A.F. Steadman "Skandar ja vaimu sõda" paneb punkti koguperefantaasiasarjale, mis on tulvil sõprust ja võluväge ning ükssarvikuid. See oli mu aasta oodatuim raamat, kuna vähe sellest, et lugu iga osaga ("Skandar ja ükssarvikuvaras", "Skandar ja kummitusratsur", "Skandar ja Kaose Katsed", "Skandar ja luukereneedus") aina põnevamaks läheb, viimane neist lõppes pommuudisega. Niisiis kibelesin sedamaid lugema, kui lilla kaunitari pakist välja harutasin.

Elukorraldus Saarel on tundmatuseni muutunud. Võimul püsiv kommodoor pöörab tagasi kõik viimaste aastaste liberaalsed muudatused, lisab omalt poolt kamaluga karme reegleid ja valmistub alustama sõda. Lindpriiks kuulutatud ja reetmisest murtud Skandar ei vannu alla. Ta asub kokku kraapima liitlasi, sõlmides rahu endiste vastastega, et diktatuur kukutada ja päästa ähvardavast ohust nii Saar kui ka Mander. Neil on vaja erakordselt head plaani, sest kuigi poisi poolehoidjad õpivad nii vaimuelemendi kasutamist kui ka Uitajate salanippe, siis väike armee kahvatub kommodoori suure ülekaalu kõrval. Niisiis otsitakse abi Saare minevikust, muukides lahti selle saladusi päris algusaastatest. 

Kas koguperekirjandus on kirjandusžanr? Kui ei, siis esitan kandidaadi. Sinna hulka võib lugeda kõik lood, mis on korraga nii lihtsad kui ka mitmetahulised, kõneledes meid kõiki puudutavatest, üdini inimlikest teemadest: sõprus ja armastus, vaprus ja hirm, lootus ja kaotusvalu, reeturlikkus ja lojaalsus, ebaõiglus ja väärikus. Igas Skandari raamatus seistakse silmitsi mitmete probleemidega ning nähakse vaeva nende seljatamisega. Mis kõige olulisem - kogu sari utsitab olema parem, vabanema eelarvamustest ja võõravihast, avasüli tervitama individuaalseid eripärasid. Igaüks peaks aeg-ajalt säärase sõnumiga raamatuid lugema!

Skandar on äärmiselt sümpaatne kangelane, õilis ja ekslik. Ka kõrvaltegelaste seast kerkib esile palju lemmikuid. Tõsi, mõned jäävad nimedeks paberile ja iseäranis ükssarvikutel on raske vahet teha. Igaüks leiab siiski oma, kellele pöialt hoida, olgu see siis suurte unistustega tüdruk, kellest saab kogu Saare hirm, või seppa armuv ratsuripoiss. Arengukaari on igasuguseid.

Kui ühest küljest võlub "Skandar ja vaimu sõda" fantaasiamöllu, elemendimaagia ja raevukate ükssarvikutega, siis teisest vaatab peegelist vastu tänane päev, kus võimule on pääsenud need, kes ei salli erinevusi ja püüavad neid ühiskonnast välja juurida. Appi tõttab vaid mõni üksik ning ülejäänud vaatavad vaikides pealt, kuna kardavad muutusi ja ennast ohtu seada. Lihtsam on kurja maailmaga leppida. Õnneks on Saarel Skandar. Tema seiklused selles raamatus pakkusid rohkelt emotsioone, üllatusi ning meeldejäävaid hetki, millest kõigi kohal troonib, kuidas kangelane viimases lahingus vastase alistab. Oh, lõppeks kõik sõjad nii...

Lõpetuseks soovitan seda sarja väga ja toonitan uuesti, et sel maru vahval seiklusel võib igas vanuses lugeja lasta end kaasa viia!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

A. F. Steadman "Skandar ja Kaose Katsed" ning "Skandar ja luukereneedus" viivad kaasa elama Skandari katsumustele kolmandal ja neljandal kooliaastal. Kes pole kursis, siis selle põneva fantaasiasarja lihamaiate ükssarvikute ning tarmukate teismeliste seiklustest leiab lastekirjanduse riiulist. See ei tähenda sugugi, et seda igas vanuses lugejad nautida ei võiks. Teekonda alustab "Skandar ja ükssarvikuvaras", kus selgub, mille poolest Skandar eriline on, ning sellele järgneb "Skandar ja kummitusratsur". Kui septembris oli väljakutse raames vaja leida raamat, mille tegevus toimub saarel, oli aeg järgmised Skandari seiklused riiulilt alla võtta, sest nood viivad just saarele nimega Saar. 

Kui päris aus olla, siis eelmised kaks osa ei tekitanud ahvivaimustust. Kuklas kummitasid, lisaks kummitusratsurile, paraleelid Potteri-saagaga ja ebaloogiline õppekava. Ent Skandar ei järgi tüüpilist sarjade mustrit - hea algus, kesine keskosa, tugev lõpp, vaid kulgeb tõusujoones. Kolmas ja neljas raamat olid äärmiselt põnevad, seikluslikud ning julgete pööretega. Hindasin eriti kõrgelt, kuidas mõlemad järgisid oma suunda ning liigutasid samas edasi üleüldist lugu.

Skandari kollanoka-aasta Kotkapesas, Saar. Kolmas õppeaasta pole kergete killast. Ükssarvikud kipuvad ülekäte minema ning noored ratsurid näevad kurja vaeva nende kontrollimisega. Skandari tähelepanu hajutab veel mure õe pärast. Sellegipoolest tuleb läbida Kaose Katsed, aasta peale jagunev seeria osavuse ja nutikuse tuleproove - üks iga elemendisektori kohta. Appi tuleb võtta kõik seni õpitu, kuid proovile pannakse ka ratsurite vaheline sõprus. Ainult kõige tugevamad jätkavad Kotkapesas treenimist. Kui see üldse avab järgmisel aastal uksed, sest osav pikanäpumees on Saare tuleviku küsimärgi alla seadnud.

