Manchester. "Kummaliste sõnumite" toimetuses valitseb tavapärasest tohuvabohust veelgi suurem kaos. Hannah on ootamatult tööle selja pööranud ning läinud tagasi endise abikaasa juurde, kuna mees on üleöö normaalseks muutunud. Õieti suundubki naine asutusse, kus säärane ime sündis, et seda protsessi omal nahal kogeda. Tema asemele saabub tarmukas Betty, kes ajab vaese Grace'i ahastuse äärele, kuna mainib ajalehe rahaasjade auditeerimist. Peatoimetajast pole ajalehe juhtimisel mingit tolku, kuna Banecroft on veendunud, et tema naine saadab talle teispoolsusest sõnumeid, mistõttu ei jagu tal ühegi muu teema jaoks tähelepanu. Reggie ja Ox võtavad endi õlule uurimise, kuhu kadus kolumnist, kes ajalehte vandenõuteooriatega vürtsitas. Kas mõnel pöörasemast pöörasemal lool oli tõepõhi all?

"Armastus kisub meid lõhki" kätkeb kõike, mis mind selles sarjas vaimustab - maru äge tegelaste kamp, salajane maailm, lahendust vajavad müsteeriumid, absurdsed uudised ja muud juhtumised. Nautisin väga tuttavasse maailma sukeldumist ning pöörast sündmustikku, mis laginal naerma ajas. Eelmistest raamatutest juba tuttavatele kujudele lisandus jälle paar uut, suurem pilt muutus taas veidi selgemaks. Kõige rohkem meeldis mulle, kuidas McDonnell toob mängu ühe klassikalise õudusromaani, aga ma rohkem sel teemal ei ütle, et mitte midagi reeta.

Kui eelmised kaks raamatut kulgesid enamvähem sirgjooneliselt, siis selles tegelased hargnevad ja lugu valgub heas mõttes laiali. Igaühel on oma rada käia, kuni need lõpuks rahuldustpakkuvalt kokku jooksevad ja isegi ajaleht saab välja antud. Kõige põnevam oli jälgida Hannah't, kuna utoopilistes asutustes (loe: sektides) on midagi äärmiselt paeluvat. Lisaks tegi romaani eriti nauditavaks, et Banecroft, keda ma siiani ei salli, oli siin teistsugune, leebem. Ootan neljandast raamatust eriti suure huviga, kas ja kuidas selle loo kogemused teda mõjutasid.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

19. sajand, Ballyvadlea, Iirimaa. Michael Cleary usub vanadesse kommetesse, sest kui ta veel väike poiss oli, soovis ta vihahoos emast lahti saada ja too kaduski mitmeks päevaks, väites naastes, et oli haldjate manu. Kui Michaeli abikaasa Bridget ei jää ega jää lapseootele, tuleb mõistagi abi otsida iidsetest tavadest. Isegi kui need alt veavad, pöördub mees arsti asemel taas rahva rohtude poole, kui naine peale kolme nädalat tõvevoodis mingeid paranemise märke ei ilmuta. Kui ravi ei toimi, hakkab ta kahtlustama, kas on ehk kaval haldjas naise asemele asunud. Sellisel juhul aitab ainult tuli.

Sarnaselt Graeme Macrae Burnetile kasutab ka Carlo Gébler võtet, et jutustus on teise jutustuse sees. Sissejuhatuseks leiab peategelane loo, antud juhul oma isa märkmikud, kes need omakorda sai kuritööd uurinud politseinikult. Raamjutustus kannab mõtet, kuidas Iirimaa on viimaks piisavalt küps, et kodanikel pead segi ajavad haldjad ei määri tema mainet.

Kui sa oled kuulnud Michael Clearyst ja Iirimaa viimasest nõiapõletamisest, siis tead täpselt, millest "Ravi" räägib. Kui sa oled nagu mina ja see lugu ei ole varem sinu kõrvu kostnud, siis pane end valmis üheks õõvastavaks jutustuseks. Romaan annab endast kõik, et avada tausta ja anda sündmuste käigule loogiline seletus, aga mitte miski ei valmista lahti minevaks põrguks ette. Aeg ja uskumused on sootuks teistsugused ning ma ei saagi sajaprotsendiliselt mõista, aga kuidas see võimalik oli, mida kambakesi ühe vaese naisega tehti, lihtsalt KUIDAS?!? Okei, mees tapab naise ära, ikka juhtub, aga kuidas pöördub majatäis inimesi hetkega ligimese vastu!?! Mu aju ei võtnud seletusi vastu ja otsis paaniliselt uusi.

Hinnata on seda raamatut jube raske, kuna šokk matab kõik tunded. Samamoodi ei oska ma öelda, kas soovitaksin lugeda või mitte. Lool võiks nagu olla õpetlik väärtus, aga toimunu juures oli kõik nii vale, et ei oskagi kuskilt kinni hakata. Muidugi hoiatab romaan selle ekstreemse näite varal ebausu ning alternatiivmeditsiini ohtude eest, aga minu jaoks tugevaim sõnum oli ehk see, et lastele ei tohi valetada.

Aitäh, kirjastus Argo, raamatu eest!

Tadhg Mac Dhonnagáin “Proua Lazare” on ajalooline romaan, mis ühendab ühe vanaema varjatud mineviku, Iirimaa rahvalaulud ja Eesti juudipere. Minus tekkis teose vastu huvi just viimase pärast. Kellel ei lähe silmad särama, kui mõni välisautor võtab vaevaks Eestit mainida?

20.-21. sajand, Pariis/Brüssel/Arani saar. Levana vanaema, proua Lazare, Hana elupäevad hakkavad lõppema ja ta tuhmuv mälu paneb naise sonima keeles, millest keegi aru ei saa. Naine väitis alati, et on unustanud oma emakeele, eesti keele, kuna nooruspõlve mälestused on liiga valusad. Nimelt oli ta ainus juut oma perest, kel õnnestus holokaustist põgeneda. Lapselaps on alati tahtnud vanaema lähemalt tundma õppida, eriti kuna jäi 7-aastasena vanavanemate kasvatada, kuid too läks lukku, kui keegi tema kohta midagi küsis. Levana loodab, et saab nüüd Hanast rohkem teada, kuna tal õnnestub tema jutt lindile saada ning leida üks eestlane, kellelt küsida, mida vana naine räägib. Eestlase vastus ei vasta aga Levana ootustele mitte üks teps.

“Proua Lazare” on tõeline maiuspala perekonnasaladustega romaanide austajatele. Sündmustik rullub lahti üle aastakümnete, kaasajast proua lapsepõlve, II maailmasõja eelsesse aega, ning tõe selgitamiseks võetakse appi mitu vaatepunkti. Loos peitub kuhjaga nukrust ja saladusi, aga sellesse ei tasu sukelduda lihtsalt müsteeriumi lahendama. Lugeja eksitamine või ootamatustega rabamine ei ole kirjaniku eesmärk. Aimasin üht-teist ette, aga see ei rikkunud lugemisrõõmu. Ennekõige on "Proua Lazare" ikkagi perekonnalugu, kus on omajagu tragöödiat, kui kaotatakse pereliikmeid ning inimene peab oma kodu ja identiteediga hüvasti jätma, hoidma saladust ning terve elu valetama. Helgema poole peal on armastus ja uus algus. Proua ja lapselaps olid mõlemad sümpaatsed. Nautisin nii olevikku kui ka ajaloolist osa, teise ajastu eluolude kirjeldusi ja huvitavat kõrvalliini, mis pajatab rahvalaulikutest ja vanade pärimuste üles tähendamisest. Mind vaimustas, kuidas kirjanik haaras lennult raamatusse erinevaid teemasid, nii et ükski ei mõjunud üleliigsena.

Mõnes raamatus on mind minevikus surkimine häirinud, aga see, kuidas Levana ihkas oma juurte kohta rohkem teada saada, oli nii loomulik. Käisin ka Rahva Raamatu kirjandusklubi vestlusõhtul, mis avas mu silmad selle osas, et juutide jaoks on päritolu veel eriti oluline. Üldse on identiteedi otsimise teema tänapäeval üha aktuaalsem. Kui inimesed elavad ühes riigis, räägivad teise riigi keelt ja omavad kolmanda kodakonsust jne, siis tekibki pidetu tunne. Raamat illustreerib seda ülemaailmastumist hästi, kuna tegevus on laiali üle Euroopa viies Pariisi, Brüsselisse, Londoni ja Iirimaale.

Leidsin raamatust ühe tõrvatilga ka. Nimelt häiris see, kuidas kõige emotsionaalsematest momentidest hüpatakse üle. Mitme põneva sündmusega oli nii, et kirjanik ehitas momenti üles ja siis *hops* oli tegevus liikunud juba sellest hetkest edasi ning tagasivaatavalt võeti kiirelt kokku, mis juhtus. Lõpus jääb küsimusi õhku, aga pole kedagi, kes neile vastaks. Mina saan ka vastusteta rahulikult magada, aga ma ei tea, kas saaksin Levana nahas sama öelda. Pealegi, kuna kirjanik tuleb juba mais HeadRead festivalile, on täitsa võimalus otse talt endalt järgi uurida, kui miskit ikka veel kripeldab. Ootan juba väga, mida põnevat tal oma romaani kohta on. Ja raamatusse autogrammi tahan ka! :P

Kui rääkida seosest Eestiga, siis sel asjal on oma konks, mille hammustab tegelikult läbi juba romaani kirjeldust lugedes, aga see ei vähenda lugemise lusti. Nii isutekitajana kui loo seisukohast oli Eesti mainimine hästi õnnestunud, välja arvatud ehk see, et ühe mehe eesnimi on Leib.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Liz Nugent "Oliver, kildhaaval" on psühholoogiline põnevik mehest, kes ühel päeval ootamatult oma naise koomasse peksab. Erinevate tegelaste mälukildude kaudu joonistub välja sündmustik, mis selleni viis. See on kurb raamat, kus kannatajaid on palju.

Iirimaa. Oliver Ryan saavutas edu ja jõukuse lasteraamatute kirjutamisega. Ta on abielus oma illustraatori Alice'iga. Lapsi neil küll pole, aga muidu on nad õnnelik paar, kuni mees naise niivõrd läbi peksab, et too koomasse langeb ilma lootuseta ärgata. Oliver ei ole kunagi varem kätt oma naise vastu tõstnud ning on teost ka ise šokeeritud. Kui inimesed jutustavad oma kokkupuudetest mehega, koorub kiht kihi haaval välja, mis jubeda olukorrani viis. Tagamaad juhatavad tema nukrasse lapsepõlve ning Prantsusmaal veedetud suveni.

Mulle sellised tagurpidi põnevikud meeldivad, kus lõpplahendus on kohe teada ja hakatakse järk-järgult teatavaks tegema, mis selleni viis. Närvikõdi on küll vähem, aga mulle piisab põnevusest, mida pakub aeglane tõe avaldamine. Romaanis saavad lisaks Oliverile endale sõna mitmed isikud, kes temaga erinevatel hetkedel kokku on puutunud, nagu kunagine koolikaaslane või tema naise endine kallim. Oli nauditav, kuidas iga mälestus oma kohale asetus ja suurt pilti hakkasin nägema. Kirjanik annab päris palju vihjeid, nii et osa lõpplahendusest oli üsna vara teada, aga mõned küsimused hoidsid ikka lugemas. Lugu ise oli kurb ja õõvastav. Mitte ükski tegelane ei tule olukorrast võitjana välja ja mul oli kõigist kahju. Ühest küljest on raamat sotsiopaadi (või psühhopaadi, mul ei püsi kunagi meeles, mis nende vahe on) kujunemislugu, teisest küljest näitab lihtsalt, kuidas asjade kuhjumisel võib inimene murduda ja käituda täiesti oma loomuse vastaselt.

Liz Nugent on 1967. aastal sündinud iiri kirjanik. Ta kirjutas rohkelt televisiooni- ja raadiotükke. 2014. aastal ilmunud "Oliver, kildhaaval" on naise debüütromaan. See sai alguse lühiloona, mis leidis konkursil ära märkimist. Teda inspireerisid kaks romaani - John Banville "The Book of Evidence" ja Sebastian Faulks "Engleby", mis on mõlemad kirjutatud sotsiopaadi vaatenurgast.  Tegelased paelusid Lizi ning ta otsustas, et kui peaks kunagi raamatu kirjutama on see tõsiste vigadega mehest. Naine ei usu, et inimesed sünnivad kurjana. Ta ei saanud tegelasi peast ära ja kirjutas veel kaks peatükki. Seejärel jäi lugu mitmeks aastaks ootele, kuni Nugent uuesti käsikrija ette võttis. Vahepeal käis ta näiteks ühes prantsuse chateaus. (allikad: 1, 3, 4).