Ootasin väga, et Eluslaevnike triloogia III raamat eestikeelsena ilmuks. Lõppvaatus kannab nimesid "Saatuse laev, 1. osa" ja "Saatuse laev, 2. osa". Minu suureks rõõmuks ilmusid kaks osa lühikese vahega ning sain esimese kallale asuda teadmisega, et kui see läbi, saan kohe järgmise käsile võtta. Varasemalt olen blogis kajastanud ka eelmist raamatut "Hull laev, 2. osa". See sai loetud eelmise aasta jaanuaris, mistõttu väga selgelt enam ei mäletanud, kuhu tegelased omadega jäid. Autor suutis seda suurepäraselt meelde tuletada, jättes tegelaste abil väikeseid vihjeid minevikule.
Elderlingide kuningriik. Bingtown, Vihmaorg, Piraadisaared. Vihmaorg on legendaarne oma aarete poolest, kuid sinna saamine on keeruline. Orgu pööseb mööda happelist Vihmajõge, mis kiirelt puidu läbi sööb. Vett taluvad vaid eluslaevad, mis on igal Bingtowni väärikal kaubaperel, ostetud higi ja vaeva eest. Vestritite eluslaev Vivacia on virgumas, kui tema pardale kantakse surev kapten Ephron, kolmas pere liige, kelle elu laeva läheb. Saatusel on perega omad plaanid ning neid tabab üks katsumus teise järel.
Eluslaevnike triloogia on üks mu lemmiksarju. Mulle meeldib selle maailmaehitus. Kõik kirjeldatud paigas tunduvad põnevad ja külastust väärt, aga enim tahaksin eluslaeva pardal mööda Vihmajõge üles sõita, näha puude otsa ehitatud Trehaugi ja mutta mattunud muistse Elderlingide linna varandusi. Robin Hobbi fantaasialend ei väsi üllatamast. Terve sari oli ääretult põnev ja täis etteaimamatuid pöördeid. Ka tegelased ei jää oma värvikale maailmale alla, nad lausa ärkavad raamatulehtedelt ellu. Ma pole ammu lugenud raamatut, kus kellegi käekäik mulle nii korda läheks.
Kui sa oled postituse lugemisega jõudnud siiamaani ja ei ole veel sarja lugenud, siis jäta pooleli kõik muud raamatud, mis sul käsil ja mine poodi või raamatukokku ning haara endale "Võlulaev, 1. osa". Kui oled selle läbi saanud ja järjed muidugi ka, siis võid julgelt allapoole kerida, sest kirjutan veidi täpsemalt, mida pakub viimane osa.
Kolmanda raamatu esimest poolt iseloomustab kõige paremini klišeelik väljend, et seda ei saa käest panna. Algus läks küll tsipake aeglaselt, sest esiteks olin ma tööl ja ei saanud katkematult lugeda ja teiseks oli vaja endale tegelasi ja sündmusi meelde tuletada. Edasi juhtus aga see, et istusin voodis ja lugesin, kuni raamat kella 4 paiku varahommikul läbi sai. Oleksin tahtnud kohe jätkata, aga sundisin end magama minema, sest juba kolme tunni pärast oli äratus (tegelikult suutsin sisse magada, ups).
Eelmise osa lõpus õnnestus Maltal äratada viimane lohe, kes nüüd suundub otsima oma hõimlasi meremadusid. Malta ise on koos satraabi ning seltsilisega hädas, triivides mööda Vihmajõge mere poole. Nad pääsevad küll laevale, kuid see pole just parim valik. Wintrow vabastatud vigane madu, kes hoiab endas mälestusi, otsib samuti madusid, sest tema teab, kuidas neist lõpuks lohed saavad. Wintrow teab seda samuti ning üritab mälestusi Vivacia eest kaitsta. Lõpuks lipsavad need ikka välja ning eluslaev satub ahastusse ja soovib end tappa. Althea ja Brashen seilavad hullu laevaga Piraadisaarte poole. Tasapisi hakkab välja tulema Paragoni minevik. Suurimas hädas on aga Bingtown, kus keegi end turvalisena ei tunne. Linn on peaaegu maha põlenud ning võimu haaranud Serilla ei oska kuskilt parandustega pihta hakata.
Ma ei oskagi öelda, milline osa raamatust mind enim paelus. Hoidsin pöialt Maltale, kes võitles mitte ainult enda elu eest, ja Seldenile, kes üritas lohe- ja inimsugu kokku viia, ja Ronicale, kes otsustas Bingtowni hukust päästmise enda õlule võtta, ja ka Altheale ning Brashenile, kes olid Vivacia päästmisele lähedamal kui kunagi varem, ja Paragonile, et ta suudaks oma hullusest üle olla, ja muidugi meremadudele, kelle hulk kohutava kiirusega vähenes. Kõik need tegelased läksid mulle väga korda ning tundemöll oli võimas. Palju lihtsam on öelda, kes mulle ei meeldinud ja see oli Kennit.
Sarja haripunkt jõudis kätte III raamatu II osas, kui suur osa tegelasi end järsku samast kohast leiab. Paragon püüab lõpuks Vivacia kinni, kuid kohale ilmub ka Malta satraabiga ning lohe Reyniga. Ühtäkki muutub laeva pärast kemplemine mõttetuks, sest ees ootab palju olulisem ülesanne päästa lohed. Seda ei mõista aga Jamaillia ülikud, kes piraate ründavad eesmärgiga satraap surmata, sest muidu tuleks nende vandenõu välja. Üllatavalt väike kaal on Khaleetial. Nende laevu mainitakse vaid mööda minnes, kui Tintaglia neid hävitab.
Haripunkt möödus kiirelt ning eelmise osaga võrreldes jahtus ka põnevus. Kui I osa puhul venis algus, siis siin lõpp, kui autor otsi kokku tõmbas ning mina pooleli jätsin, et see suurepärane sari ometi otsa ei saaks. Tahan kindlasti veel ja veel ja veel Robin Hobbi fantaasiaromaane lugeda, kuid pean nentima, et selle aastanumbri sees ma ilmselt selleni ei jõua. Eestikeelne tõlge on küll suurepärane, aga pole aimugi, kas ka järgmised Elderlingide kuningriigist pajatavad raamatud tõlgitakse. Ehk jõuan lõpuks ometi ka inglise keeles lugemist proovida. Mind huvitab väga Vihmaoru kroonika, mis lohede edasist saatust kirjeldab.
Robin Hobb on kirjanikunimi, mille alt kirjutab ameeriklanna Margaret Astrid Lindholm Ogden. Ta alustas kirjutamist lühikeste lastelugudega, mis ilmusid erinevates ajakirjades. Edasi liikus ta fantaasia juurde. Esimene romaan ilmus 1983. aastal. Esimene raamat Elderlingide kuningriigist ilmus 1995. aastal ning just siis võttis naine kasutusele pseudonüümi. See romaan ehk "Salamõrtsuka õpilane" on tuttav ka eesti lugejatele. Eluslaevnike triloogia ilmus aastatel 1998-2000. Merearmastuse on Margaret saanud oma abikaasalt.
Eluslaevnike triloogia lõppes õnnelikult, sest kaubaisandate ja lohe koostööl päästetakse iidne lohedesugu ning tagasi ilmuvad ka Elderlingid. Sari on mu suur-suur lemmik ning soovitan seda fantaasia armastajatele ja kõikidele teistele ka!
Aitäh raamatute eest, Varrak!
- 14:02
- 0 Comments
