Neil Gaiman "The Sandman Book One" räägib une valitsejast ja muredest, millega ta seisab silmitsi, kui naaseb pärast pikka vangistust. Raamat koondab koomiksi väljaanded numbritega #1-20. Huvi selle sarja vastu oli mul juba varem, kuna mulle väga meeldib Gaiman. Viimase tõuke ostmiseks andis samanimeline Netflixi seriaal, mis oli võrratu - nii kaasahaarav ja fantaasiaküllane.

20.-21. sajand, unemaa ja meie maailm. Uneisandat tuntakse mitme nimega: Morpheus, Oneiros, Dream jpt. Ma lisaks listi muidugi ka Une-Mati, aga Gaiman millegipärast mitte. Igatahes, üks maagia harrastaja tahab hirmsasti surma võita ja viib läbi keerulise rituaali, kuid tal õnnestub vangistada hoopis Morpheus ning ühtlasi varastada temalt kolm olulist väeeset. See põhjustab kaose nii inimeste kui ka unenägude maailmas. On neid, kes enam kunagi ei ärka kui ka neid, kes enam magada ei suuda. Lisaks ei hoia enam keegi luupainajaid ohjes. Möödub terve inimpõlv, kuni uneisandal viimaks põgeneda õnnestub. Enne kui ta saab asuda oma valdustes korda looma, tuleb naasta surelike maailma ja otsida üles kadunud väeesemed. Seejärel tegeleb Morpheus riburadapidi muude hädadega, mis tema äraolekust võrsunud on.

Raamatut küll ei tasu kaane järgi arvustada, aga kas koomiksit võib piltide järgi hinnata? Sisu osas mul üllatusi ei olnud, kuna Netflixi ekraniseering on üllatavalt truu algmaterjalile ja katab numbrid 1-18. Muidugi oli mõni teema lahendatud veidi teisiti ja detailides oli muudatusi, aga suur pilt oli täpselt samasugune. Seetõttu meenutas koomiksi lugemine mängu, kus on kõrvuti kaks pilti ja tuleb erinevusi otsida. Teose pildikeel ei olnud üldse minu maitse järgi. See oli nii sünge ja rusuv. Kui loole annaksin 5+, siis piltidele 2. Ma parema meelega vaataks seriaali uuesti, kui loeks seda koomiksit. Samas tahaks kangesti teada, mis edasi saab. 

Morpheus on paeluv peategelane ja samuti meeldib mulle tema maailm. Gaimani fantaasialend ei väsi vapustamast. Ta seob mõnusalt kokku mütoloogia, ajaloo ja popkultuuri. Lugu algab põnevalt ja haarab kohe kaasa, kui kangelane läheb otsirännakule. Iga peatükiga või koomiksinumbriga, ma ei ole päris kindel, kuidas neid õigem nimetada oleks, lisandub kihte ja tegelasi. Mängu sekkuvad Dreami õed-vennad, teised Lõpmatud, nagu Death ehk surm, Desire ehk iha, Despair ehk meeleheide. Kõiki veel tutvustada ei jõuta ja jääb veel lahtisi jutuotsi, mida järgmised väljaanded saavad edasi arendada. Tegevus põikab ka minevikku ja tutvustab muuhulgas seda, millist und näevad kassid. Mu isiklik lemmik oli see osa, kus Dream ja Death kuulavad pealt surelike jutuajamist ja sõlmivad nendega paar huvitavat kokkulepet.

Enamik teavad inglise kirjanikku Neil Gaimani kui mõnusa kiiksuga ulmelugude autorit. Blogis olen varem tutvustanud tema romaane "Eikusagi", "Ameerika jumalad" ja Terry Pratchettiga kahepeale kirjutatud "Head ended".  Mehe uusim raamat "Põhjala müüdid" on midagi hoopis muud, sest Gaiman on enda õlule võtnud ülesande jutustada ümber, nagu pealkiri lubab, Põhjala müüdid, kus figureerivad tegelased nagu Odin, Thor ja Loki.

Enne algust - Ragnarök, üheksa maailma: Asgard, Alfheim, Nidavellir, Midgard, Jötunheim, Vanaheim, Niflheim, Muspell ja Hel. Enne algust olid vaid udu- ja tulemaailm, mille vahele tekkis elu - hiiglane Ymir. Odin oma vendadega tappis hiiglase ning tegid temast maailma. Näiteks hiiglase ajud said taevasse pilvedeks. Üheksas maailmas on jumalatel mitmeid seiklusi enne, kui kätte jõuab Ragnarök ning nad hukkuvad.

