Eve Chase "Musta Jänese mõis" köidab kokku ühe laguneva häärberi, kaks emata jäänud noort naist, üleannetud lapsed, lähenevad pulmad ja traagilised õnnetused. Selle põneva loo valis Helmi meile Fully Booked raamatuklubi suviseks lugemiseks.

1968-69/umbes kolmkümmend aastat hiljem, Pencraw Hall, Cornwall. Altonite perekond veedab kõik koolivaheajad oma mõisamajas, kus neli last saavad vabadust nautida. Nad ehitavad abajas liivalosse ja käivad ujumas, seiklevad metsas ja ajavad heki all elavaid küülikuid taga. Aastaid hiljem jõuab häärberisse Lorna, kes otsib kihlatuga koos ideaalset pulmapaika. Pencraw on väsinud ja räämas, kuid naine tunneb sellega seletamatut sidet. Tal tekib võimalus majas peatuda ning ta haarab sellest, lootes rohkem ajaloo kohta teada saada.

Taolisi raamatuid juhtub ikka aeg-ajalt näppu, kus laiutab uhke häärber saladuseloori peitunud süngevõitu minevikuga. Viimatistest lugemistest meenusid kohe "Weyward" ja "Kolmeteistkümnes lugu". Neist kõigist leiab sarnase õhkkonna ja kuhjaga traagilisust. “Musta Jänese mõis” maalib esmalt pildi kaunist lapsepõlvest ning heidab siis mitu rusuvat hoopi üksteise järel, nii et sellest ei jää midagi järele. Õnne purunemisest oli tohutult valus lugeda. Seejärel vihjatakse tugevalt, mis on veel tulemas ja sa loed ja loodad ja ei taha järgmise tragöödiani jõuda, aga see tuleb ja on veel valusam.

Neli õde-venda, Kitty, Barney, Amber ja Toby olid kõik omamoodi vahvad. Uuema ajaliini peategelane Lorna ei olnud nii paeluv. Endasse tõmbuvat naist, kes tulevasest abikaasast kaugeneb, ei saagi lapsepõlve süütute muretute mängudega võrrelda. Tema kinnisidee ja palavikuline tõeotsing ei haaranud kaasa ning võõras majas nuhkimine käis vastukarva. Õnneks see osa laabus. 

Peategelaste vahelise seose arvasin niipea ära, kui kõik võtmetegelased mängus olid, aga see ei rikkunud kuidagi lugemismõnu. Ka ükski klišee ei jäänud häirima. Küll aga ei sallinud ma silmaotsastki seda, kuidas kirjanik kõige põletavamatest kohtadest kavalalt üle libises, vahetades järgmise peatüki vaatenurka. Enamasti sai uudishimu hiljem rahuldatud, aga lõpus läks kiirustamiseks. Mismõttes ma ei saa vahetult osaleda selles suures kohtumises, milleni kogu romaan on kerinud?? Vastamata küsimusi ja lahkamata traumasid jäi ohtralt. Ma ei usu, et olen ainus, kes tahaks teada, mis sai saalipõrandas kasvavast hortensiast.

Kõige enam võlusid romaanis katstroofile eelnenud idüllilised lapsepõlvehetked, Nancy Altoni rõõmsameelsus, laste vabadus olla lapsed ja muidugi mõisahäärberi kergelt maagiline õhkkond: kellad ei tööta, levi ei ole, unenägudes peituvad hoiatused ja mõned asjad juhtuvad justkui maja tahtmist mööda. Romaan jättis positiivse mulje hoolimata klišeedest ja ettearvatavusest. Mul on riiulis veel kaks Eve Chase'i raamatut ja plaanin need ette võtta, kui taas saladuslike häärberite poole tõmbab.

Julie Otsuka "Buddha pööningul" kätkeb igas viimses kui lauses üht lugu jaapanlannade katsumustest teel ameerika unelma poole. Õbluke raamat jäi ammu silma unustusehõlma vajuvate ajalookillukestega ning intrigeeriva meie-vormiga.

1920ndad-40ndad, California, USA. Tuhanded jaapanlannad sõidavad lootusrikkalt Ameerikasse, kaasas pildid nende tulevastest abikaasadest, nägusatest ja edukatest. Mull puruneb pärale jõudes. Fotod ei klapi sadamas ootavate vanade ja väsinud nägudega, rikkusest rääkimata. Järgneb pulmaöö raske reaalsus ja lõputu töörügamine alamatel ametitel. Tuleb trobikond lapsi ja aastakümnetega harjutakse oma uue eluga äragi, aga siis puhkeb sõda ja jaapanlastest saavad vaenlased. Tagakiusamine päädib küüditamisega ja terve kogukond haihtub. Kuhu? Ei tea.

Kas oled lugenud raamatut, kus tegelasi on rohkem kui lehekülgi? "Buddha pööningul" võtab kokku tuhandete naiste kogemused ja seda 120 leheküljega. (!) Kindlasti oleks elamust pakkunud ka romaan ühe kangelanna teekonnast Jaapanist Ameerikasse, suurtest lootustest ja pettumusest, karmist abikaasast, raskest rügamisest ning sunniviisilisest ümberasumisest, aga see paljuhäälne lugu lõikas märksa sügavamale. Üksainus silmapaar ei suudaks edasi anda kogemust, mida jagavad tuhanded. On erinevaid varjundeid, kuid naiste eluteed kattuvad üha ja jälle. Üks meie seast, kolm meie seast, enamik meie seast, kõik peale tema.