"Skandar ja Kaose Katsed" ei tekitanud hetkekski tunnet, et eelmise osa lugemisest on jupp aega möödas. Kotkapesa virvarr haaras hetkega kaasa: isepäised ükssarvikud, põnevalt üles ehitatud katsed, lähikonnas luusivad vaenlased, koostöö proovilepanek, maagia ja maailma päästmine. Skandar, Bobby, Mitchell ja Flo lähevad üheskoos läbi tulest ja veest ning nende kaljukindlast sõprusest lugemine teeb südame soojaks. Juba eelmist osa lugedes mõlgutasin mõtteid, kuidas tegelased mõjuvad noorematena. Kui esimest õppeaastat alustati 13-aastastena, siis kolmandaks on nad sirgunud 15-aastasteks. Kõik on loo käigus arenenud, aga murdeea probleemideks leheruumi ei jagu. Skandaril on küll silmarõõm, aga poiss on selles vallas väga tagasihoidlik.

Skandari noorlinnuaasta Kotkapesas, Saar. Uus treeningaasta ei jõua alatagi, kui juba järgmine hädaoht tabab. Ratsuritega ükssarvikud hakkavad muutuma metsikuteks. Needusest põhjustatud kaost kasutavad võimu haaramiseks need, kes ei salli Skandari tulekuga kaasnenud muutusi. Poisi vabadust hakatakse sammhaaval kärpima, kuid sõbrad on valmis tema nimel reegleid trotsima. Ühiselt pingutatakse needuse peatamise nimel, samal ajal kui Kotkapesa ainus lahendus on õppekavasse tagasi võtta maagia võimas ja ohtlik vorm, millega vaenlane alistada.

"Skandar ja luukereneedus" kergitas põnevuse sootuks uuele tasemele kõrgemate panuste ja uute kurjamitega. Ükski koolilugu ei oleks täielik, kui poleks seda ühte õpetajat, keda kogu hingest vihata. Skandarit rõhuvad veel süütunne ja kaotusvalu ja vana hea eelarvamuste koorem. Olukord muutub üha lootusetumaks ja õpingud ei tundugi enam kõige tähtsamad, kui viimaks pööratakse tähelepanu küsimusele, kas spordivõistlustel hiilgamine on tõesti ainus kasutusviis ükssarvikute väele ja ratsurite maagiatreeningutele. Ootan väga, kuhu viies ja viimane osa tüürib, sest lõpp võtab sõnatuks! Muide, kui eelmistes raamatutes pole olnud võimalik määratleda tegevusaega, siis see paigutub selgelt aastasse 2026. Lisaks märkasin varjatud viidet Taylor Swifti loomingule!!

Olen täiesti haaratud ja soovitan Skandari maailma kõigile! PS! Olgu kõrgemad jõud tänatud, et on mõni sari, mille puhul ei valitse hirm, et seda ei tõlgita lõpuni!

Aitäh, Varrak, raamatute eest!

Tänapäev, Inimeste maa & Auroria. Pete ja Sara suunduvad koos uute maa-alustest sõpradega Auroriasse lootes leida oma kadunud varjud. Päkapikkude maa on hall ja ebasõbralik, erinedes sootuks nende ettekujutusest. Erinevaid päkapikukülasid külastades kogevad nad oma nahal, kui vaenulikud on eri hõimude omavahelised suhted. Lastel hoiab silma peal varjupaikaja Uudit, kel on nendega oma plaan.

"Auroria" algab Auroriasse sissepääsu otsimisega, aga kuna ma lugesin eelmist osa aasta aega tagasi, ei mäletanud ma kohe, miks seltskond sinna minna tahab. Sellegipoolest oli tore päkapikumaad tundma õppida. Sarja teise osa staar on pooleldi päkapikuverd Uudit, kes õpib Kõige vanema ehk Jõuluvana päevaraamatust nii mõndagi nii enda kui ka Auroria ajaloo kohta. Mitmed küsimused jäävad siiski veel vastuseta.

Tänapäev, Auroria & inimeste maa. Aurorias peetakse metsikuid lahinguid, kuid ka inimeste maailmas tõstab hirmus Varjuvürst pead, õhutades viha ja vaenu. Ainus viis tema alistamiseks peitub Pete ja Sara kätes.

"Krampus" ehk triloogia suur finaal pajatab paralleelselt Aurorias peetavast sõjast ning selle peegelpildist inimeste maailmas, kus samuti teatud gruppe tõrjutakse. Muinasloo kõrval toob teos esile ühiskonna murekohti - võõraviha ning kliimamuutuste eitamist. Meil on väga palju varjulõnga vaja, et need probleemid ära lahendada.

"Varjud" on suurepärane seikluslik jõulumuinasjutt, mille muudavad eriti nauditavaks Pasi Pitkäneni sünged illustratsioonid. Soovitan selguse huvides kõik kolm osa järjest lugeda, sest eraldiseisvatena raamatud ei tööta, jättes liiga palju küsimusi õhku.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatute eest!

V.E. Schwab "Gallant" pajatab ajatut lugu soovist kuhugi kuuluda, vaikusest ja varjudest ja vanast majast, mis varjab väravat kuhugi mujale. Mulle väga meeldib Schwab, mistõttu tellisin selle raamatu viimasel e-esmaspäeval ning hiljuti Halloweeni paiku oli ideaalne aeg selle lugemiseks.

Tänapäev, Suurbritannia. Olivia sirgub orbudekodus üksikuna teiste tüdrukute keskel, kes ei mõista tema vaikimist. Tema ainsaks lohutuseks on emast maha jäänud päevik, milles üks sissekanne on segasem kui teine. Viimases palub too tütrel kellest või millestki Gallantist eemale hoida. Tuleb välja, et tegu on suguvõsa häärberiga, kui saabub kiri, mis Oliviat just sinna kutsub, saatjaks onu, kelle olemasolustki tüdruk midagi ei teadnud. Uudishimu ja võimalus oma perekonda tundma õppida saavad ema hoiatusest võitu. Gallantisse saabudes selgub ruttu, et seal toimub midagi veidrat ning onu seda kirja Oliviale ei saatnud.

“Gallanti” võlu peitub 100% atmosfääris ja Schwabi kirjakeeles, mis tegevuspaigad lehtedelt ellu äratab. Alguses maalib kirjanik masendava pildi orbudekodust, kus Olivia üles kasvas. Seejärel võtab ta mõnuga aega, et Gallant silme ette manada. Häärber pakub Oliviale rohkelt avastamist, kuid küsimusi aina kuhjub ja vastuseid ei paku keegi. Tumma tüdruku uudishimu on lihtne ignoreerida. Kuidas sa nõuad tähelepanu, kui ei saa karjuda?

Muidugi asetab saladusteloori aeglane kerkimine Olivia ohtlikku olukorda. Hoogsat seiklust on siiski vähe ja õhustiku kõrval on rõhk emotsioonidel, eriti tundel, et sa ei kuulu kuhugi, kuna erined teistest. Lisaks sellele, et Olivia ei tunne oma perekonda, ei sobitu ta teiste orbude sekka, kuna pole kunagi ühtki häält kuuldavale toonud. Lisaks näeb ta guule, aga seda teised ei tea. Guul on see, mis jääb surnutest alles,  kuju, mis vilksatab silmanurgas, aga kaob, kui tema poole vaadata. Ühtäkki avaneb tüdruku ees teine maailm - kuskil on sugulased, kes teda otsivad, ja kui selgub, et tegelikult ei otsigi, pole hullu, sest nad on olemas ning tal tekib võimalus oma perekonda ja minevikku tundma õppida.

Ühest küljest meenutas “Gallant” mulle Gaimani "Coraline'i" ning teisalt tõi silme ette Netflixi seriaali "Locke & Key". Seega kui üks kolmest on sulle meeldinud, siis soovitan teisi ja muidugi kõiki ülejäänud Schwabi teoseid!

Tänapäev, Soome. 13-aastase Pete ainus jõulusoov on see, et tema parim sõber Sara terveks saaks. Tüdruk on raskelt haige, aga keegi ei tea, mis tal viga on ega oska teda ravida. Poiss usaldab oma palve kaubamaja jõuluvanale ning öösel ilmub päkapikk temaga kaupa tegema: Saraga saab kõik korda, kui Pete annab ära oma varju. Muidugi on poiss sellega nõus. Hiljem selguvad õudsed kõrvalmõjud, mis kaasnevad varjust loobumisega. Kaugel päkapikkude maal on miskit korrast ära.

Mida lugeda jõululaupäeval? Fantaasiarikas jõulumuinasjutt kõlab ideaalselt! Pealegi on "Varjud. Kõlin" põnev algus uuele triloogiale. Kui tavaliselt on jõulumuinasjutud helgeimast helged, siis see on müstiline ja kurjakuulutav. Vana hea sünge põhjamaade kirjandus, aga laste ja fantaasia võtmes. Mind vaimustas hullupööra kogu raamatu kontseptsioon, kuidas kirjutada jõulud sisse seiklusjuttu, nii et see ei meenuta ameerika pühadefilme. Süngus kajastub ka Pasi Pitkäneni illustratsioonides, millest nii mõnigi ajab hirmu nahka.

Suurem osa raamatust keerleb ümber varju ära andmise. Nagu ikka, selgub millegi väärtus alles siis, kui oled sellest ilma. Pete ei tule ilma varjuta üldse hästi toime. See meenutas mulle väga lühijuttu, mille kunagi ühe võistluse tarbeks kirjutasin. Otsisin selle üles ja jätan siia postituse lõppu. Lugedes kangastub selgelt, et tegu on sarja esimese osaga, kuna see ehitab usinalt üles erinevaid looliine. Vahelduseks hüppabki tegevus päkapikkude juurde. Oma senise kujutluspildi neist tegelastest võib muidugi kohe ära unustada. Silme ette kerkivad pigem kaadrid õudusfilmist kui jõulumultikast ja peategelanegi kirjeldab esmakohtumisel, et nägu tema ees ei kuulu ei inimesele ega loomale, vaid pigem deemonile. Kuigi leheruumi antakse talle Petega võrreldes kasinalt, sai südikas pooleldi päkapikuverd Uudit kohe mu lemmikuks.

"Varjud. Kõlin" mõjub siiski vaid sissejuhatusena suuremale loole. Vastuseta küsimusi jääb palju õhku ja samuti vihjeid eesootavatele seiklustele. Ei jää muud üle kui pingsalt järgmist osa oodata.

Järgneb lühijutt, mille 2010. aastal kirjutasin, kus samuti üks poiss varjust loobub.

Ükskord ammu seitsme maa ja mere taga elas Johnny Low. Võinoh, tegelikult see ei olnudki nii kaua aega tagasi ja mitte nii kaugel, vaid siin samas lähedal. Juba siis kui Johnny väike poiss veel oli said kõik aru, et temas on midagi teistmoodi. Ta vanemad ei teadnud peaaegu kunagi, kus poiss oli, kuid nad ei tunnistanud seda endale. Ja kui Johnny viimaks kooli lõpetas ning iseseisvalt elama hakkas siis katkesid tema suhted vanematega üsna mitmeks aastaks. Kui ta viimaks oma emale ja isale külla läks märkasid nood, et poisil pole enam varju.

