XXXVII ehk antikangelasest kriminaalpsühholoog

13:12

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt on kirjutanud põneva krimiromaani "Mees, kes polnud mõrtsukas", mis on mul juba tükk aega riiulis lugemist oodanud. Isegi pildid said blogi jaoks juba mitu kuud tagasi tehtud, kuid vahepeal ei olnud mul teps mitte mõrvalugude tuju. Raamatu kaas juba vihjab sellele, et midagi eriti võigast on tulemas. Kuritöö oligi muidugi kole nagu nad ikka on, kuid romaani võlu peitus hoopiski omanäolistes tegelastes.


Västerås, Rootsi. Mitu päeva kadunud olnud kuueteistaastase Rogeri surnukeha leitakse soisest metsast. Teda on korduvalt pussitatud ning mis kõige hullem - poisi süda on kehast välja lõigatud. Kohalik politsei usaldab juhtumi kohe keskkriminaalpolitseile, kes tegemata tööd kiruvad ning asja uurima hakkavad. Ohver on salapärane ning juba tema viimaste tundide lahti harutamine pakub pinget. Uurijatele asub appi endine psühholoog, kunagine kolleeg Sebastian Bergman, keda juhtum tegelikult ei huvita, vaid ta tahab saada ligi politsei andmebaasidele. 

Skandinaaviamaad on heade kriminullide poolest rikkad ning "Mees, kes polnud mõrtsukas" pole siin mingi erand. Õhkkondki on tuttav ja muidugi tuleb mõrvar välja sealt, kust sa teda kõige vähem oodata oskad. Kes aga palju detektiivilugusid on, võib seda aimata. Mina näiteks olin nii-nii lähedal, aga miks ja kuidas jäid puudu. 

Omanäoliseks muudab romaani Sebastian Bergman, ekstsentriline uurija, kes tunneb inimesi suurepäraselt ning seetõttu ka lõpuks juhtumi lahendab, kuid see ei muuda teda meeldivaks. Mees on antikangelane. Ta käitub ebasündsalt ja isekalt, seab kaaslasi piinlikesse olukordadesse ning magab ühe kahtlusaluse emaga! Pilguheit mehe minevikku seletab osa tema käitumisest, kuid kaugeltki mitte kõike. 


Autorite duo on pärit rootsist. Michael Hjorth on filmi- ja telepordutsent ning Hans Rosenfeldt on stsenarist, kelle loomingusse kuulub sari "Sild". Ta on muide üle kahe meetri pikk. Sebastian Bergmani sari sai alguse 2010. aastal ning koosneb hetkel viiest raamatust, millest juba neli on ka eestikeelsena olemas.

Mulle igatahes romaan meeldis ning tahan kindlasti lugeda ka järgmisi. Lõpp oli ju selline, et muudmoodi ei saa. Õnneks on Helios kirjastus välja andnud juba mitu osa Sebastian Bergmani lugusid, nii et ootama ei pea ja saab rahulikult järgmise osa kallale asuda, kui tuju tuleb. Soovitus läheb seekord muidugi skandinaavia krimilugude austajatele ning neile, kes otsivad huvitavaid tugevaid tegelasi.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide