Hyperebaaktiivne | Marianni raamatublogi: punane raamat

XXX ehk Billie muutuste suvi

2023

Elena Fischer "Paradiisiaed" räägib leinaga toimetulekust, peaosas teismeline tüdruk, kes on kasvanud kehvades, aga rõõmsates oludes. Raamat jäi mulle silma tänavuse HeadReadi esinejate nimekirjast ja jõudis vahetult pärast festivali lugemisse.

90ndad, Saksamaa. Billie elab koos emaga kõrges kortermajas. Neil ei ole kunagi piisavalt raha, aga nad on õnnelikud. Kõik muutub suvel, kui tüdruk on 14-aastane. Ootamatult saabub Ungarist abi otsima vanaema, keda ta pole kunagi kohanud, häirides ema-tütre suveplaane ja lükates nende senise elukorralduse uppi. Enne kui Billie jõuab uue olukorraga harjuda, pööratakse kõik täiesti peapeale, kui sureb tema ema. Tüdruku lahendus hakata uurima, kes on tema isa.

"Paradiisiaed" on tõeliselt mõnus romaan, kurb ja magus, täis maailma raskust ja häid inimesi. Avalausest saame teada, et Billie ema Marika sureb peagi, ent ometi jääb üldmulje loost helge ja südantsoojendav. Esimene pool jutustab elust enne saatuslikku silmapilku. Peategelase tillukeses maailmas on kasinad tingimused, aga seda korvavad armastus ja leidlikkus. Raamat võlub tegelastega, alates kolme põlvkonna naistest kuni kokkuhoidvate naabriteni.

Teisele poolele annavad tooni Billie lein ning 14-aastasele tüdrukule omased otsused - mitte kõige kaalutletumad või paremad, aga siiski tema omad ning edasiviivad. Rasket kaotust tasakaalustab maailmas kogetud headus. Ka HeadReadi esinemiselt jäi mind saatma lause, kuidas raamatus kohtab ainult häid inimesi, aga sellegipoolest tekkis lugedes väike ärevus, kui neiu suundub teekonnale, mis paneks iga vanemat kätega peast haarama. Ikka ootad, et kuskilt ilmub välja keegi kurjade kavatsustega, aga ei, kõik teel kohatud võõrad hoiavad-aitavad-paitavad Billiet. Võrdluseks oli mul kõrval eelmisena loetud Édouard Louis' "Muutuda: meetod", mis algab samuti vaese ühiskonnaklassi ja noore peategelasega, ent kellele erinevalt Billiest kõik halba tahavad, aga jäägu see järgmisesse postitusse. Hetkel ei ole ma üle saanud, kuidas "Paradiisiaed" mahutas nii palju headust muutumata roosamannaks. Soovitan väga!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

17:30
0 Comments

XLI ehk kui saaksid reisida minevikku, kuniks kohv külmaks läheb

2015

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Toshikazu Kawaguchi "Enne kui kohv jahtub" kutsub kindlasti lugema kõiki kohviarmastajaid ja jaapani kirjanduse fänne. Mina ei kuulu kumbagi kategooriasse. Küll võlus mu ära maagiline realism, mida sisukirjeldus tõotas.

Tōkyō. Silmatorkamatu pisike keldrikohvik ühel kõrvaltänaval on eriline. Kui sul õnnestub istuda kindlale kohale, saad kohvi kõrvale võimaluse reisida ajas. Ometi pole ukse taga huvilistest pikk järjekord. Nimelt peavad ajarännuks olema täidetud teatud tingimused ja reeglid, mistõttu iga soovija seda teha ei saagi. Mõnel siiski õnnestub. Kõige olulisem on see, et naasmiseks tuleb kohv enne jahtumist ära juua.

Aga ühtki neist tunnetest ei saanud sõnadeks vormida. Ta polnud kunagi mõistnud ... Aga mida ta peaks ütlema? Ja mida ta tahtis öelda?

