Uketsu “Veidrad pildid” on põnevik, krimka ja õudusjutt, milles nelja inimese joonistused peidavad üht sünget saladust. Ebatavalise vormiga ilukirjandust otsides jäi see meelde ning raamatukokku jõudes ootas raamat sobivalt hiljutiste tagastuste riiulil. Postitus on nii kaua aega võtnud, sest seda raamatut on keeruline kirjeldada.

1992-2015, Jaapan. Iga joonistus räägib oma lugu, aga kui süveneda detailidesse, võib algne pilt pea peale pöörduda. Oma ema mõrvanud tüdruku joonistus. Kummalise blogi napisõnaliste postituste piltidesse peidetud tulevikuennustus. Telkima läinud kunstiõpetaja mõistatuslik visand ja lahendamata mõrv. Lasteaialapse emadepäevajoonistus.

"Veidrad pildid" oli ootamatu, eristuv, kiirelt kulgev ja põnev. Raamat algab loenguga, kus õpetatakse analüüsima väikese tüdruku joonistust, leidma peidetud märke. Põneva vahemärkusena väideti, et lapsed ei suuda rombi joonistada, mis tuletas meelde, kuidas Ellis Islandil oli kujundite joonistamine vaimse testi osa värsketele Ameerikasse saabunutele. Igatahes, põgusa ettevalmistuse järel tuleb esimene lugu esimeste joonistustega, millega enda oskused proovile panna, enne kui tegelased mõistatuse läbi hammustavad. Järgneb teine ja kolmas lugu ning siis suur finaal, mis paljastab sünge saladuse, mis kõik tervikuks seob. Ma ei vaata enam kunagi joonistusi sama pilguga.

Lugu mõjus lihtsalt ja robustselt ning lausa lendas käes. Algus läks kähku, sest kõik tundus nii sirgjooneline. Lõpp läks kähku, sest paljastusid peened seosed ja ootamatud pöörded. Vihjed olid kogu aeg nina all, aga ma ei pannud ühtki tähele, sest ahmisin lugu endasse. Kõhedus ja judinad saadavad esimestest lehetedest, ent kõik kahvatub, kui ootamatult eriti võika mõrva kirjelduseni jõuame. See ettekujutus tõmbas näo ikka täitsa krimpsu. Olge hoiatatud! Ja pärast ei tule tükk aega tahtmist telkima minna.

Loodan, et Uketsu teoseid tõlgitakse veel. Vastasel juhul tuleb pilk ingliskeelse kirjanduse riiulitele suunata.

Freida McFadden "Koduabiline" pajatab järjekordsest tööotsast, mis on liiga hea, et tõsi olla. Muidugi on see populaarne põnevik ammu lugema kutsunud, filmgi linastus mitu kuud tagasi, aga ootamine tasus ära, sest sain lugeda sõbranna kommentaaridega eksemplari, mis andis raamatuelamusele tublisti juurde.

Tänapäev, Long Island, New York. Milliel on hädasti tööd vaja, et ta ei peaks enam autos elama ja tagaistmel võileibu sööma. Tal ei ole suuri ootusi Winchesteride uhkes majas koduabilise koha saamise osas, kuna taustauuring peletab ka palju vähenõudlikumad tööandjad eemale. Ometi pakub Nina talle tööd koos elukohaga, nii et neiu lahendab kaks muret ühe hoobiga. Kahetised tunded painavad esimestest päevadest, seletamatu õud ning kiirelt tööandja vastu kogunev vimm. Millie on tehtud kangest puust ja nelja tuule poole kihutamise asemel kannatab hambad ristis.

Esimese poole raamatust veetsin silmi pööritades, kuna tegelased olid väljakannatamatud. Millie viskab ühel hetkel vaimukaid kommentaare ja järgmisel ilastab aedniku või majaperemehe järele, sest mõlemad on üliseksikad. Perenaine pöörab ära ja tema ärahellitatud jõmpsikas aitab samuti värske koduabilise näguripäevadele kaasa, nii et neid on mõnus vihata, eriti kui saab tunded vahetult raamatuservale kirja panna, kus samalaadsed juba ees. Teises pooles täitus kaanele kirjutatud lubadus ehk ühtäkki muutus raamatu käest panemine raskeks. Kui ei ole ammu ühtki põnevikku lugenud ja loopöörete aimamise kaadervärk on roostes, siis üllatusi jagub. Julgelt jube lõpplahendus pani juubeldama, aga tagantjärgi ei saa üle ega ümber, kui nõmedad ning napilt visandatud tegelased olid.

Meelelahutust sai siiski täie raha eest ning viimaseid lehti keerates tekkis kange kihk kohemaid pilk peale heita, milliseid emotsioone tekitavad Amanda Seyfried ja Sydney Sweeney. Ekraani tarvis raamatus materjali jagub. Mõni õhtu jäi vahele, aga siis sai see uudishimu rahuldatud. Film sai sissejuhatusega paremini hakkama, aga sealt, kust romaan põnevaks läks, lörtsiti kõik ära ja lõpp oli lihtsalt nõme.