Elasin "meiele" kaasa sama palavalt, kui ükskõik millisele üksiktegelasele kunagi. Kellelegi konkreetsele ei saagi pöialt hoida ega kedagi erinevatel eluetappidel järgida. Üksikud nimed, mis viivuks esile tõusevad, vajuvad kohemaid üldisesse massi tagasi. Kuna igaühel on oma loo rääkimiseks napp lausejupp, on raamat perfektsuseni lihvinud väheste sõnadega südame pitsitamise kunsti, nii et juba sõbra juurde unustatud kampsun lööb valu rindu. "Buddha pööningul" rõhub ja muserdab ja passib feel-bad raamatute nimekirja ja ometi kiidan seda lugemiselamust taevani. Erakordne stiil, liigutav ajalookilluke, identiteediküsimused. Soovitan juba seepärast, et omal nahal kogeda, kuidas meie-vorm elama hakkab. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Mariann Rückenberg "Nõiatütre legend" jutustab ammustest aegadest, mil kohtumine võõraga viib soos võrsunud neiu sõjaretkele Dorpati müüride alla. Mulle tundus, et see Eestimaa pinnal toimuv lugu võiks ideaalselt jaaniaegseks lugemiseks sobida ja ma ei pidanud pettuma.

1625, Rücksee/Oberpahlen/Dorpat. Nii rootslased kui ka poolakad himustavad Eesti- ja Liivimaad enda käpa alla. Sõjameeste salgad ei anna maarahvale asu, põletades teele jäävaid külasid, lüües mättasse talupoegi ja kimbutades naisi. Taimede ja loomadega osav Krett elab sooservas, kuhu keegi asjata ei trügi. Ühel kevadhommikul mõisa poole astudes kohtub ta võõra mehega, kes mõistab rääkida nii härraste kui ka maarahva keelt. Nende teed ristuvad üha uuesti ja uuesti.

"Nõiatütre legend" visandab usutava pildi lihtrahva sekka kuuluvate naiste elust 17. sajandil siin Eestimaa pinnal. Raske rügamine mõisa heaks, vägivaldsed mehed, konti murdvad talutööd, paaripanek ja laste tegemine. Peategelane Krett ei ole päris harilik talutüdruk. Ta tunneb taimede väge, oskab loomi kuuletuma panna ja sõnadega imet teha. Neiu koduks on soo, kus ta unistab meheleminekust pääsemisest. Tema maailmapilti kõigutab kohtumine uhke saksaga. Ühtäkki on mees tal igalpool risti ees. Kumbki üritab oma elu edasi elada, aga varsti saab selgeks, et ilma teiseta hästi ei saa. Nende õnnele ei aita kaasa mehe hingel olevad saladused, lähenev sõjaretk ega külas segadust külvav õelushunnik.

Päris ajalugu seguneb haaravalt väljamõeldistega, millest kirjanik suurepärases eessõnas aru annab. Eriti muljetavaldav on maarahva kentsakas kõnepruuk, mis hästi ajastu vaimu kannab. Kuna tegutseb rahvaste paabel, siis kuuleb selle kõrval saksa, poola, rootsi, aga ka kura keelt, nii et joonealune kubiseb tõlgetest. Kohati eelistasin dialoogi alguses kohe sinna suunduda, aga vahepeal proovisin maarahva kingadesse astuda ja leppida arusaamatust jutust üksikute tuttavate sõnade tabamisega.

Muide, kuralastest ei olnud ma varem ühestki teisest raamatust lugenud, nii et tärganud huvi pani ammu kadunud rahva kohta kohe juurde otsima. Ajalootundidest jäänud teadmised olid aastatega õige viledaks kulunud.

Kokkuvõttes nautisin väga ajaloolist sündmustiku, mõnusat keelekasutust ja aeglaselt tärkavat armastuslugu.

Aitäh, Mariann, raamatu eest!

Anthony Doerr "Pilvekägula" on romaan, mille peategelane on raamat, üks vana Vana-Kreeka tekst, mis ei taha kuidagi saatusele alla vanduda ega unustusehõlma vajuda. Kirjaniku "Kõik see silmale nähtamatu valgus" kuulub ammusest ajast mu lemmikute hulka, aga selle lugemist olin pikalt edasi lükanud. Võtsin raamatu lõpuks kätte Trude ning Brita tungival soovitusel, et täita #kikael2026 väljakutse teema - lugeda kellegi lemmikut eelmisest aastast. 

"Pilvekägula" oli võrratu, tihe läbipõimunud lugude džungel, millest läbi tungimine ometi suurt vaeva ei vaja. Teekonnal kogetut on aga raske sõnadesse panna, kuna kulges see ju sajandist sajandisse ning köitis kokku hulga inimesi. Igaüks mõjutab "Pilvekägula" saatust ja raamat omakorda nende eluteed. On kaks teismelist 15. sajandist, kelle teed ristuvad. On üks nooruk, kes ei leia koduses väikelinnas endale kohta ja läheb seda sõtta otsima. On teine nooruk, keda keegi ei mõista, niisiis muudab ta elusid, astudes raamatukokku pommid seljakotis. On üks neiu kosmoselaevas, mille virtuaalses raamatukogus on kõik maailma lood, vähemalt nii tundub, kuni ta hakkab otsima ühte, mida seal pole. Haripunktis leiab igaühe neist ihuüksi ja suures hädas - kodust kaugel, vallutatavas linnas, vangilaagris, ühegi liitlaseta, kosmoselaevas. Mõtlesin pikalt, kelle nahas ma kõige vähem tahaksin olla, ja ei jõudnudki vastuseni.

