Mariann Rückenberg "Nõiatütre legend" jutustab ammustest aegadest, mil kohtumine võõraga viib soos võrsunud neiu sõjaretkele Dorpati müüride alla. Mulle tundus, et see Eestimaa pinnal toimuv lugu võiks ideaalselt jaaniaegseks lugemiseks sobida ja ma ei pidanud pettuma.

1625, Rücksee/Oberpahlen/Dorpat. Nii rootslased kui ka poolakad himustavad Eesti- ja Liivimaad enda käpa alla. Sõjameeste salgad ei anna maarahvale asu, põletades teele jäävaid külasid, lüües mättasse talupoegi ja kimbutades naisi. Taimede ja loomadega osav Krett elab sooservas, kuhu keegi asjata ei trügi. Ühel kevadhommikul mõisa poole astudes kohtub ta võõra mehega, kes mõistab rääkida nii härraste kui ka maarahva keelt. Nende teed ristuvad üha uuesti ja uuesti.

"Nõiatütre legend" visandab usutava pildi lihtrahva sekka kuuluvate naiste elust 17. sajandil siin Eestimaa pinnal. Raske rügamine mõisa heaks, vägivaldsed mehed, konti murdvad talutööd, paaripanek ja laste tegemine. Peategelane Krett ei ole päris harilik talutüdruk. Ta tunneb taimede väge, oskab loomi kuuletuma panna ja sõnadega imet teha. Neiu koduks on soo, kus ta unistab meheleminekust pääsemisest. Tema maailmapilti kõigutab kohtumine uhke saksaga. Ühtäkki on mees tal igalpool risti ees. Kumbki üritab oma elu edasi elada, aga varsti saab selgeks, et ilma teiseta hästi ei saa. Nende õnnele ei aita kaasa mehe hingel olevad saladused, lähenev sõjaretk ega külas segadust külvav õelushunnik.

Päris ajalugu seguneb haaravalt väljamõeldistega, millest kirjanik suurepärases eessõnas aru annab. Eriti muljetavaldav on maarahva kentsakas kõnepruuk, mis hästi ajastu vaimu kannab. Kuna tegutseb rahvaste paabel, siis kuuleb selle kõrval saksa, poola, rootsi, aga ka kura keelt, nii et joonealune kubiseb tõlgetest. Kohati eelistasin dialoogi alguses kohe sinna suunduda, aga vahepeal proovisin maarahva kingadesse astuda ja leppida arusaamatust jutust üksikute tuttavate sõnade tabamisega.

Muide, kuralastest ei olnud ma varem ühestki teisest raamatust lugenud, nii et tärganud huvi pani ammu kadunud rahva kohta kohe juurde otsima. Ajalootundidest jäänud teadmised olid aastatega õige viledaks kulunud.

Kokkuvõttes nautisin väga ajaloolist sündmustiku, mõnusat keelekasutust ja aeglaselt tärkavat armastuslugu.

Aitäh, Mariann, raamatu eest!

Kristi Küppar "Viimane lusikas" näitab, kuidas teelusikaga on võimalik sügavaid saladusi välja kaevata. Absurdne sisukirjeldus naisest, kes heast peast oma kunagistesse elukohtadesse lusikaid läheb vahetama, kohe kutsus lugema. Nagu "Väikelinna biit", märgiti ka see romaan ära kirjanike liidu romaanivõistlusel.

Tänapäev, Eesti. Katariina on terve elu ühest kohast teise pendeldanud, ikka ajab miski teda edasi liikuma. Viiskümmend juba täis, otsustab naine härjal sarvist haarata ja endast paremini sotti saada. Käidud teele tagasi vaatamiseks otsustab ta külastada kõiki oma kunagisi elukohti ja millegipärast tundub oluline igaühest lusikas kaasa võtta. Niisiis ostab naine vahetuseks 7 teelusikat. Nendega varustatult suundubki ta kohti läbi käima ning otsima vastuseid küsimustele, mida ta esitada ei oska.

Argipäevade häda on selles, et keegi ei niida muru.

Kui pühendused raamatutes ununevad enamasti hetkega, siis on üks, mis püsib meeles - kõigile majadele, kus olen kunagi elanud (Jenny Eclair "Mälestuste toad"). Katariinalt ei maksa selles vaimus meenutusi oodata. Ei moodustu kristallselget ajatelge, kus ja kellega ta elas. Ei ole nostalgitsemist, kuidas kunagised elukohad on muutunud. Jalg ei pea üle lävegi astuma, et lusikavahetus saaks tehtud. Naine mainib möödaminnes, kuidas pani siin ülikooli ajal hullu või ootas seal last, ja liigub siis juba edasi. Esimesed lusikad vahetavad kibekiirelt omanikku, kuid hoog raugeb murrangulisemate kohtadeni jõudes.