Kohe järje järele ei haara, kuigi see ootab kenasti riiulis oma korda, aga millalgi võib-olla. Midagi tahan kindlasti McFaddenilt veel lugeda, kuna kõik ju loevad ja kõrvalejäämise tunne pitsitab.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

1950/1983/2012, Reykjavik/Akureyri, Island. Helgi armastab väga klassikalisi krimiromaane ja politseiuurijaks pürgimine viis ta Suurbritanniasse kriminoloogiat õppima. Magistrikraadist lahutab teda vaid lõputöö. Nooruk naaseb kodumaale, et lahata üksikasjalikult, kuidas ligi 30 aastat tagasi lahendati juhtum vanas tuberkuloosisanatooriumis Islandi põhjaosas. Esmalt suri ülemõde, seejärel sooritas peaarst pealtnäha enesetapu. Helgi küsitleb ammuse juhtumiga seotuid, valmistub täiskohaga tööle hakkama ja varjab eraelus luuravat tumedat saladust.

On vana sanatoorium ja eraldatus. On verine mõrv. On piiratud hulk kahtlusaluseid. On puntras eraeluga peategelane. Teoses justkui oleks kõik olemas, aga see ei suutnud kuidagi kaasa tõmmata. Ragnar Jónasson ei pannud mind selles raamatus tegelastele kaasa elama. Kõik jäid kuidagi kaugeks ja võõraks. Lugu venis, sest päris sündmuste asemel on palju vestluste kaudu meenutamist. Sanatoorium ei kerki silme ette, kõhedust ei tule. Nii algse juhtumi luukeresid kui ka koduseid paljastusi hoitakse kiivalt tagasi, kuni need ei paku enam huvi. Isegi süüdlane tundus lõpuks ebaoluline. Lugemas hoidis teine vaatenurk Hulda loole. Seetõttu ja kuna lõpp jäi kuristiku kohale rippuma, olen valmis Helgi tegemistest edasi lugema.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, Vestmani saared. Elasid kord sama ühikakoridori peal seitse noort - Trausti, Ari, Leifur, Sigga, Ragga, Gugga ja Guðbjört. Aastaid hiljem on üks kadunud, üks surnud ja ülejäänud viis teel tema matustele. Trausti loodab kurbadest asjaoludest hoolimata toredat jällenägemist, ent neid hakkab kollitama sünge saladus ühisest minevikust ning viiendaks päevaks on seltskonnas rohkem surnuid kui elavaid. Kui leitakse lõkkes leegitsev laip ning selle kõrvalt veel teinegi, on vaja kohtuarst Iðunni, kes küll parema meelega Vestmani saartest eemale hoiaks, kuna seal elab tema isa, kellega ta ei taha mingit tegemist teha.

"Kes tulega mängib..." pakub kurba sasipundart, kus tegelased teevad ainult halbu ja veel halvemaid valikuid, mässides end aina rohkem sisse. Sarnaselt eelmise osaga alustame laipade kirjeldusega ja järgneb loo lahti rullumine kahte liini pidi - sõprade saabumine Vestmanile ning politsei neist maha jäänud segadust lahti harutamas. Uurijate asemel juurdluse kohtuarsti silme läbi vaatamine on kirjanikku innustanud laipadele rohkelt veidrusi külge pookima, nii eksitavaid kui ka lahenduseni viivaid. Iðunn ei saa niigi keskenduda, kuna pere on haisu ninna saanud, et ta kodusaarel viibib.

Lisaks saarel aset leidnud tragöödiale selgineb kildhaaval üks eriti raju pidu tudengiajast, millest osalejad mäletavad vaid üksikuid hetki. Kurjakuulutav lõpp on kogu aeg õhus ning aimdus peagi juhtuva osas muudab lugemise eriti kõhedaks. Pinge ei lange, sest jokkereid varrukasse jagub. Pealegi teeb tegeliku sündmustiku teadmine huvitavaks politsei teooriate jälgimise, iseäranis selle, mis uurijatel kahe silma vahele jääb.

Kui esimene osa pakkus rohkelt õõva, siis teise osa valdavaks emotsiooniks jäi suur nukrus. Kuna esimesest osast Týriga seoses jäänud põletavate küsimuste kõrval läheb nüüd korda ka Iðunni käekäik, siis pole enam kahtlust, kas loen sarja edasi. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Cara Hunter "Mõrv perekonnas" annab telestsenaariumi, dokumentide ja meilivestluste kaudu edasi jahtunud jäljega mõrvast tõsielu krimisarja väntamist, kusjuures peagi selgub, et osalised pole sugugi juhuslikult saatesse valitud. 

