Richard Powers "Hämming" on raamatukujuline äratuskell tundlikust poisist, tema astrobioloogist isast ja meie ohustatud planeedist. Lükkasin selle romaani kui 5-tärni kandidaadi lugemist pikalt edasi, et see siis raamatuklubieelsel ööl ühekorraga alla kugistada.
Alternatiivreaalsus või lähitulevik, Smoky Mountains/Madison, Wisconsin. Theo rabab üksikisana mitmel rindel, üritades toime tulla leina, käitumisprobleemidega poja ning unistusega aidata kaasa maavälise elu leidmisele. Robin on laps, kellele iga arst tahaks erineva diagnoosi panna. Teda tabavad sageli vihapursked, eriti ärritavad poissi julmus ja ükskõiksus ohustatud liikide suhtes. Muul ajal on ta väga nutikas ja isa ei suuda end veenda ravimitega tema ajukeemia kallale minema. Niisiis leiab ta alternatiivse lahenduse.
"Hämming" oli tõesti võrratu. Romaan punus mängleva kergusega raputavaks tervikuks trobikonna teemasid ema surmaga toimetulekust teaduse ja jumala vastuseisuni, nii et ükski killuke ei tundunud liiast ja mõtteainet jagub vähemalt aasta lõpuni. Ühest küljest haaravad kaasa neuroerineva poisikluti ja tema isa argimured, teisalt seletatakse möödaminnes ära erinevad teooriad, miks me ei ole veel tulnukaid leinud. Lisaks võlub raamat väljasõitudega kõikvõimalikele väljamõeldud planeetidele ja muidugi lajatab karmi reaalsusega.
Maailm, millesse sukeldume, tundub esmapilgul identne tänase päevaga. Üks vana valge mees toimetab pukis, nii nagu heaks arvab ja patsidega teismelised võitlevad neil rinnetel, kus keegi teine seda ei tee. Nimed on aga teised ja endale kaevatud auk sügavam. Igale viimsele kui murekohale on vinti peale keeratud, et poleks võimalik neilt silmi kõrvale pöörata. Tulemus on ängistav. Samal ajal kui täiskasvanud kasumit kokku ajavad, rehitsedes kokku teadusrahastust ning keskkonnatoetusi, annab üks 9-aastane endast kõik, et päästa väljasurevaid liike. Ja kogu maailm arvab, et temal on midagi viga.
Muidugi küsid seepeale endalt, kas mina olen ka üks neist, kes pea liiva alla peidavad? Kui kaugel me tegelikult katastroofist oleme?
Maamunal elab kaht sorti inimesi: need, kes oskavad arvutada ja end teadusega kursis hoida, ja need, kes lepivad omaenda tõdedega. Kuid mis koolis me ka ei käiks: sügaval sisimas elame päevast päeva nii, nagu homne oleks tänase kloon.
Kerge flirt ulmega oli mõnus, aga faktide segunemine fiktsiooniga ajas reaalsustaju puhta sassi. Raamatu lõppu oleks hästi passinud tõsiasjade loetelu, et ikka puust ja punane saaks. Tuleb aga ise välja uurida, kuidas läheb teadusrahastuse ja kosmoseteleskoopide ja ajumustrite uurimisega.
Kuigi "Hämming" mulle väga-väga meeldis, ei suutnud ta troonilt tõugata Powersi meistriteost "Ilmapuu", mis kuulub kindlalt mu kõigi aegade top kümnesse. Puud on ikkagi südamelähedasemad kui kosmos. Mu lemmik oli veidi realistlikkum, tublisti üllatavam ning kubises võluvatest looduskirjeldustest. Nii et lugege "Ilmapuud" ja lugege "Hämmingut" ja ootame koos, et meile veel Powersit tõlgitaks.
Aitäh, Varrak, raamatu eest!
- 23:31
- 0 Comments