Johnny Low oli väiksena oma varju ühele härjapõlvlasele maha müünud, või vähemalt nii ta väitis. Aga lapse vari sobib ainult lastele. Härjapõlvlasel polnud sellega midagi teha. Kuna härjapõlvlane oli omapoolsest kokkuleppest kinni pidanud oli Johnny täisealiseks saades oma varjust ikkagi loobuma. Mida ta aga ei teadnud oli, et varjud on inimestele kaitseks. Arvatakse, et päeval ei saa midagi halba sündida. On ju valge ja kõik on nähtaval. Öö on kõikide kurjade elukate sigimisaeg. Tegelikult võime me just öösel end rahulikult tunda. Siis pole meil ka varje vaja. Päikese tõusul varjuta olles hakkab kõik halb sulle justkui magnetiga tõmmatult ligi tekkima. Pandora laegas ei ole tegelikult mitte see, mis kõik valed ja vargused ilma laiali laskis, seda tegi olend või õieti olendid, kes sealt välja pugesid. Valgus ja pimedus, päikese lapsed.

...

Johnny Low istus nagu tavaliselt oma kabinetis, segas kohvi ja vaatas aknast välja. Kellale pilku heites oleks ta teada saanud, et täpselt 4 minuti ja 14 sekundi pärast saab ta 40 aastat vanaks. Aga hetkel ta ei teinud seda. Mees mõtles oma elu üle järele ja leidis, et kõik on läinud täpselt nii nagu peab. Ta oli ennast väikesest külakesest suurlinna multimiljonäriks töötanud, või noh õigemini öeldes valetanud.

Alles nüüd märkas Johnny, et kell on juba nii kaugele jõudnud oma tiksumisega. Ta tõusis püsti ning võttis oma mantli ja portfelli. Toast lahkudes ütles ta ukse kõrval istuvale sekretärile: "Saara, ma olen juba 40 aastane mees. Kas sa ei arva, et ma võiks saada töölt ühe vaba päeva?" Vastust kuulamata jalutas ta edasi. Mingi imelik sisetunne tõmbas teda linnast välja.

...

Johnny parkis oma auto teeserva ja astus hoogsal sammul tuttava ukse poole. Lapsena oli tal selleks kulunud kolmkümmend suurt sammu või viiskümmend kaks väikest. Nüüd oli mees aga juba kahekümne sammuga ukse juures ja lükkas selle ettevaatlikult lahti.

Maja oli sama vaikne nagu viis aastat tagasi, kui ta siin viimati oli käinud. Ta oli arvanud, et ei tule pärast ema surma siia enam tagasi, kuid ometigi oli ta nüüd siin. Johnny tõmbas sõrmedega üle lauda katva paksu tolmukorra. Kõik oli nii räämas ja ta ei saanudki enam õieti aru, mis teda siia oli tõmmanud. Johnny pööras ringi ja tahtis juba tagasi minna, kuid vaikne köhatus kõrvaltoast peatas ta. 

Johnny arvas, et mõni asotsiaal on end ehk siin sisse seadnud ja suundus otsemaid selle ruumi poole. 

Kunagi oli selles ruumis asunud isa töötuba. Seinal olid veel alles ta esimeste leiutiste kavandid. Väikeste leiutiste, mis pidid nende elu veidi lihtsustama ja kunagi avalikkuse ette ei jõudnud. Tuba oli tühi ja Johnny arvas, et kujutas seda köhatust ainult endale ette. Kui siis kostis see heli uuesti. "Hallo? Kes siin on?" küsis Johnny ja tundis end tobedalt. Ta oli alati vihanud küsimusi, millele tavaliselt vastuseid ei saagi.

"Johnny, poiss, see oled sina!" kostis laua alt hääl. Mees võpatas ja astus masinlikult lauast eemale. Mainitud mööblitüki alt koperdas kepi najale toetudes välja väga lühikest kasvu mees, keda tuntakse rohkem mütoloogias kui päriselus. 

"Ma ei tunne teid," vastas Johnny, "mida, paganat, te minule kuuluvas hoones teete?" "Sina ehk ei mäleta mind," ütles härjapõlvlane veidi kurvemaks muutudes, "aga kunagi sa aitasid mind, kinkides mulle enda varju. Ja ma lasin sind võlumaailma, mida ükski inimsilm peale sinu omade pole näinud. Aga nüüd hakkab mu eluküünal kustuma ja sul on juba mitu aastat oma varju rohkem vaja läinud kui mul."

Johnny taganes lauast veelgi rohkem eemale, plaanides kuidas seda nõdrameelset vanameest kõige kiirem viis hullumajja või vanadekodusse saada oleks. 

Sel hetkel hakkasid härjapõlvlase piirjooned tuhmistuma, vari mis tema jalgade juurest kindlalt päikesest eemale oli hoidnud hakkas Johhny poole venima. "Mida te teete?" päris paanikas Johnny. Justkui vastuseks haihtus härjapõlvlane täielikult ning Johnny kaotas teadvuse.

...

Johnny Low ärkas ning arvas, et eelnevad imelikud sündmused olid olnud kõigest üks järjekordne imelik uni. Ta tõusis istukile ja haigutas korralikult. 

Naine tema kõrval magas veel. Johnny silmitses tema nägu ning avastas, et ei suuda tolle nime meenutada. Ta näpistas end, et veenduda, ega ta ikka veel ei maga. Ainus mis juhtus oli see, et digitaalkell kapiserval näitas, et üks minut on möödunud. Johnny kortsutas kulmu ja kõndis vannituppa. Ta keeras kraani lahti ning pritsis endale vett näkku. Peeglisse vaadates avastas mees, et nüüd on hädasti tarvis habet ajada.

Kui ta lõpuks selle toiminguga ühelepoole sai ning tagasi magamistuppa läks oli naine juba tõusnud. Johnny avastas, et talle meenub nüüd, et naise nimi on Lena. "Hommikust Johnny," sõnas naine ja naeratas. "Mu nimi ei ole Johnny. Mu nimi on Stefan," lausus Johnny automaatselt, enne kui arugi sai, mida ta täpsemalt ütles. "Väga kena nali, kallis," ütles Lena selle peale ja puhkes naerma. "Ei-ei, see ei ole nali," ütles Johnny juba enne, kui naine lause lõpetada sai. "Mida sa ka arvad," sõnas naine, " ma hakkan nüüd minema, Lolita ja Noellé on vaja kooli viia." Johnny noogutas tuimalt. 