2003/2023, London. Luke Ryder tapeti koduhoovis. Politseil ei õnnestunud kunagi süüdlast leida. 20 aastat hiljem linastub vana asjaloo uurimisele pühendatud dokumentaalseriaal, milles saatusliku õhtu sündmusi püüavad kokku panna hoolikalt valitud tippspetsialistid - juhtumit kajastanud ajakirjanik, juhtiv prokurör, kohtumeditsiiniline psühholoog, kriminalist ning pensionil inspektorid Londonist ja New Yorkist. Sarja taga seisab mõrvatu kasupoeg, tunnustatud filmitegija Guy Howard, kes oli toona vaid 10-aastane. Televaatajaid rabatakse üha jahmatavamate avastustega.

1994/2008/2020, Ísafjörður/Reykjavík. Maha lastakse kohalik poliitik ning Hildur peab taas mõrva uurima. Samal ajal köidavad ta mõtteid kaks lapsepõlves kadunud tüdrukut - tema nooremad õed. Eelmise juhtumi käigus ilmusid päevavalgele uued asitõendeid selle vana mõistatuse kohta ja võimalus tõde välja selgitada näib lähemal kui kunagi varem. Taas on Jakobist palju abi, kuigi meest muserdab, kui harva ta oma poega näeb.

Tagasi Islandil, raamatulehtedel märts ning suusarajad, kalendris september ning akna taga eestimaine suvelõpp. Ebakõlad tabasid ühesõnaga esimesest leheküljest ning eelmise osaga sarnast lumma ei tekkinud. Tundsin puudust väikestest saareriiki tutvustavatest detailidest, millega "Hildur" oli üle külvatud. Ainsa omapärana jäi meelde pealinna supelrand köetava merevee ning kaugelt toodud heleda rannaliivaga. Hõiskasin liiga vara ka politsei igapäevatöö asjus, sest selleks ei jagu enam leheruumi. Hilduri hambusse heideti uus mõrv, Rósa ja Björki üles soojenenud jäljed vajasid ajamist, minevikuliin näitas eraldatust, milles tüdrukud emaga elasid ning Jakob sai kampsunite kudumise kõrvale uusi varjundeid. Kusjuures kõige vähem köitis neist värske mõrvajuurdlus, kuigi kahtlusaluseid jagus. Teemade ja tegelaste vahel hüppamine mõjus kaootiliselt, ent lõpus selgus, et läbiv teema oli täitsa olemas, kuigi ma ei saa öelda, mis see oli, kuna see reedaks liiga palju lahenduse kohta. Kõige põletavamad küsimused saavad vastatud, ent Hilduri perekonna saladused ei saa punkti. Eks näis, mitmeks raamatuks neid veel jagub.

Satu suutis ägedalt ühe mõistatuse lahendusse kaasata erilise mustriga islandi kampsuni ning veelgi ägedamalt ühes naabrinaisega kokku panna terve kudumismustrite raamatu, mis Hilduri sarja tegelastest on inspireeritud. Käisin Eesti Raamatu lahkel kutsel Helsinki raamatumessil ning külastus sattus toredasti päevale, mil autorid just seda teost tutvustasid. Kujutage seda äratundmisrõõmu, kui üks kampsun teiste seast silma jäi.

1988/2012-2019/2021, Island/Põhja-Soome. Kalakasvatusse jäetakse laip, mis läheb kategooriasse, et keegi on näinud palju vaeva sõnumi jätmiseks. Hildur viib otsad kokku vägivalla jadaga üle terve saare. Jakob seda haiget mängu islandi jõuluvanadega ei koge, sest sõidab Soome, kus teda ootab isiklik lahing, hooldusõiguse kohtuprotsess. Poja ema teeb omalt poolt kõik, et mehel võimalikult keeruline oleks, viimase lükkena teise riiki kolimine. Paraku satub Jakob hätta ja vajab Hilduri abi. Kuna Islandil on uurimine Ísafjörðurist Reykjavíki liikunud, õnnestub tal mõneks ajaks riigist välja lipsata.

Värskelt Reykjavíkist naasnuna, liiati selja taga kaks teist Islandi krimkat, oli detsembrikuisesse Islandisse lihtsam sukelduda. "Jakob" kaua seal ei peatugi, vaid tirib lugeja Põhja-Soome. Satu Rämö teeb seejuures huvitava nükke - soomlannast Islandil elav kirjanik kirjeldab islandlanna silme läbi Soomega tutvumist. Keskkonnavahetus mõjus raamatule positiivselt. Samuti julge otsus tore praktikant äkitselt musta valgusesse asetada. Kui "Rosa ja Björk" ei tulnud laia haardega toime, siis "Jakob" klapitab erinevad teemad paremini kokku, žongleerides krimijuurdlustega kahes riigis, looduskaitseküsimuste, hobuste vere kogumise, islandi jõuluvanade, Jakobi eraelu ning Hilduri eraeluga. Jõuluvanad tundusid küll veidi sellise pusletükina, mis vägisi paika on surutud, ja neist sotti saamiseks tuleb lisalugemist otsida. Lisaks kordub muster, et tegelaste eraelu varjutab kuritegude uurimise... kuni need omavahel segunevad. Lõpp oli ootamatu ja huvitav. Neljas osa tõotab tulla eriti põnev.

