New York on linnana küpseks saamas, sünnitanud hulga avatare ning võitnud esimese raundi kaugelt tulnud vaenlasega, kes end selles maailmas Valge Naisena näitab. Enamik metropoli kehastustest ühines ähvardavate jõudude tagasi löömiseks ning nad sunniti taanduma, aga mitte kuigi kaugele. Vastase kants R'lyeh paistab üle lahe, heidutades igapäevaselt oma kohaloluga. Lisaks sigineb Valgele Naisele ootamatuid liitlasi New Yorki olemuse õõnestamisel, kui valged mehed uue linnapea valimise eel oma uhkust ja üleolekut näidata soovivad. Maailma päästmiseks ei pruugi piisata kogu linna ühinemisest, vaid tuleb veenda iidsemate asulate avatare, et oht on päris.

Mul oli raske selle raamatu kohta midagi öelda, kui ma ta lõpetasin ja nüüd mitu kuud hiljem ei ole see ülesanne sugugi lihtsamaks läinud. Jemisin viib võrratult veidrasse alternatiivmaailma, kus paksu ulmekihi all peitub suurlinnade olemus ja mured, millest meil siin kodumaises konnatiigis halli aimugi pole. Esimene osa "The City We Became" vaimustas sellega, kui intiimselt tutvustati New Yorki ja selle jagude iseärasusi, andes igaühele näo, õieti kogu keha - avatari. Manhattaniks sai Manny, noor sisserännanud rahahai. Bronxi kehastas Bronca, seitsmekümnendates kunstikeskuse direktor. Brooklyn ongi Brooklyn, endine räppar, praegu aga jurist. Queensiga ühtis Padmini, matemaatikalembeline magistrant, kes immigreerus linna ainult õppima ja seda sugugi ei salli. Staten Island ei saa olla keegi muu kui Aislyn, valge naine, kes ülejäänud linna pelgab. Kogu linna sümboliseerib Neek, kodutu tänavakunstik. 

"The World We Make" tõstab üleloomulike jõudude varjust esile taas inimesed, kel teispoolsusega rähklemisega paralleelselt käsil isiklikud võitlused - kes kandideerib linnapeaks, keda ähvardab riigist välja saatmine. Linna antud võimed kipuvad alt vedama. Vaenlane ei maga, töötades usinalt selle nimel, et suurest säravast õunast saaks ussiauke tulvil viss. Kui New York poleks enam ameerika unistus, mille poole miljonid õhkavad, oleks teda palju lihtsalt teelt koristada. Viimaks selgub ka põhjus, miks NYC üldse Valgele Naisele ning tema hõimlastele pinnuks silmas on. Kusjuures linna olemuse määrimiseks pole üldse teise dimensiooni esindajaid vaja, inimesetel on enda anti-newyork: vanade väärikate hoonete asemele näotute uusarenduste kerkimine, oranžinäoline poliitika, valge inimese heaolu eest seisvad uhked mehed, rassism päise päeva all.

Algul plaanis Jemisin kirjutada kolm raamatut, kuid toob järelsõnas välja, miks ta nüüd piirdub kahe osaga. Nimelt muutus päris maailm liiga hirmsaks. Ühest küljest mõistan, aga üüratult kahju on ka, et see seiklus juba läbi sai. Oleksin hea meelega edaspidigi New Yorki ja muude suurlinnade olemust avastanud ning probleeme lahanud. Siin raamatus tutvume nii mõnegi teisega ja need kohtumised olid kindlasti mu lemmikosa teosest. Jälgin põnevusega, mis kirjaniku sulest veel ilmub ning õnneks ootab mind endiselt "Lõhenenud maa triloogia" (I - "Viies aastaaeg", II - "Obeliskivärav") viimane osa. Loodetavasti ei ole eesti keelelt inglise keelele üleminek liiga järsk.

Kas ma soovitan? Kindlasti, kui tahad midagi sootuks teistsugust, ulmet, kriitikat ja poliitikat, lahinguid inimkonna nimel, siis Jemisin on sinu kirjanik. Veel võid proovida, kui sulle sümpatiseerib New York, iseäranis tuleb kasuks, kui oled seal ise käinud. Lihtsat lugemist oodata ei tasu, pigem lähevad ajud krussi!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

N.K. Jemisin "The City We Became" on omanäoline ulmekas, milles linnade küpseks saamine väljendub inimkujul sündimisena. Mulle väga meeldib Jemisini Lõhenenud maa triloogia ("Viies aastaaeg", "Obeliskivärav"), kuigi viimane osa on mul endiselt lugemata, sest seda pole tõlgitud. New Yorki külastades hakkas mind väga huvitama see sari ja enne kui Bookdepository hingusele läks, tellisin esimese osa. Kusjuures, kuna raamat jäi täiega hiljaks, siis sain selle eest veel raha tagasi.

Kui Tallinn peaks kunagi valmis saama, ujutab Ülemiste Vanake selle teadagi üle. Jemisin kujutab linnade küpseks saamist teisiti, võttes aluseks, kuidas heades raamatutes on tegevuspaik üks peategelastest. Linna valmimist tähistabki tema sündimine inimkujul. Tavaliselt on avatare üks, aga New Yorkis esindab üks iga linnajagu - Manhattan, Brooklyn, Queens, Bronx, Staten Island. Jumaldasin, kui nüansirohkelt kirjanik terve linnajao ühes inimeses kokku suutis võtta. Kõik on nii põnevad isiksused huvitavate taustalugudega. Neil tuleb harjuda oma uue saatusega, üksteist üles leida ja seljatada vaenlane, sest muidugi on raamatus jõud, mis ei taha lasta linnal valmis saada.

Mul on kahju, et ma raamatut New Yorkis kohe ära ei ostnud ja keset linnamelu ei lugenud, sest see oleks kindlasti elamusele juurde andnud. Aasta hiljem oli äratundmisrõõmu ja raamat tutvustas ka uusi kohti, näiteks City Halli mahajäetud metroopeatus. Kõige rohkem kahetsesin seda, et ise teistes linnajagudes ringi ei kolanud, vaid piirdusime Manhattaniga (aga juba seal jätkus uudistamist nädalateks). Lugedes mõtlesin muidugi veel sellele, millised oleks Eesti linnade avatarid, tüüpilised tallinlased, sauekad, tartlased, pärnakad jne.

Jemisini fantaasialend on vapustav ja mulle meeldib, et ta ei hakka lugejale seletama, kuidas tema loodud maailm toimib, vaid kõigest tuleb lennult aru saada. Muidugi oli algus segane ja ma ei saanud kohe pihta, mis toimub. Lisaks süžee ka venis kohati, mistõttu lugesin teost päris kaua. Teine pool, kui tegelased enam pimedas ei koba, vaid eesmärgistatult tegutsevad, läks palju ladusamalt. New York on eriline paik ja "The City We Became" on eriline raamat. Nüüd peab muidugi teise osa ka kuskilt hankima.