You Yeong-Gwang "Vihmavalingute turg" on armas muinaslugu imepäraselt turult õnne otsimisest. Ma ei oskagi öelda, kumb mind rohkem lugema kutsus, kas lubadus tibakesest maagiast või võimalus esmakordselt Lõuna-Korea kirjandusega tutvuda.

Vihmaperiood, Vikerkaarelinn. Serin on veendunud, et ta on kõige õnnetum inimene maamunal. Muidugi ei lase ta kõrvust kuulujuttu imelisest turust, kust on võimalik endale uus elu lunastada. Just kõik senised kannatused ning halb õnn tagavad talle sissepääsu ja pealekauba saab ta teejuhiks kujumuutva kassi. Ega Serin päris täpselt teagi, millist saatust ta ihkab, niisiis eksleb ta turul siia-sinna, tutvudes selle asukate, eriskummaliste dokkaebidega, kes inimmaailmast näpatud tundmustest võluvidinaid meisterdavad.

"Vihmavalingute turg" on maagiline, nunnu ja seikluslik lugu sellest, kuidas me ei oska hinnata seda, mis meil olemas on, ja otsime õnne teiste eludest. Sõnumi ümber põimub omapärane peidetud maailm värvikate tegelastega. Enne lugemist ma liialt tagakaaneteksti ei süüvinud, nii et kõik oli uus ja huvitav. Oodatud tibakese asemel tuli välja kuhjaga maagiat ja esmatutvus korea kirjandusega sai tehtud. Korea mütoloogiast on raamatusse toodud dokkaebid, kelle täpsemast olemusest küll hästi aru ei saa, aga vahvad on nad sellegipoolest. Eriti paelus mind nende komme inimeste südameist midagi meile omast röövida ja sellest midagi uut luua, nagu komplimentidest juuksepalsam või julgusest küünal. Sarnast ideed kohtasin ka aasta alguses romaanis "The Elsewhere Express" ja ka seal meeldis see mulle väga. Nii et ühest küljest pakub "Vihmavalingute turg" lihtsat, veidi lapsikuvõitu seiklust, teisalt huvitavat mõtteainet. Üks on kindel - raamatu vaieldamatuks staariks on Serini vahva kaaslane vaimolend-kassike Issha.

Mulle igatahes see muhe muinaslugu meeldis. Soovitan tulevastel süngetel sügisõhtutel tuju tõstmiseks!

Aitäh, kirjastus Pegasus, raamatu eest!

Claire North "The Sudden Appearance of Hope" sukeldub pea ees peenete varguste ja kõrilõikajate ja perfektsionismi maailma, kaaslaseks naine, keda hiljem keegi ei suuda meenutada. Raamatu lugemine on mul mõtteis mõlkunud 10 aastat, kirjaniku HeadRead festivalil esinemisest saati. Tema "Harry Augusti esimesed viisteist elu" oli lihtsalt priima.

Tänapäev, Derby-Dubai-Istanbul-Veneetsia-Stornoway ja paljud teised maailmanurgad. Kui Hope oli teismeline, hakkas ta tasahilju inimeste mäludest kaduma. Ühel päeval ei katnud ema talle enam söögilaua taha kohta, seejärel tutvustati teda koolis iga päev kui uut õpilast, kuni viimaks vaatas oma pere tütart kui võhivõõrast. Tüdrukul ei jäänud muud üle kui oma eripäraga elama õppida. Ka aastaid hiljem pole see kuidagi kergete killast, kuid meelest kadumisel on omad võlud. Nimelt teeb see temast tipptasemel kurjategija. Katsu sa varast taga ajada, kui ei mäleta tema nime, nägu ega sedagi, et ta üldse eksisteerib. Kui Hope paneb ühel lansseerimisüritusel pihta järjekordsed juveelid, koperdab ta inimeste otsa, kes ei lase end heidutada ei riigipiiridest ega ununevast kelmist, et hoida perfektsena kõike nende perfektsusele keskenduva telefoniäpiga seonduvat.

"The Sudden Appearance of Hope" meenutas märulifilmi, kus põigatakse ühest suurlinnast teise, seljatades aina uusi katsumusi ja andes endast parima, et vastata Suurtele Küsimustele, mida Claire mängleva kergusega õhku viskab. Kuidas elada, kui sul on vaid olevik ja uued algused? Kes sa oled, kui keegi teine sind kunagi ei defineeri? Mis teeb inimese perfektseks? Mis on vabadus? Seejuures saame aimu pidevalt unustuse hõlma vajumisega kaasnevast elukorraldusest, kuhu kuulub näiteks varajane äratus hotellitoas küsimusega, mida paganat sina siin teed. Hope on leidnud nõksud toimetulekuks, ajanud kokku kena kopika, loonud identiteedid, millega vabalt ühelt maailmanurgast teise reisida ja siis lendab kogu korraldus uppi. 