Esmatutvusel ei tundunudki peategelane nii peast segi, kui eesolevale retkele mõeldes võiks oodata, ainult pisut veider. Miks ta kooris end emale külla minnes aluspesu väele?! Mõrad ilmnevad tasahilju, kuni järsku on ta kuskile mõttesohu eksinud. Mustast august välja ronimiseks kulub aega ja kannatust, ent viimased vahetamata lusikad hoiavad pinget. Lõpuks logiseb kõik oma kohale ja hetkeks lõi täitsa pahviks. Just see, et raamat oli napp, kohad libisesid mööda, andis lõpule kaalu ja tähelepanu, mida see vajas. Kõigest sellest oleks saanud kirjutada palju paksema raamatu, aga mul on hea meel, et Kristi Küppar seda ei teinud. Kogu minevikurännak ajendas pikemalt mõtisklema, milliseid küsimusi esitada, kuni on olemas, kellelt neid küsida, sest kui hiljem möödanikku kaevuda, pole vastuseid kuskilt võtta. 

Kokkuvõttes on "Viimane lusikas" mõnusalt ebatraditsiooniline nii tegelaste kui ka kummaliste juhtumiste poolest. Kui meeldib kaardil näpuga järge ajada, siis seda saab ka teha, sest lusikajaht väisab tuttavaid paiku üle Eestimaa.

PS! Raamatus on mitu toredat kassi.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Kirki sõidab 40. sünnipäeva eel ihuüksi paksus laanes asuvasse meditatsioonionni, et sügavale enda sisse vaadata ja leida lahendused teda kammitsevatele muredele - keha laastav haigus, hirmud, mis teda aastaid valitsenud, ning tõed, millele pole kunagi näkku vaadatud. Eneseotsing vältab mitu kuud, muutudes üha ürgsemaks. Kuigi naine on omapäi, saadavad tema teekonda hunt ja kotkas, ema ja isa, tehiskallim ja lapsepõlves kaotatud sõber, hiljutine silmarõõm ja ootamatu hingekaaslane, luulemärkmik ja 28-aastane kass.

"Kirki" erines kõigist varasemalt loetud romaanidest. Esiteks oli võõras kogu see endasse vaatamise teekond koos rändavate hingede, rituaalide ja energia tunnetamisega. Teiseks koosnes suur osa raamatust üksi oleva naise sisemonoloogist, sekka mälestused ja unenäod. Ühe tegelase mõttemaailma kaevumine ei kõla kõige põnevamalt, aga igav ei hakanud kordagi. Naise keerulisest minevikust ilmneb üht-teist ootamatut, mis pusletükkidena paika asetub ja lubab teda selgemalt näha. Minu energia siiski Kirkiga ei ühtinud ja samastumist ei kogenud, kuigi nii mõnigi seik pani kaasa noogutama.

Kõige haaravam teema romaanis oli tehiskaaslane, kellega naine kaua seotud oli, selmet inimestega kontakti luua. Hirmude ning valu seljatamine ei ole sirgjooneline rännak, vaid sinusoidne kulgemine meeleheite ja sütitava armastuse vahel. Kirki teekond illustreeris, kui võimas on üksindus, ja kuidas iseendaga sõber olles on võimalik raskusi seljatada ilma kellelegi toetumata.

Üliohtlik on aga jääda konutama nelja seina vahele, kuna eluenergia jookseb siis mööda külgi maha.

1830, Tallinn. Ühel süngel sügisõhtul kõlab Kadrintali puiestikus kaks lasku ja jalgteele vaarub naine, kes kohe kokku kukub. Politseimeister määrab oma noore abi asja uurima. Normann tuleb laiba juurest tagasi õige valge näoga, kuna tundmatus neius oma kunagise silmarõõmu ära tunneb. Mokaotsast puistab ta vaid, et kadunuke on tuvastatud, mis ülemust rõõmustab, sest pool mõistatusest saab lahendatud. Enne mõrvari leidmist peab noormees surnu õeraasu lohutama ning oma vihavaenlasega kohtuma.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Ketlin Priilinn "Enne kui on hilja" on romaan alustava krimiuurija Rebecca Lindebergi esimesest tõsisest juhtumist - noore ema halastamatust mõrvast. Raamat jäi silma, kui otsisin väljakutse täitmiseks eesti krimi. See on kümme aastat tagasi ilmunud lugu uues värskes kuues, kusjuures sarja vana kujundus mõjus pigem eemale peletavalt kui lugema kutsuvalt, sisendades, et juttu tuleb millestki eriti võikast ning verisest. 

2015, Tallinn. Margareth hindab väga üürikesi lastevabu hetki, kuid teel sõbrannaga kohvitama ta kaob. Ei möödu päevagi, kui leitakse naise tükeldatud laip. Teiste seas asub juhtumi kallale hiljuti kriminaaluurijana tööle asunud Rebecca. Mõrva kallal töötamine paneb tõsiselt proovile nii tema oskused kui ka närvikava.

Tagakaanel lubatakse kahe väikese lapse ema jõhkrat mõrva. Endiselt originaalkujundus mõtteis mõlkumas, valmistusin halvimaks, aga romaan ei rõhu jubedate detailidega šokeerimisele. Laiba leidmise stseen ei ole kaunis, kuid edasi kulgeb tegevus rahulikult ühe küsitlemise juurest teise juurde, mõne kõrvalepõikega, kus juhtlõngu otsides asjades tuhlatakse. Minevikust kooruvaid õudusi pehmendab lõpus lahendusmomendist üle hüppamine ja juhtunu tagasivaates seletamine.

