Juuli 2004, Sonokrom, Ghana. Rahulik päev kolkakülas. Peatub auto, naine sirutab jalgu, tõmbab ninaga, piilub ühte hütti ja hakkab karjuma kurjusest. See on ministri tüdruksõber, mistõttu ilge lehkav lihatomp peab saama seletuse. Politsei tuleb kohale ja leiab võimalikud inimsäilmed, kuid juhtumi lahendamiseks on vaja eksperti. Valik langeb Kayole, kes on käinud Inglismaal arstiteadust ning kriminalistikat õppimas, kuid tema katse Ghana politsei ridadesse astuda nurjus. Niisiis on mees sunnitud seni erafirmas analüüside tegemisega piirduma.

"Sinise linnu saladus" püüab lugejat krimiloo elementidega: on müsteerium ja on kriminalist, kes oskab sündmuspaika analüüsida nagu CSI-s. Kohalike külaelanike huvi juhtumi vastu on leige ning mindki haaras enam kõik ümbritsev, eriti külaelu ja politsei korruptsioon. Mõlemad pakkusid üllatusi ja kultuurišokki, aga ma pikemalt ei tahaks ühelgi situatsioonil peatuda, et sinu lugemiselamus oleks võimsam. Krimi jäi kõigest päästikuks, huvitekitajaks. Pealegi on seegi müsteeriumi osa, kas üldse sündis midagi kriminaalset. 

Avastseeni maalib kohalik jahimees, osav jutuvestja, kelle kõnepruuk ja katkematu loba ropsuga Ghana külakesse viivad. Ise valid, kas lased end võõrkeelsete sõnade laviinil kaasa kanda või ajad raamatu lõpust tõlget taga. Esiti ehmatas säärane stiil ära, nii et ohkasin kergendusest, kui järgmises peatükis Kayo harjumuspärasem kõnemaneer üle võttis. Sisseelamine pealinnaellu läks märksa sujuvamalt. Kui aga hiljem järg taas jahimehele anti, langesin tema lugude lummusesse. Iseäranis nautisin kõnekäände! Isegi kotkas pole kõike näinud. Ärge unustage, et ahv sõi ammu enne seda, kui maaharija sündis.