Koos väga võimukate isikutega, kes Hope'i tegemiste vastu huvi hakkavad tundma, tuleb mängu Perfection, telefoniäpp, mis jagab näpunäiteid, kuidas saada iseenda parimaks versiooniks. Tead ju küll momenti, kui ei oska valida, kuhu sööma minna või mida menüüst võtta või mis soengut juuksurilt paluda või mida hommikul selga visata. Inimesed juba maksavad selle eest, et keegi neile ütleks, mis värvi riideid kanda. Kujuta nüüd äppi, mis lahendab kõik need mured, anna vaid ligipääs pangakontole ja muudele oma andmetele ning juhised saabuvad päeval-ööl. Neid jälgides saad pealegi preemiat. Tund aega jõusaalis: 100 plusspunkti, haarasid kiirtoiduputkast burksi: 100 miinust. Punktidega kaasnevad lisahüved, tasuta nodi, eksklusiivsed kogukonnad. Kogu kompott ühes purgis võis kümme aastat tagasi tunduda veidi utoopiline, aga täna ei paneks silmagi pilkuma. Mis seal salata, tundsin isegi kiusatust, et säärase äpi abil elu lihtsamaks muuta. Ühel hetkel saabub aga Black mirrori stiilis kulminatsioon ning tõdemus, et võib-olla see siiski poleks nii hea mõte.

Romaanis ei ole küll kordagi mainitud, mis aastal tegevus toimub, aga see võib sama hästi olla 2016 kui 2026. Tõdesin, et selle ilmumisest saati ei olegi nii palju muutunud, sest tekstist mainitakse nii Vene-Ukraina konflikti kui ka Palestiina vabastamist. Tavaliselt ma ei pööra lugedes nii väga tähelepanu ilmumisaastale, aga kuna võtsin teose viimaks kätte oma lugemise väljakutse tõttu, et täita punkt "raamat, mis ilmus 2016", siis mõlkus see pidevalt mõttes. Niisamuti ka kahe teise raamatu puhul, mida väljakutsesse lugesin - neist peagi pikemalt.

Lõpetuseks veel üks väike võrdlus. Naine, kelle maailm unustab - tänasel päeval on ilmselt kõige kuulsam sellele kirjeldusele vastav raamatutegelane Addie LaRue. Raamatute kõrvumise teeb iseäranis põnevaks see, et hoolimata peategelaste kattuvast needusest, on kõik muu kahes romaanis ääretult erinev. Kui "Addie LaRue nähtamatu elu" meenutab rahulikku jalutuskäiku võluvas metsatukas, siis "The Sudden Appearance of Hope" kihutab ameerika mägedel keset lõbustuspargi tulesid-vilesid, mõrtsukad kannul ja kuulid kõrvust mööda vihisemas. Addie kohtab meest, kes teda mäletab, Hope aga meest, keda samuti keegi meeles ei pea. Üks raamat rõhus endast jälje jätmisele, teine olevikus elamisele. Praegune hetk ongi ju kõik, mis meil on, sest minevik on läinud ja tulevik alles ees.

Ainsa miinusena poetaksin mokaotsast, et kohati sai mürglit liiga palju, aga päriselt perfektsed on need asjad, mis ei ole perfektsed. Seega, soovitan ja proovin ise veel mõne Claire Northi raamatu haarata (loodetavasti varem kui 10 aasta pärast).

A.F. Steadman "Skandar ja vaimu sõda" paneb punkti koguperefantaasiasarjale, mis on tulvil sõprust ja võluväge ning ükssarvikuid. See oli mu aasta oodatuim raamat, kuna vähe sellest, et lugu iga osaga ("Skandar ja ükssarvikuvaras", "Skandar ja kummitusratsur", "Skandar ja Kaose Katsed", "Skandar ja luukereneedus") aina põnevamaks läheb, viimane neist lõppes pommuudisega. Niisiis kibelesin sedamaid lugema, kui lilla kaunitari pakist välja harutasin.

Elukorraldus Saarel on tundmatuseni muutunud. Võimul püsiv kommodoor pöörab tagasi kõik viimaste aastaste liberaalsed muudatused, lisab omalt poolt kamaluga karme reegleid ja valmistub alustama sõda. Lindpriiks kuulutatud ja reetmisest murtud Skandar ei vannu alla. Ta asub kokku kraapima liitlasi, sõlmides rahu endiste vastastega, et diktatuur kukutada ja päästa ähvardavast ohust nii Saar kui ka Mander. Neil on vaja erakordselt head plaani, sest kuigi poisi poolehoidjad õpivad nii vaimuelemendi kasutamist kui ka Uitajate salanippe, siis väike armee kahvatub kommodoori suure ülekaalu kõrval. Niisiis otsitakse abi Saare minevikust, muukides lahti selle saladusi päris algusaastatest. 

Kas koguperekirjandus on kirjandusžanr? Kui ei, siis esitan kandidaadi. Sinna hulka võib lugeda kõik lood, mis on korraga nii lihtsad kui ka mitmetahulised, kõneledes meid kõiki puudutavatest, üdini inimlikest teemadest: sõprus ja armastus, vaprus ja hirm, lootus ja kaotusvalu, reeturlikkus ja lojaalsus, ebaõiglus ja väärikus. Igas Skandari raamatus seistakse silmitsi mitmete probleemidega ning nähakse vaeva nende seljatamisega. Mis kõige olulisem - kogu sari utsitab olema parem, vabanema eelarvamustest ja võõravihast, avasüli tervitama individuaalseid eripärasid. Igaüks peaks aeg-ajalt säärase sõnumiga raamatuid lugema!

