Richard Powers "Hämming" on raamatukujuline äratuskell tundlikust poisist, tema astrobioloogist isast ja meie ohustatud planeedist. Lükkasin selle romaani kui 5-tärni kandidaadi lugemist pikalt edasi, et see siis raamatuklubieelsel ööl ühekorraga alla kugistada.

Alternatiivreaalsus või lähitulevik, Smoky Mountains/Madison, Wisconsin. Theo rabab üksikisana mitmel rindel, üritades toime tulla leina, käitumisprobleemidega poja ning unistusega aidata kaasa maavälise elu leidmisele. Robin on laps, kellele iga arst tahaks erineva diagnoosi panna. Teda tabavad sageli vihapursked, eriti ärritavad poissi julmus ja ükskõiksus ohustatud liikide suhtes. Muul ajal on ta väga nutikas ja isa ei suuda end veenda ravimitega tema ajukeemia kallale minema. Niisiis leiab ta alternatiivse lahenduse.

"Hämming" oli tõesti võrratu. Romaan punus mängleva kergusega raputavaks tervikuks trobikonna teemasid ema surmaga toimetulekust teaduse ja jumala vastuseisuni, nii et ükski killuke ei tundunud liiast ja mõtteainet jagub vähemalt aasta lõpuni. Ühest küljest haaravad kaasa neuroerineva poisikluti ja tema isa argimured, teisalt seletatakse möödaminnes ära erinevad teooriad, miks me ei ole veel tulnukaid leinud. Lisaks võlub raamat väljasõitudega kõikvõimalikele väljamõeldud planeetidele ja muidugi lajatab karmi reaalsusega.

Maailm, millesse sukeldume, tundub esmapilgul identne tänase päevaga. Üks vana valge mees toimetab pukis, nii nagu heaks arvab ja patsidega teismelised võitlevad neil rinnetel, kus keegi teine seda ei tee. Nimed on aga teised ja endale kaevatud auk sügavam. Igale viimsele kui murekohale on vinti peale keeratud, et poleks võimalik neilt silmi kõrvale pöörata. Tulemus on ängistav. Samal ajal kui täiskasvanud kasumit kokku ajavad, rehitsedes kokku teadusrahastust ning keskkonnatoetusi, annab üks 9-aastane endast kõik, et päästa väljasurevaid liike. Ja kogu maailm arvab, et temal on midagi viga.

Muidugi küsid seepeale endalt, kas mina olen ka üks neist, kes pea liiva alla peidavad? Kui kaugel me tegelikult katastroofist oleme?

Maamunal elab kaht sorti inimesi: need, kes oskavad arvutada ja end teadusega kursis hoida, ja need, kes lepivad omaenda tõdedega. Kuid mis koolis me ka ei käiks: sügaval sisimas elame päevast päeva nii, nagu homne oleks tänase kloon.

Kerge flirt ulmega oli mõnus, aga faktide segunemine fiktsiooniga ajas reaalsustaju puhta sassi. Raamatu lõppu oleks hästi passinud tõsiasjade loetelu, et ikka puust ja punane saaks. Tuleb aga ise välja uurida, kuidas läheb teadusrahastuse ja kosmoseteleskoopide ja ajumustrite uurimisega.

Kuigi "Hämming" mulle väga-väga meeldis, ei suutnud ta troonilt tõugata Powersi meistriteost "Ilmapuu", mis kuulub kindlalt mu kõigi aegade top kümnesse. Puud on ikkagi südamelähedasemad kui kosmos. Mu lemmik oli veidi realistlikkum, tublisti üllatavam ning kubises võluvatest looduskirjeldustest. Nii et lugege "Ilmapuud" ja lugege "Hämmingut" ja ootame koos, et meile veel Powersit tõlgitaks.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Julie Otsuka "Buddha pööningul" kätkeb igas viimses kui lauses üht lugu jaapanlannade katsumustest teel ameerika unelma poole. Õbluke raamat jäi ammu silma unustusehõlma vajuvate ajalookillukestega ning intrigeeriva meie-vormiga.

1920ndad-40ndad, California, USA. Tuhanded jaapanlannad sõidavad lootusrikkalt Ameerikasse, kaasas pildid nende tulevastest abikaasadest, nägusatest ja edukatest. Mull puruneb pärale jõudes. Fotod ei klapi sadamas ootavate vanade ja väsinud nägudega, rikkusest rääkimata. Järgneb pulmaöö raske reaalsus ja lõputu töörügamine alamatel ametitel. Tuleb trobikond lapsi ja aastakümnetega harjutakse oma uue eluga äragi, aga siis puhkeb sõda ja jaapanlastest saavad vaenlased. Tagakiusamine päädib küüditamisega ja terve kogukond haihtub. Kuhu? Ei tea.

