Episoodid Irene enda elust ei lase raamatul muutuda kuivaks ajaloo heietamiseks, vaid lisavad samastumishetki. Tema kirg suurkujudest rääkimisel haarab kaasa. Iseäranis paeluvaks muutusid antiikfilosoofid esiotsas Sokratesega, kes kogu kirjakunsti taunis kui oma peaga mõtlemise surma. Kõrvale toob Vallejo Google'i efekti - meie peast leiab teadmiste asemel info, kust teadmisi leida. Viis aastat hiljem on meil tehisaru ja piisab ainult küsimisest. Minu peas siiski veel täitsa tühjus ei valitse, sest kui juttu tuli erinevatest kirjandusteostest, tabasin tihti enne pealkirja mainimist, millest on jutt, või siis vastupidi, pealkirja mainimisel, kuhu Vallejo sellega tüürib. Viidete hulk muudab raamatu elavamaks, ent kohati pani kirjandusõpetajalik lähenemine - komme teose sisu laiali laotada - nina krimpsutama.
Kui algus oli eriti vaimustav, siis keskel hakkasid mõtted korduma. "Lõpmatus papüürusroos" ei liigu kronoloogiliselt nagu tüüpiline ajalooraamat, vaid hüppab teemade kaupa, mis tingibki tagasitulekud ja kordamised. Ikka ja jälle pöördume Aleksandria või Vana-Rooma juurde. Raamat ongi mõtteliselt nende kahe vahel pooleks jagatud, ehitades seoseid esmalt ühe, hiljem teise ümber. Kuigi kaanelt võib lugeda "raamatute leiutamine antiikmaailmas", siis leiutamise asemel jääb kajama raamatute säilimine ja säilitamine. Nad on haprad, upuvad, põlevad. Iga teos, mis tuhandete aastate tagusest ajast meieni on jõudnud, on väikene ime.
"Sel ajal, kui sina neid ridu loed, põleb kusagil maailmas mõni raamatukogu. Mõni kirjastaja hävitab just sel hetkel müümata jäänud varusid, et neist uuesti tselluloosimass tehtaks. Mitte just kaugel sinust jääb mõni väärtuslik kollektsioon üleujutuse kaugus vee alla. Mitmed inimesed toimetavad päritud raamatukogu mõnda lähedal asuvasse konteinerisse. Sinu ümber on terve armee putukaid, kes teevad oma lõugadega paberist tunneleid, et saaksid paigutada oma vastsed tillukestest labürintidest koosneva universumi lõpututele riiulitele. Keegi on andmas korraldust rookida välja teosed, mis on võimule ebameeldivad. Hävitav laastamistöö on praegu toimumas mõnel ebastabiilsel territooriumil. Keegi nimetab mõnda raamatut ebamoraalseks või pühaduseteotuseks ja heidab selle tulle."
Muide, paberit mainitakse alles 427. leheküljel. Eelnevatel lehtedel on peategelaseks meile võõrad papüüruserullid, kus pole peatükke, lõike, kirjavahemärke ega tühikuidki sõnade vahel, sest loetakse valjult, jalg rütmi tatsumas, ning kõrv haarab tähejadast tuttavad sõnad. Kui kunagi oli hääleta lugemine imelik, vahepeal vahiti massiliselt surnud puid omaette hallutsineerides, siis ring hakkab jälle täis saama, sest aina enam pöördutakse ju audioraamatute rüppe. Iceland Noiril oli näiteks kirjanikke, kes ainult otse kuulamisformaati kirjutavadki, mistõttu teksti valju häälega ette lugemine on loomeprotsessi osa, tabamaks lause rütmi, raskesti jutti hääldatavaid sõnu jne.
"Sajandite kuludes olid liikumatud tähedžunglid, kus edasi liiguti higistades, ühes käes matšeete, muutunud korrastatud sõnade aedadeks, kus võis rahulikult ringi jalutada."
Tuues välja tuhat viisi, kuidas raamatud on hävinud või võivad hävida, jääb Irene Vallejo siiski tuleviku suhtes positiivseks, erinevalt paljudest kaasaegsetest, kes pidevalt hirmutavad, kuidas tegu on väljasuremisohus liigiga, mille lühemad-kiiremad vormid üle võtavad. Uued leiutised on need, mis võivad tõenäolisemalt kaduda sama kiirelt kui sündisid, võtame näiteks floppy-kettad. Raamat on ometi tuhandete aastatega tõestanud oma jäävust, nagu ratas või käärid, leiutis, mis on ideaalsuseni lihvitud.
Ja parim koht maailmas on raamatukogu.
"Oma riiulitel hoiavad nad kõrvuti raamatuid, mis on kirjutatud vaenulikel maadel, sealhulgas omavahel sõdivates riikides. Fotograafia käsiraamatuid ja unenägude seletajaid. Esseesid, mis räägivad mikroobidest või galaktikatest. Kindrali autobiograafia kõrvuti desertööri mälestustega. Optimistlik teos autorilt, keda ei mõisteta, ja sünge teos menukite autorilt. Rändurist kirjaniku märkmed kõrvuti viie köitega, mida vajas paigalistuv kirjanik, et jutustada ülima põhjalikkusega oma ulmadest. Raamat, mis ilmus trükist eile, ja tema kõrval raamat, mis sai valmis kakskümmend sajandit tagasi. Siin ei tunta ajalisi ega geograafilisi piire. Lõppude lõpuks oleme kõik oodatud sisse astuma: võõrad ja kohalikud, prillide, läätsede ja rähmas silmadega inimesed, krunniga mehed ja lipsuga naised. See tundub utoopiana."
Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!
- 14:51
- 0 Comments