"Enne kui kohv jahtub" oli üks mu juulikuu lemmikutest. Kaante vahele mahub neli ajarännakut, neli inimest, kes leiavad põhjuse, miks see ette võtta kõigist keerulistest reeglitest ja riskidest hoolimata. Koos moodustavad lood elegantse terviku. Ühest küljest on teos armas ja lihtne, teisest küljest põimuvad tegelaste lood ja keerukad reeglid. Lugejana midagi segaseks küll ei jää, sest kõik reeglid käiakse korduvalt üle. Nautisin väga, kuidas kogu ajarännu keeruline temaatika oli mahutatud ühte tillukesse kohvikusse. Nagu maagilise realismi puhul ikka, võetakse kummalist nähtust iseenesestmõistetavana, keegi ei uuri, kuidas või miks ajas rändamine võimalik on.

Iseäranis mõnus oleks raamatut lugeda ühe loo kaupa ja jätta vahele aega settimiseks. Ise lugesin ühel õhtul esimese loo, mõtlesin sellest terve järgmise päeva ja lugesin õhtul kohe ülejäänud kolm otsa. Kõige sügavama mulje jättiski see esimene, kuigi esimese naise rännak minevikku toimus üsna hetke ajel ja alguses kulus veel aega kõigi tegelaste tundma õppimiseks. Ülejäänud kolm lugu ei olnud nii tormakad, vaid rohkem sellised nagu eeldasin.

Sarnaselt kohvikule enesele oli teos õdus ja südantsoojendav, tuletades meelde, mis on elus tõeliselt oluline. Kuigi ajas rändamise põhjused olid valdavalt nukrad, siis raskemeelsust raamatus pole, vaid ajarännakud pakuvad üksnes positiivseid lahendusi, kuigi need pole alati sellised nagu tegelased ise sooviks. Ainuke väike pettumus oli see, et ootasin esimesest loost saati, et saab kuulda ka kummituse lugu, aga elavatel oli rohkem pajatada.

Soovitan soojalt!

20:50
2 Comments

XVII ehk igavese elu hind

2013

Väljakutse punktide täitmine kulgeb endiselt edukalt. Kuu lõpetuseks sai maha tõmmatud 8. punkt ehk raamat kirjastuse Tänapäev sarjast „Punane raamat“. Mulle jäi silma Hanya Yanagihara romaan "Inimesed puude võras", mis jäi napilt Lugemise väljakutse FB grupi ühislugemise hääletusel teisele kohale. Huvi tekitas põnev pealkiri ja sisututvustus ning ka fakt, et autor on pärit Hawaii saartelt.

Tuntud teadlane Norton Perina kirjutab vanglas ome memuaare. Tal on aega oma elule tagasi vaadata ning anda oma vaatenurk sündmustest, mida kõik tänu meediakajastusele teavad. Noorena osales mees antropoloogilisel ekspeditsioonil väikesesse Mikroneesia kuningriiki, kus ta teeb avastuse, mis talle hiljem Nobeli toob. U'ivu riik koosneb kolmest saarest, ühel elatakse, teisel laiuvad põllud ning kolmas on džungel, kuhu keegi naljalt minna ei taha. Pärismaalaste seas levib aga legend, et saarel elab hõim, kellele on kingitud igavene elu. Iidne suguharu koos saladusega leitaksegi üles ning Perina avastab, et pikaealisuse taga on ainuüksi sel saarel elutseva püha kilpkonna liha söömine. Ta võidab au ja kuulsust, kuid kiire tõusuga kaasneb paratamatult ka langus.

Issand jumal, mõtlesin, kas selles džunglis ei või tõesti mitte ükski asi käituda nii, nagu peaks? Kas puuviljad peavad tõesti end liigutama ja puud hingama ja magedad jõed maitsema ookeani järele? Miks ei võiks siin miski loodusseadustele alluda? Miks peab kõik viitama nii tugevalt nõiduslikkuse olemasolule?

Raamat on inspireeritud Daniel Carleton Gajdusekist, viroloogist, kes pälvis 1976. aastal Nobeli preemia, olles üks prioonide avastajaid ja nendega seotud haiguste uurijaid. Ta näitas, et kuru (haruldane ravimatu neurodegeneratiivne haigus) nakkuslik levik Uus-Guineal on olnud seotud kannibalismiga. Uurimisretkedelt tõi ta ühendriikidesse 56 last, kes said seal paremad elutingimused ja hariduse. Üks adopteeritud poistest süüdistas teda enda ära kasutamises ning Gajdusek mõisteti seejärel süüdi pedofiilias. Pärast aastat vanglas kolis mees Euroopasse, elades peamiselt Amsterdamis, Pariisis ja Norras.