Kas oled lugenud raamatut, kus tegelasi on rohkem kui lehekülgi? "Buddha pööningul" võtab kokku tuhandete naiste kogemused ja seda 120 leheküljega. (!) Kindlasti oleks elamust pakkunud ka romaan ühe kangelanna teekonnast Jaapanist Ameerikasse, suurtest lootustest ja pettumusest, karmist abikaasast, raskest rügamisest ning sunniviisilisest ümberasumisest, aga see paljuhäälne lugu lõikas märksa sügavamale. Üksainus silmapaar ei suudaks edasi anda kogemust, mida jagavad tuhanded. On erinevaid varjundeid, kuid naiste eluteed kattuvad üha ja jälle. Üks meie seast, kolm meie seast, enamik meie seast, kõik peale tema.

Elasin "meiele" kaasa sama palavalt, kui ükskõik millisele üksiktegelasele kunagi. Kellelegi konkreetsele ei saagi pöialt hoida ega kedagi erinevatel eluetappidel järgida. Üksikud nimed, mis viivuks esile tõusevad, vajuvad kohemaid üldisesse massi tagasi. Kuna igaühel on oma loo rääkimiseks napp lausejupp, on raamat perfektsuseni lihvinud väheste sõnadega südame pitsitamise kunsti, nii et juba sõbra juurde unustatud kampsun lööb valu rindu. "Buddha pööningul" rõhub ja muserdab ja passib feel-bad raamatute nimekirja ja ometi kiidan seda lugemiselamust taevani. Erakordne stiil, liigutav ajalookilluke, identiteediküsimused. Soovitan juba seepärast, et omal nahal kogeda, kuidas meie-vorm elama hakkab. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Gaea Schoeters "Trofee" viib verest välja, jutustades trofeede jahtimisest, aafrika hõimude tavadest ja valgete küttide rahast, mis rattad käima paneb. Raamat jäi mulle tänavuse HeadRead kirjandusfestivali kavast silma, aga kahjuks ma kirjanikku ennast kuulama ei jõudnud.

Tänapäev, Aafrika. Hunter White'i jahikirg sai alguse juba poisipõlves. Edukas karjäär lubab tal tihti saaklooma jälgedes käimisest tulenevat adrenaliini nautimas käia ning abikaasale uhkeid trofeesid tuua. Suurest viisikust lahutab meest vaid ninasarvik. Peale pikka ootamist tuleb jahiluba, kuid retk läheb luhta ja Hunter peab otsustama, kas lepib pakutava kompensatsiooniga.

"Trofee" on jõhker ja häirivalt paeluv raamat. Ei pea vist ütlemagi, et kui sa ei taha loomade küttimisest lugeda, siis ära seda kätte võta? Olin valmis, kuidas verine tagaajamine algusest peale õõvastab, aga romaan ei lenda tapahimuga peale, vaid imeb Hunteri kalkuleerivasse mõttemaailma, kus jaht ei tundugi mõttetu verevalamisena. Mehe külm loogika peab paika meie äraspidises maailmas, kus trofeede küttimiseks välja käidav kõrge tasu on see, mis rahastab sama liigi kaitsmist. Ei jää muud üle kui kaasa noogutada ja kaasagi tunda, et mees ninasarvikutrofeest ilma jääb.

Järgneb sammuke sügavamale Aafrika südame suunas, kust leiab oma maast ilma jäänud põlisrahvad ja nende iidsed tavad. Siinkohal tundsin ebakõla, millele kohe nime ei osanud anda. Ajas segadusse, kellele kaasa elada, millele kaasa noogutada, mida taunida, keda vihata, mis on päris, mis väljamõeldis, kust jooksevad piirid. Selgus saabus, kui otsisin lisainfot Joseph Conradi romaani "Pimeduse süda" kohta, mida Schoeters lõppsõnas ühe inspiratsioonina mainib, ja komistasin loterii blogi postituse otsa, milles kirjeldatakse tolle romaani euroopalikku pilku ja kohaliku vaatenurgast sündinud vastust Chinua Achebe "Kõik vajub koost". Terve aja oligi mul kuklas tiksunud mõte, et see lugu ei ole selle kirjaniku rääkida. Valge inimene sobib kritiseerima valget inimest, kellele meeldib jahti pidada, aga ta ei suuda edasi anda aafriklaste tavasid, nii et need barbaarselt ei mõjuks. Ootan väga HeadReadi vestluse lindistust, et ometi tagamaid kuulda. Kas romaan sündis tungist vastikus endast välja kirjutada? 

"Trofee" on rõõmutu lugemine, ent kahtlemata meeldejääv. Soovitan siis, kui kõigist helgeist lugudest on villand saanud! 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Édouard Louis "Muutuda: meetod" on autobiograafiline teos poisist, kes sünnib töölisklassi ja leiab tee välja - muuta enda juures kõike, kasutada raamatutarkust ja lahkeid inimesi. Raamat ei tekitanud ilmudes mõtet, et tahaksin seda lugeda, ka siis mitte, kui mitmest küljest kiidulauluga pommitama hakati. Huvi tärkas, kui tuli uudis, et kirjanik tuleb HeadReadile, ning järgmiseks valiti raamat klubilugemiseks ja seejärel polnud enam midagi kahelda.

Tänapäev, Põhja-Prantsusmaa - Amiens - Pariis. Poisil, kes käitub nagu tüdruk, ei ole kohta alevis, kus hinnatakse "mehelikkust". Oma perekonnaga on Eddyl sama vähe ühist kui kodukandi elanikega. Ta ei soovi isa jälgedes astuda ja kogu elu tehases tööd rabada. Niisiis ta rabeleb ja otsib oma kohta kannustatult edust, mis oleks kättemaks kõigile norijatele või pedeks sõimajatele. Visa noormees leiab lahenduse adapteerudes nagu kameeleon uute keskkondadega, muutes käitumist, välimust ja sõpru. Eddyst saab Édouard.

Peale viimast lehekülge ja õige mitut nädalat loetu seedimist on tunded endiselt kahetised. "Muutuda: meetod" oli mõjuvalt ja hästi kirjutatud ning kannab tugevalt autori maailmavaadet. Esimene pool hoidis raudses haardes, teadvustades tänapäeva töölisklassi olemust ja mu enda privilegeeritust. Teine pool vihises läbi autori pingutuste viljade, illustreerides, et lõputu muutumine ei vii lõpuks mitte kuhugi, ent selle käigus kadus huvi.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Guadeloupe. Francis Sancher leitakse näoli mudast. Ta oli võõras, kes end mõni aeg tagasi väikses Rivière au Seli linnakeses sisse seadis. Nägus mees võrgutas naisi, kogus sõpru ja vaenlasi, mõjutades mitmeid eluteid. Kohalikel, kes kogunevad surnuvalvet pidama, on igaühel midagi meenutada.

"Mangroovi ületamine" on huvitav teos, kus peategelane kordagi sõna ei saa, kuna ta on surnud. Selle asemel tuleb teda tundma õppida teiste inimeste meenutuste kaudu. Mälestustest tuleb aga rohkem välja nende enda ja kodumaa ühiskonna kui kadunukese kohta, nii et nii Francis Sancher kui ka tema surm jäävad lõpuks ikka müstilisteks. Muide, surnud mehe eri tegelaste kaudu meenutamine tuletas kangesti meelde Gabriel García Márquezi teost "Väljakuulutatud mõrva kroonika".

Süžee ei ole just kõige põnevam, aga nautisin väga romaani maailmapilti avardavat külge. Guadeloupe on kirju elanikkonnaga saar, kus ühiskond on äärmiselt kihistunud ja tugevate eelarvamustega. Ei tea, mitut põlvkonda on vaja, et piirid kolonisaatorite, orjade ja sisserännanute järeltulijate vahelt kaoks?

Lisaks tasub "Mangroovi ületamist" lugeda juba ainuüksi suurepärase tõlke tõttu. Ma ei ole ammu nii ilusate lausetega raamatut lugenud. Süda lihtsalt laulis, kui ilus see oli!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Olen viimasel ajal nüüdisromaanide lainel ja sellesse kategooriasse sobis hästi ka riiulis ootav Sally Rooney "Normaalsed inimesed".