Skandar on äärmiselt sümpaatne kangelane, õilis ja ekslik. Ka kõrvaltegelaste seast kerkib esile palju lemmikuid. Tõsi, mõned jäävad nimedeks paberile ja iseäranis ükssarvikutel on raske vahet teha. Igaüks leiab siiski oma, kellele pöialt hoida, olgu see siis suurte unistustega tüdruk, kellest saab kogu Saare hirm, või seppa armuv ratsuripoiss. Arengukaari on igasuguseid.

Kui ühest küljest võlub "Skandar ja vaimu sõda" fantaasiamöllu, elemendimaagia ja raevukate ükssarvikutega, siis teisest vaatab peegelist vastu tänane päev, kus võimule on pääsenud need, kes ei salli erinevusi ja püüavad neid ühiskonnast välja juurida. Appi tõttab vaid mõni üksik ning ülejäänud vaatavad vaikides pealt, kuna kardavad muutusi ja ennast ohtu seada. Lihtsam on kurja maailmaga leppida. Õnneks on Saarel Skandar. Tema seiklused selles raamatus pakkusid rohkelt emotsioone, üllatusi ning meeldejäävaid hetki, millest kõigi kohal troonib, kuidas kangelane viimases lahingus vastase alistab. Oh, lõppeks kõik sõjad nii...

Lõpetuseks soovitan seda sarja väga ja toonitan uuesti, et sel maru vahval seiklusel võib igas vanuses lugeja lasta end kaasa viia!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Samantha Sotto Yambao "The Elsewhere Express" viib ülimalt kaasakiskuvale ning vaimustavalt pentsikule sõidule mõtete rongiga. Hüppasin raamatuga tundmatusse, kuna imeline kujundus püüdis Rahva Raamatus silma ja lubas kaunist seiklust.

Reaalsus/The Elsewhere Express. Raya elus ei ole pidepunkte. Ta eostati varuosadeks oma vanemale vennale ja püüdleb kellegi teise unistuse poole. Ühel rongisõidul koju, keset inimesi, kes kõik on mõtetes kuskil mujal, libiseb neiu minema ning leiab end äkki ühe teise rongi pardalt. Konduktor kontrollib piletit ja alustab tutvustust, kui ootamatult ilmub välja teinegi uus reisija. Q pidepunktid hääbusid koos tema silmanägemisega. Ka koos ei suju sisseelamine, sest lukustamata tagauksest on veel keegi pardale roninud ja puhkeb maru. Piletita reisija ohustab kogu rongi olemasolu, nii et Raya ja Q asuvad uues maailmas koha otsimise kõrval jänest taga ajama, liikudes ühest võrratust ja eriskummalistest vagunist teise.

Olen üsna kindel, et kogu raamat sai alguse inglise keelsest väljendist "train of thought", kuna Elsewhere Express on sõna otseses mõttes mõtetest tehtud rong, millel rööbastel punktist a punkti b veereva sõiduvahendiga õige vähe ühist. Reis on lõputu ja peatusteta. Ega neid polegi vaja, kui istmeridade asemel peidab iga vagun endas uut maailma, kus võimalik on kõik mis iganes pähe tuleb.

Kirjanik mängib mõnuga sõnadega, lastes fantaasial vabalt lennata. Ta on mõtted ära liigitanud, sobitanud iga liigiga omadused ja mõelnud välja, milleks sobib hirm või süütunne, milleks unustatud asjad või armastuslaulud. Näiteks koosneb üks vagun neist uitmõtetest, mis vaid viivuks peast läbi vilksatavad ja seetõttu ei püsi selles vagunis asjad paigal, nii et jõest võib hetkega saada maismaa. Iga kord kui tekkis tunne, et nüüd on küll kõik maailma mõtted rongi paigutatud, leidis kirjanik järgmise vaguni tarbeks mõne uut moodi mõtteliigi.

Olin esimesest lehest köidetud. Kui raamatus korrutatakse mantrat live-breathe-be, siis minu omaks sai go-with-the-flow - ära mõtle, lihtsalt tunneta, lase kõigel imelisel ja imelikul end kaasa kanda. Meenus kunagi ammu loetud "The Night Circus", öine tsirkus lõputu hulga maagiliste tubadega, mis sel hetkel mulle üldse peale ei läinud. Seda suurem on rõõm, et olen jõudnud punkti, kus täiel rinnal nautida sellist loogikakauget võluvatele kirjeldustele toetuvat lugu. Julgeksin isegi uuesti "Öötsirkust" uuesti proovida, mis alles hiljuti eesti keeles välja tuli.

Oma roll oli ka sellel, et "The Elsewhere Express" ei olnud üks suur kulgemine, vaid sellesse kummalisse rongisõitu paigutus kindla eesmärgiga lugu, seiklus, hädaoht, kaks võrratut kangelast. Rahulikku avastamist segas kruviv pinge. Vahepeal läksid asjad nihu. Müsteeriumid vajasid lahti harutamist. Lahendused jooksid ilusti kokku ja selgusmomenti saatis mõte, kuidas ma seda ära ei tabanud. Pole midagi paremat kui raamatud, mis suudavad üllatada, nii et andsin maksimumhinde ja tõstsin lemmikute riiulisse. Kui siis ainult need, millel on kirevad iluservad, värvimist ootavad pildid sisekülgedel ja kaanekujundus, mida võib vaatama jäädagi!!