"Inimesed puude võras" oli minu jaoks väga vastuoluline raamat. Mind huvitas antropoloogiaga seotud osa ehk siis Ivu'ivu kirjeldused, saare avastamine, põlisrahva kultuur, kilpkonnad, tsivilisatsioonide kokkupõrge ja ka teaduskatsed. See-eest oli mulle Perina vastukarva, ta oli huvitu, põlgas naisi, janunes tunnustuse ja kuulsuse järele. Teksti muudavad mahlakamaks Ronald Kubodera allmärkused, mis peategelast positiivsemas valguses näitavad ning ta talutavamaks muudavad. Raamatu tugevaimaks küljeks pean tugevat maailmaehitust, lugu näis seetõttu reaalsena. Kuvandit toetasid nii väljamõeldud teosed, mida allmärkustes tsiteeriti, kui ka rikkalikud kirjeldused. Eriti jäi muidugi meelde manama viljad, mis lärtsatustega džunglis alla sadasid ning seejärel maas ringi vingerdasid, sest nende sees elasid hunono-nimelised röövikud, kellest sirguvad kõige imelisemad liblikad, kui neid just enne delikatessina nahka ei pisteta.

Valitsevaks noodiks oli romaanis nukrus, sest lugedes imelisest saarest, selle häirimatutest elanikest, iidsest hõimust ja veel vanematest kilpkonnadest, oli kogu aeg ette aimatav, mis neist saab. Siinkohal tulevad mängu kõikvõimalikud eetikaküsimused. Kuidas uurida puutumatuid paiku? Kas üldse uurida? Kuidas on lugu inimestega? Inimkatsed on teadagi keelatud, kuid minevikus on neid inimkonna heaolu nimel tehtud. Kas teadust on võimalik teha ilma katseloomadeta? Kust peaks minema piir? Perinaga seoses tuleb ette veel teist sorti moraaliküsimusi. Kui vaieldamatu geenius teeb kohutavaid asju, siis kumb ta on, kas suurvaim või koletis?

Ainult eakad suudavad vaadata enda ümber ja nähtut imetleda, sest meie oleme need, kes teavad, kui ühesugune see maailm tegelikult on, et kõik selle probleemid ja imed on juba ammu tuvastatud ja kirja pandud.

Kõige suurem probleem, mis mind häiris, oli telomeraasile valede omaduste andmine. Nimelt väideti, et see ensüüm lõhub telomeere ning kui see deaktiveerida, siis need ei lühene ning see pikendabki eluiga. Sügisel värskelt molekulaar- ja rakubioloogia kursust läbinuna tean, et telomeraas on aktiivne ainult tüverakkudes ning hoopis pikendab telomeere. Telomeer ise on kordusjärjestus DNA ahela otstes, mis lüheneb iga kord, kui DNA paljuneb. Nad määravad raku eluea, sest kui rakk on teatav arv kordi jagunenud ning telomeerne järjestus on "otsa saanud", siis rakk kaotab jagunemisvõime, vananeb ja sureb lõpuks. Telomeeride lühenemist ei põhjusta kindlasti telomeraas, mis ei ole keharakkudes isegi aktiivne, vaid õieti replikatsiooniprotsess ise. Väär seletus oleks võinud raamatus olemata olla ning kilpkonnaliha mõju pigem saladuseks jääda, selle asemel et mingit jama kirja panna!

"Inimesed puude võras" oli hoopis midagi muud, kui ma alguses arvasin. Eeldasin, et põhiteemaks ongi kadunud tsivilisatsiooni avastamine, kuid siis muutus palju olulisemaks üks esmalt kõrvalisena näiv liin, millele ma tähelepanu ei osanud pöörata. Uuesti lugedes märkaksin ilmselt teisi aspekte.

Arvamus raamatust jäigi kahetiseks, mulle meeldis idee, kuid mitte kogu teostus. Hanya Yanagihara fantaasialend ning kirjeldused olid oivalised ning nende pärast tasuks lugeda. Samas õhkus loost nii palju negatiivsust, sügavat nukrust ja pedofiiliat, et ma seda soovitada ei oskagi. Lisaks häiris mind väär seletus telomeeride kohta.

