eelmise sajandi alguses ja üks romaani võlusid on ajastu kirjeldused. Paeluv oli lugeda, milline elu oli saarestikus. Kaptenitel olid kõik, need rikkused, millega Johan kelkis, ja alamatel polnud midagi peale töörügamise. Kui mehed merd seilasid, jäi kogu koorem kodus olevate naiste õlule. Päris kogu aeg ka tööd ei tehtud. Kui pidutseti, siis korralikult. Kui mõne kapteni peres oli pulm, sai sellest kogu küla osa ja tähistati mitu päeva. Aga aeg läks edasi ja see traditsioon kadus.

Ahvenamaale jõudes oli mul umbes kolmandik loetud. Viibisin Mariehamnis küll õige lühikest aega, aga see aitas hiljem hästi ette kujutada Katrina elu Kaljuotsal, kuna ilm oli niivõrd külm. Nägime uhkeid häärbereid, kapteniperede rahastatud kirikut, laiu teid, sadamaid ja käisime ka paari kõrgema künka otsas, kus olid vaid kivid ja puud. Muidugi ei elanud Katrina pealinnas, vaid väiksema saarekese peal, aga umbes selline vaade võis seal olla. Ahvenamaa looduse ilu osas oli igatahes Johanil õigus.

Mia Kankimäki "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" jäi mulle silma oma kirjeldusega, mis lubas kunagi elanud erakordsete naiste kannul seiklusi üle terve maailma. Lisaks olen palju head kuulnud sama autori debüüdi "Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma" kohta. Seda ma pole küll siiani lugeda jõudnud. Naabrite kirjandust võiks küll rohkem lugeda.

2014-2018/15. sajand kuni 21. sajand, Aafrika, Jaapan, Itaalia. Mia on 40. eluaastates soome kirjanik, kes on hiljuti valmis saanud oma esimese raamatu. Ta on vaba minema, kuhu iganes ning tegema, mis vaid pähe tuleb. Teda ei hoia tagasi lapsed, mees ega töö. Öösiti mõtleb ta tihti ajaloolistest naistest, kes on elanud ebatraditsioonilist elu - maadeavastajad, naiskunstnikud. Mial tuleb idee käia nende kannul ning alustuseks sõidab ta kohe Aafrikasse, mõeldes Karen Blixenist, taanlannast, kes 20. sajandi alguses Keenias kohvifarmi pidas.

Mia Kankimäki on leidnud väga huvitava teema, millest kirjutada ja ta kirjutab väga hästi. Raamatulehed kannavad kirjaniku entusiasmi ja sügavat huvi suurepäraselt edasi. Tema öönaised haarasid ka mind ruttu kaasa, sest Kankimäki tutvustas neid juba nii, et raske oli naistest mitte huvituda. Varem olin kuulnud vaid Blixenist ja sedagi napilt. Ohhetasin ja ahhetasin, kui neist seiklustest ja katsumustest kuulsin. Näiteks ümbermaailmareis, kaasas vaid käekott(!). Ma ei suudaks end ühegi nahas ette kujutada, aga kirjanik üritab seda. Nimelt ei ole raamatus pelgalt kirjeldused öönaiste elust, vaid arutelu, kus Kankimäki mõtiskleb vastuolude üle, toob välja, mis nõuandeid ta neist lugudest kaasa on võtnud ja kirjutab ka ise oma kangelannadele kirju.

Kirjanik pakub pidevalt võrdlusmomente öönaiste ja enda vahel. Ajalooliselt on naiste eneseteostusel olnud kõikvõimalikke takistusi, aga ka tänapäeval oleme ikka surutud raamidesse. 40+ Mia elab ju samuti ebatraditsioonilist elu, sest tal pole ei lapsi ega meest, oma kodu ega kindlat töökohta. Mulle meeldis väga kirjaniku avameelsus, julgus jagada oma hirme ja kahtlusi. Igaüks ei paneks oma viimaseid sääste roppkalli safari alla, aga tema tahab, tema järgib oma unistusi, tema julgeb elada. Lisaks on naine kirjutab naine seda kõike võluva huumoriga.

Oma žanre segava vormi tõttu oli raamat üsna laialivalguv. Vahelduvad ju erinevad öönaised, naiste ja kirjaniku enda elu, ajastud, mandrid. Nii jagunebki teos kolmeks osaks: Aafrika, maadeuurijad ja kunstnikud. Neist esimene oli kõige tugevam. Mind paelusid Kareni eluloo kõrval väga ka Mia kirjeldused Aafrikast. Must Mander kutsub mind juba ammu, aga ma ei ole sinna ikka veel jõudnud. Lugedes Karenst ja lugedes kirjaniku enda seiklustest, mõtlesin muidugi, mis tunne oleks ise seda kõike kogeda. See hirmkallis safari tundus küll igat senti väärt, aga kas ma ise raatsiks? Öönaisena kahvatus Karen Blixen aga keskosas figureerivate maadeuurijate kõrval. Kuidas nii ägedatest naistest küll rohkem ei räägita? Kolmas osa, mis kunstnikest rääkis, enam nii väga ei kõnetanud, sest oli vähem seikluslik, kuigi  kangelannad olid eelnevatega öönaistega sama imetlusväärsed. Lõpuosas kahvatusid ka kirjaniku enda kogemused, no katsu ise kõrbesafarit ja kunstimuuseumis käiku võrrelda.

Mia Kankimäki on soome kirjanik. Ta on kogu elu töötanud raamatutega. 38-aastasena oli naise hoolega ehitatud karjäär jõudnud ametini ühes Helsingi kirjastuses. Ometi tundis ta, et elu seisab paigal. Ta võttis vaba aasta ning sõitis Jaapanisse, kus ta hakkas päevikut pidama ning sellest sai tema debüüt, 2013. aastal ilmunud raamat "Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma". Tööle naine tagasi ei läinudki, vaid müüs maha ka oma korteri, et järgmine rännak ja raamatu kirjutamine ette võtta. Kankimäki usub, et on leidnud oma elu mõtte - rännata läbi elu(lugude). (allikad: 1, 2, 3)

"Naised, kellest ma öösiti mõtlen" on raamat, kus Mia Kankimäki kirjutab ajaloolistest naistest, kes teda niivõrd inspireerivad, et ta on valmis ise nende radadel rändama. Ta tutvustab reisikirjanikke, maadeuurijaid ja kunstnike, mõtiskledes elu üle. Nii tekib huvitav võrdlus sajanditaguste kangelannade ja tänapäeva 40-aastase soomlanna vahel. Kuna raamat on ühtaegu päevik, reisikiri ja ajalooraamat, on see üsna laialivalguv. Mulle meeldis eriti tugev algus, mis kohe kaasa haaras. Kirjaniku entusiasm teema suhtes on nakkav. Soovitan seda vaimustavat raamatut silmaringi laiendamiseks ja elu üle mõtlemiseks!

Loe ka:

• Sõber Raamat
  
• Sehkendaja
  
• Marcalt maailmale
  
• Lugemissoovituse blog