Alustasin raamatuga kohe peale eelmise ehk "Kirki" lõpetamist ja leidsin üllatuseks palju sarnaseid teemasid - tervenemise teekond, endasse vaatamine, koormavad mõtted. Juba reisijatele rongi tutvustamine algab sellest, et pakutakse võlujooki, mis pühib peast kõik mured. Nimelt on rongil pagasile kaalupiirang ja ei ole midagi raskemat, kui rõhuvad mõtted, mida lõputult kaasas tassime. Kumbki peategelane siiski säärast lihtsat lahendust ei soovi, vaid tarib vapralt oma koormat kaasa. Iga läbitud vagun õpetab midagi, sealhulgas lahti laskmist. Leidsin seose ka üle-eelmise loetud raamatuga, sest kunstnik Q nooruspõlv möödus vabadele pindadele ööliblikaid võõbates, umbes nagu Louisa prussakad või C.Jati pealuud Backmani romaanis "Minu sõbrad". Meenus ka Whitakeri "Kõik pimeduse värvid", sest kunst on üldse mõtterongi pardal väga oluline, samuti muusika, aga sel teemal ma hiljuti midagi lugenud pole.

Kokkuvõttes tuletas "The Elsewhere Express" meelde, kui mõnus on eelarvamusteta uude raamatusse sukelduda ja lasta puhtal avastamisrõõmul end kanda. Vahel peab minema raamatupoodi või raamatukokku riiulite vahele uitama ja lasta raamatutel endaga rääkida. See romaan lihtsalt püüdis mu pilku ja hüüdis mu nime, kuigi ma ei teadnud temast enne mitte midagi. Tõsi, üks pisike infokild mul enne lugemist oli, et üsna populaarne “Veekuu”, mis isegi eesti keelde on tõlgitud, on ka samast sulest sündinud. Nüüd pean kindlasti selle ka millalgi ette võtma.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Rebecca Yarros "Oonükstorm" jätkab jutustust Violet Sorrengaili katsumustest loheratsurina ja kirglikust, kuid keerulisest suhtest Xaden Riorsoniga.  See on muidugi kolmas osa populaarses romantika-fantaasia sarjas Empüreum, mille eelmised raamatud kannavad pealkirju "Neljas tiib" ja "Raudne leek".

Navarra/Poromiel/Deverelli/Dunne/Hedotis/Zehyllna. Violeti prioriteet on päästa oma armastatu ja oma kodumaa. Basgiathi sõjakool ei tundu suurte eesmärkide kõrval oluline, kuid siiski tuleb käia koolitundides ning varjata hukutavaid saladusi. On raske kuuletuda kõrgemalt tulevatele käskudele, kui sa ei saa avaldada, miks tuleks ristivastupidi käituda. Oht pole veel eales nii suur olnud, lahvatab täiemahuline sõda. Violet võib olla võidu võti, mistõttu ta saadetakse erimissioonile tundmatutele, potentsiaalselt vaenulikele territooriumitele üle mere.

"Oonükstorm" oli kaos. "Oonükstorm" oli seosetu. Kulus kaks nädalat, et sellest jagu saada.

Raamatus toimub palju, aga raske on öelda, millest see rääkis, sest midagi olulist justkui ei juhtunud. Sõda käib, aga sõjakooli tunde üritatakse ikka jätkata. Välja ilmub uus kuum professor. Lennatakse mööda saari, otsitakse vikerlasi ja isa raamatuid, külastatakse jumalate templeid. Kui näib, et on eesmärk, mille poole rühkida, siis peagi kaotab see tähtsuse ning esile kerkib uus teema, mis ka unustusse vajub ja nii terve raamat. Kogu krempli peale koguneb hulk vihjeid, aga kuna ükski asi ei saanud lahendust, siis oli lõppemotsioon pettumus.

Kõige ärritavam osa oli aga Xadeni-Violeti suhe koos kõigi seikadega, mis üritavad olla seksuaalsest pingest laetud, aga ei ole seda teps mitte. Eelmise osa plahvatuslik lõpp oleks pidanud olema teose põhiline probleem, kuid selle lahendmist lükati kogu aeg edasi, kuni lõpuks oli jama majas ja raamat sai läbi. “Oonükstorm” on näide, kuidas kirjanikul ei olnud aega, et lugu viimistleda. Ideed ju iseenesest olid olemas, aga kõik jäid poolikuks.

Esimesed kaks romaani mulle meeldisid, nii et ma olen kurb, et kolmandaga nüüd nii läks. Pöidlad pihku ja sõrmed risti, et Yarros võtab aja maha, rabeleb põhja kiskuvast tornaadost välja ning sarja lõpp on nii välku-pauku täis kui ka ilus tervik.

Aitäh, Helios, raamatu eest!

1980ndad, sügissemester, Cambridge/Põrgu. Professor Jacob Grimes on analüütilise maagia alal tipptegija ning võtab oma tiiva alla vaid parimatest parimaid. Tal on kaks doktoranti - Alice Law, kes päev-päevalt oma väärtust tõestab, ning Peter Murdoch, kes mängleva kergusega esikohti nopib. Kui üks loits kohutavalt valesti läheb ja professori põrgusse saadab, kannustab naist talle järgnema ka palav soov ülikool lõpetada, aga põhiliselt süütunne. Retk allilma ja tagasi nõuab kuratlikult eeltööd, abiks muuhulgas Dante "Põrgu", Orpheuse märkmed ja T.S. Elioti "Ahermaa". Kui Alice end minema asutab, ilmub välja Peter sama sooviga ja nad asuvad koos teele, et ületada Lethe, taltsutada Kerberos ning pista rinda kõikide ootamatustega, millest raamatutes ei räägitud, sealhulgas omavahelised keerulised suhted.