Kirjeldused olid nii mõjusad, et tundsin end olevat igal pool mujal kui kodus diivaninurgas. Seadsin end sisse kaljukoopas, marssisin sõjaretkele, hiilisin varemetes kloostrisse vargile, leidsin raamatukogust lohutust ja vangilaagrist armastust, jälgisin armsa metsa hävimist, pistsin kosmoselaevas männiseemne mulda, jälitasin detektiivina virtuaalraamatukogus tabamatu teose jälgi. Kiindusin tegelastesse ja elasin igaühele jäägitult kaasa. Esimesed pisarad valasin öökulli, teised härja tõttu.

Eriti eriliseks muutis lugemiselamuse veel see, kuidas "Pilvekägula" täiendas üht mu eelmise aasta lemmikut - Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos". Too kõneles pikalt-laialt, kui erakordne on lugeda mitu tuhat aastat vanu tekste, mis on üle elanud tulekahjud ja uputused, raamatukoid ja võimuvahetused. Täpselt sellest "Pilvekägula" räägibki, kuidas ühe loo säilimine ikka ja jälle juuksekarva otsas ripub.

Soovitan! Soovitan! Soovitan!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

1944/1950 - 1955, Sõda/Kankaristo/Helsingi. Üks välihaiglas peatraumast taastuv noormees saab jutule värskelt saabunud vanema härraga, kes enne sõda sanatooriumis massöörina töötas. Selle kohtumise mõjud ulatuvad kaugete aastate taha, jäädes sageli märkamatuks, nagu teisedki sõja järelvirvendused. Nad peituvad sanatooriumis, kus Senni isa jälgedes käib. Nad panevad kibedalt kahetsema naisi, kes haaravad igast võimalusest, kuna peale sõda ei ole mehi eriti võtta. Nad pakuvad võimalust majandust elavadada, hinnaks paksud laaned ja selgeveelised jõed ja neis peituvad ohustatud liigid. Nad sunnivad ühiskonda oma liikmetele kalleid nõudmisi esitama.

"Margarita" peidab endas pärli ja mitte üksnes seetõttu, et see ebapärlikarbi ladinakeelne nimi on. Romaan kutsub esile tugevaid emotsioone, laotab laiali tükikesed põhjanaabrite ajaloost ja üllatab korduvalt ootamatustega, põimides kõik unustamatuks tervikuks. Heast raamatust annab märku juba see, et silmad on juba esimese peatüki lõpuks veekalkvel, sest kirjanik suutis märkamatult hinge pugeda. Südant saab valutada edaspidigi ja tunda ärritust, masendust, abitust. Mõttetud surmad, mõttetu inimeste väntsutamine. Kusjuures, enamiku hädade puhul pole süüdlast, kellele osutada, vaid põhjus on halbade juhuste (korduvas) kokkulangemises. Riigi hoiak laste saamise osas paneb aga vere keema. 

Kõik, kes mu postitustega vähegi kursis on, teavad, et ikka ja jälle kirun, kui masendav on eesti kirjandus. Võta näpust, nüüd kiidan soome romaani, kus peab helgust tikutulega taga otsima. Ometi ei tekkinud muljet, et see on tarbetult ängistavaks kirjutatud. Stseenid ei ole ühtlaselt rusuvalt halli tooniga võõbatud, vaid alati leiab metsarohelist, järvede ja jõgede sügavsiniseid toone, mis rasket koormat kergendavad ning isegi lageraie saab inimlikud mõõtmed. Loodus ja lootus käsikäes annavad vajaliku tasakaalu, mida olen põhjanaabrite kirjanduses varemgi kohanud. Siinkohal suur soovitus - Rosa Liksom "Väil".

Tõeliseks lugemiselamuseks muutsid loo sõja vajutatud sügavad jäljed, mis võivad aastatega rohtu kasvada, kuid ei kao kuhugi, paisates ootamatul hetkel uperkuuti. Romaan ei jälgi ühtki malli, ei nõreta klišeedest, ei lase ette aimata, millest juttu tuleb. Isegi viimases peatükis ei pääse külmast sahmakast. Pea 600-le leheküljele mahub palju erinevaid teemasid pükstes naistest raudkopsudeni. Kõik ei ole nii rasked nagu tervisehädad esimeses pooles, mis absurdsel moel Isabella Swani silme ette tõid, või teises pooles pildile ilmuv poliomüeliit, lastehalvatus. Ajastu, sõjajärgne muutuv maailm, 50te Soome, ärkab väikeste detailide abil ellu - suvesanatooriumite aeg on läbi, pealinnaelu pakub üksikutele naistele uusi võimalusi, looduskaitse kogub hoogu. Masseerimiskunst võetakse nii põhjalikult pulkadeks lahti, et mul, kes ma pole kunagi massaažis käinud, tekkis lugemise ajal esimest korda mõte, et võiks minna. 

Jõgi, mets ja ebapärlikarbid on teose keskmes oleva Senni kõrval olulisimad tegelased. Kaks meest, kelle vaatepunktist samuti lugu jutustatakse, ei võta naiselt tähelepanu ära, vaid toetavad teise nurga näitamisega. Ebapärlikarpide interlüüdid illustreerivad, kuidas tegelikult ei ole selle iidse isendi ja tänapäeva inimeste eluteekond sugugi mitte nii erinev, kui tahame arvata. Kõige põletavam küsimus, mis mul nende kehvavõitu käekäigust lugedes tekkis oli: "Kuidas on lood Eestis?" Vastus: "Meil on neil üks kodujõgi ja populatsiooni elus hoidmisega nähakse kõvasti vaeva!"