Niipea, kui naine oli lahkunud läks ta tagasi vannituppa. Ta ei suutnud endale seletada, mis ennist oli juhtunud. Ta ei olnud ise üldse kontrollinud, mida ta suust välja ajab. "Mu nimi ei ole Johnny Low," ütles ta peeglile. Aga ta ei olnud üldse seda tahtnud öelda. Johnny proovis uuesti: "Mu nimi on Stefan Hansen." 

Aga see ei olnud ju tõsi, või oli? Johnnyle hakkas midagi meenuma. Ta mäletas, kuidas õpetaja oli teda Stefaniks kutsunud, ja vanasid koolikaaslasi. Tal meenud ka see, kuidas ta ainult valetanud on. Ehitanud enda ümber valedest müüri, mida ta valedega parandas ning valedega kinnitas. Ainult valed, valed ja valed. Johnny otsustas, et sellel valedehunnikul on lõpp.

...

Pool tundi hiljem astus ta politseijaoskonda sisse. "Tere," ütles Johnny ebalevalt, ta ei olnud oma plaanis kaugeltki enam veendunud. Laua taga istuv ametnik vaatas üle ajalehe talle räägi-mis-tahad-ja-jäta-mind-rahule ilmega otsa. "Ma sooviks mõne inspektori või sellisega rääkida," jätkas Johnny. Mees tegi käega ebamäärase liigutus ja varjus oma lehe taha. Johnny seisis veel hetke ja astus siis koridori, kuhu mees teda enda arvates juhatanud oli. 

Esimese ukse kõrval oli silt "Inspektor Rebane". Johnny koputas ja astus sisse. Laua taga istus kõhn punapäine naine, kelle nägu meenutaski üllataval kombel rebast. "Ee.." mõmises Johnny ja läks näost punaseks. "Istu," ütles inspektor Rebane rahulikult.

Ainuke hõivamata istekoht oli otse naise vastas ja sinna Johnny istuski. "Ma ei tea, kuidas seda nüüd öelda," ütles Johnny julgust kogudes, "ma olen terve oma elu ainult valetanud ja valetanud. Mu passis seisab üks nimi, aga tegelikult sündisin hoopis teise nime all. Ma olen teinud hulga pisipettusi ja neist kõvasti kasumit saanud. Ja nüüd ma tulin, et te mind vahistaksite."

Punapäine naine puhkes naerma. Ta vajutas nuppu oma selja taga. Otsekohe sisenesid kaks tursket meest. Üks oli kiilakas ning veidi lühem. Teine kõrgus nagu Eiffeli torn Johnny kohal. Tollel olid paksud tumepruunid juuksed ja kitsehabe. "See mees siin ütles, et ta on teinud pettusi ja sellest raha saanud ja tahab nüüd vangi minna," kõõksus naine. Tulijad puhkesid ka naerma. "See vennike ei peaks seal päevagi vastu," ütles üks. "Ha-ha-ha. Ta tahab kõva selli mängida ja pärast vanamehena uhkeldada, et on vanglas käinud. Tänapäeval tehakse ikka kõike, et noortele naistele meeldida," ütles teine. 

Nad pooleldi tirisid, pooleldi juhatasid Johnny Lowi, endise Stefan Hanseni hoonest välja. "Kui teed, ära tunnista," ütles kiilaspäine talle. "Kui sa tõesti neid asju tegid, milles ma sügavalt kahtlen, siis hoia suu lukus," lausus teine. "Aga..." ütles Johnny. "Sina pole ainuke, kellel jamad tulevad," ütles uuesti esimene mees. Johnny alustas uuesti: "Ma tahan..." "Kas sa üldse oma perele ei mõtle. Kui sa vangi lähed ja kõik su vara ära võetakse, mis neist saab?" käratas teine juba üsna vihaselt. "Ma olen ju ainult ühes suures vales elanud!" protesteeris Johnny. "See ei olnud ju sinu süü. Sa müüsid oma varju maha, mis sa arvad, et oleks pidanud juhtuma, kui oma kilbi ära annad?" teatas kiilakas elukogenult. "Varju?" küsis Johnny. "Jah, varju. Pimeduse ja valguse vahelise tasakaalu. Kuidas iganes sa teda nimetad," ütles kitsehabemega mees veidi rahunenumalt. "Mismoodi?" päris Johnny uuesti. "Kas sa siis ei mõista? Varju maha müües andsid sa oma kaitse ära. Kõik halvad mõtted pääsesid ligi. See polnud tegelikult sina, kes seda kõike kokku valetas. See oli valgus, kes läbi sinu tegutses," ütles kiilaspäine mees tüdinult ja pöördus juba minekule. "Oota!" hüüatas Johnny ehmunult. "Aga kuidas te teate?" päris ta kiiresti. "Me oleme varju valvurid," vastas teine mees, "sul vedas, et sa just meie otsa sattusid." Mehed hakkasid uuesti mööda kõnniteed eemale sammuda. "Oodake!" hüüdis Johnny uuesti, aga seekord nad ei peatunud.

...

Johnny läks koju ja istus vapustatult ukse ette maha. Ta oli üritanud tõde rääkida, kuid keegi polnud kuulanud. Kõik olid tema üle naernud, kõigepealt naine ja siis ametnikud politseis. Pole ime, et olud riigis nii käest ära on läinud, mõtles mees. Kui rahapettuste kuningat, kes ise seda tunnistab vangi ei panda, siis mis saab edasi?