Lisaks Helsingile käisin Satu esinemist kuulamas ka Reykjavíkis tänavusel Iceland Noiril. Põnevat juttu jätkus, no näiteks õige lõbus lugu, kuidas üks Reykjavíki raamatuklubi tellis Hilduri toitumisharjumustest inspireerunult Ísafjörðurist pitsat, mis neile takso ja lennuki abil soojana (!) kohale toimetati. Veel jäi silma/kõrva, kuidas ingliskeelses raamatumaailmas on tegelaste nimed pealkirjadest kadunud ning olulisel kohal on hoopis atmosfääri loovad märksõnad: jää, fjordid, virmalised.

Kindlasti alusta sarja esimesest raamatust ja loe õiges järjekorras! Suurema elamuse saamiseks soovitan kätte võtmisega oodata, kuni oled Islandil!!

Aitäh, Rahva Raamat ja Eesti Raamat!

1830, Tallinn. Ühel süngel sügisõhtul kõlab Kadrintali puiestikus kaks lasku ja jalgteele vaarub naine, kes kohe kokku kukub. Politseimeister määrab oma noore abi asja uurima. Normann tuleb laiba juurest tagasi õige valge näoga, kuna tundmatus neius oma kunagise silmarõõmu ära tunneb. Mokaotsast puistab ta vaid, et kadunuke on tuvastatud, mis ülemust rõõmustab, sest pool mõistatusest saab lahendatud. Enne mõrvari leidmist peab noormees surnu õeraasu lohutama ning oma vihavaenlasega kohtuma.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Ketlin Priilinn "Enne kui on hilja" on romaan alustava krimiuurija Rebecca Lindebergi esimesest tõsisest juhtumist - noore ema halastamatust mõrvast. Raamat jäi silma, kui otsisin väljakutse täitmiseks eesti krimi. See on kümme aastat tagasi ilmunud lugu uues värskes kuues, kusjuures sarja vana kujundus mõjus pigem eemale peletavalt kui lugema kutsuvalt, sisendades, et juttu tuleb millestki eriti võikast ning verisest. 

2015, Tallinn. Margareth hindab väga üürikesi lastevabu hetki, kuid teel sõbrannaga kohvitama ta kaob. Ei möödu päevagi, kui leitakse naise tükeldatud laip. Teiste seas asub juhtumi kallale hiljuti kriminaaluurijana tööle asunud Rebecca. Mõrva kallal töötamine paneb tõsiselt proovile nii tema oskused kui ka närvikava.

Tagakaanel lubatakse kahe väikese lapse ema jõhkrat mõrva. Endiselt originaalkujundus mõtteis mõlkumas, valmistusin halvimaks, aga romaan ei rõhu jubedate detailidega šokeerimisele. Laiba leidmise stseen ei ole kaunis, kuid edasi kulgeb tegevus rahulikult ühe küsitlemise juurest teise juurde, mõne kõrvalepõikega, kus juhtlõngu otsides asjades tuhlatakse. Minevikust kooruvaid õudusi pehmendab lõpus lahendusmomendist üle hüppamine ja juhtunu tagasivaates seletamine.

Esikohal on alati inimesed. Raamat kubiseb tegelastest, kelle elulood selgeks saavad: Rebecca, Anders, Martin, Karl, Rebecca õde, Rebecca ema, Margareth, Tanel, nende lapsed, Evelin, Ragnar ja nende lapsed, Margarethi ema, Margarethi isa, Lisette, Toomas, Teet ja Liisa. Igaühel on omad hädad kaelas - armudraama, koduvägivald, keerulised suhted vanematega, lein, söömishäire, ajukahjustus, väärkohtlemine. Peategelase lootusetu armumine vanemasse kolleegi ja lapsepõlvetraumad, mis eales ei unune, panevad talle kiirelt kaasa elama. Eesti krimile omaselt viib teekond ikka ühest tuttavast tegevuspaigast teise. Pelgurand või Haapsalu, pole üldse pikki kirjeldusi vaja, et pilt silme ette tekiks.

Elly Griffiths "Külmutatud inimesed" tutvustab detektiive, kes ammu jahtunud jäljega juhtumite lahendamiseks sõna otseses mõttes minevikku reisivad. Põnev sisukirjeldus äratas mõistagi huvi. Varem ma midagi sellelt kirjanikult lugenud ei ole, aga silma on jäänud kiitusi tema teisele krimisarjale.