Minu varasem kokkupuude Põhjala müütidega on olnud põgus. Muidugi teadsin põhilisi tegelasi: Odinit, Thori ja Lokit. Ma ei tea küll nende Marveli tausta, aga olen lugenud ilukirjandust, millest esimesena meenub Joanne Harrise fantaasiaromaan "Ruunimärgid". Lähemalt tuttavaks ma nende jumalatega siiski ei saanud, samas kui Vana-Kreeka ja Vana-Rooma iidsed lood on üldtuntud. Geograafilises mõttes asuvad need ju hoopis kaugemal. Seega rõõmustas Gaimani raamat mind väga, sest andis võimaluse Põhjala müütidega lähemalt tutvuda. Mulle tundusid lood küll vanade ja ehedatena, mitte uusversioonidena. Kirjaniku roll tundus olevat vaid lood nii sõnastada, et nüüdisaegne lugeja teksti võimalikult hästi mõistaks. Kohati tabasin aga ära ka gaimanliku huumori, nagu näiteks seal, kus selgitati halva luule tagamaid.

"Põhjala müüdid" on raamat, mis lausa lendab käes, sest peatükid on lühikesed, kuid tegevust täis. Lugude järjestus on loogiline, paljastades esiteks, kuidas tekkis maailm ja kust tulid jumalad. Alles seejärel saab selguda, mis hinna eest Odin tarkuse sai või kes meisterdas Thori haamri. Ma ei oska välja tuua, milline lugu mulle kõige rohkem meeldis, kuid kõige rohkem emotsioone tekitas "Balderi surm". Oleksin hea meelega sukeldunud sügavamale aaside ja vaanide maailma, kuid jäin siiski rahule ka selle valikuga ugudest, mille Gaiman oma raamatusse on sidunud.

Tasub tähele panna, et kirjanik ei ole müüte ümberjutustades midagi ilustanud ega pehmendanud. Esineb palju vägivaldseid stseene ning kindlasti jääb meelde, kuidas Loki oma meheliiget kasutades köievedu pidas.

Neil Gaiman on inglise kirjanik. Ta oskas lugeda juba 4-aastaselt ning neelas noorena palju raamatuid. Sissejuhatuses selgub, et Gaiman tutvus Thoriga juba 7-aastaselt, kui luges Marveli koomiksit. Hiljem õppis ta tundma ka teistsugust Thori ja Odinit ja Lokit, kui puutus kokku müütidega. Kui kirjanik peaks valima oma lemmiku müüdikogumiku, siis olekski need just Põhjala müüdid, mille juures paelub teda kõige rohkem Ragnarök - maailma lõpp. Meest võlus, et jumalad on võimelised lahingus hukkuma.

Muide! Avastasin seda lõiku Gaimanist kirjutades, et kuigi raamatu sisukorras on kirjas: "Autorist 256", siis sellise numbriga lehekülg minu raamatus puudub.

"Põhjala müüdid" sobib hästi esimeseks tutvuseks Odini, Thori, Loki ja teiste Põhjala jumalatega. Tasub aga silmas pidada, et seda ei saa pidada lasteraamatuks. Soovitan neile, kellele meeldib mütoloogia, aga eelistavad lühikest ja kiiret kokkuvõtet pikale. Mulle see põgus pilguheit aaside ja vaanide maailma meeldis, kuid oleksin tahtnud rohkem lugusid. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Kahe tuntud autori Terry Pratchetti ja Neil Gaimani kahepeale kirjutatud ulmeromaan "Head ended" on juba kaua olnud mu lugemisnimekirjas. Olin kindel, et oodata võib midagi pöörast ning just seda see lugu oli ka. Lühidalt öeldes on tegu ühe lõbusa üle võlli keeratud looga maailmalõpust.

Inimkonna ajaloo viimased üksteist aastat, Tadfield, Inglismaa. Ingel Aziraphael ja deemon Crowley on terve igaviku Maal veetnud ning selle ajaga planeeti üsna kiindunud. Kui sünnib Antikristus, siis otsustavad nad lähenevat maailmalõppu saboteerida. Juhtub aga nii, et haiglas lähevad beebid vahetusse ning põrgusigitis asub elama igati harilikku perre ning ta nimeks saab Adam. Ta ei tea muidugi oma päritolust ega võimetest midagi. Vahetus tuleb välja alles 11 aastat hiljem, kui Antikristusele saadetakse seltsi põrgukoer ning teda oodatud kohas välja ei ilmu. 