Kas Dante "Põrgu" on fantaasiakirjandus? “Katabaasis” mitte, vaid põrgu ringe saab külastada, aga seda üksnes kogenud analüütilised maagid ja ka siis on suur tõenäosus, et tagasi ei tule.

Lühidalt - meeldis, VÄGA!

Pikemalt - nautisin kui palju pakkus "Katabaas" kihte, külgi, nurki, tahke. On fantaasia- ja maagiaküllane seiklus põrgumaastikul. On patud ja ahvatlused. On doktoriõppe kõrvutamine valmidusega põrgust läbi käia, tõsiselt võetavateks teadlasteks saamise nimel nappide unetundide ja kasinate kalorite peal funktsioneerimine. On akadeemilise maastiku suur auahnus. On iidolite kukutamist pjedestaalilt. On põnevad paradoksid. On filosoofilised-analüütilised arutelud, millest seekord üle libisesin, sest tegelaste käitumine, reageerimine olukordadele oli huvitavam kui mõtetes toimuv. On küsimus: mille nimel oleksid valmis riske võtma ja ohverdusi tegema.

Kindlasti tahan kunagi uuesti lugeda ja kibelen juba ülejäänud Kuangi loominguga tutvuma.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Terry Pratchett "Ürgsorts", Kettamaailma romaan järjenumbriga viis, jutustab kaootilisest maagiasõjast ning maailma päästmisest. Tahtsin raamatuklubile pakkuda teistmoodi lugemist ja valisin selle mõnda aega riiulis oodanud raamatu.

“On väga tähtis meeles pidada, kes sa tegelikult oled. See on väga tähtis. Vaata, pole kuigi hea mõte lasta teistel inimestel või asjadel seda sinu eest teha. Nad saavad sellest alati valesti aru.”

Ma olen lugenud Pratchettilt kümmekond raamatut (millest blogis leiad nüüd 4: "Head ended", "Rahvas", "Mort") ja lisaks biograafia, mille kirjutas kirjaniku assistent Rob Wilkins. Tutvus sai alguse ammu-ammu raamatukogus, kus pikk Kettamaailma raamatute rivi ulmeriiulil ahvatlevalt peibutas. Alustasin muidugi kõige esimese ehk "Võlukunsti värviga" ja selle kaootiline sündmustik ning jaburad tegelsed eesotsas käpardliku Rincewindiga hakkasid vastu, nii et merre voolas hulk vett, enne kui uuesti katsetada julgesin. Kujutage mu õudust, kui selgus, et sama tegelane on ka selle raamatu naba, sest tagakaas ei maini teda poole sõnagagi (aga see-eest paljastab liiga palju romaani lõpu kohta).

"Ürgsorts" tögas võimuhullust, taunis vana ja traditsioonilise uue ja säravaga asendamist ning näitas taas, et Arthur Weasleyl oli õigus kui ta ütles, et kunagi ei tohi usaldada midagi, mis suudab iseseisvalt mõelda, kui sa ei näe, kus see oma aju hoiab. Lugu edenes nobedalt ja kunagi polnud teada, mida järgmine lehekülg toob. Üllatusi ning komejanti pakkusid nii Rincewindi ja tema kentsaka kaaskonna seiklused, Nähtamatus Ülikoolis toimetavad võlurid, üksi läbi raskuste rühkiv Pagas kui ka Raamatukoguhoidja raamatuid päästmas. Võib-olla ma ei saanud nooremana naljadele pihta. Näiteks sellele, miks 20 naist kandsid kuuele mõeldud riideid, või miks ei saa üle sama jõe kaks korda minna, kui võlurid minuti jooksul õige mitu korda edasi-tagasi lidusid. Pisaraid silma ei naernud, aga omaette muigasin korduvalt. Paradoksaalselt pani vastumeelsus Rincewindi suhtes raamatut kõrgemini hindama, sest ootused kukkusid võluvõimeteta võluri välja ilmudes väga madalale. Lisaks jääb painama, mis temast lõpuks saab, nii et tuleb edasi lugeda. Loodan väga, et Pratchetti uustrükkide väljaandmine jätkub.

PS! Kui suur on tõenäosus, et lõpetades üht raamatut raamatute päästmisest, satub kätte järgmine, kus jälle raamatute põletamine teemaks?

Pöörased seiklused Kettamaailmas on üks parimaid viise argimurede eest põgenemiseks, aga ma ei ole kindel, et see on õige raamat alustamiseks.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

A. F. Steadman "Skandar ja Kaose Katsed" ning "Skandar ja luukereneedus" viivad kaasa elama Skandari katsumustele kolmandal ja neljandal kooliaastal. Kes pole kursis, siis selle põneva fantaasiasarja lihamaiate ükssarvikute ning tarmukate teismeliste seiklustest leiab lastekirjanduse riiulist. See ei tähenda sugugi, et seda igas vanuses lugejad nautida ei võiks. Teekonda alustab "Skandar ja ükssarvikuvaras", kus selgub, mille poolest Skandar eriline on, ning sellele järgneb "Skandar ja kummitusratsur". Kui septembris oli väljakutse raames vaja leida raamat, mille tegevus toimub saarel, oli aeg järgmised Skandari seiklused riiulilt alla võtta, sest nood viivad just saarele nimega Saar. 

