"Uste maja" avardab maailmapilti, paljastades killukesi ajaloost, kus figureerivad tuntud kirjanik William Somerset Maugham, üht tema lühijuttu inspireerinud mõrv ja kohtuprotsess ning Qingi dünastia kukutamine Hiinas. Tan Twan Eng on tõsielulised isikud ja faktid muljetavaldava osavusega kokku põiminud ning lisanud rohkelt ajastu hõngu, mugavat kõrgklassi elu koloniaalmaades, suhtumist kohalikesse, keelatud armastust ja patustamist. Laiast teemade käsitlusest moodustub kena tervik, mis küsib, miks ja kuidas me jutustame lugusid, et endast jälg maha jätta. Ometi ei tõusnud romaan samasse kõrgusse kui "Õhtuste udude aed". Puudu jäi emotsionaalsest sidemest tegelastega, eriti salasuhete puhul. Kahtlustan, et komistuskiviks said ajaloolised kujud, ja ka kirjanik ise on erinevates intervjuudes tunnistanud, kuidas nendest kirjutamine raskusi valmistas.

Samuti püstitas barjääri sündmustiku paiknemine kaugel nii geograafiliselt kui ka ajaliselt, mistõttu laius selle ümber kaardistamata ala ning toimuva konteksti asetamine pakkus tubli tükk tegemist. Lõviosa "Uste majast" jaguneb kahe perioodi vahel tänapäeva Malaisia aladel Penangil. On Willie (Somerset Maughami) külaskäik 1920tel ning on kümmekond aastat varasemad sündmused, millest võõrustaja Lesley kirjanikule jutustab. Naise meenutustest läbi vilksav Sun Yat Sen ja tema olulisus Hiina ajaloos jäidki võõraks. Kusjuures teos algab ja lõpeb üldsegi teisel asumaal, Lõuna-Aafrikas, mis mõjus veidi tagasiviskena eelmisel aastal loetud Damon Galguti romaani "Lubadus", kuna äratundmist pakkusid nii keskkond kui ka spetsiifilised väljendid.

Tan Twan Eng paneb rõhku kirjeldustele ning neile, kes armastavad sõnadega maalimist ja pisiasjade võlu, pakub "Uste maja" tänu Tiina Randuse kaunile tõlkele tõelist maiuspala. Iseäranis meeldejäävad olid loodusstseenid, olgu seal siis kaugusesse kihutavad jaanalinnud või öine suplus helendava planktoni keskel. Erilist vaimustust pakkusid mulle ka õhkõrnad viited "Õhtuste udude aiale" nagu üks teatud teesort. Selliseid detaile on kerge mitte märgata, kuna kohalikke eripärasid ja tsitaatsõnu leidub tekstis rohkelt, eelkõige siis kui tähelepanu pööratakse riietele või toidupoolisele. Teadlikumal lugejal manavad needki ilmselt pildi silme ette, teised peavad otsingumootorite poole pöörduma. Joonealused seletused oleks siinkohal toredad olnud.

Somerset Maughami ega tema loominguga ei olnud ma varem kokku puutunud, kuigi nimi kõlas tuttavalt. Tegu on viljaka autoriga, kelle sulest ilmus nii romaane, näidendeid kui ka lühijutte, milleks ta ammutas ainet elust enesest, sealhulgas ulatuslikelt reisidelt. Internet tituleerib mehe kirjanikuks, kes on küll moest välja läinud, kuid mitte trükist. Seda kinnitab, et romaanis esineva novellikogu "Kasuariinipuu" ilmumisest eesti keeles pole üldse kaua möödunud. Tahan kindlasti selle ja teiste tema teostega lähemalt tutvuda. Otsisin juba välja ja lugesin ingliskeelsena läbi loo "Kiri" ("The Letter"), mis peaks "Uste maja" kõrvale kohustuslik olema. Põnev oli kõrvutada, kuidas üks kirjanik kirjutas mõrvajuhtumist innustunult novelli ning teine kirjanik romaani, milles esimene inspiratsiooni kogub ja mis paljastab ammuse kuriteo detailid.

"Uste maja" pakkus huvitavat pilguheitu eelmise sajandi alguse koloniaalmaailma ja tollastesse ühiskonna hoiakutesse ning võlus värvikate kirjelduste ja rohkete detailidega. Kuigi tegelased jäid kaugeks, tekkis huvi William Somerset Maughami loomingu vastu. Soovitan, kui sind köidab ajalugu ja armastad lugemiselamusega paralleelselt Google'is surfata!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!