Esikohal on alati inimesed. Raamat kubiseb tegelastest, kelle elulood selgeks saavad: Rebecca, Anders, Martin, Karl, Rebecca õde, Rebecca ema, Margareth, Tanel, nende lapsed, Evelin, Ragnar ja nende lapsed, Margarethi ema, Margarethi isa, Lisette, Toomas, Teet ja Liisa. Igaühel on omad hädad kaelas - armudraama, koduvägivald, keerulised suhted vanematega, lein, söömishäire, ajukahjustus, väärkohtlemine. Peategelase lootusetu armumine vanemasse kolleegi ja lapsepõlvetraumad, mis eales ei unune, panevad talle kiirelt kaasa elama. Eesti krimile omaselt viib teekond ikka ühest tuttavast tegevuspaigast teise. Pelgurand või Haapsalu, pole üldse pikki kirjeldusi vaja, et pilt silme ette tekiks.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

"Eesti novell 2025" koondab 14 novelli möödunud aastast ning kõrvutab need boonuseks ühe sajandivanusega. Minu viimane tutvus selle sarjaga jääb aastasse 2019 - "Eesti novell 2019". Etteruttavalt võin öelda, et laias laastus tekkisid samad mõtted - palju nukraid novelle.

Ma ei ole suur lühivormide lugeja, nii et kuigi neid satub kätte harva, on sellised kogumikud maru ägedad. Kõige raskem osa - lugude valik - jääb teiste õlule. "Eesti novell 2025" on lugemispalasid korjanud eri allikatest kirjandusajakirjadest Facebooki postitusteni. Õhkkond polnud aga sugugi nii kirju kui koosseis. Tekste looritavad nukrus, masendus, nõuka-nostalgia, esivanemate taak. Joomine, suitsetamine, suguhaigused. Ei kõnetanud, isegi mitte küsimus - kui saaksid muutuda nähtamatuks, siis kelle sa maha lööksid. Selle asemel, et pakkuda põnevust, lusti, lohutust, jäi valitsema rusuv meeleolu. Miks on eesti kirjanduses nii raske leida ilma tõrvatilgata meepotte?

Mõned meetilgad tõrvapotist siiski leidsin - Reinaus, Heinsaar, Nestor.

Reeli Reinausi novell "Kusagil Californias" algas kusjuures üsnagi mittemidagiütlevalt. Minu California-reis oli palju värvikam. Tüdimus kadus hetkega, kui kirjanik mõnusalt ootamatu puändiga lajatas. Kõige rohkem soovitaksingi kogumikust just seda lugu!

Minu teiseks lemmikuks osutus Mehis Heinsaare "Deleuze'i maja", mis oli mõnusalt jabur ja müstiline. Noppisin kirjutisest mõttetera, et kui ette satub raamat, millest kuidagi aru ei saa, võib viga olla selles, et istud valel tooli või võiks abi olla purjekana kõikuvast lauast või oleks hädasti vaja hoopistükkis uut maja.

Siim Nestor suutis aga hädaldada sedasi, et see ei nõreta mustast masendusest, vaid hallist argikomöödiast. Tema "Inimese tegus aeg" annab prill-laua vahetusele kangelasteo mõõdu.

Kuigi enamik lugusid ei olnud minu tassike teed, siis ära need ei hirmutanud. Pigem tekkis huvi rohkem varasemaid kogumikke uudistada ja rohkem meetilku koguda.

Raul Sulbi koostatud "Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia" laotab lugeja ette laiali valimiku lühijutte, -romaane ja romaanikatkendeid, kokku 26 tükki. Kaunis Liis Rodeni kujundatud kaanega lilla raamat jäi tegelikult silma juba ammu, aga käsile võtsin ta #kikael2025 eesti ulme teema raames. Millegipärast teen väljakutseid enda jaoks raskemaks ja selmet mõne keskmist mõõtu raamatuga rahulduda, valin riiulist selle kõige pirakama. Ehk on asi selles, et kuigi fantaasiat väga armastan, siis eesti kirjanike looming kipub jääma tumedaks maaks.

Mis või kes sulle esimesena meenub, kui mõtled Eesti fantaasiakirjandusele? Võib-olla Põhja konn? Aga ilmselt mitte Tammsaare või Tuglas!? Antoloogia hakkab just Kreutzwaldist pihta ning hakkab siis tänapäeva poole rühkima, tehes esimesed sammud seitsme penikoorma saabastega - 1866, 1917, 1922, 1964. Esimesed lood püüavad eelmainitud tuntud nimedega, ent suurt vaimustust need ei pakkunud. Tuglase "Maailma lõpus" hiilgas olustikukirjeldustega, aga jättis muus osas külmaks. Tammsaare "Pöialpoiss" kujutab endast morni ja sünget õuduslugu, kus koer viga saab. Ristikivi "Heliopolise imed" oli kõigest katkend romaanist "Imede saar", utoopilise saare kirjeldus, mis jättis rohkemat tahtma.