2023/1850, London. Alison Dawson töötab külmutatud juhtumitega. Naise poeg on rahul, kujutades ema turvaliselt laua taga vanu toimikuid lappamas, sest tal pole aimugi, et see detektiiviamet sisaldab retki minevikku. Salastatud üksusest teavadki vähesed, sealhulgas justiitsminister, kes kardab mainekahju ning palub abi oma 19. sajandil elanud vanavanaisa nime mõrvakahtlusest puhtaks pesemisel. Nii kaugel ajas ei ole veel keegi käinud. Lisaks, kui varasemalt on infot kogumas käinud kaheliikmelised tiimid, siis sel korral rändab minevikku Ali üksinda. Hoolimata eeltööst, soengu muutmisest ja spetsiaalselt talle õmmeldud ajastutruust kostüümis ei suuda miski naist ette valmistada selleks, mis juhtuma hakkab.

"Külmutatud inimesed" seob ambitsioonikalt krimiloo, ajarännu Victoria ajastusse ja peategelasest detektiivi isikliku elu. Potentsiaali paistis üüratult, aga minu jaoks jäi kogu lugu igavaks. Algus oli tiba aeglane ja keskendus ärritavalt palju peategelase kolimisele, kassile ning poja tööle, selmet juhtumi detailidesse sukelduda või näidata lähemalt, milliseid ettevalmistusi vajab 150+ aastat ajas tagasi minek. Kauaoodatud saabumine aastasse 1850 pakkus veidi särtsu, sest nagu tagakaanelt saab lugeda, jääb Ali minevikku lõksu. Lootsin, et teine pool suudab venima kippunud alguse kuhjaga tasa teha, aga võta näpust - juhtumi uurimine oli mannetu, romantiline liin ebavajalik ja lõpplahendus liiga segane, et rahuldust pakkuda. Kui just keegi mind ei veena, et järgmised osad on tunduvalt paremad, jääb minu tutvus Ali Dawsoniga üürikeseks.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Ragnar Jónasson "Pimedus" pajatab pensioni veerel naispolitseiniku viimasest juhtumist - Islandil otsa leidnud immigrandist. Romaan oli õige kaua riiuli pimedas nurgas seda õiget aega oodanud ning nüüd Islandi reisiks pakkides otsisin muidugi kõik islandi krimkad välja.

Tänapäev, Reykjavik. 64-aastane politseiuurija Hulda jääb peagi pensionile, aga lähedastest ilma jäänud naine ei oota sugugi ärateenitud puhkust sisutühjade päevadega. Kardetud hetk, kui palutakse laud vabastada, saabub oodatust varemgi, sest asendaja hingab juba kuklasse. Hulda võitleb endale välja veel viimase nädala ja viimase uurimistöö, haarates kümne küünega ülemuse lausekõlksust, et valigu siis ajaveetmiseks mõni vanadest juhtumitest. Naisele jääb kripeldama napp juurdlus eelmisest aastast, enesetapuna kirja läinud venelannast immigrandi surm. Tal on mõned päevad, et tulla toime tööga, mida värskete jälgedega ei suudetud.

Kui eelmine Islandi raamat viis mind novembrisse, siis pealkirjale vastuoluliselt toimub "Pimeduse" tegevus hiliskevadel, ent sellegipoolest oleks paremat aega romaani lugemiseks raske leida. Nimelt valmis sel aastal teose põhjal teleseriaal, mille esimest osa Iceland Noiri raames lausa kinoekraanil nägin ja kuulsin nii mõndagi kaadritagust lugu. Olin selleks hetkeks lugenud umbes sadakond lehekülge ning üllatusin, kui palju detaile kardinaalselt erinesid. Näiteks olid täie tervise juures raamatus ammu manalateed läinud tegelased, viimane juhtum algas täiesti erinevalt ning asjaolud, mida Hulda ja lugejad saavad teada üsna loo lõpus ilmnevad juba esimeses episoodis. Visuaalne pool lõi pahviks võimsate kaadritega Reykjavikist või liustikust kogu oma lumises hiilguses. Muide, sari on tehtud inglise keeles rahvusvaheliste osatäitjatega, mis lisab omamoodi võlu. Loodan väga, et saan peagi järgmisi osi näha ning eriti tore oleks, kui see mõnda eesti telekanalisse jõuaks.

Ma ei saa öelda, et vaimustusin kurbade sündmuste laviinist, aga teisest küljest kasutas raamat neid haarava süžee ehitamiseks ning kui meisterlikeks krimkadeks lugeda need, mille lõpp jääb meelde, siis usun, et "Pimedus" klassifitseerub ja see lahendus nii pea ei unune.

Satu Ramö “Hildur” jutustab lastekaitsele spetsialiseerunud islandi politseinikust, kelle argitööd segab sarimõrvar. Valisin selle krimka oma Islandi reisi esimeseks lugemiseks.