Ühesõnaga: SOOVITAN! Raamatuklubis kõlasid ka ainult vaimustunud muljed.

1977-1984, Houston/kosmosesüstikud orbiidil. Oli aeg, mil mehed olid käinud kuul, aga naised polnud jõudnud kosmosessegi. Joan Goodwin unistas pisikesest peale tähtede lähemalt nägemisest, tegi doktorikraadi Päikese krooni magnetlainetest ja õpetab professorina ülikoolis, kuid pole ammu end kosmoseskafandrit kandmas kujutlenud. Tema elu saab uue suuna päeval, mil NASA hakkab uute astronaudikandidaate seas esmakordselt ka naisi värbama. Seitse aastat hiljem istub Joan lennujuhtimiskeskuses ja peab sidet missiooniga STS-LR9, kui kõik valesti läheb.

"Atmosfääris" on kõik olemas - paeluv teema ajaloost ehk esimesed naised astronautide ridades ühes nende kurnava väljaõppe ning kosmosekogemusega, suur hädaoht, mis pinget kruvib, ja ilusad-kummalised-keerulised inimsuhted.

Taylor Jenkins Reid suudab romaaniga tuhandel eri viisil panna sõnadesse, mis on armastus. Öötaeva vaatlemine. Töö, mis paneb silmad särama. Õetütar, kelle heaks oled kõigeks valmis. Oma kõige erilisemate kogemuste taasloomine lähedaste jaoks. See üks inimene. Kamraadlus ja ühise eesmärgi poole püüdlemine. Vaikiv toetus. Toodud ohvrid. 

Esimesest peatükist alguse saanud suure kriisi lahendamine vaheldub Joani astronaudiks ja iseendaks sirgumise teekonnaga. Tema elu on armastusest läbi imbunud, aga katsumused ja rasked valikud ei lase pikalt õnnes kümmelda. NASA kaaskandidaadid on naisele suureks toeks. Tundmatud, kelle käekäik kohe korda ei lähe, kasvatavad liha luudele, nii et teades peade kohal rippuvatest mõõkadest, murdub süda üha uuesti ja uuesti ning paisub lootus, et olukord laheneb.

Ma ei väsi imetlemast, kuidas tohutu taustauuring on peidetud detailidesse, nii et kõik mõjub reaalselt ja ükski leht ei uhkusta tehtud eeltööga. Minu isiklik autori teoste edetabel on nüüd säärane, et esikohale tõusis "Atmosfäär". Kohe tema kannul järgneb "Evelyn Hugo seitse abikaasat", seejärel "Malibu tõuseb tuhast" ja kõige lõpus püsib "Daisy Jones & The Six". Carrie Soto käis vahepeal küll Ameerika turneel, kuid ootab ikka lugemiskorda.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

1830, Tallinn. Ühel süngel sügisõhtul kõlab Kadrintali puiestikus kaks lasku ja jalgteele vaarub naine, kes kohe kokku kukub. Politseimeister määrab oma noore abi asja uurima. Normann tuleb laiba juurest tagasi õige valge näoga, kuna tundmatus neius oma kunagise silmarõõmu ära tunneb. Mokaotsast puistab ta vaid, et kadunuke on tuvastatud, mis ülemust rõõmustab, sest pool mõistatusest saab lahendatud. Enne mõrvari leidmist peab noormees surnu õeraasu lohutama ning oma vihavaenlasega kohtuma.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

2019/1942/1619, Crows Beck, Cumbria/London. Kate kraabib kokku julguse riismed, et viimaks ometi vägivaldse mehe juurest põgeneda. Tema pelgupaigaks saab vanatädi metsamajake. Uhkes üksinduses õpib naine paremini tundma nii end kui perekonna müstilist ajalugu. Violeti esimesed eluaastad möödusid suguvõsa suursuguses häärberis, kus ta end võõrkehana tundis, sest erinevalt teistest neidudest tõmbas teda metsa, lindude ja putukate poole. Karmi käega isa ei taha sellest midagi kuulda ning surnud emast majas ei räägita. Kauge esiema Altha käis kohut süüdistatuna mõrvas ning nõidumises. Kõik kolm naist saavad tundma, mida tähendab olla Weyward.

Weywardi suguvõsa naistel kohe ei vea meestega. Olgu sajandiks XVII, XX või XXI, ikka tulenevad neid kimbutavad hädad meestest, nende võimunäljast ning vägivaldsusest. Kolme kangelanna vahel jaguneb laiali viimne kui üks vaev ahistamisest abordi esilekutsumiseni. Kõige rusuvamalt mõjus Violeti käekäik, ent Emilia Hart on oma debüütromaanis tasakaalu peategelaste vahel täpipealt paika saanud, nii et ükski neist ei hakka teiste üle domineerima. Lisaks ei sula Altha, Violet ja Kate kokku, kuigi on selgelt tehtud ühest puust. Igaüks tunneb tõmmet metsa poole, kuid ülekohtule vastu astumiseks tuleb leida endas julgus loodusest väge ammutada. Lugu on kohati süngevõitu, kohati mõnusalt müstiline ning kohati naiste jõust pakatav.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Anthony Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus" jutustab kahest noorest, kelle teed ristuvad teises maailmasõjas. Lugesin seda ka 2016. aastal (eelmine postitus) ja see oli toona üks mu lemmikutest. Võtsin raamatu nüüd väljakutse raames uuesti ette, kuna augustikuu traditsiooniline teema oli nagu ikka soovitused blogist. Valik oli keeruline, aga tagantjärgi olen väga rahul, et kaalukauss just selle teose kasuks langes, sest see oli ja on suurepärane ning kuu aega tagasi ma suurt rohkem tegelikult ei mäletanud.