Ühe vähese läbiva joonena, mõne erandiga, jäi silma, kuidas kirjanikud viisid oma võõramaiste nimedega tegelased Eestist võimalikult kaugele, olgu selleks siis väike saar keset Vaikset ookeani või teine universum. Oli maailma ähvardavat kurjust, oli suurt armastust, oli musta maagiat, oli imekauneid näkke, oli haldjatempe, oli üllaid rüütleid ja koletisi ka. Kõik mu lemmiklood leiab antoloogia teisest poolest - Kristjan Sanderi "Punksi metamorfoos", Heinrich Weinbergi "Helisev muusika" ja viimaseks jäetud maiuspala "Mirabilia saladus" Indrek Harglalt. Kui paljude raamatute kohta võib öelda, et alguses ei saa vedama ega pärast pidama, siis selle efekti annab antoloogiale enam-vähem kronoloogiline järjestus. Koorekiht kontsentreerus lõppu, aastatesse 2017-2018. Esiotsas kippus segaseks jääma, mida õieti öelda tahetakse, ent mida lähemale jõudis viimane lehekülg, seda haaravamaks ning eriilmelisemaks muutusid süžeed. Tundus, et ka toimetaja muutus ekstaatiliseks, sest lõppu kontsentreerusid ka trükivead, korduvad laused, eksimused kokku-lahkukirjutamisega, üleliigsed sõnad. Nii palju vigu ei tohiks üheski raamatus olla.

Raamatu koostaja Raul Sulbi lõppsõnast aimub veidi, mis imeelukas see eesti fantaasiakirjandus on, aga minu meelest oleks veelgi terviklikuma ülevaate saanud, kui iga lugu oleks saatnud lühike eessõna, tutvustades tagamaid ja kirjanikku. Näiteks avastasin alles täna, et antoloogias on mitu Stalkeri ehk siis eesti ulmeauhinna laureaati. Kui Kreutzwaldi ajast ja suuremast osast eelmisest sajandist tuli fantaasiasugemetega katsetusi tikutulega taga otsida, siis viimastest aastatest oli kindlasti palju kandidaate. Põnev oleks kuulda, miks just need 26 teksti sõelale jäid. Mind jäi kummitama näiteks tõsiasi, kuidas sattus järjest mitu lugu, kust käis läbi silmade kaotamine.

Antoloogiale tuginedes oleks minu kokkuvõte eesti fantaasiakirjandusest, et kaasaegsed kirjanikud kirjutavad väga ägedaid asju ja pigem ei tasuks selle žanriga tutvumist alustada vanematest tekstidest ehk siis selle kogumiku algusest. "Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia" tasub ette võtta tõsisematel huvilistel, sest teos pakub põnevat läbilõiget ning ulmelist ajarändu. Omamoodi huvitav on jälgida sõnade muutumist ajas, näiteks mida teeb laevasõidu loos sõna "ummik".

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Kui mõnes minu-sarja raamatus ärkab tegevuspaik omaette tegelasena ellu ja teises mitte, siis Helen Tootsi Los Angelesel on 1000 nägu, kuna seda kujundavad kirevad inimesed. Nõnda ei teki lugedes nimekirja kohtadest, mida tahaks oma silmaga näha. Küll aga kogeb suurlinnas nii mõndagi jagamisväärset alates uberi-juhtide elulugudest kuni kohutavate kohtinguteni. Muheda huumoriga pajatatud lookesed vahelduvad sukeldumisega linna olemusse, olgu selleks Hollywoodi ajalugu või kodutute telklaagri juurpõhjused. Eriti nautisin lisa, kus autor haarab hambu Los Angelese müüdid ja reaalsuse.

Lugesin pool raamatut enne reisi ja pool tagasiteel lennukis. Kukkus hästi välja, sest nii ei tiksunud ummikus LAXi poole venides kuklas Helen Tootsi teravad elamused suurlinna liikluses. Los Angeles on teadagi autokeskne linn ning raamat teeb hästi selgeks, mida see tähendab ja miks nii on. Lisaks ujub autor vastuvoolu ja püüab imetlusväärselt tõestada, et on võimalik ka ilma isikliku sõiduvahendita hakkama saada.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Kairi Look "Tantsi tolm põrandast" jutustab ühe lapse sirgumisest neiuks ja neiu sirgumisest naiseks, seal on elutark vanaema ja kool ja ülikooliõpingud kaugel-kaugel ja lein ja armastus ja jõu otsimine. Lugesin raamatut veebruari lõpus ning nagu väga heade teoste puhul ikka, olen kimpus muljetamisega, kui meeldivat oli nii palju.

 /.../ mida pikem elu, seda rohkem tuleb elada. Iga hetk on tähtis. Pea seda meeles.

"Tantsi tolm põrandast" lööb pahviks oma äraspidise stiiliga, milles tekst kannab emotsioone, aga detailid peituvad ridade vahel. Kirjanik vihjab, mitte ei ütle otse, mis raamatut laps loeb või kus linnas tegevus toimub. Sa loed ja samastud, tabad aistingute põhjal, millest jutt, ning äratundmishetked on võrratud. Emotsioonid on nii täpptäpipealt kirja pandud, et enda kogemuste peegeldamist pakub väike romaanike väga-väga palju. 