Raamatu tugevateks külgedeks on kindlasti värvikad tegelased ning autoritele omane huumor. Lisaks inglile, deemonile ja antikristusele on oma roll vanal ettekuulutuste raamatul, selle autori järeltulijal, nõiaküttidel, apokalüptilistel ratsanikel ja ühel täiesti tavalisel lastekambal. Vaimukuselt olid parimad kindlasti Aziraphael ja Crowley, kuid kõige põnevam oli lugeda hoopis apokalüptilistest ratsanikest. Mulle meeldis, kuidas maailmalõppu kujutati, kuid kohati kadus mu huvi loo vastu ära ja lugemine venis. Samamoodi lükkasin pidevalt edasi blogipostituse kirjutamist, sest romaanis toimus nii palju ja ma ei osanud oma vastuolulist arvamust hästi sõnastada. Mulle meeldis raamat. selle idee oli geniaalne ja tegelased muhedad, aga samas oli kõike kuidagi palju ning lugemine tundus kohati koormav.

Ta kuulas küll "The Best of Queeni" kassetti, aga sellest ei maksaks midagi järeldada, kuna kõik kassetid, mis jäetakse autosse kauemaks kui kaheks nädalaks, moonduvad "The Best of Queeni" kogumikeks.

Olen mõlemat autorit ka eraldi lugenud. Duost meeldib mulle vaieldamatult rohkem Gaiman. Teda olen viimasel ajal ka rohkem lugenud ning arvamusi erinevatest raamatutest võib blogist leida. Enda Pratchetti soolikat pole ma veel kahjuks üles leidnud, kuigi olen katsetanud nii ühest kui ka teisest otsast. Seda küll mitte viimasel ajal. Mõni raamat on teistest rohkem istunud, nagu triloogia "Bromeliaad" või lood Tiffany Achingist. Luban siiski, et üritan edaspidi veel Pratchettit proovida. Ilmselt oleks järgmisena valikus "Mort". 

Ta oli taimedega rääkimisest kuulnud millalgi seitsmekümnendate alguses Raadio Neljast, ja tema arust oli see suurepärae idee. Kuigi “rääkimine” on Crowley teguviisi kohta pisut vale sõna.

Tegelikult sisendas ta neisse surmahirmu.

Õigemini hirmu Crowley enda ees.

Lisaks sellele valis ta iga paari kuu tagant välja mõne taime, mis kasvas teistest aeglasemalt, kannatas mõne lehehaiguse käes, kippus kuivetuma või ei näinud lihtsalt nii hea välja kui teised, ja kandis seda teiste lillede ees ringi.

“Jätke oma sõbraga hüvasti,” kuulutas ta. “Tema ei tulnud toime...”

Seejärel lahkus ta koos eksinud taimega korterist ning naasis tund-paar hiljem koos suure tühja lillepotiga, mille ta kuhugi silmatorkavale kohale seisma jättis.

Tema toataimed olid kogu Londoni kõige lopsakamad, rohelisemad ja ilusamad. Ja kõige hirmunumad.

Lugesin, et inglisekeelses raamatus on olemas ka kokkuvõte, kuidas autorid raamatu kahepeale kirjutasid. Otsisin seega ise netiavarustest juurde, sest tundus huvitav teema, mida jagada. Nii Gaiman kui ka Pratchett on britid. Nad kohtusid esmakordselt 1985. aastal, kui Gaiman töötas veel ajakirjanikuna ning intervjueeris Pratchettit, kel just oli ilmunud esimene edukas Kettamaailma romaan "Võlukunsti värv". Sel ajal ei olnud kumbki veel nii kuulus kui praegu. Gaimanil tuli veidi hiljem idee kirjutada paroodia inspireerituna Richmal Comptoni sarjast. Mees alustas sellega, kuid ei osanud lõpetada. Muuhulgas saatis ta oma lühijutu ka Pratchettile, kellele see nii meeldis, et nõudis lõppu. Variantideks pakkus ta raamatuidee ära osta või raamat koos valmis kirjutada. Kuna interneti veel polnud, käis suhtlus igapäevaste pikkade telefonikõnede kaudu. Teksti saadeti üksteisele aga diskettidel. Enamik kirjutamisest jäi Pratchetti kanda, sest Gaimanil oli käsil lisaks veel "Sandman" koomiksi kirjutamine. Algselt jagasid kirjanikud ära, kes millistest tegelastest kirjutab, kuid lõpu poole tegid nad vahetusi. Pratchetti panuseks olid näiteks Adam ja nemad. Samas neli apokalüptilist ratsanikku jäid Gaimani pärusmaaks. Mõne osa kohta ei oska kumbki autor öelda, kelle idee see oli: "If you have an idea during a brainstorming session with another guy, whose idea is it?". (allikad: 1, 2)

Leidsin ka ühe tõlkimisapsu: eestikeelses raamatus on ingli nimeks Aziraphael, aga netiavarustes on kõikides ingliskeelsetes artiklites vaid Aziraphale. 