November 2019, Ísafjörður. 25 aastat tagasi kadusid koduteel jäljeltult kaks tüdrukut. Nende vanemast õest Hildurist sai politseinik, kelle südameasjaks on laste aitamine. Tema igapäeva vürtsitavad kadunud või ülekäte läinud teismelised, peretülid ning lahingud hooldusõiguste üle. Mõistagi lööb naine kaasa ka muude juhtumite juures ning määratakse uue kolleegi, Soomest tulnud praktikandi ülemuseks. Jakob ei jõua igapäevarutiini vajudagi, kui ilmneb midagi ootamatut - laviini alla mattunud majast ellujäänuid otsides leitakse laip, mille surm kuidagi loodusjõududega seotud pole.

“Hildur” sobib hästi esmatutvuseks Islandiga - põnev krimka sarimõrvariga, mis ei keskendu roimade jõhkrusele, vaid ühe saarenurga eluoludele ja kohalikele kommetele. Mina lugesin seda raamatut enda jaoks ideaalsel ajal. November ja Island - pihtas-põhjas. Paar tunnikest tuulises Reykjavikis jalutamist ja juba mõjuvad kõik ilma kirjedused hoopis teisiti. Lisaks tegelane, kes nii hoogsalt kampsunit koob, et paneb näpud sügelema ja tekitab kange isu lõngapoest üks roostekarva isend üles otsida, kuigi vaevalt mõned tunnid tagasi lõpetasid enda kudumiga. Ma ei ole mitte kunagi ühegi raamatuga niimoodi detaile endasse ahminud ja sedavõrd loo sisse läinud, et on tõesti tunne, nagu piiluks tegelastel üle õla. Isegi esimene õhtusöök oli “Hildurist” mõjutatud - kuna kirjeldus ajas isu peale, sõin oma elu kalleima, umbkaudu 20-eurose supi ja ei pidanud pettuma. Lisaks otsisime poest üles raamatus mainitud rohelises paberis jõulukoogi.

Hildur on selline Pipi-tüüpi iseseisev ja sõnakas naine, kes hobuse tõstmise asemel surfamas käib. Tuletan meelde, et endiselt on juttu Islandist ja novembrikuust. Lisaks on tal kuues meel, mis põhjustab halba enesetunnet enne iga halba sündmust. Kiirelt saab sümpaatseks ka Soomest saabunud nägus Jakob, kes märkab islandlaste muumiarmastust, ei lase nõmedal eksil end maha murda, vaid laseb teraapiaks varrastel käia. Põnevaid tegelasi on veel ja üldse haarab tegevus Läänefjordides endasse. Islandil ei lange tegelikult inimesi loogu nagu krimkades, seega rõõmustasin, et ometi leidsin ühe, kus politsei teeb argiselt masendavat ja üüratult tänuväärset tööd. Müsteerium keerleb siiski ümber sarimõrtsuka ja mõistagi ainult laipadest ei piisa, vaid neile on vaja juukseid suhu toppida. See teatraalsus tundus liiast, aga iseenesest oli lahendus huvitav ja õpetas midagi islandlaste kohta.

Kõrvalseisja pilk saadab kogu raamatut, tutvustades saart ja sealseid kombeid. Kui autor lõppsõnas seletab, kuidas ta üliõpilasena saabus, loksus kõik mu jaoks paika, kuna täpselt selliseid tähelepanekuid võib leida vahetusõpilaste kirjutistes. Näiteks pööratakse tähelepanu kiiruspiirangutele maanteel, jalgrataste talvisele hoiupaigale, iseloomulikule kõnepruugile, suvemajadele, kus talvel elada ei tohi. Toitu mainitakse samuti ohtralt - magusroog konservpirnidest ja aftereight šokolaadist, hõrgutavad supid, rupskivorst, kuivatatud kala, Hilduri lemmiksnäkk - kuivatatud mango. Tänavusel Iceland Noir festivalil (kust ma seda postitust kirjutan) tuli kohalike krimikirjanike mõtetest välja, et paljudel on sihiks välispublik ja nii pikivad tegelikult ka nemad oma teostesse ohtralt seletusi. Satu romaanide islandi versioonides tehti seevastu kõvasti reha, aga tuli ka midagi kohalikele lisada - täpsustavaid kohanimesid, sest igal kivil on nimi ja see on väga oliline.

Soovitan novembris Islandile lennates lennukilektüüriks! 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Julianuse kalendri 1905. aasta jaanuar, Abja-Paluoja/Mõisaküla. Urjadnik (ehk omaaegne politseiametnik) Ado Luuk näeb ühel hommikul halba märki, misjärel selgub, et talle on määratud noor abiline Max Rawell, keda vanem mees kuidagi ei usalda. Ka järgmine päev ei alga meeldivalt, sest esmalt on uustulnuk hankinud kutsika ja seejärel saabub daam murega, et mõisavalitseja väike lapsuke haihtus öösel. Urjadnik Luuk ei saagi auravat hommikuputru nautida, vaid peab läbi lume sündmuskohale kihutama. Veidi varem läks lähistelt Mõisakülast ka üks imik kaduma, aga kuna see oli kehvikute peres ei läinud ta kellelegi korda. Kangesti kipub meelde tulema legend Härjasoo hingevargast.