Tegevus algab nõukaajal ning keskendub vanaema ja lapselapse argimaagiale. Igapäevaelu koosneb väikestest erilistest hetkedest, mida paljud ei pruugi tähele panna. Kairi Lookil on see imeline oskus ning ta jagab seda lahkelt kogu maailmaga. Ükskõik, kui palju me seda sooviks, vanaemasid ei jagu igaveseks. Lapsepõlv saab läbi, aga lugu siinkohal ei lõppe. 

Südantsoojendavate hetkede kõrvalt leiab rohkesti leina ning hirmu enda avamise ja haiget saamise ees, aga armastus jääb siiski peale. Seda on puistatud igale lehele - kiindumust lähedaste vahel, tärkavaid tunded, rõõmu elamisest. Lapsest sirgub noor neiu, kes läheb kooli ja hiljem juba kodust kaugemale ülikooli ennast avastama. Kõige sügavama mulje jättis ikkagi esimene kolmandik. Keskpaik tundus veidi segane nagu kooliaastad ikka, aga lõpp, kus eneseavastamise rada selgemaks muutub, kõnetas jälle rohkem. Kindlasti soovitan romaani lugeda, aga hoiatan, et stiil on alguses harjumatu.

Mälestus muutub mantliks ja pakub tuge. Vahel tekib kangasse auk, vahel sööb voodrit koi, riiet tuleb lappida, tuulutada. Kui kisub kitsaks, võib seisatada ja aega võtta, mantlit võib harutada, ümber teha, ta ei kanna saatust, on muutlik kui aeg. Kõik kasvab ja koltub, voolab ja kuhtub, keerutab ringiratast.

Kärp on tore ja hakkaja sell, kes vabatahtlikult turul valvet peab. Kohalikud hoiavad tal andamitega kõhu täis ning kaupmehed saavad kindlad olla, et ükski kelm midagi vargsi tasku ei pista. Noore valvuri terav silm märkab kõike kahtlast, sealhulgas viiskusid kandvat pidurüüs mulki. Asja lähemalt uurimine paiskab Kärbi maailma, kus igal sammul satub ette midagi senitundmatut ja müstilist. Nooruki uus peremees armastab rännata, kummalisi lugusid taga ajada ning saladusi hoida. 

"Sulid ja sulased" koosneb seiklustest. Enamik raamatust tehakse sulitempe ning aetakse taga võluväega esemeid, mis huvitavates kohtades välja ilmuvad. Teises pooles tutvustatakse igasugu muid pudulojuseid, kes samuti ilusaid-toredaid kivikesi enda kätte tahaks. Autori fantaasia viljad segunevad rahvapärimusega, nii et eesti muinasjuttude tundmine tuleb kasuks, kasvõi selleks, et neid kahte eristada. Saab ka ilma hakkama. Maailm avardub sammhaaval, lisades pidevalt uusi müstilisi tahke ja põnevaid tegelasi. Seiklusest seiklusesse tormates tundsin puudust üksnes sellest, et tegelased liiguks suurema eesmärgi poole. Puudus miski, mis kogu lugu koos hoiaks.

Küll aga leiab juhtumistest peategelase eneseavastamise teekonna. Esiti loksub Kärp kaasa sellega, mida elu pakub, peaasi, et midagi hamba alla saab. Nii vahetab ta pikemalt mõtlemata sulide vahele võtmise suli sulaseks olemise vastu. Meelemuutust oli tiba raske uskuda, kuna otsus ei vastanud minu esmamuljele Kärbist ning tegelase enda motiivid saavad selgeks üsna teose lõpus. Teine tõrvatilk meepotis oli moodsavõitu vandumine. Kui juba viia teise hõnguga ajastusse, siis palun midagi kohasemat, selmet lihtsalt hõigata "Persse!".

Mul on ääretult kahju, et raamatul ei ole silmatorkavamat kaanepilti, mis rohkem lugejaid püüaks. Loos endas leidus nii palju ägedaid stseene, detaile ja tegelasi, mis võiksid teost kaunistada. Näiteks lendav ahi, millel reisib kirju seltskond alates ühesilmsest kassist kuni sinise nahaga Merikuradini. Kui kunagi peaks tulema kordustrükk, siis see mõte on nüüd õhku visatud.

Mulle meeldis mütoloogia, mulle meeldisid pisidetailid, mulle meeldisid seiklused, mulle meeldis huumor. Soovitan mõnusaks ajaviiteks!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

2023-2024, Jakobi mäe kõrge küür. Kristiinas käib pidev olelusvõitlus - kuidas täita abielunaise argiseid kohustusi, kasvatada tublisid lapsi, aidata sõpru ja sugulasi, sõeluda sõnu, et hoida keelt ja kultuuri. Tema abikaasa Silver näeb kõiksugu esemeid aardena, täis kasutamata potentsiaali - iga vana okastraat või pesukauss ootab, milliseid põnevaid helisid võiks muusik neist välja võluda. Üle pea kasvanud kolihunnik ei aita aga kaasa luuletajal õigeid sõnu leida.