2011-2015, Carricklea/Dublin. Connell ja Marianne on kaks väga erinevat noort. Nad on klassikaaslased, kuid koolis nad omavahel ei suhtle. Poiss kasvas üles koos emaga, kes käib Marianne'i kodus koristamas. Tüdruk on üksik, ta ei leia ühist keelt ei tüdrukutega koolis ega oma perega. Connell on seevastu seltskonnahing, kes kõigiga läbi saab. Neist saavad sõbrad ning seejärel tekivad tugevamad tunded. Noored tunnevad vajadust oma suhtlust koolis varjata. Elu läheb edasi ja ülikoolis on kõik hoopis teisiti. Väikelinn jääb selja taha ning Marianne ja Connell on teineteise jaoks ikka olemas. Vahel triivivad nad üksteisest eemale, et siis jälle kokku saada.

Pealkirjaga on küll Rooney täppi pannud, sest raamat näitab hästi, millised on normaalsed inimesed - ebakindlad, üksikud, ekslikud, armastavad, muutlikud, haavatavad. Tegelased ei tundunudki tegelaste vaid päris inimestena. Ei ole ülespuhutud draamat, vaid on harilikud mured, suuremad ja väiksemad, need mille üle isegi kaua olen juurelnud. Koolis on sotsiaalsed positsioonid kindlalt paigas - on need, kelle sõbrad kõik tahavad olla ja need, kes jäävad üksi. See ei ole aga igavene, keskkond vahetub ja kõik muutub. Veel põletavam on küsimus, mida oma eluga ette võtta. Kas minna rada, mida teised eeldavad? Kas minna sõprade kannul samasse ülikooli või valida hoopis teine suund? Muidugi on teoses ka valusmagus esimene armastus, puistamata südamed. Kõik, mis oleks võinud olla, kui ainult... 

Eriti meeldis mulle, kui orgaaniline on raamatus suhtlus. Kui paljudes teostes võib dialoog mõjuda kunstlikuna, siis siin oli see väga loomulik, välja arvatud see, et ei kasutaud jutumärke kõne eristamiseks, mis mind tõsiselt häiris ja tegevusest välja rebis. Üldiselt mulle siiski kirjaniku stiil meeldis, see oli hästi voolav ja mahe, nagu laisalt randa loksuv meri. Teose tempo oli väga mõnus ja üllataval kombel töötasid väga hästi ka peatükkide vahel olevad hästi ajahüpped. Rooney on suutnud kõik ebaolulise välja lõigata, aga nii, et teos ei tundu üldse auklik.

Raamatus olid kõik need sündmused ja mõtted ja tunded, aga ometi tundsin, et midagi olulist jäi puudu. Lool ei olnud algust ega lõppu, see oli pilguheit mingitele hetkedele kahe inimese elus, mis moodustasid terviku. Kiitsin enne, et kõik mured olid igapäevased ja tegelased ise igati harilikud, aga teisest küljest jättis see kõik mulje, et teoses ei juhtugi midagi märkimisväärset. Mõnes mõttes tuli lõpp jälle ringiga algusse tagasi. Ise lootsin õnnelikumat lahendust, aga ka siin jäi kirjanik realistlikuks. Usun, et aasta lõpus ma enam ei mäletagi, mis selles raamatus toimus. 

Sally Rooney on 1991. aastal sündinud iiri kirjanik. Ta kasvas üles pere keskmise lapsena väikeses linnas Iirimaa lääneosas. Kirjutama hakkaski ta jubalapsepõlvs, lõpetades oma esimese romaani 15-aastasena. Ülikooli ajal tegeles ta väitlemisega, saavutades Euroopa ülikoolide meistrivõistlustel esimese koha. Pidevalt kirjutama hakkas ta 2014. aastal. Oma debüütromaani "Vestlused sõpradega" kirjutas Rooney magistriõpingute ajal kolme kuuga. 2018. aastal ilmunud "Normaalsed inimesed" on tema teine romaan, mis kasvas välja lühijutust "At the Clinic", milles Connell ja Marianne on 23-aastased. Kirjanik tahtis tegelastest edasi kirjutada, minna tagasi nende suhtluse alguseni. Ta nautis selle romaani kirjutamist väga. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Normaalsed inimesed" on lugu kahest noorest, kooli lõpust ja ülikooli algusest, armastusest ja elust. Raamat võlus mind sellega, kui reaalsed ja loomulikud tundusid tegelased, dialoog ning toimuv. Puudus paisutatud draama, traagilised armukolmnurgad, ogar pidutsemine, mis mind nii paljude teoste puhul distanseerinud on. Küll tundus mulle, et kuna kõik oli nii harilik ja igapäevane, siis lool ei olnud mingit suurt ja erilist lõpplahendust ega eriti meeldejäävat sisu. Soovitan, kui tahad lugeda raamatut, kus kõik tundub päris!