1950/1983/2012, Reykjavik/Akureyri, Island. Helgi armastab väga klassikalisi krimiromaane ja politseiuurijaks pürgimine viis ta Suurbritanniasse kriminoloogiat õppima. Magistrikraadist lahutab teda vaid lõputöö. Nooruk naaseb kodumaale, et lahata üksikasjalikult, kuidas ligi 30 aastat tagasi lahendati juhtum vanas tuberkuloosisanatooriumis Islandi põhjaosas. Esmalt suri ülemõde, seejärel sooritas peaarst pealtnäha enesetapu. Helgi küsitleb ammuse juhtumiga seotuid, valmistub täiskohaga tööle hakkama ja varjab eraelus luuravat tumedat saladust.

On vana sanatoorium ja eraldatus. On verine mõrv. On piiratud hulk kahtlusaluseid. On puntras eraeluga peategelane. Teoses justkui oleks kõik olemas, aga see ei suutnud kuidagi kaasa tõmmata. Ragnar Jónasson ei pannud mind selles raamatus tegelastele kaasa elama. Kõik jäid kuidagi kaugeks ja võõraks. Lugu venis, sest päris sündmuste asemel on palju vestluste kaudu meenutamist. Sanatoorium ei kerki silme ette, kõhedust ei tule. Nii algse juhtumi luukeresid kui ka koduseid paljastusi hoitakse kiivalt tagasi, kuni need ei paku enam huvi. Isegi süüdlane tundus lõpuks ebaoluline. Lugemas hoidis teine vaatenurk Hulda loole. Seetõttu ja kuna lõpp jäi kuristiku kohale rippuma, olen valmis Helgi tegemistest edasi lugema.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, Vestmani saared. Elasid kord sama ühikakoridori peal seitse noort - Trausti, Ari, Leifur, Sigga, Ragga, Gugga ja Guðbjört. Aastaid hiljem on üks kadunud, üks surnud ja ülejäänud viis teel tema matustele. Trausti loodab kurbadest asjaoludest hoolimata toredat jällenägemist, ent neid hakkab kollitama sünge saladus ühisest minevikust ning viiendaks päevaks on seltskonnas rohkem surnuid kui elavaid. Kui leitakse lõkkes leegitsev laip ning selle kõrvalt veel teinegi, on vaja kohtuarst Iðunni, kes küll parema meelega Vestmani saartest eemale hoiaks, kuna seal elab tema isa, kellega ta ei taha mingit tegemist teha.

"Kes tulega mängib..." pakub kurba sasipundart, kus tegelased teevad ainult halbu ja veel halvemaid valikuid, mässides end aina rohkem sisse. Sarnaselt eelmise osaga alustame laipade kirjeldusega ja järgneb loo lahti rullumine kahte liini pidi - sõprade saabumine Vestmanile ning politsei neist maha jäänud segadust lahti harutamas. Uurijate asemel juurdluse kohtuarsti silme läbi vaatamine on kirjanikku innustanud laipadele rohkelt veidrusi külge pookima, nii eksitavaid kui ka lahenduseni viivaid. Iðunn ei saa niigi keskenduda, kuna pere on haisu ninna saanud, et ta kodusaarel viibib.

Lisaks saarel aset leidnud tragöödiale selgineb kildhaaval üks eriti raju pidu tudengiajast, millest osalejad mäletavad vaid üksikuid hetki. Kurjakuulutav lõpp on kogu aeg õhus ning aimdus peagi juhtuva osas muudab lugemise eriti kõhedaks. Pinge ei lange, sest jokkereid varrukasse jagub. Pealegi teeb tegeliku sündmustiku teadmine huvitavaks politsei teooriate jälgimise, iseäranis selle, mis uurijatel kahe silma vahele jääb.

Kui esimene osa pakkus rohkelt õõva, siis teise osa valdavaks emotsiooniks jäi suur nukrus. Kuna esimesest osast Týriga seoses jäänud põletavate küsimuste kõrval läheb nüüd korda ka Iðunni käekäik, siis pole enam kahtlust, kas loen sarja edasi. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Ragnar Jónasson "Pimedus" pajatab pensioni veerel naispolitseiniku viimasest juhtumist - Islandil otsa leidnud immigrandist. Romaan oli õige kaua riiuli pimedas nurgas seda õiget aega oodanud ning nüüd Islandi reisiks pakkides otsisin muidugi kõik islandi krimkad välja.

Tänapäev, Reykjavik. 64-aastane politseiuurija Hulda jääb peagi pensionile, aga lähedastest ilma jäänud naine ei oota sugugi ärateenitud puhkust sisutühjade päevadega. Kardetud hetk, kui palutakse laud vabastada, saabub oodatust varemgi, sest asendaja hingab juba kuklasse. Hulda võitleb endale välja veel viimase nädala ja viimase uurimistöö, haarates kümne küünega ülemuse lausekõlksust, et valigu siis ajaveetmiseks mõni vanadest juhtumitest. Naisele jääb kripeldama napp juurdlus eelmisest aastast, enesetapuna kirja läinud venelannast immigrandi surm. Tal on mõned päevad, et tulla toime tööga, mida värskete jälgedega ei suudetud.

Kui eelmine Islandi raamat viis mind novembrisse, siis pealkirjale vastuoluliselt toimub "Pimeduse" tegevus hiliskevadel, ent sellegipoolest oleks paremat aega romaani lugemiseks raske leida. Nimelt valmis sel aastal teose põhjal teleseriaal, mille esimest osa Iceland Noiri raames lausa kinoekraanil nägin ja kuulsin nii mõndagi kaadritagust lugu. Olin selleks hetkeks lugenud umbes sadakond lehekülge ning üllatusin, kui palju detaile kardinaalselt erinesid. Näiteks olid täie tervise juures raamatus ammu manalateed läinud tegelased, viimane juhtum algas täiesti erinevalt ning asjaolud, mida Hulda ja lugejad saavad teada üsna loo lõpus ilmnevad juba esimeses episoodis. Visuaalne pool lõi pahviks võimsate kaadritega Reykjavikist või liustikust kogu oma lumises hiilguses. Muide, sari on tehtud inglise keeles rahvusvaheliste osatäitjatega, mis lisab omamoodi võlu. Loodan väga, et saan peagi järgmisi osi näha ning eriti tore oleks, kui see mõnda eesti telekanalisse jõuaks.

Ma ei saa öelda, et vaimustusin kurbade sündmuste laviinist, aga teisest küljest kasutas raamat neid haarava süžee ehitamiseks ning kui meisterlikeks krimkadeks lugeda need, mille lõpp jääb meelde, siis usun, et "Pimedus" klassifitseerub ja see lahendus nii pea ei unune.