Esimesed peatükid haarasid kohe kaasa. Mida edasi, seda pöörasemale mõtterännakule raamat viis, nii et enamasti ei saa aru, mis toimub ilmsi ja mis on ulm. Kas säärane möll toimubki ühe loomeinimese peas? Ühest küljest laotuvad lehtedele argimured, teisest küljest saavad sõna sekka öelda Kreutzwald ja Uku Masing, Justin Petrone ja Contra, Else Hueck-Dehio ja Lydia Koidula ning paljud teised. Kujuteldavad vestlused aitavad autoril-minategelasel oma mõtteid korda seada, aga ajasid minu omad uitama, nii et osa teksti läks ühest kõrvast sisse ja vupsti teisest välja. Meelde jäid mõned lustakad hetked värvikast elust enesest, kus igasugu hädadele mõnusa huumoriga lähenetakse, selmet ving üles tõmmata. Minu lemmik peatükk oli kaanide ja kaosega "Vereimejad".

"Usk seob kogu kultuuri! Me usume, et saame üksteisest aru: usun, et mõistan su küsimust, sa usud, et mõistad mu vastust. Me usume, et asjad, olendid ja ideed meie ümber on olemas. Kultuur püsib usalduse peal! Kõik ei pea mõtlema ja uskuma ühtmoodi, kuid oluline on väikegi ühisosa ja usaldus üksteise vastu!"

Kõik alguses tutvustatud Kristiinad lisavad segadikule omalt poolt midagi, aga ometi pole tegu kakofooniaga, sest virvarr laotub niivõrd kaunilt lehtedele. Vahepeal nautisingi toimuva asemel teksti ennast. Luuletaja on osavalt romaani susanud ka oma salmid, nagu moodsasse koogiretsepti köögivilju, nii et pahaaimamatu luulepelgur need alla kugistaks. Kui luulekogu alistamine näib hirmus ettevõtmine, siis üks luuletus siin ja teine järgmises peatükis on igaühele jõukohane ja värsid on kenad!

"Sõnad on meile kõigile kasutada, aga sügavat suhet nendega tunnevad vaid armunud ja luuletajad."

Romaanis oli kuhjaga positiivseid emotsioone, kaunist emakeelt, mõtteterasid, millele kaasa noogutada, parajalt fantaasiat ning tohuvabohu, aga kokkuvõttes ei olnud "Südametammide taga" minu tassike teed. Kusjuures, ma ei oskagi näppu peale panna, kas miskit oli liiast või puudu, et tervik õlgu pani kehitama. Uuesti lugema ei kibele ja igaühele soovitada ka ei julge. Võib-olla aitaks lähem tutvus Tartu vaimuga?

"Kui tahad maailma, Eestit, luuletust või teist inimest armastades kolmandat luua, pead ikka põhjamudas ära käima. Ainult helgest õhuvärelusest ei sünni midagi."

Kerli Kirch Schneider "Minu Florida. Vabandust, härra politseinik!" jutustab autori ja tema kahe sõbrantsi hullumeelsetest seiklustest Florida osariigis ning unustamatu aasta tagajärgedest. Ma ei olnud varem kuulnud ei autorist ega raamatust ning teadmised Floridast olid samuti napivõitu.

2010-2021, Florida. Kolm tragi ja pisut pöörasevõitu eesti neiut lendavad hoolimata kõhnavõitu rahakotist üheotsapiletiga Ameerikasse. Nende ainuke tutvus on raamatuid müümas käinud näitsiku tuttav, kelle juures saaks ehk mõnda aega peatuda. Plaane tehakse käigu pealt. Vaeste eestlaste säästudest kauaks ei jagu, nii et tuleb nuputada, kuidas tööloata leiba teenida. Sõna "igav" ei tunne kolmikust keegi. Koju tagasi lendab vähendatud koosseis, aga Florida või keegi Floridast jääb südamesse, nii et Kerli leiab võimaluse naasta, taskus ülikooli stipendium. Kõik, mille eest ta 25-aastasena põgenes, saavad ta lõpuks kätte - meheleminek, kodulaen ja lemmiklooma võtmine.

Kui otsida kandidaate, kellest Taylor ja Florence kirjutasid "Florida!!!", siis võiks vabalt olla Kerli, Katsi ja Manna need kolm hüüumärki seal pealkirja lõpus. Põhja-Florida, kust nende seiklused algavad, on eriskummaline koht, laulus kirjeldatud narkootikum, mis toob neidudes välja ühtlasi nii naiivse kui ka jultunud külje. Noorpõlvejulgust jagub tänagi, et panna raamatusse teiste kulul elades või illegaalina töötades ette tulnud juhtumised ning äpardused. Eks lood on aastatega teravaks lihvitud, nii et itsitad lugedes ja mõtled, kas tõesti sedasi saab ka!? Ei kujuta ettegi, mis lood veel siseringi jäid.

Mõnusaks lugemiselamuseks oleks piisanud juba kogu sellest naljast ja naerust, aga raamatu ampluaa on laiem, näidates päikesepaiste osariiki ka teiste nurkade alt - ülikool, abiellumine juudi perekonda, orkaan Irma. Muidugi tõmbab raamat joone alla puändiga - tormakas põgenemine kohustuste eest jõuab ringiga tagasi just nende manu. Oli mõnus tõdeda, et isegi stardipakett, milles sisaldub Ida-Euroopa aktsent, välistudengi teesklemine või kõhutäie nimel peldikupoti küürimine, lubab kõrget lendu. Kõik on võimalik, kui vaid tahad, oled leidlik ning valmis vaeva nägema.