Mu eelmine postitus võtab raamatu sisu nii kaunilt kokku, et ma seda uuesti lahkama ei hakkakski. Vaidleks ainult sellele vastu, et kulminatsiooni loost siiski leiab - Saint-Malo pommitamise. Kuna käisin hiljuti virtuaalsel ajarännakul Harju tänaval enne-pärast märtsipommitamist, siis seal nähtu aitas end paremini selle sündmuse sisse asetada, näha lennukitehordi ja laastatud tänavaid.

Veendusin igatahes, et vanu lemmikuid tasub üle lugeda, eriti kui detailid on mälust kadunud. Taasavastamise rõõm ja emotsioonid olid võimsad. Sõjakeerises tuleb ette nii südantlõhestavat kurbust kui ka südantsoojendavat headust. Doerr on võrratu loovestja ja kaasahaaravate tegelaste meister.

Soovitan väga, jälle!

Romain Gary "Tuulelohed" on vaikne romaan unistuste jõust ning noormehest, kes lapsena esimesest silmapilgust armub ja ei vaata kunagi tagasi, lastes tingimusteta armastusel end läbi teise maailmasõja kanda. Ma ei olnud raamatust varem kuulnud, aga #kikael2025 väljakutse prantsuse kirjanduse teema jaoks eeltööd tehes jäi see silma ja Eia soovitusel valisin lugemiseks.

1932 - 1945, Normandia, Prantsusmaa/Poola. Ludovic kasvab onu käe all. Ambroise on küla ekstsentrik, patsifistist postiljon, kes vabal ajal imelisi tuulelohesid meisterdab. Noor Ludo kohtab metsas kolades blondi plikatirtsu ning need paar hetke määravad tema tuleviku. Lila on poola aadliku tütar, kel lähistel uhke häärber, milles pere suvitamas käib. Poiss ei saa seda põgusat kohtumist peast ning ootab mitu aastat, et teda jälle näha. Kannatlikkus viib sihile, kuid abi on ka tüdruku isa võlumisest oma arvutusoskustega. Kudrutamine edeneb hoolimata teistest kavaleridest, ent noored on õndsas teadmatuses, mis Euroopas sündima hakkab. Sõjakatlas ei kuule Ludo Lila käekäigust kippugi, kuid unelmate suure sinise poole läkitamine aitab vastu pidada.

Minul igatahes on ükskõik, mismoodi ta välja hakkab nägema ja mida ta vahepeal teinud on. Peaasi, et ta tagasi tuleks, ongi kõik.

"Tuulelohed" on kummaline romaan, mis edenes aeglaselt tekitamata suurt vaimustust, aga peale raamatu lõpetamist leian end ikka ja jälle selle peale mõtlemast. Naiivne algus mattub peategelase aastate pikkusesse õhkamisse tüdruku järgi, keda ta viivuks kohtas ja sugugi ei tunne. Moodsates oludes paneb unelmasse kiindumine punased lipud hoogsalt lehvima, niisiis kulus aega seedimiseks, kui ühtäkki väideti vastupidist ning soovunelmast sai päästerõngas. See-eest kõrgel sinises taevas tantsivad tuulelohed, purjelaevad ja prantsuse suurkujud, võluvad esimesest leheküljest. Samuti tõusevad kirkalt esile tegelased: tuulelohede armastusväärne meister ehk Ludo onu, Lila rikkuse ja pankroti vahel pendeldav isa, kes kes on nii paljudele pankadele võlgu, et nood ei saa tal lasta põhja minna, Ludo rivaalid sakslase musternäidis ning melanhoolne klaverimängija.

Kui puhkeb sõda, muutub suure sinise poole ihkamine suuresti metafooriks, kuid päris tuulelohed pildilt ei kao. Lehtedel rulluvad lahti erinevad toimetuleku mehhanismid ja vaikne võitlus okupatsiooniga, suured teod armastuse - kodumaa või kallima - nimel. Jällegi urgitseb teos selle kallal, et murda tavapärast mõtteviisi. Kui ühe jaoks tundub reetmisena, et samal ajal kui prantslased nälgivad, pakub Michelini tärnidega hinnatud restoran okupantidele harknääret ja muid hõrgutisi, siis teine näeb prantsuse kokakunsti ülalhoius just ülimat vastuhakku. Meelde jääb ka krahvinnaks maskeerunud juuditar-kupeldaja. Kõigi suurima unelma võtab suurepäraselt kokku ennist välja toodud võrratu tsitaat.