Hommikul esimese vastutulijana naisterahva nägemine oli halb märk. /.../ Kui hommikul esimesena vastu tuleval naisel oli veel tühi ämber ka käes, siis oli see tõeliselt kurjakuulutav ja parem karta kui kahetseda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Morgan Audic "Piisavalt põhjuseid surra" viib suletud Tšornobõli, kus aset leidnud jõhkraid roimi uurivad paralleelselt ukraina politseinik ning vene detektiiv. Juba teist korda ühe kuu jooksul viis raamat mind Ukrainasse vägivalla keskele.

1986/21. sajandi algus, Ukraina/Moskva. Tšornobõli keelutsoonis tuuritav turismigrupp leiab majaseinale riputatud laiba. Kohale kutsutud politsei tuvastab, et tegu on Venemaa endise ministri pojaga. Uurijad loodavad, et juhtumi lahendamine pakub pääseteed ääremaalt, kus keegi töötada ei ihka. Rikas papa ei usalda muidugi mõrva uurimist kohalikele, vaid palkab oma mehe, vene võmmi, kes on Prõpjatiga tuttav ning valmis kõigeks, et süüdlane tuvastada, ka kiiritatud majades tuhnimiseks. Selline mees on Aleksandr Rõbalko.

"Piisavalt põhjuseid surra" teeb suletud Tsoonile enam-vähem ringi peale, tutvustades selle erinevaid külakesi ja varemeis hooneid. See on äärmiselt põnev keskkond, kuhu mõrvajuurdlus asetada. Andsin lugemise kõrval Google'i pildiotsingule kuuma, et nimetatud kohti paremini silme ette manada. Tuleb välja, et saastunud alal käib vilgas tegevus - turismigrupid, politseipatrullid, loodusvaatlejad, stalkerid, kel meeldib eikellegimaal lustida, koju naasnud kohalikud.

Esimene peatükk haarab paljulubavalt kaasa, aga seejärel läheb loojärg venelase Rõbalko kätte, kes ärkab karmist joomingust, ja teda ei sallinud ma alguses üldse. Ukrainlane Melnik oli palju sümpaatsem. Mõlemal mehel on kindel siht silme ees ning päris huvitav oli jälgida, kuidas kaks uurijat eri nurkade alt juhtumile lähenesid, tegid sarnaseid avastusi või jättis üks või teine midagi märkamata. Kui juba esimesest laibast on tehtud väljanäitus, siis muidugi on tegu sarimõrvariga. Ma ei ole tegelikult eriti jäledate mõrvadega raamatute suur fänn ja lõpuks sai laipu üleliia palju. Mingi hetk jooksevad muidugi erinevad looliinid kokku ja finaalvaatus üllatas. Ma ei mõtle siinkohal mõrva lahendust, vaid seda, kuidas raamat lõppes.

Kusjuures, raamatu tegevus toimub küll Ukrainas, veidi ka Venemaal, aga selle kõik on kirja pannud prantslane. Kui võõras kirjutab võõrast maast, varitseb oht, et teos kukub välja väga pinnapealne või stereotüüpne, aga Audic jättis Tšornobõlist küll väga autentse mulje ning tundsin, et saan piirkonna ja tuumakatastroofi järel toimunu suhtes palju teadlikumaks. Vaatasin muidugi paar aastat tagasi HBO hittsarja, mis valgustas neljanda reaktori plahvatamise tagamaid ja järgnenud üliinimlikke pingutusi katastroofi likvideerimisest, ent sellest, mis seal hetkel, õieti enne 2022. aasta veebruari, toimub, polnud mul aimugi. Autor tunneb kahtlemata teema vastu sügavat huvi ja on teinud tohutu eeltöö. Mul tekkis igatahes küsimus, kust tuli idee säärane romaan kirjutada.

Soovitan, kui otsid põnevust ja ei pelga moonutatud laipu!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

Elo Selirand "Tormi märgid" jutustab kadripäeva maskeraadiks mõisa kogunenud inimeste saladustest ja talutüdrukust, kes lahendab mõrvamüsteeriumit. Romaan püüdis mu tähelepanu eelkõige sellega, et tagakaas võrdleb peategelase teekonda mu lemmiku, kääbiku omaga.

November, 19. sajandi keskpaik, Eestimaa kubermang. Von Tuve mõisarahvas otsustab sõbrad-tuttavad külla kutsuda ja korraldada kadripäeval karneval, kus saksad end talupoegadeks maskeerivad. Ettevalmistused on uhked, kuid lõbusalt alanud õhtu teeb peagi kannapöörde. Väljas möllab maru, jõgi lõikab mõisa muust maailmast ära ning tagatipuks on seltskonnas mõrtsukas. Hommikuks koguneb laipu veelgi. Mõisa appi palgatud Ann Meister, 17-aastane talutüdruk tundub olevat ainus, kel on piisavalt nutti, et olukord lahti harutada.

