Andrea Abreu "Pilveteki all" jutustab kahe tüdruku suvest teismeea piiril, sirgumisest viletsuses vulkaani varjus. Trude valis selle raamatuklubi raamatuks, mis mulle meeldis, sest olin õhinaga valmis lugema, mida Tenerifel on pakkuda, ent enne teose kallale asumist oli juba kuulda kaasklubiliste kriitikat.

21. sajandi algus, Tenerife ääremaa. Tenerife põhjakülge katab alatasa pilvekiht, mis iseloomustab sealseid asulaid. Ühes mäeveeru külakeses elavad kaks kümneaastast tüdrukut, kes pea kõik päevad koos veedavad. Vanemad käivad ehitamas või koristamas turistide villasid või on sootuks manalateed läinud, nii et neile jäävad seltsiks vaid vanaemad ja külakoerad ja suur igavus. Tüdrukud kolavad suvi otsa ringi, mängivad barbidega seebikaid läbi, söövad vähe ja kakavad palju ning avastavad seksuaalsust.

"Pilveteki all" tekitab pealkirjaga kujutluse millestki soojast ja pehmest, tiba romantilisest, aga reaalsus on hubasusest kaugel, sombune ja rusuv. Mäeveerel pilve varjus avaneb räpane pilt, mida maalitakse äärmiselt järskudes toonides. Raamatus ei ole ühtki peatükki, kus ei mainita sitta või äärmisel juhul okset. Kaka näib olevat kümneaastastele tüdrukutele täielik obsessioon. Ei oskagi öelda, kas see on kultuuriline eripära või ainult sellele romaanile omane. 

Tenerife töölisklassi võsukeste lapsepõlv tekitas võõristust. Tüdrukute toimetuste, kinnisideede ja hõõrutamise kohta ei ütleks süütud ja muretud mängud. Samas kumas mingit kummalist äratundmist - kuidas sõbrannad õhtuti üksteist edasi-tagasi koju saatsid, barbid, beebibjörnid ja mp3-mängijad, messenger ja võhivõõrastega jututoas tšättimine. Püüdsin algusest peale paika panna, mis aastal raamatu tegevus toimub ja kui panin tähele, et kirjaniku sünniaasta klapib minu omaga, siis tõdesin, et tegu oli vast generatsiooniülese nostalgiaga. Kahjuks sellest ei piisanud, et saada ühele lainele veidrate stseenidega, mille peale ei oskagi midagi öelda. See-eest meeldis mulle väga, kuidas peatükid on saanud intrigeerivad pealkirjad järgnevast tekstist pärinevate lausejupikeste näol, näiteks "Väike Jeesus Kristuse nägu" või "Las puudutan sind nii, nagu veel keegi pole teind". Katkete ootamine-otsimine ei lasknud raamatut käest panna.

Mind jäi painama, kui palju on Andrea Abreu pannud debüütromaani oma lapsepõlve. Kindlasti on seda tunda küla kirjeldustes. Eesmärk maailmapilti avardada sai täidetud, kuna paljastus elu Tenerifel, mida turistid ei näe - omapäi sirguma sunnitud lapsed, äraolevad vanemad, kes on ametis saare külastajatele majade ehitamise ja nende järelt koristamisega, ranged vanaemad, napp mängukaaslaste valik, mürgised suhted. Kõik see jätab suhu kurbliku maigu. Ma ei saa öelda, et raamat mulle meeldis, aga ta on väärt rohkem kui 1 tärn. Sellised lood süstivad tänulikkust oma elu suhtes.

Donatella Di Pietrantonio "Arminuta. Tüdruk, kes tuli tagasi" & "Borgo Sud. Õdede lugu" jutustavad lugu vintsketest itaalia naistest, alustades sellest, kui ühe 13-aastase maailmapilt päevapealt kokku kukub ning näidates seejärel, milline side tekib õdede vahel, keda lapsepõlv pole poputanud.