Taevas ei ole ma siiani veel tuulelohesid näinud, aga raamatulehtedel kipuvad nad nüüd aina välja ilmuma. Kui oled veel suveromansside haardes, ei tasu selle raamatu järgi haarata, aga kui oled aeglasema hõrgutise otsingul, siis soovitan!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

2020/1917-48, Helsingi/Soome idapiir. Ühel Helsingis elaval Kirjanikul on vaja Vaimset Teejuhti, kuid too saadetakse hoopis esmalt tema vanavanaema Eeva manu. Naisel pole aimugi, et kass, kelle ta uppumisest päästab, on midagi enamat kui lihtlabane pudulojus. Eeva kohtub sel päeval oma eluarmastuse Mahtega ning võtab peagi ette pika teekonna Perale, mehe koju sügaval metsas. Pere ei toeta, et noorim poeg vallasandi naiseks võtab, nii et noorpaar peab viletsuses elama. Kass jõuab ka Kirjaniku juurde, kes on äsja kaotanud kauaoodatud lapse ning on segastes suhetes endise kallima, oma kirjastuse Peabossiga. Kahe aja vahel pendeldades, näeb loomaks kehastunud Teejuht häda ja viletsust, naiste valu ja tugevust ja armastust, aga mitte enda ülesannet. Kass on ka täitsa mõnus olla.

"Ühe kassi ülestähendusi" oli täielik üllataja. Raamat kõnetas hingepõhjani, kõrvutas suurepäraselt kahe ajastu naiste katsumusi, tutvustas Soome ajalugu ja pani pisaraid valama ning kõike seda Kadri Jaanitsa oivalises tõlkes.

Maagiline avaakord haaras jalamaid kaasa - kass, kes nagu on loo osa, aga ei ole ka, ning tagatipuks ei olegi üldse kass. Kaks tema silmadele avanevat lugu peegeldasid vastakuti nii nende keskmes olevate naiste kannatusi kui ka nende tohutut jõudu. Ei saa võrrelda, kellel oli raskem. Vaeslaps, suur armastus, tõrjuv ämm, eraldatud talu, kommunismimeelne ja Venemaale kippuv mees, üksindus, sõda, lapsed, jälle sõda. Edukas kirjanik, uhke maja nooblis piirkonnas, ei meest, ei last, vanus peale pressimas, kaotsi läinud sõnad, tagakiusamine. Igal ajastul on omad mured, omad viisid naiste kammitsemiseks, ent naised on tugevad.

Eeva kaudu heidab teos valgust murdelistele aastatele soome ajaloos, mis puudutasid ka eraldatud talusid loodusrüpes. Ei tulnud üllatusena, et noored Venemaale kippusid, kuna olen sellest kunagi varem lugenud (Sirpa Kähkonen "Graniitmees"). Uus oli kõik muu, nende vaatenurk, kes maha jäid, lõhed ja vaen ühiskonnas.

Veel üks üllatus tabas mõni aeg peale lõppu, mis ise nägi välja nii: kuivatasin pisarad, pakkisin koti ja suundusin vestlusõhtule värskeid muljeid jagama. Nimelt teab internet, et romaan on autofiktsioon, lehekülgedele valatud viha ning valu. See oli mu esimene kokkupuude Katja Kettuga, aga kindlasti mitte viimane!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

Julianuse kalendri 1905. aasta jaanuar, Abja-Paluoja/Mõisaküla. Urjadnik (ehk omaaegne politseiametnik) Ado Luuk näeb ühel hommikul halba märki, misjärel selgub, et talle on määratud noor abiline Max Rawell, keda vanem mees kuidagi ei usalda. Ka järgmine päev ei alga meeldivalt, sest esmalt on uustulnuk hankinud kutsika ja seejärel saabub daam murega, et mõisavalitseja väike lapsuke haihtus öösel. Urjadnik Luuk ei saagi auravat hommikuputru nautida, vaid peab läbi lume sündmuskohale kihutama. Veidi varem läks lähistelt Mõisakülast ka üks imik kaduma, aga kuna see oli kehvikute peres ei läinud ta kellelegi korda. Kangesti kipub meelde tulema legend Härjasoo hingevargast.

Hommikul esimese vastutulijana naisterahva nägemine oli halb märk. /.../ Kui hommikul esimesena vastu tuleval naisel oli veel tühi ämber ka käes, siis oli see tõeliselt kurjakuulutav ja parem karta kui kahetseda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

~1550-1600, Tallinn mõne kõrvalepõikega. Balthasar Russow' elu keerdkäigud viivad teda alatasa sündmuste keerise keskele. Juba poisipõlves, kui Tallinna linnarahvast tulevad lõbustama õhuakrobaadid, teeb krutskitest tulvil Pall Rüsso koolist poppi ning rahvamassis ülespoole vahtimise asemel nihverdab end Oleviste torni. Ka hilisemas elus viib leidlikkus teda edasi, aga  eesti juurte ja saksa kasvatuse vahel laveerides tuleb ette ka ootamatusi. Näiteks õnnestub Balthasaril Stettinis, Wittenbergis ja Breemenis kõrgema tarkuse kogumise keskel põigata kodumaale ning osaleda talupoegade mässus. Kogu ülejäänud elu hoiab ta hinge kinni, et see seos välja ei tuleks. Õpingutelt naastes tõuseb mees Pühavaimu koguduse õpetajaks, ent teda kistakse üha ja jälle võimude virvarri, nii et ta võtab pähe kirjutada Liivimaal toimuvast tõetruu kroonika.