Kui päris aus olla, siis eelmised kaks osa ei tekitanud ahvivaimustust. Kuklas kummitasid, lisaks kummitusratsurile, paraleelid Potteri-saagaga ja ebaloogiline õppekava. Ent Skandar ei järgi tüüpilist sarjade mustrit - hea algus, kesine keskosa, tugev lõpp, vaid kulgeb tõusujoones. Kolmas ja neljas raamat olid äärmiselt põnevad, seikluslikud ning julgete pööretega. Hindasin eriti kõrgelt, kuidas mõlemad järgisid oma suunda ning liigutasid samas edasi üleüldist lugu.

Skandari kollanoka-aasta Kotkapesas, Saar. Kolmas õppeaasta pole kergete killast. Ükssarvikud kipuvad ülekäte minema ning noored ratsurid näevad kurja vaeva nende kontrollimisega. Skandari tähelepanu hajutab veel mure õe pärast. Sellegipoolest tuleb läbida Kaose Katsed, aasta peale jagunev seeria osavuse ja nutikuse tuleproove - üks iga elemendisektori kohta. Appi tuleb võtta kõik seni õpitu, kuid proovile pannakse ka ratsurite vaheline sõprus. Ainult kõige tugevamad jätkavad Kotkapesas treenimist. Kui see üldse avab järgmisel aastal uksed, sest osav pikanäpumees on Saare tuleviku küsimärgi alla seadnud.

"Skandar ja Kaose Katsed" ei tekitanud hetkekski tunnet, et eelmise osa lugemisest on jupp aega möödas. Kotkapesa virvarr haaras hetkega kaasa: isepäised ükssarvikud, põnevalt üles ehitatud katsed, lähikonnas luusivad vaenlased, koostöö proovilepanek, maagia ja maailma päästmine. Skandar, Bobby, Mitchell ja Flo lähevad üheskoos läbi tulest ja veest ning nende kaljukindlast sõprusest lugemine teeb südame soojaks. Juba eelmist osa lugedes mõlgutasin mõtteid, kuidas tegelased mõjuvad noorematena. Kui esimest õppeaastat alustati 13-aastastena, siis kolmandaks on nad sirgunud 15-aastasteks. Kõik on loo käigus arenenud, aga murdeea probleemideks leheruumi ei jagu. Skandaril on küll silmarõõm, aga poiss on selles vallas väga tagasihoidlik.

Skandari noorlinnuaasta Kotkapesas, Saar. Uus treeningaasta ei jõua alatagi, kui juba järgmine hädaoht tabab. Ratsuritega ükssarvikud hakkavad muutuma metsikuteks. Needusest põhjustatud kaost kasutavad võimu haaramiseks need, kes ei salli Skandari tulekuga kaasnenud muutusi. Poisi vabadust hakatakse sammhaaval kärpima, kuid sõbrad on valmis tema nimel reegleid trotsima. Ühiselt pingutatakse needuse peatamise nimel, samal ajal kui Kotkapesa ainus lahendus on õppekavasse tagasi võtta maagia võimas ja ohtlik vorm, millega vaenlane alistada.

"Skandar ja luukereneedus" kergitas põnevuse sootuks uuele tasemele kõrgemate panuste ja uute kurjamitega. Ükski koolilugu ei oleks täielik, kui poleks seda ühte õpetajat, keda kogu hingest vihata. Skandarit rõhuvad veel süütunne ja kaotusvalu ja vana hea eelarvamuste koorem. Olukord muutub üha lootusetumaks ja õpingud ei tundugi enam kõige tähtsamad, kui viimaks pööratakse tähelepanu küsimusele, kas spordivõistlustel hiilgamine on tõesti ainus kasutusviis ükssarvikute väele ja ratsurite maagiatreeningutele. Ootan väga, kuhu viies ja viimane osa tüürib, sest lõpp võtab sõnatuks! Muide, kui eelmistes raamatutes pole olnud võimalik määratleda tegevusaega, siis see paigutub selgelt aastasse 2026. Lisaks märkasin varjatud viidet Taylor Swifti loomingule!!

Olen täiesti haaratud ja soovitan Skandari maailma kõigile! PS! Olgu kõrgemad jõud tänatud, et on mõni sari, mille puhul ei valitse hirm, et seda ei tõlgita lõpuni!

Aitäh, Varrak, raamatute eest!

Suzanne Collins "Lõikuspäeva päikesetõus" on järjekordne Näljamängude triloogia eellugu, mis keskendub 50. mängudele, kus areenile saadetakse topeltarv tribuute, nende seas Haymitch Abernathy. Tegevus toimub 24 aastat enne Katnissi ja 40 aastat peale Lucy Grayd ("Laululindude ja madude ballaad").

50. Näljamängud, 12. ringkond/Kapitoolium, Panem. Kui koidab Haymitchi sünnipäev, tähendab see ühtlasi, et käes on aeg valida Näljamängude tribuute. Siiani on poisil õnnestunud vanemaks saamist koos mängudest pääsemisega tähistada. Tänavu on šanssid madalamad, sest iga ringkond peab tapatalgutele saatma 2 poissi ja 2 tüdrukut. Õhtu lõpuks loksubki Haymitch koos kaaskannatajatega Kapitooliumi poole. Ees ootavad paraad ja treeningud, teleintervjuu ja muidugi halastamatud mängud. Vähemalt pääses tema armastatud tüdruk Lenoore Dove.