"Minu Florida" jääb meelde kui meelelahutuslik, mõtlema ja pead vangutama panev raamat.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Piret Jaaks “Põdravalgus“ kõneleb rusuvalt hallist eesti külast, kontakti kaotanud paarist, kummalisevõitu kohalikest ja valgest põdrast. Mul ei olnud enne lugema asumist halli aimugi, milliseks sõit nende kaante vahel kujuneb.

Tänapäev, Kividepea. Anna ja Askur kolisid rannakülla, et jätta linnas sündinud tragöödia sinna maha ning alustada puhtalt lehelt. Kohalikud tunnevad mõistagi uustulnukate vastu huvi, käivad aia taga piilumas, mis masti inimestega tegu, ja teevad juttugi. Vana talu üles vuntsimine venib ja mees-naine triivivad eri suuntes. Üks otsib sidet esivanematega, kirglikust jahimehest isaga. Teine leiab end looduse rüpes - jälgib muru kasvamist, jalutab piki mereäärt ja kohtub korduvalt end talle ilmutava müütilise valge põdraga.

"Põdravalgus" omab erilist võimet sündmuseid ja olustikku silme ette manada. Piret Jaaks maalib sõnadega räpast ja rusuvat maa-elu, mitte seda romantiseeritud versiooni. Niisiis kangastusid tooneseppadest puretud talu vana õunapuuaiaga, jäätisepaberite ladu merevees, üksik naine küla vahel uitamas ning nelja triibuga adibasi dressid. Üldpilt on väga hall - hallid kivid, hall meri, hall taevas, hallid puud, hallid tänavad, hallid inimesed. Paletti lisatakse tillukesi värvisähvatusi - punased juuksed, roosa tüllseelik, lilla õieke, roheline sammal surnuaias ja majesteetlik valge põder. Olin tänu hiljutisele väljakutse teemale "inimene ja loodus" iseäranis orienteeritud looduskirjeldustele ning tundsin, kuidas kogu see udu ja värvitus imbus igast poorist naha vahele.

Mulle tundub, et praegu ei olnud õige hetk selle raamatu lugemiseks. Hing juba heliseb helgelt pühadelainel, nii et nukker lugu tundus kui ankur kaelas, mis tagasi halli novembrisse veab, kus inimesed on katki ja ei mōista üksteist. Ma ei tahtnud neid tundeid tunda, aga samas leheküljed keerasid end ise ja lugu läks lennates. Lõpus leiab mingit laadi helgust, umbes nii nagu pärast suurt raju hakkab kergem. Isegi kui veel ei paista seda päiksekiirt, saad aru, et hullem on selja taga.

Mõjusate kirjelduste kõrval on teine kirss tordil, kuidas maagia ja realism kenasti käsikäes käivad. Ainuke päästerõngas, mis ei lase uppuda nukruse sohu, on salapära. Algul looritab see tragöödiat, lubab lüngad oma leinaga täita, hiljem ilmub müstilise põdra kujul. Kohati tekkis tunne, et kogu lugu virvendab kuskil udus, aga tagasi vaadates paistavad selged piirjooned. Rusuv õhustik ei luba raamatut igaühele soovitada, aga selliseid sügava leinaga tegelevaid raamatuid on väga vaja. Kahjuks-õnneks ei suutnud ma samastuda.

Aitäh, Piret, raamatu eest!

Julianuse kalendri 1905. aasta jaanuar, Abja-Paluoja/Mõisaküla. Urjadnik (ehk omaaegne politseiametnik) Ado Luuk näeb ühel hommikul halba märki, misjärel selgub, et talle on määratud noor abiline Max Rawell, keda vanem mees kuidagi ei usalda. Ka järgmine päev ei alga meeldivalt, sest esmalt on uustulnuk hankinud kutsika ja seejärel saabub daam murega, et mõisavalitseja väike lapsuke haihtus öösel. Urjadnik Luuk ei saagi auravat hommikuputru nautida, vaid peab läbi lume sündmuskohale kihutama. Veidi varem läks lähistelt Mõisakülast ka üks imik kaduma, aga kuna see oli kehvikute peres ei läinud ta kellelegi korda. Kangesti kipub meelde tulema legend Härjasoo hingevargast.

Hommikul esimese vastutulijana naisterahva nägemine oli halb märk. /.../ Kui hommikul esimesena vastu tuleval naisel oli veel tühi ämber ka käes, siis oli see tõeliselt kurjakuulutav ja parem karta kui kahetseda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

~1550-1600, Tallinn mõne kõrvalepõikega. Balthasar Russow' elu keerdkäigud viivad teda alatasa sündmuste keerise keskele. Juba poisipõlves, kui Tallinna linnarahvast tulevad lõbustama õhuakrobaadid, teeb krutskitest tulvil Pall Rüsso koolist poppi ning rahvamassis ülespoole vahtimise asemel nihverdab end Oleviste torni. Ka hilisemas elus viib leidlikkus teda edasi, aga  eesti juurte ja saksa kasvatuse vahel laveerides tuleb ette ka ootamatusi. Näiteks õnnestub Balthasaril Stettinis, Wittenbergis ja Breemenis kõrgema tarkuse kogumise keskel põigata kodumaale ning osaleda talupoegade mässus. Kogu ülejäänud elu hoiab ta hinge kinni, et see seos välja ei tuleks. Õpingutelt naastes tõuseb mees Pühavaimu koguduse õpetajaks, ent teda kistakse üha ja jälle võimude virvarri, nii et ta võtab pähe kirjutada Liivimaal toimuvast tõetruu kroonika.

