Aitäh, Postimees kirjastus, raamatu eest!
Lumiste ilmadega on muidugi ideaalne lugeda elust lõõskava päikese all. Karen Blixen ja tema autobiograafiline teos "Aafrika äärel" on mu huviorbiidis olnud ajast, kui lugesin naisest Kankimäki raamatust "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" ja peategelane Aafrika on mind paelunud juba kaua-kaua.
Karen Blixen pidas 20. sajandi alguses Nairobi lähedal kohviistandust. Taanist pärit naine hoolis väga Aafrikast, selle põliselanikest ja puutumatust loodusest. Farmi pidamine polnud lihtne, aga ta leidis alati aega ka kohalikke aidata või külalisi vastu võtta. 17 aasta jooksul, mil Karen Keenias elas, toimus üht ja teist. Tema mälestustes on olulisel kohal inimesed, keda ta seal kohtas, nii aafriklased kui ka eurooplased. Kesise saagi ja kohvi hinna languse tõttu langes farm võlgadesse ja Karen pidi sellest lõpuks loobuma.
"Aafrika äärel" jutustab maailmast, mida enam ei eksisteeri, koloniaalaja Aafrikast. Blixeni mälestused on kaunilt kirja pandud ja mõjuvad armastuskirjana maale ja selle inimestele. Jutustus ei kulge lineaarselt, vaid vahelduvad erinevad sündmused, mis autorile jälje on jätnud. Istanduse argipäev seguneb tähelepanekute ja mõtisklustega. Teos on äärmiselt kirjeldusterohke ja kulgeb seega aeglaselt, nagu päevad, mil saab lihtsalt päikesepaistes uneleda, sest kuhugi pole kiiret. Igast leheküljest õhkus kirjaniku armastust Aafrika vastu, igatsust möödunud aegade järele. Nautisin seda raamatut väga, eriti looduskirjeldusi.
Teos on jagatud viieks kergelt temaatiliseks osaks. Kahes esimeses on peategelaseks põlismaalased, kikujud ja masaid, kellega Karen lähemalt kokku puutub ja suhtleb. See on pilguheit hääbuvasse maailma, kohalike hõimude kultuuri. Kolmas osa pajatab erinevatest külalistest, kes istandusest läbi käivad. Mu lemmik osa oli neljas, mis erineb teistest, koosnedes lühematest lugudest, mis hoolimata oma pikkusest olid väga kõnekad. Viies ehk viimane osa on nukker. Sõbrad surevad, Karen peab Aafrikast lahkuma. Mulle läks eriti hinge see, et vanaättidel ei lubatud talle tantsida. See oli kuidagi lõplik, andis surmkindlalt mõista, et see on raamat ajast, mida enam ei ole ega tule.
Üht-teist jätab Karen raamatus rääkimata. Aafrika elu varjupooltest ta eriti ei kirjuta, armastus teeb ju pimedaks ja argimured sellesse nostalgilisse käsitlusse ei sobi. Veel ei puuduta naine oma tervisemuresid, abikaasat, lahutust ega seda, kuidas ta Aafrikasse sattus. Ilma selle taustainfota on võib-olla veider lugeda, kuidas valge taanlanna üksi Aafrikas farmi peab. Seega olin väga rahul, et mul "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" varasemalt loetud oli. Soovitan seda järjekorda, kuna hea on olla Kareni elulooga enne tema kirjutiste lugemist juba tuttav.
- 19:15
- 0 Comments