1975, Abruzzo maakond, Kesk-Itaalia. Tüdruk, kes titena teiste kasvatada anti, heidetakse mugavast elust välja, tagasi bioloogiliste vanemate rüppe. Keegi ei seleta talle, miks. Kolmteist aastat on too harjunud elama üksiklapsena ja ei ole kunagi tundnud millestki puudust. Hetkega kaotab tüdruk selle kõik ning peab jagama tuba vendade ja voodit õega, kes seda öösiti märgab. Selles kodus lähevad toiduks ka kõik maha kukkunud köögiviljad ja kõhu täis saamiseks tuleb laua taga palukeste eest võidelda.

"Arminuta" pakub killukest elust enesest, toorest, ebamugavat ning segadust tekitavat. Kuidas tulla toime, kui sul on kaks ema, aga mõlemad on su hüljanud? See on üks neist raamatutest, kus peategelaseks on laps, aga see ei ole lasteraamat. Kõige hullemat katsumust ei paku tema kukkumine küllusest kehvakesse elamisse, vaid see, kuidas keegi ei seleta talle, miks. Mulle koitis kuskil poole raamatu peal, aga vaene tüdruk aina piinleb, mõeldes, mida ta tegi valesti, ning otsides meeleheitlikult kontakti naisega, kes oli talle armastav ema. On igati paslik, et peategelase nime ei selgugi. Ta ei ole kuidagi allaandja tüüpi ja viletsuses virelemine plika vaimu ei murra. Võõrad õed-vennad saavad armsakski ja lõpuks selgub tõde.

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest! 

Emily Henry "Miljon Juunit" on mul kaua riiulis õiget aega oodanud. Nüüd sügise lõpus tekkis mul kange isu lugeda ilusast ja suurest armastusest ja tundus, et see raamat võiks selle sooviga kokku minna.

Tänapäev, Five Fingers, Michigan. O'Donnelleid ümbritsevad legendid. Neil on maagiline mets ja vana maja künka otsas, kaks kummitust, maailma parimad hapukirsid ja sajandipikkune vihavaen Angertitega. On teada, et kui need kaks pere kokku puutuvad, juhtuvad halvad asjad. June ehk Jack O'Donnell IV käib viimast kooliaastat ja ootab, et saaks juba kodulinna selja taha jätta ning laia maailma seiklema minna, aga siis naaseb linna Saul Angert. Kuigi noortel on suhtlemine keelatud, ristuvad nende rajad. Ühest korrast saab teinegi ja siis ei suuda nad enam üksteisest eemal olla. Ainus võimalus on välja uurida, miks perekonnad ikkagi vaenujalal on ning üritada seda muuta.

Seda raamatut on väga keeruline lühidalt kirjeldada. Suuremas pildis on see lugu kahest perekonnast ja needusest, mis vajab murdmist. Suurepäraseks muudavad teose aga kõik need pisikesed detailid, millest ta kooseb, ja kaunid laused, millega kõik kirja on pandud. Suurepärane tõlge lasi kogu sellel maagial ja ilul särada. Eriti võlus mind kirjaniku fantaasialend: erilised hapukirsid, jalanõusid röövivad koiotthundid, asukohata O'Dang, June'i kummitused. Mulle meeldis see iseenesestmõistetavus, millega nad raamatusse olid istutatud. Tundsin, et hõljun pilvedes, samas kui jalad on kindlalt maa peal. See raamat paneb proovile uskumisvõime ja muutub eriti nauditavaks, kui lased end kirjeldustel kaasa kanda ja ei juurdle seejuures, miks asjad ikka nii on. See ei ole üldse oluline. Alati ei vaja kõik seletamist. Maagia kaotab oma võlu, kui üritada seda puust ette ja punaseks teha. 

Nagu lootsin, pakub "Miljon Juunit" tõesti ilusat armastust, mis mind hingepõhjani liigutas. Magus keelatud armastus ei ole aga sugugi põhiteema. Kõik teose suhted on ilusad ja terved - June ja tema isa,  June ja tema ema ja kasuisa ja poolvennad, June ja tema sõbranna, June ja tema keelatud armastus. Armastuse kõrval on lein, mälestused, elu ja surm. See lugu näitab, mis on tõeliselt oluline ja tundsin lugedes, et muutun paremaks inimeseks. 