Johnny lubas endale uuesti, et enam ta ei valeta. Kuigi tegelikult polnud tal ka selleks tarvidust. Ta oli oma varju tagasi saanud ja juba see ei lasknud tal enam pettustega tegelda. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Ma ei jõudnud reisi ajal blogimisega tegeleda, aga olen tagasi kodus ja haaran kohe härjal sarvist. A.F. Steadman “Skandar ja ükssarvikuvaras” oli mu viimane mais (!) loetud raamat.

... ükssarvikud ei ole pärit muinasjutumaalt; nemad kuuluvad õudusunenägudesse.

Kaose Karikas, võidusõit, kus võtavad mõõtu tiivulised ükssarvikud ja nende ratsurid, on aasta oodatuim suursündmus. Nagu kõik muu maagiaga seonduv, toimub seegi Saarel, tillukesel maalapil Suurbritannia ja Iirimaa vahel. Avalikkus on võistlusele kaasa saanud elada vaid 13 aastat, enne seda peeti igasugust võlukunsti müüdiks. Olgugi et elukad on karmid ja verejanulised, tahab nüüd iga laps olla väljavalitu, sõita Saarele, kus ükssarvikud elavad ja olla see, kes loob ühega neist sideme ning aitab tal kooruda. Skandar Smith on 13 ja valmistub koorumise eksamiks. Eelmisel aastal kukkus tema õde Kenna läbi, aga poisil õnnestub kõige kiuste ratsuriks saada. Saarel on ärev aeg, kuna Kaose Karika võitja ratsu varastatakse. Peagi selgub, et Skandar on ainus, kes saab vastu astuda vargale, hirmuäratavale Põimijale.

Kuigi kõik teavad, et võlukunst on olemas, siis sügavamad teadmised peituvad kõik Saarel. Ükssarvikute ümber on küllalt müstilisust ja põnev oli koos Skandariga avastada, mis peitub saladuseloori taga. Esmamulje elukatest oli küll palju verejanulisem, kui see, mis jäi pärast lähemat tutvust. Nunnudest ponidest on asi kaugel, aga tegu pole siiski metsikute koletistega. Üldse on iga fantaasiaraamatu puhul mu lemmik maailma avastamine ja õppimine, kuidas miski toimib. Kõik, mis jäi väljapoole Saart tundus üsna samasugune nagu meie oma ja üllataval kombel ei tulnud välja ühtki suuremat otstarvet maagiale kui üks suurejooneline ükssarvikute võistlus sellega kaasneva au ja kuulsusega. 

“Skandar ja ükssarvikuvaras” on maagiaküllane lasteraamat, üks neist, mis tahaks olla järgmine Harry Potter. Ma kipun tahes-tahtmata iga uut fantaasiaromaani võrdlema nendega, millega ise üles kasvasin. Selles teoses märkasin palju Rowlingu mõjutusi ja paralleele võib tõmmata ka teiste populaarsete ulmekatega nagu Suzanne Collinsi "Näljamängud" või Christopher Paolini "Eragon". Ühele tõrjutud poisile avaneb maailm täis võlukunsti, ta läheb internaati ja leiab sõbrad, õpib suureks võistluseks valmistudes maagiat ning just tema on see, kes peab vastu astuma tumedale jõule, mis kõiki ähvardab. Põhimõtteliselt võib öelda, et see on vana lugu uues kuues, aga mina igatahes nautisin. Sellest ma küll aru ei saa, miks goodreadsis troonivad 1- ja 2-tähe arvustused. Mind võlusid lapsepõlve süütud seiklused, kõikevõitev sõprus ja surmavad ükssarvikud. Ainuke loogikaviga, mis mind häiris, oli see, et Inglismaad nimetati mandriks. Jään põnevusega ootama, mida järgmine osa toob!

A.F. Steadman on briti kirjanik. Juba lapsena meeldis talle fantaasiamaailmadesse kaduda ning jutukesi kirjutada. Ta töötas mõnda aega juristina, kuni sai aru, et selles valdkonnas pole piisavalt maagiat ning läks loovkirjutamise kursusele. Seal kirjutas Steadman lühijuttude kogumiku ja romaani advokaatidest, aga ükski kirjastus ei tahtnud seda avaldada. "Skandar ja ükssarvikuvaras" on naise debüütromaan. Visioon mitte-nunnust ükssarvikust, kelle seljas ratsutab poiss ilmus talle 8 aastat varem, kui Steadman praktikandina Londoni ja Oxfordi vahel liikles. Leping kolmele raamatule viieosalisena planeeritud sarjast tõi talle rekordilise 7-kohalise avansi. Peaaegu terve esimene raamat on kirjutatud pandeemiaaegses isolatsioonis. (allikad: 1, 2)

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

TJ Klune "Maja taevasinise mere ääres" õrritas mind Instagramis ja mujal sotsiaalmeedias juba tükk aega. See imeline kaanepilt kohe kutsub lugema. See oli nii meeldiv üllatus, et Rahva Raamatu kirjastus teose välja andis. Olen harjunud, et raamatud, mis mu tähelepanu püüavad eesti keelde ei jõua.

Linus Baker on 40-aastane mees, kelle elu on väga üksluine. Iga päev kulgeb mööda ühetaolist rada - koju ununenud vihmavari, masendav kontoritöö, ebamugav vestlus naabriga. kassi seltsis veedetud õhtu. Härra Baker on väike mutrike suures ettevõttes Maagiliste Noorte Hoolekandeosakonnas ehk menetleb orbudekodusid. Tema ettekannetest sõltub, kas huviorbiiti sattunud asutus saab tegevust jätkata või see suletakse. Mees on seda ametit pidanud peaaegu 20 aastat, püüdlemata karjääriredelil ülesse. Staaži tõttu usaldatakse talle ülesanne külastada üht salajast orbudekodu ja anda hinnang seal elavatele kuuele lapsele ja nende hooldajale Arthur Parnassusele.

Soovitan, kui sulle meeldivad üdini positiivsed raamatud, kus lugu rullub lahti tegelaste abil!