Romaan on täis suuri ajahüppeid, kalpsates ühest olulisest episoodist teise, kusjuures võib mööduda mitu aastat, enne kui taas peategelase kannule asume. Loo teises pooles esineb ka tagasivaatamist sündmustele, mis omal ajal ei tundunud murrangulised, aga tagasivaadates omandavad kaalu. Asju, millega sammu pidada jagus külluslikult - milliste raehärrade või aadlikutega on Balthasar heas kirjas, millistega halvas; kes parasjagu Tallinnas võimule tahab saada (moskvalased, poolakad rootslased, taanlased), Pühavaimu õpetajahärra isiklikest muredest rääkimata. Kohati jälgib teos Balthasari kõrval ka teisi tegelasi. Ma ei ole kuigi osav poliitika jälgimises ja kui lisada veel religiooniteemad ning arhailine kõnepruuk, siis muutub lugemine maru aeglaseks. Ometi oli kuu aega kogu loost läbi tuhisemiseks kindlasti kõikide nüansside tabamiseks liiga kiire tempo. Igale tummisele peatükile tuleks anda vähemalt päev või siis kaks.

Loetud väljaanne koondas kõik neli köidet ning algas 10-leheküljelise detailse sisukorraga. Esmatutvus krutskeid täis Pall Rüssoga on muhe, nii tundidest viilimine kui ka kaasaegsed Jaan Roosed. Ma ei ole siiamaani saanud silme eest pilti, kuidas Oleviste tornist üle linnamüüri köis jookseb. I osast leiab koolipoisi tempude kõrvalt maal elavate sugulaste külastamise, keeleoskusega valitseja ülekohtu leevendamise, salajase põllu soosaarele rajamise ning asjatamise doktorihärraga, kel palju salasidemeid. Lõpu poole hakkab noore mehe veri vemmeldama ning viimane peatükk kõigub reaalsuse ja maagilise realismi vahel, sest naine näib nõituud ja tuppa imbub kurat. II osas liigub tegevus koos peategelasega kaugetesse paikadesse tuhteerima. Tagasi Maarjamaale jõudes õnnestub tal sattuda otse maarahva mässu keskele. III osa keskendub Balthasari tööle Pühavaimu koguduse õpetajana ning kroonika kirjutamisele, mis tekitab kõmu ja salapära, kellele ta ometi infot kogub. Selles osas on ka mitu Tallinna piiramist ja katkulainet. Kusjuures ootasin, et pealkirjas olev katk sündmustikku rohkem direkteerib, aga katkulained on pigem ajastu igapäeva osa, mis aeg-ajalt kummitama tuleb. Rohkem määrab takti ikka poliitika. IV osa kõneleb eelkõige kroonika järelkajast, aadli rahulolematusest ja Balthasari armudraamadest.

Ma ei tea, kas asi on sellest, et võtsin alguses rahulikumalt ja hiljem kiirustasin, aga mulle sümpatiseeris rohkem just teose esimene pool. Üks meeldejäävamaid seiku kogu loos leidis aset kohe I osas, kui Balthasar öösel üle jää Soome, Helsingisse ja Turku kihutab. Algus jättis peategelasest ninaka kavalpoisi mulje, aga soojenesin tema suhtes üsna kähku üles, nähes kogu indu ja püüdlikkust. III osa esiteks venis ja venis, lisaks hakkas mu arvamus Balthasarist allamäge käima, sest teemaks tuleb abielurikkumine, kui  mõlemad abikaasad üksteisest tüdivad ning hakkavad keskeakriisis teisi ihaldama. Sama teema jätkub IV osas, kus peategelane armukesi-abikaasasid kui sokke vahetab. Ma ei oodanud üldse, et raamat, küll põgusalt, aga siiski üheks saamist kirjeldab. Lisaks on tegu romaaniga, kus naised, eriti aadlisoost, nina panevad krimpsutama. See tegelane, kelle ainus eesmärk näis olevat kõiki magatada Balthasarist erinevate tähtsate ninadeni välja, oli eriti absurdne.

Kokkuvõtteks, kuigi "Kolme katku vahel" käes ei lennanud, oli sündmustik huvitav ja kohati jahmatav. Samuti ehmatab ikka küll, kui kahe esimese peatükiga koguneb 40 joonealust märkust. Vanamoeline kõneviis vajas harjumist, aga miski ei tekita rohkem tunnet, et loed tõesti teisest ajastust, kui sõnavara, kuhu kuuluvad näiteks undlik, rojatama, kahmune, tuhteerima, nirss, türnus, ja hürmima. Head googeldamist!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!