Emily Henry on ameerika kirjanik. Naine on suur uskuja ning armastab seoseid ja vandenõuteooriaid. Maagiline realism tõmbab teda enda poole, sest maailm on palju suurem ja keerulisem, kui iga inimese piiratud vaatenurk. On nii palju asju, mida me ei mõista ja need tunduvad seetõttu maagilisena, kuigi võivad olla teaduslikult või psühholoogiliselt seletatavad. Oma raamatutes meeldib talle maagilisuse taha panna ka loogikat. Inspiratsiooni annab talle keskkond: Kentucky, Ohio ja Michigan, kus ta on elanud. Raamatutesse paneb kirjanik ka palju endast. "Miljon Juunit" on naise teine raamat. Ta kutsub seda oma leinaraamatuks. See lugu tärkas Henry peas pärast tema koera surma, mis teda väga raputas ning ta valas need tunded teosesse. Naine tahtis kirjutada unenäolisest armastusest ja Michiganist. Peategelane June ongi Michigani kehastus inimkujul. (allikad: 1, 2, 3)

"Miljon Juunit" on maagiline lugu kahest vaenujalal olevast perekonnast ning nende lastest, kes üritavad vana viha tagamaid lahti harutada. Selle raamatu võlu avaldub, kui sa suudad toimuvat uskuda ning ei jää sügavalt juurdlema. See oli täpselt minu tassike teed ja nautisin kogu lugu väga! Mulle meeldisid nii müstilised detailid kui ka tegeliste omavahelised suhted. Soovitan, kui sulle meeldib maagiline realism - lugu meie tavalisest maailmast, kus on seletamatud maagilised detailid!

• "Kõik tema hirmud"

• Sõber Raamat
• Triinu raamatublogi
• Kultuuritarbija60+
• Padjaklubi: Räägime raamatutest

• Juuli raamaturiiul

Jaanuari lõpetasin ulme lainel ning võtsin ette noorteromaani "Põrguline", autoriks S. J. Kincaid. Raamat jäi mulle silma Päikese kirjastuse kodulehel. Leidsin, et sellel on goodreadsi keskkonnas kõrge keskmine hinne, mis hetkel on 4.07. See muidugi tekitas loo vastu veelgi huvi.

Minu abosluutne lemmikstseen raamatust oli aga see, kus viidati muinasjutule "Keisri uued rõivad". See sobis looga nii hästi. Mul oli lausa kahju, et tegelased seda kohta hiljem ei meenutanud. Just siis toimub esmakohtumine raamatu põnevaima tegelase Tyrusega. Tema hulluse erinevad episoodid annavad sellele raamatule palju juurde. Oleks neid rohkemgi tahtnud. Ka Nemesist peategelasena oli põnev jälgida, tema reaktsioone teiste jaoks igapäevastele asjadele, kiskjalikkust ja siseheitlust inimlikkuse teemal. Mulle meeldis, et tal olid nii negatiivsed kui ka positiivsed küljed. "Põrguline" paneb arutlema, mis teeb inimesest inimese. On see geneetika? Armastus? Kaastunne?

S. J. Kincaid tahtis saada astronaudiks, kuid sellele unistusele tõmbas kriipsu peale tema läbisaamine matemaatikaga. Temast sai hoopis ulmekirjanik, kuid ka see tee polnud lihtne. Ta kirjutas kuus romaani, mida keegi avaldada ei tahtnud. Alles 2012. aastal läks seitsmendaga katsega õnneks ning ilmus naise debüüt "Insignia". Sellest loost kasvas lausa triloogia. Seejärel saatis Kincaidi jälle ebaedu. Ta oli õppinud õeks ning oli valmis teadmisi värskendama ja haiglasse tööle minema. Veel viimase katsena saatis naine kirjastusse romaani "Põrguline". Selle loo inspiratsiooniks olid Robert Gravesi "Mina, Claudius" ja üks varasem käsikiri, kus figureerisid automaatsõdurid. (allikad 1, 2)

• Triinu raamatublogi
• Tallinna keskraamatukogu kirjandusblogi
• Sulepuru