"Head ended" on üks absurdselt geniaalsemaid romaane, mida olen lugenud. Lugu küll meeldis mulle, kuid selle huumorist tekkis mul kiiresti küllastumus ja mitmeid sarnaseid raamatuid ma järjest lugeda ei suudaks. Soovitus läheb seekord inimestele, kes otsivad nalja ning ei pelga üle võlli keeratud ning fantaasiarikast romaani!

Ma ei ole ammu jõudnud blogis ühtki raamatut kajastada, aga see ei tähenda, et ma neid ei loe. Umbes kuu aega tagasi võtsin lõpuks käsile fantaasiaromaani "Ameerika jumalad", mille autoriks on võrratu Neil Gaiman. Tema raamatute lugemist ootan ma alati huviga ja nii on igati õigustatud väide, et täidetud sai väljakutse punkt number 9. ehk "Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud." Lükkasin selle raamatukogust võtmist aina edasi, ilmselt tänu mahukusele. Tahtsin aga väga vaadata raamatu põhjal tehtud telesarja, nii et tuli kiiremas korras see enne läbi lugeda. Kusjuures teose sisuga ma varem kursis ei olnud.

Ameerikas on jumalate vahel puhkemas sõda. Ühte leeri jäävad "vanad" jumalad - need, kes on maale tulnud koos erinevate rahvastega. Ühed tõid kohale viikingid, teised aarfikast saabunud orjad, kolmandad tulid veel varem. Kõigi saatus on sarnane: neid kiputakse unustama.  Vastased on "uued" jumalad - tehnoloogia, meedia, raha jne, keda kiputakse üha rohkem kummardama. Selle sõja keskele kistakse äsja vanglast vabanenud Shadow, kelle naine hukkus autoõnnetuses. Teel matustele kohtab endine vang lennukis üht kummalist vanameest, kes laseb end mr Wednesdayks kutsuda ja pakub Shadow'le tööd. Mees ei nõustu kohe, kuid saades aru, et tema endine elu on otsas, hakkab ta ikkagi Wednesday kannupoisiks, täites erinevaid ülesandeid ning reisides läbi Ameerika. 

Mulle meeldis väga kontseptsioon erinevatest jumalatest, kes ühel maal inimeste poolehoiu nimel võitlevad. Paljud neist, nagu Bilquis ja Anansi, olid mulle võõrad, mis raskendas teosest aru saamist. Nii lõin pea alati uue tegelase ilmumisel tema nime google otsingumootorisse sisse. Selle asemel oleks võinud raamatu lõpus olla väike jumalate käsiraamat. Nautisingi romaanis rohkem lühikesi osasid, mis olid pühendatud ühe või teise jumala Ameerikasse sattumisele või tema tegevusele sellel maal. Põhilugu ehk siis Shadow'i seiklused ning algav sõda ei tundunud minu jaoks niivõrd paeluv. Üks osa meeldis mulle siiski teistest veidi enam. Nimelt elas Shadow veidi aega väikeses linnakeses, kus olid sõbralikud inimesed ja pagana külm. Seal suutis ta ära lahendada kaduvate laste müsteeriumi.

Siiani olen sarjast vaadanud vaid esimest episoodi. Ootasin huviga, kuidas on ekraniseeritud stseen Bilquisiga ning ei pidanud pettuma. See oli täpselt nii rõve ja veider, kui seda ette võib kujutada. Üritan millalgi ära vaadata ka ülejäänud osad, kuid nii põnev veel ei olnud, et peale ühe lõppu kohe järgmise kallale asuks.

Gaiman suutis mind taas oma fantaasiaga üllatada, kuid nii hea "Ameerika jumalad" ei olnud, et minu lemmikute hulka kuuluda. 