Olen ammu mõelnud, et võiks tasapisi uuesti lugeda vanu lemmikraamatuid ja selleks, et see ei jääks ainult mõtteks, valisin #kikael2022 väljakutse kolmandaks teemaks lapsepõlve lemmikraamatud. Mul on neid palju, aga seekord jäi sõelale viiest raamatust koosnev sari, Tony DiTerlizzi ja Holly Black "Spiderwicki kroonika" - "Välimääraja", "Võlukivi", "Lucinda saladus", "Rauast puu" ja "Mulgarathi raev".

Kui nende vanemad lahku lähevad, kolivad kolm last - 9-aastased kaksikud Jared ja Simon ning nende 13-aastane õde Mallory - koos emaga Spiderwicki mõisa, kuna neil on kiirelt uut elukohta tarvis ja vanatädi Lucinda maja seisab juba mõnda aega tühjana. Häärber on vana ja lagunenud ning juba esimesest päevast peale sünnib seal imelikke asju. Lugu kisub eriti pööraseks, kui Jared leiab Arthur Spiderwicki "Välimääraja", mis tutvustab haldjate maailma. Tuleb välja, et seda raamatut on ohtlik omada, kuna leidub ohtralt olendeid, kes ihkaks seda enda küüsi saada.

Mind paeluvad endiselt vanad majad, kus on avastamist ootavad pööningud ja salatoad. Ma ei olnudki varem teadvustanud, et olen selle temaatikaga üksjagu raamatuid lugenud, "Narnia lood" tulevad kohe meelde ja E. Nesbiti "Viis last ja tema". Lasteraamatutes peidavad iidsed häärberid tavaliselt midagi maagilist, täiskasvanute kirjanduses kipuvad aga luukeresid varjama. Ma ei pidanud "Spiderwicki kroonikas" pettuma, see oli ka nüüd ülelugemisel haarav lugu.

Aitäh, Koolibri, raamat eest! 

Veebruar algas mul prantsuse kirjandusega. Kuu teise raamatuna võtsin ette 80-leheküljelise noorte lühiromaani - Anna Gavalda "35 kilo lootust". See räägib poisist, kes 13-aastasena juba 2 korda istuma on jäänud. 

Grégoire on kuldsete kätega 13-aastane, kes armastab meisterdamist. Ta putitab meelsasti muruniidukit või tapeedib naabri seinu, aga kooli jälestab poiss kogu südamest. Talle on vastumeelt nii matemaatika kui ka kehaline kasvatus. Kehvade tulemuste tõttu on ta juba kaks korda istuma jäänud. Vanemad ei oska poega kuidagi aidata, rohkem on nad ametis omavahel tülitsemisega. Oleks see tema enda teha, veedaks Grégoire kõik päevad koos vanaisaga kuuris tööd tehes. Papa Leo näeb lapselapse andekust ja usub temasse, aga siis visatakse poiss koolist välja.

Ma ei mäleta, et oleksin varem lugenud raamatut, mille põhiteemaks on õpiraskused. Kuna mul endal pole sellega kunagi probleeme olnud, siis pole ma ka teema üle sügavamalt juurelnud. Seega oli väga huvitav poisi vaatenurka lugeda ja mõelda sellele, kuidas tänane ühiskond inimesi aina enam kindlapiirilistesse raamidesse surub. Koolisüsteem ei arvesta absoluutselt õpilaste individuaalsusega. Leidub väga andekaid poisse ja tüdrukuid, kelle tunnistus kubiseb kahtedest. Muidugi on selliseid lapsi, kelle halbade õpitulemuste taga on laiskus, aga on ka selliseid, kellele lihtsalt ei sobi traditsioonilisel viisil õppimine.

Teiseks sisendab raamat lootust. Täpsemalt on see hea näide, kuidas halb võib viia heani. Tead küll seda ütlust, et kui üks uks sulgub, avaneb mitu uut. Koolist välja viskamine ei kõla positiivse algusena, aga just seda see Grégoire jaoks on. Halvad hinded ei ole maailmalõpp, tema jaoks on siiski maailmas koht olemas. Samas ei saa jääda ootama, et õnn sülle kukuks, sest üldjuhul seda ei juhtu. Enne kui olukord saab paremaks minna, tuleb ikkagi ise see olla, kes end kokku võtab.

Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud, oli see päris lõpp, kus kogu areng, mis Grégoirega toimus, justkui uuesti ära nulliti. See nõrgendas mu meelest raamatu sõnumit. Muinasjutuline "õpi hästi = vanaisa saab terveks" poleks ka sobinud, aga ma oleks tahtnud rohkem muutust.

Süžee poolest on "35 kilo lootust" minu meelest rohkem lastekirjandus kui noortekas, aga soovitan seda lisaks kõigile, kes tahaksid lapsi paremini mõista. 80-leheküljeline lühiromaan ei tohiks küll kellelgi üle jõu käia. Ma ise ei loe nii õhukesi raamatuid just kuigi tihti ja üllatusin, kui kõnekas see siiski oli. Samas oli lugu nii lühike, et peategelase nimi mulle meelde ei jäänud.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Ma ei ole nii ammu ühtki lasteraamatut lugenud, et isegi ei mäleta, millal seda viimati tegin. Kuni ühest raamatupakist tuli üllatuslikult välja Martin Widmark "Maja, mis ärkas ellu", mis kutsus kohe nii väga lugema, et seal samas kuuse all ta läbi saigi.

Raamat räägib üksikust vanamehest Larsonist, kellest on kadunud kogu elurõõm. Tema suur maja on muutunud nii süngeks, et isegi kass on jalga lasknud. Jäänud on ainult närtsinud lilled, seisnud õhk, mälestused ja harjumus igal õhtul kõikides tubades tuled kustutada. Üks õhtu on aga teistmoodi, sest enne kui mees jõuab uinuda, heliseb uksekell. Seal on naabripoiss, kes suundub perega puhkusereisile ja soovib, et Larson nende äraoleku ajal tema potilille eest hoolitseks. Ta ei taha seda sugugi teha, aga ei suuda ka poisile ei öelda ega veel vähem teda kurvastada.