Romaan on täis suuri ajahüppeid, kalpsates ühest olulisest episoodist teise, kusjuures võib mööduda mitu aastat, enne kui taas peategelase kannule asume. Loo teises pooles esineb ka tagasivaatamist sündmustele, mis omal ajal ei tundunud murrangulised, aga tagasivaadates omandavad kaalu. Asju, millega sammu pidada jagus külluslikult - milliste raehärrade või aadlikutega on Balthasar heas kirjas, millistega halvas; kes parasjagu Tallinnas võimule tahab saada (moskvalased, poolakad rootslased, taanlased), Pühavaimu õpetajahärra isiklikest muredest rääkimata. Kohati jälgib teos Balthasari kõrval ka teisi tegelasi. Ma ei ole kuigi osav poliitika jälgimises ja kui lisada veel religiooniteemad ning arhailine kõnepruuk, siis muutub lugemine maru aeglaseks. Ometi oli kuu aega kogu loost läbi tuhisemiseks kindlasti kõikide nüansside tabamiseks liiga kiire tempo. Igale tummisele peatükile tuleks anda vähemalt päev või siis kaks.

Loetud väljaanne koondas kõik neli köidet ning algas 10-leheküljelise detailse sisukorraga. Esmatutvus krutskeid täis Pall Rüssoga on muhe, nii tundidest viilimine kui ka kaasaegsed Jaan Roosed. Ma ei ole siiamaani saanud silme eest pilti, kuidas Oleviste tornist üle linnamüüri köis jookseb. I osast leiab koolipoisi tempude kõrvalt maal elavate sugulaste külastamise, keeleoskusega valitseja ülekohtu leevendamise, salajase põllu soosaarele rajamise ning asjatamise doktorihärraga, kel palju salasidemeid. Lõpu poole hakkab noore mehe veri vemmeldama ning viimane peatükk kõigub reaalsuse ja maagilise realismi vahel, sest naine näib nõituud ja tuppa imbub kurat. II osas liigub tegevus koos peategelasega kaugetesse paikadesse tuhteerima. Tagasi Maarjamaale jõudes õnnestub tal sattuda otse maarahva mässu keskele. III osa keskendub Balthasari tööle Pühavaimu koguduse õpetajana ning kroonika kirjutamisele, mis tekitab kõmu ja salapära, kellele ta ometi infot kogub. Selles osas on ka mitu Tallinna piiramist ja katkulainet. Kusjuures ootasin, et pealkirjas olev katk sündmustikku rohkem direkteerib, aga katkulained on pigem ajastu igapäeva osa, mis aeg-ajalt kummitama tuleb. Rohkem määrab takti ikka poliitika. IV osa kõneleb eelkõige kroonika järelkajast, aadli rahulolematusest ja Balthasari armudraamadest.

Ma ei tea, kas asi on sellest, et võtsin alguses rahulikumalt ja hiljem kiirustasin, aga mulle sümpatiseeris rohkem just teose esimene pool. Üks meeldejäävamaid seiku kogu loos leidis aset kohe I osas, kui Balthasar öösel üle jää Soome, Helsingisse ja Turku kihutab. Algus jättis peategelasest ninaka kavalpoisi mulje, aga soojenesin tema suhtes üsna kähku üles, nähes kogu indu ja püüdlikkust. III osa esiteks venis ja venis, lisaks hakkas mu arvamus Balthasarist allamäge käima, sest teemaks tuleb abielurikkumine, kui  mõlemad abikaasad üksteisest tüdivad ning hakkavad keskeakriisis teisi ihaldama. Sama teema jätkub IV osas, kus peategelane armukesi-abikaasasid kui sokke vahetab. Ma ei oodanud üldse, et raamat, küll põgusalt, aga siiski üheks saamist kirjeldab. Lisaks on tegu romaaniga, kus naised, eriti aadlisoost, nina panevad krimpsutama. See tegelane, kelle ainus eesmärk näis olevat kõiki magatada Balthasarist erinevate tähtsate ninadeni välja, oli eriti absurdne.

Kokkuvõtteks, kuigi "Kolme katku vahel" käes ei lennanud, oli sündmustik huvitav ja kohati jahmatav. Samuti ehmatab ikka küll, kui kahe esimese peatükiga koguneb 40 joonealust märkust. Vanamoeline kõneviis vajas harjumist, aga miski ei tekita rohkem tunnet, et loed tõesti teisest ajastust, kui sõnavara, kuhu kuuluvad näiteks undlik, rojatama, kahmune, tuhteerima, nirss, türnus, ja hürmima. Head googeldamist!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

20. & 21. sajand, LA & NY. Evelyn Hugo on endine Hollywoodi staar, kes nüüdseks on juba 79-aastane ning pole enam ammu avalikkuse ette astunud. Ta paneb oksjonile mõned oma kuulsad kleidid ning on valmis andma intervjuud. Näitlejanna soovib koostööd teha konkreetselt ühe ajakirjanikuga, kes on tundmatu, kuigi töötab mainekas ajakirjas Vivant. Mitte keegi pole nii üllatunud kui Monique ise, et endine Hollywoodi staar just temaga rääkida tahab. Ta loodab, et saab lisaks kleitidele küsida midagi ka naise seitsme abikaasa kohta. Kui Monique Evelyniga kohtuma läheb, selgub, et naine ei ole tegelikult intervjuust huvitatud, vaid soovib, et ajakirjanik temast biograafia kirjutaks. Tal on selle suhtes kindlad nõudmised, mis võivad ohustada Monique'i tööd, kuid teha temast rikka naise ja tuntud kirjaniku. Muidugi võtab too pakkumise vastu. Evelyni räägib talle, kuidas ambitsioon ta Los Angelesse tõi ning kena välimus kuulsaks aitas saada. Staar paljastab ka saladuse, kes oli tema elu armastus.