Mul ei ole üht konkreetset lemmikkirjanikku, vaid pigem terve posu, nende hulka kuulub ka Neil Gaiman, kelle romaan "Eikusagi" tuletas mulle meelde, miks mulle fantaasiakirjandus nii väga meeldib. Raamat on täis värvikaid tegelasi, põnevaid paiku ja tempokaid seiklusi ning on seega ideaalne põgenemiseks reaalsusest. 

Richard Mayhew on oma eluga igati rahul: tal on tasuv töökoht, ilus kihlatu ja väike korter Londonis. Ühel päeval, kui ta otsustab aidata tänaval hädas olevat tütarlast, muutub mehe elu täielikult. Ta saab teada, et kõigile tuntud Londoni all käikudes ja torustikes on veel teine, Alumine London, kus elutseb õige kummaline rahvas. Tüdruk nimega Uks, kelle ta päästis, saab avada uksi ükskõik kuhu ning üks neist tõi ta Richardi juurde, kui neiu kahe palgamõrvari eest põgenes. Kord Alumise Londoniga seotud, kaotab mees kogu oma sellise elu, nagu teda poleks kunagi olemas olnudki. Richard tahab seda tagasi ning läheb Ust otsima, kohates teel rotirääkijaid, iidseid elukaid jahtivat Kütti, ingel Islingtoni, kavalat Markii de Barabasi ja mitmeid teisi kummalisi tegelasi.

Kallis päevik, mõtles ta. Täna elasin ma üle kõndimise plangul, surmasuudluse ja loengu peksmisest. Praegu olen ma teel läbi labürinti koos hullumeelse kaabakaga, kes tõusis surnust üles, ja ihukaitsjaga, kes osutus hoopis... mis tahes on ihukaitsja vastand. Ma olen nii põhjalikult pinna jalge alt kaotanud, et...

Suure fantaasiaküllasuse kõrval oli raamatus lisaks mitmeid ajaloolisi fakte, mis huvi tekitasid. Näiteks ei teadnud ma, et Londonil on oma keskaegne müür, mis seda kunagi ümbritses, muidugi siis, kui linn ise veel alles pisi-pisi oli. Kui me perega paar aastat tagasi Londonis käisime, siis sellest vaatamisväärsust polnud halli aimugi, aga nüüd tahaks väga näha. Mahajäetud metroojaamadest olen varemgi kuulnud, kuid alles peale "Eikusagi" lõpetamist veetsin tunnikese internetist pilte vaadates ja kujutlesin tegelasi neis seiklemas. Ajalookillukesi oli loo sisse peidetud veel, aga jätan neid teile ka otsimiseks.

Lugedes panin tähele, et suur osa loost oli üles ehitatud Londoni rongijaamade nimedele, mis on minu meelest täiesti geniaalne idee. Hammersmith, Baron's Court, Elephant and Castle ja paljud teised leiavad selles hoogsas seikluses oma koha. Olen isegi mõnikord kummalist nime kuuldes mõelnud, kuidas ometi paika nii kutsuma on hakatud. Sellega seoses torkavad kohe pähe turkavad kohe rongijaamad Urda ja Padula.

Tunnelivõrgustikud vanade linnade all on igati paeluv teema ja tahaks isegi kuhugi kolama minna. Eriti ahvatlevad tunduvad Pariisi katakombid. Ühe suurlinna all olev teine linn ei tundu sugugi nii võimatu ideena. Isegi sopp ja kõnts ja muud jälkused, mille sees tegelased solgitorudes sumpasid ei mõjunud raamatus eemaletõukavalt.

"Linnade, nagu ka inimeste puhul, härra Vandemar," ütles härra Croup nõudlikult, "on soolestiku seisukord kõige tähtsam asi üldse."

Ainuke pisiasi, mis ei lasknud mul täielikult loosse süveneda, oli nimi Uks. See mõjus mulle kuidagi võõrkehana ning ikka ja jälle ilmus kujutluspilti üks harilik välisuks, mitte sellenimeline tütarlaps. Tema vanemate nimed Portia ja Portikus mõjusid palju loomulikumana, kui Uks või Sissekäik. "Eikusagi" raamatut lugedes meenus mulle kohe Schwabi neli Londonit ning nende vahel reisiv Kell, kelle nimi häiris mind isegi veel rohkem kui Ukse oma.

"Eikusagi" on pöörane fantaasiaseiklus, mis õpetab lugejale nii mõndagi Londoni kohta. Gaimani teostest, mida siiani olen jõudnud lugeda, meeldib see mulle isegi kõige rohkem. Hoogne tegevus haaras kohe endasse ning seiklus kestis viimaste lehtedeni. Soovitan soojalt!