Nüüd on siis kõik 12. ringkonnast pärit Näljamängude võitjate lood paberile saanud. Tahaks loota, et seda lugu ei pea veel üks kord rääkima ja Kapitooliumi elanikud või nende kaasaegsed võrdkujud võivad nälga surmaheitluste järgi kalmaarimängudega kustutada. Minu uudishimu teistes ringkondades toimuva või üha uute surmavate mänguväljade järgi on igatahes kadunud. Aga uut filmi ootan väga! Ja tegelikult peaks algse triloogia ka uuesti üle lugema.

PS! Minu meelest kõlab eestikeelne "Lõikuspäeva päikesetõus" oma õ-de ja ä-dega originaalpealkirjast poole etemalt. PPS! Ja kui ideaalselt sobib hüüdnimi võrukael raamatu kontekstis Haymitchile!!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

"Raudne leek" pakkus peaaegu sama mõnusat meelelahutust kui eelmine osa. Olin kuulnud, et teos on tarbetult pikk, aga seda tunnet ei tekkinud kordagi. Kui hästi lühidalt kokku võtta, räägib kogu raamat sellest, kuidas peategelane Violet ühest surmasuust teise purjetab. Tegevus kulgeb pöörase tempoga. Igal lehel ilmub välja uusi hädaohte, uusi liitlasi või vaenlasi, uut maagiat, uusi saladusi, nii et pea hakkab selles virvarris ringi käima. Mõnus oleks olnud mõnel teemal pikemalt peatuda, näiteks REKil või uute tegelaste tundmaõppimisel. 

On pinget, nii seksuaalset kui ka hädaohtudest tulenevat. On teismelise lohe tujukust. On paar erootilist stseeni. On ärritust, et Violet ei saa kallimaga koos kuigi palju aega veeta. On veel rohkem ärritust, sest nad ei leia ühist keelt neil üürikestel viivudel, mida neile lubatakse. On kordusi, iseäranis Violeti mantrat, kuidas tal on vaja kõiki mehe saladusi teada, aga neiut kimbutab suutmatus lihtsaid küsimusi küsida. Minul on neid Yarrosele küll musttuhat tükki. Väga loodan, et ta suudab järgmiste raamatutega kõik nauditavalt kokku siduda ja vähemalt mõned süžeeaugud ära lappida.

Enamikku draamast ma nautisin, aga lugu ei vajanud tegelast, kelle ainuke iseloomujoon on armukadedus. Kas keegi oskab seletada, miks naine nii vihane oli? Kusjuures hiljem saab temast naljanumber, kui haiglaslik kadedus äkitselt kaob ja kogu karakter on kui ümber vahetatud. Selgusetuks jäi ka see, millal kogu semmimine üldse aset leidis. Hoopis mõnusam oli südamest kedagi vihata. Unustage Umbridge, uus õpilaste õudusunenägu number üks kannab nime Varrish. Romaani haripunkt on kahtlemata suur lahing. Müts maha Yarrose võitlusstseenide ees.

Oh ja mr X hakkas üht teatud Edwardit meenutama. Vabandus, ma ei saanud seda postitust ilma ühegi võrdluseta jätta.

Kahjuks raamatu lõpp ei šokeerinud kuidagi, sest ühel heal päeval otsustas Instagram mulle näidata videot, kus see väike detail oli esimeses sekundis. Ikkagi oleks tahtnud kohe järgmise osa krabada, aga ma olen tugev ja ootan tõlget. Oh, "Oonükstorm", tule juba kiiremini!

Aitäh, Helios, raamatu eest!

Kärp on tore ja hakkaja sell, kes vabatahtlikult turul valvet peab. Kohalikud hoiavad tal andamitega kõhu täis ning kaupmehed saavad kindlad olla, et ükski kelm midagi vargsi tasku ei pista. Noore valvuri terav silm märkab kõike kahtlast, sealhulgas viiskusid kandvat pidurüüs mulki. Asja lähemalt uurimine paiskab Kärbi maailma, kus igal sammul satub ette midagi senitundmatut ja müstilist. Nooruki uus peremees armastab rännata, kummalisi lugusid taga ajada ning saladusi hoida. 

"Sulid ja sulased" koosneb seiklustest. Enamik raamatust tehakse sulitempe ning aetakse taga võluväega esemeid, mis huvitavates kohtades välja ilmuvad. Teises pooles tutvustatakse igasugu muid pudulojuseid, kes samuti ilusaid-toredaid kivikesi enda kätte tahaks. Autori fantaasia viljad segunevad rahvapärimusega, nii et eesti muinasjuttude tundmine tuleb kasuks, kasvõi selleks, et neid kahte eristada. Saab ka ilma hakkama. Maailm avardub sammhaaval, lisades pidevalt uusi müstilisi tahke ja põnevaid tegelasi. Seiklusest seiklusesse tormates tundsin puudust üksnes sellest, et tegelased liiguks suurema eesmärgi poole. Puudus miski, mis kogu lugu koos hoiaks.