Mind võlusid raamatu juures kõige rohkem imelised illustratsioonid. Just kaanepilt rohkete treppidega oli see, mis kohe lugema kutsus. Selle ja pealkirja järgi ootasin tegelikult veidi maagilist lugu, kus maja sõna otseses mõttes ellu ärkab. Treppidel ronivad väädid muutusid mu vaimusilmas roheliseks ja puhkesid õide. Päris lugu seisis siiski rohkem kahe jalaga maa peal, kuigi oli siiski sama maagiline. Tuleb välja, et vaja on ainult üht väikest poissi, et üks vastik vanamees uuesti elust rõõmu tundma panna.

Veidi meenutas "Maja, mis ärkas ellu" Disney multikat “Up”.  Ma ei ole ei varem ega hiljem niimoodi kinos nutta lahistanud, nagu selle filmi algusstseenide ajal. Raamatu algus suures maja üksi elava Larsoni ja tema minevikumeenutustega tekitas sarnast emotsiooni, puudutades südant, aga seekord ma pisaraid päris ei valanud. Kui multikas läks edasi eriti lapselikult, siis raamatus pööraseid seiklusi ei tule, aga iga lehekülg muutub helgemaks. Täitsa huvitav oleks teada, mida lapsed sellest loost arvavad. Täiskasvanutele läheb igatahes hinge.

Üle pika aja võtsin ette ingliskeelse raamatu. Victoria Schwab "Bridge of Souls" sobis nimelt suurepäraselt halloweeni õhtuks. See on kolmas osa sarjast, mille teismeline peategelane näeb kummitusi, kuna oleks äärepealt surma saanud. Iroonilisel kombel filmivad tema vanemad filmivad seriaali kummitavatest paikadest ja nii satub tüdruk igasuguste ohtlike seikluse keskele. Esimene osa viis Edinburghi, teine Pariisi ja kolmas New Orleansi. Muide, vahepeal on kogu sari eesti keelde ka tõlgitud!

Tänapäev, New Orleans. Edinburgh ja Pariis olid mõlemad vanad ja kummitusterohked linnad ning Cassidyl on selja taga mitu ohtliku kohtumist vaimudega, aga ometi pole ta sugugi valmis selleks, mida pakub New Orleans, varemetele ehitatud linn, kus harrastatakse voodood ja seansse, et kummitusi välja kutsuda. Sünge ajalooga hooned ja vähem või rohkem kuulsad surnuaiad, mida on linnas koguni 42, pakuvad rohkelt materjali tüdruku vanemate saate jaoks. Vaenulikud kummitused pole siin Cassi suurim mure. Tema tegutsemine loori taga ei ole jäänud märkamata ning Surm ise on saatnud saadiku, et püüda kinni tüdruk, kes juba kord tema haardest on pääsenud. Kummituspoiss Jacob, kes ta elu päästis, on tugevam, kui kunagi varem, aga temast üksi ei piisa Surma enda vastu võitlemisel. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Laralt kuuleb Cassidy, et New Orleansis tegutseb Musta Kassi salaselts, aga enne kui ta saab abi paluda, on tal vaja see üles leida.

Kui Edinburghis ja Pariisis olin käinud, siis New Orleansi olen näinud ainult piltidelt. Seega oli raamat mulle võõram, aga kirjeldused olid muidugi väga paeluvad. Mulle hullult meeldib, et Schwab on sarja on üles ehitanud päris kohtadele ja lugudele. Sain teada põnevaid ajaloofakte ja käisin Google piltide abil Cassi sabas kõik kummitumajad läbi. Kindlasti tahaksin neid kunagi ka oma silmaga vaatama minna ja New Orleansist loeksin ka hea meelega veel. Hiljuti vaatasin just põnevusega videot, milles seletati, et geograafiliselt on linnal väga halb asukoht. Asutamisajal, kui põhiline transport käis piki veeteid, oli Mississippi suue muidugi ideaalne, aga pidev üleujutuse oht on toonud kaasa mitmeid katastroofe.

Sündmustiku poolest olid eelmised kaks raamatut mu meelest paremad. Ajaloolise osa kõrval paelus mind kõige rohkem kummituse püüdmine, aga selles osas on jahitavaks hoopis Cass ise. Surma saadiku eest põgenemine pakkus ka muidugi põnevust ja olin täitsa mures ühe peategelase elu pärast. 

Kogu sarja suurim miinus on see, et raamatud saavad liiga ruttu läbi. Arvasin, et sellest tuleb pikem sari, sest kummituslugudega linnasid on üle maailma rohkelt, aga tuleb välja, et vähemalt hetkel Schwab kahjuks edasi kirjutada ei plaani. Mõelge, kui äge oleks, kui Cass ja Jacob Tallinna seiklema tuleks... 

Mulle väga meeldib Philip Reeve'i sari "Surelikud masinad", mistõttu tema lasteraamat "Larklight" on mul ka ammu huviorbiidis. Raamatuvahetus.ee lehe kaudu õnnestus riiulisse täitsa oma eksemplar saada.

1851, paralleelmaailm, Londonist Saturni rõngasteni. Art ja Myrtle elavad koos oma isaga Larklightis, majas, mis tiirleb orbiidil kuu taga. Laste arvates elavad nad kõige igavamas kosmosenurgas, kus kunagi midagi ei juhtu. Ühel päeval saabuvad aga suured valged ämblikud ning vallutavad nende kodu. Õel ja vennal õnnestub põgeneda. Nad satuvad piraadilaeva pardale ning algab seiklus, mis viib läbi terve päikesesüsteemi. Lisaks isale ja Larklightile tuleb neil päästa kogu Briti Impeerium.