Üks tähtsusetu eesti mõis on just see koht, kuhu peitu pugeda, kui sul midagi varjata on. Peolaua taha koguneb 14 inimest, kellele lisaks toimetab lehtedel mõisa tööliskaader. Kamba peale kokku jagub saladusi uhkesti. Esimene peatükk on 50 lehekülge pikk ning annab endast parima, et kõiki tegelasi tutvustada. Väga ägedalt mõjusid teksti kõrval olevad siluetid koos lühitutvustustega, mille juurde hiljem tagasi tulin, sest tükk tegu oli meeles pidada, kes on kes. Lisaks pakub "Tormi märgid" maiuspala neile, kes armastavad kaardil näpuga järge ajada. Välja on toodud nii mõisavalduste kui ka härrastemaja plaanid.

"Kääbikust" oli kahjuks asi kaugel. Mu lemmikraamatu hubastest seiklustest pole novembrikuisel Eestimaal haisugi. Ainsa sarnasusena oskan välja tuua, et peategelane kistakse kodusest mugavustsoonist otse sündmuste keerisesse. Esimene pool romaanist pajatab ettevalmistustest, millega umbes nädalake enne kadripäeva pihta hakatakse. Kusjuures Ann, kelle ülesanne on kostüümid meisterdada, ei jätnud endast kohe meganutikat muljet. Kahtlemata on mõisas midagi kahtlast teoksil, kuna talutüdruk koperdab ühest kummalisest vahejuhtumist järgmisse, kuid kõik on marusegane. Esimene takistus on tegelaste rohkus. Teiseks tuleb harjuda raamatu kirjakeele ning sõnavaraga, mis täidab eesmärki viia ajaloolisse keskkonda, aga ei aita eriti kaasa toimuva selgitamisel.

Kui viimaks karnevalini jõutakse, läheb märksa põnevamaks, aga toimuvast ei saanud ma endiselt ööd ega mütsi aru. "Tormi märgid" on üks neist krimkadest, kus ise lahenduseni ei jõuagi, sest lihtsalt nii palju leiab korraga aset. Lõpus tuuakse tegelased kokku, et Ann Meister saaks poirot'likult saladused päevavalgele tuua. Kõigi nende paljastuste peale tahtsin hüüda: "Braavo!" ja käsi kokku lüüa.

Üks väike tore kokkusattumus juhtus lugemise ajal ka. Vahetult enne seda, kui jõudsin loos kohani, kus mõisakokk hakkab sufleed küpsetama, oli selle keerulise magustoidu valmistamine Masterchef Eesti uue hooaja ülesandeks, nii et teadsin täpselt, mis katsumus kokal mõtteis mõlgub.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

1930ndad, Marchbolt, Wales. Bobby Jones mängib parasjagu doktor Thomasega golfi, kui kuuleb karjatust. Veidi hiljem leiavad nad kaljuäärelt alla kukkunud mehe, kes toob viimaseid hingetõmbeid tehes kuldavale: "Miks nad ei kutsunud Evansit?". Surnu tuvastamisega pole probleemi ja tema hukkumine loetakse kahetsusväärseks õnnetusjuhtumiks. Kui Bobbyle veidi hiljem mehe kummaline küsimus meenub, satub ühtäkki tema elu ohtu. Koos lapsepõlvesõbra leedi Francesega otsustatakse välja uurida, kes on Evans ja kas mehe kukkumine oli ikka õnnetus.

"Miks nad ei kutsunud Evansit?" pakub muhedat lugemist toredalt naiivse peategelaste duoga. Bobby on vankumatult lojaalne ja veidi ohmu maapoiss. Leedi Frances on vastupidiselt särtsakas ja isepäine aadlipreili. Muidugi on poiss valmis iga neiu soovi täitma. Nad mõtlevad välja pöörase plaani ja asuvad seda ellu viima, mõtlemata ohtudele ning tehes ekslikke järeldusi nagu algajatele kohane. Erinevalt kangelastest endist juurdlesin tunduvalt rohkem nende käekäigu üle, kui pöörasin tähelepanu juhtumi lahendamisele. Mulle meeldis nostalgiline õhustik, mille raamat tekitas. Kujuta ette, et oli aeg, kui auto maksis kümme naela ning aadlik oli valmis ühe ostma, et see sodiks sõita. Autoõnnetus ja Evansi leidmine tulid kusjuures tuttavad ette, nii et täitsa võimalik, et olin seda juttu juba kunagi lugenud. Lahendus samas meelde ei turgatanud, mis näitab omakorda kui hea kirjanik on Christie. Loe, oota kuni lõpp on ununenud, loe ning naudi uuesti ja nii mitu korda!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!