Küll aga leiab juhtumistest peategelase eneseavastamise teekonna. Esiti loksub Kärp kaasa sellega, mida elu pakub, peaasi, et midagi hamba alla saab. Nii vahetab ta pikemalt mõtlemata sulide vahele võtmise suli sulaseks olemise vastu. Meelemuutust oli tiba raske uskuda, kuna otsus ei vastanud minu esmamuljele Kärbist ning tegelase enda motiivid saavad selgeks üsna teose lõpus. Teine tõrvatilk meepotis oli moodsavõitu vandumine. Kui juba viia teise hõnguga ajastusse, siis palun midagi kohasemat, selmet lihtsalt hõigata "Persse!".

Mul on ääretult kahju, et raamatul ei ole silmatorkavamat kaanepilti, mis rohkem lugejaid püüaks. Loos endas leidus nii palju ägedaid stseene, detaile ja tegelasi, mis võiksid teost kaunistada. Näiteks lendav ahi, millel reisib kirju seltskond alates ühesilmsest kassist kuni sinise nahaga Merikuradini. Kui kunagi peaks tulema kordustrükk, siis see mõte on nüüd õhku visatud.

Mulle meeldis mütoloogia, mulle meeldisid pisidetailid, mulle meeldisid seiklused, mulle meeldis huumor. Soovitan mõnusaks ajaviiteks!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Brandon Sanderson "Warbreaker" jutustab kahest õest, kes püüavad sõda ära hoida ning oma kuningriiki päästa, ja lisaks ühest jumalast, kes otsib oma jumalikkuse mõtet. Jätkan vaikselt Sandersoni fantaasiaromaanide läbi töötamist. See on üks neist, mida saab edukalt eraldiseisvana lugeda, aga samas täiendab ta ka Cosmere'i universumit.

Idris/Hallandren. Kui Idrise kuningas ei saada oma tütart naaberriigi jumal-kuningale naiseks, puhkeb pea kindlalt sõda. Vivenna on kasvanud vaimus, et hakkab seda tähtsat rolli täitma, kuid isa otsustab loovutada hoopis noorima tütre, kes on sirgunud vabalt, ilma suurte ootuste-lootusteta. Kui Siri Hallandreni sõidab, tekib vanemal õel identiteedikriis, kuna tema suur eesmärk on kadunud. Niisiis otsustab ta õeraasu päästa. Hallist ja harilikust kuningriigist tulnuna peavad mõlemad kibekiirelt kohanema kireva võõra kultuuriga. Hallandren pakatab nii võlukunstist kui ka saladustest.

"Warbreaker" tegeleb kolmele küsimusele vastamisega. Kuidas kohaneb Hallandreni kultuuriga Siri, kes sellest midagi ei tea? Kuidas kohaneb Vivenna, kes on aastaid valmistunud? Mida üldse Hallandreni kultuur ja selle jumalad endast kujutavad? Maailm saab pulkadeks lahti võetud, sest iga tegelane näitab seda erineva nurga alt. Haritud ja kombekas õde paisatakse slummi seikluste keskele, samas kui isepäine pesamuna peab laveerima õukonnapoliitikas. Mõlemad õpivad seejuures ennast paremini tundma ja tõdevad, et ükskõik, kuidas valmistuda, ikka on neid, kes su üle kavaldavad. Hallandreni valitsevad jumalad on inimesed, kes peale kangelaslikku surma on saanud teise võimaluse elada minevikust midagi mäletamata. Nad elavad külluses, täidavad ettenähtud päevakava, kujundavad poliitikat. Lightsong on ebatavaline jumal, kes ei oska jumalikkusest mõnu tunda, kuni pole jõudnud selle tuumani.

Loo võlu ja valu seisnevad mõlemad kõike katvas saladuselooris. Mõned peidetud motiivid küll ilmnevad varem, aga järk-järguliste paljastuste asemel ootab ees suurejooneline lõppvaatus. Paraku muutis see ülejäänud teose pikaks venimiseks, mida lugesin kaks nädalat. Kui vahepeal lugu veidi särtsu sisse sai, siis vaibus elevus järgmise peatüki alguses. Fookus libises pidevalt õdede avastustelt ja arengult tagasi maailma tutvustamisele. Iseenesest on Sandersoni järjekordne üllitis väga kihvt paik, kus võlukunst vajab värve ning hingust, mida sündides on igaühel üks, kuid nende juurde kogumisega saab erinevaid võimeid alates teravamast värvitajust kuni elutute objektide ellu äratamiseni. Tavaliselt mul ei ole midagi selle vastu, kui fantaasiamaailma pikalt-laialt tutvustatakse, aga selles raamatus hakkas igav, kui ikka ja jälle tegevuse asemel tegeleti seletamisega, kuidas võlukunsti peened detailid töötavad.

Kõige rohkem huvitas mind tegelane, kellele anti kõige vähem sõna ehk vana tuttav "The Stormlight Archives'ist", kelle tausta oli põnev tundma õppida. Kahjuks oli see suurema loo sisse laiali tilgutatud ja ei hoidnud huvi üleval. Samas kui Sanderson pöörduks tagasi sellesse maailma, siis loeksin ikka meeldeldi, kuna tüütu maailmaga tutvumine on seljatatud. Pealegi pean veel kord toonitama, et romaani lõpp oli vaimustav ning vaevalist teekonda väärt.