Ühest küljest ajendas Evelyn Hugo lugu uuesti kätte võtma minu viimane väljakutse teema, teisalt ei mäletanud ma pealkirjas mainitu kõrval sisust suurt midagi ja tahtsin teada, kuidas romaan ajahambale vastu on pidanud. Meeles püsis, kes oli Evelyni eluarmastus, aga ülejäänud süžeest polnud halli aimugi. Ajan selle puhtalt audiovormi kaela. Lõpetasingi nende kuulamise ära, kui panin tähele, et lood vupsavad ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

"Evelyn Hugo seitse abikaasat" võlus endiselt oma elujõulisuse, skandaalide ja ühiskonna normide raputamisega. Kui eelmistest muljetest kumab nimitegelase sihikindluse imetlust, siis teisel lugemisel tõusis ta rohkem esile antikangelannana, kes lükkab-tõmbab, et ainult oma tahtmist saada. Silma jäid külmad sõnavõtud, näiteks et lahutus pole midagi muud kui ainult sõnad paberil. Hoolimata kohutavas koguses isekusest elasin ikka kaasa, sest naine olla on nii keeruline. Pideva enesetõestuse teel jõuab Evelyn lõpuks küsimuseni, mis on tegelikult elus oluline. Ta ei kohku millegi ees, on meister meediaga manipuleerimises, aga sellegipoolest ei ole kuidagi võimalik saavutada seda, mida ta kõigest hingest ihkab.

Kuna ka eelmine raamat, mida lugesin ehk Jennette McCurdy elulugu "Mul on hea meel, et ema ära suri" kõneles näitlemisest, siis hakkasid kaks teksti omavahel resoneeruma. Välja mõeldud superstaari ja endise lapsnäitleja lood olid muidugi tohutult erinevad, aga sama rusuvad. Mõlemad teosed kirjeldavad, kuidas tippu jõudmiseks peab kõigeks valmis olema, sealhulgas iseenda kaotamiseks. Kuulsus ei ole meelakkumine.

Vahepeal lugesin läbi ka Jenkins Reidi järgmise raamatu "Daisy Jones & The Six", mis jättis täiesti külmaks, nii et oli meeldiv tõdeda, et asi ei olnud tõlkes. Ju siis rokkstaarid ei lähe mulle nii korda kui filmitähed. Olen üpris veendunud, et katsetan veel sama autori raamatutega. Nii põnev, kumba spektri otsa järgmine paigutub!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

1986/1995/2004/2018, Farm Pretoria lähistel. Swartid on valge privilegeeritud perekond, kel on justkui kõik olemas - tore majapidamine kõrge tara taga, hea sissetulek, kolm pärijat. Kõik hakkab allamäge minema, kui pereema Rachel peale pikka võitlust vähile alla jääb. Enne surma palub ta abikaasal tõotada, et too annab naist põetanud mustanahalisele teenijannale tänutäheks majakökatsi, milles too elab. Manie ei taha seda hiljem kuidagi mäletada. Aastad aina mööduvad, lapsed lähevad oma teed. Vaid pesamuna Amor hoiab lubadust kiivalt meeles.

"Lubadus" on rusuv romaan, mille edasiviiv jõud on surm ning kuhu ei mahu ühtki rõõmsat seika. Sündmustik liigub ühe matuse juurest teise juurde, sest see tundub olevat ainus, mis perekonna kokku toob. Teos kasutab toimuva edasi andmiseks eksperimenteerivat mõttejada, kus lugeja sööstab tuulena tegelaste vahel, vahetades seejuures mina-sina-tema vorme. Vahepeal võib mõte rändama minna ja teha täiesti suvalise kõrvalpõike, jälgides kedagi, kes loo seisukohast üldse oluline pole, kuni kommenteerib, et ups selle osa oleks võinud vahele jätta. Sellist hoogu läinud ning rajalt eksima kalduvat jutustajat ma varem kohanud polnudki ja mulle täitsa meeldis, eriti Bob, kes nägi meie maailmast enamat.

Peatükke kui selliseid pole, selle asemel jagavad umbes 10-aastased ajahüpped raamatu neljaks. Lisaks puudub teoses ka jutumärkidega eraldatud kõne. Will Selfi "Vihmavari" on mu taolisteks katsetusteks hästi ette valmistanud. Andke mulle ainult lõigud ja ma olen eluga rahul. Kusjuures vastu vestlusõhtut oli veel üle poole raamatust lugemata, aga see kulges üllatavalt kiirelt.

Tuulena ringi ekslemine viis toimuvast kaugele. Jälgisin, kuidas elud põrmu varisevad, aga mind see ei raputanud, sest ühegi tegelase käekäik ei läinud korda. Ootasin kirjeldusest, et esiplaanil on purunenud unistused, aga Salome jäi varjudesse nagu tubli vaikne teenija, nii et isegi talle oli keeruline kaasa elada. Teisest küljest lasi eriskummaline stiil kogupildil särada. Erinevad surmad, usud ning matused joonistavad mustreid. Samal ajal lipsavad taustalt vargsi läbi Lõuna-Aafrika jaoks murrangulised hetked - ajalooline ragbimatš, apartheidi lagunemine. Tegelasi need teemad justkui ei huvita, nad on hädas oma tillukeste eludega.

"Lubadus" ei tekitanud positiivseid tundeid ja ma ei armastanud ühtki tegelast. Samas kõneles teos huvitavalt Lõuna-Aafrikast ja lugemine sujus kiirelt hoolimata tavatust stiilist. Mõtteainet pakub romaan kindlasti, naudingut mitte nii väga.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!