22:28
0 Comments

XXIV ehk pimekohting kunstnikust sinihabemega

1987

Kurt Vonnegut "Sinihabe" sobib ideaalselt väljakutse punkti alla pimekohting raamatuga. Autori loominguga olen küll pikemat aega tahtnud rohkem tutvuda, kuid sellest romaanist varem kuulnud polnud ega midagi muud oodata ei osanud, eeldasin vaid pealkirja järgi, et tegu on tema versiooniga kuulsast muinasjutust, aga see seos on küll väga kaudne.

Raamat on kirjutatud kui fiktiivse kunstniku Rabo Karabekiani memuaarid ja sarnasus muinasjutu sinihabemega peitub selles, et mees hoiab üht saladust vanas kartulihoidlas luku taga ja ei luba sinna kedagi.

Kunstnikud - ja lugude jutustajad, kaasa arvatud luuletajad ja näitekirjanikud ja ajaloolased ... Nemad on hea ja kurja ülemkohtu kohtunikud, ja mina olen üks nende hulgast ja ka sina võid sinna ühel päeval kuuluda!

Tutvume Karabekiani kui kibestunud vanamehega, kes elab suures häärberis, mis on täis maale maailma suurimast abstrakste ekspressionismi kunsti kogust. Kunagi oli maja rahvast täis, aga nüüd on sinna jäänud vaid kokk oma tütrega ning kirjanik Paul Slazenger. II maailmasõjas kaotas mees ühe silma, teenides seal tippklassi maskeeringuid maalides. Varem katsus Rabo kätt ka realistlikumas kunstis, kuid Dan Gregory, kelle õpipoisiks ta oli, ütles, et neis puudub hing, niisiis pöördus mees peale sõda moodsa kunsti poole.

... mingist küljest on väga kasulik, võib-olla isegi esmane, et hea kunstnik lepiks lõuendil sellega, mida ta teha ei suuda. Ma usun, et see ongi see, mis meid suurepäraste tööde juurest kütkestab: see puudujääk, mida me võime kutsuda isikupäraks või isegi piinaks.

Pärit on Karabekian Armeeniast, kus nii ta ema kui ka isa pääsesid massihukkamiste ajal napilt eluga ning põgenesid seejärel Ameerikasse. Sõjast naasnuna hakkab mees New Yorgis sõbrustama tulevaste abstraktse ekspressionismi tippkunstnikega nagu Jackson Pollock ja Mark Rothko. Ta saab ka ise kuulsaks ning rikkaks, kuni tema teoseid tabab isemoodi häving. Muidugi on Karabekiani elus mitmeid naisi, kuid raamatu alguseks on ta üksi jäänud, kuni juhuslikult satub mehe krundile Circe, kes kõik pahupidi pöörab ning mehe uuesti elama paneb.

Keda peab rohkem haletsema, kas kirjanikku, keda politsei üritab siduda ja vaikima panna, või seda, kes elab täielikus vabaduses ja kellel ei ole enam mitte midagi öelda?

Veendusin, et mulle Vonneguti stiil sobib ning on põhjust veel tema romaane lugeda, mulle meeldib, kuidas neis on parajalt satiiri, aga rõhutatakse just neid ühiskonna valupunkte, mis rohkem tähelepanu vajaks. Ta on osavalt võtnud luubi alla kunstnikud ning kirjanikud, kõneldes kui üks nende seast, samas tuues välja ka tõsisemaid probleeme nagu sõda ja genotsiid. Haripunkt on muidugi siis, kui mainitakse Tallinnat ning eestlasi, kui nood Nõukogude liidust Rabo Karabekiani kunstikogu vaatama sõidavad. Tegelikult imetlesin muidugi tervet lugu: kunsti teema oli põnev, armeenlase ajalugu oli põnev. Mis muud veel öelda, kui et soovitan!

Maailmas aksepteeriti tollal kunstivoolude muutusi väga aeglaselt. Tänapäeval muidugi pühitsetakse iga uudsus kohe meistriteoseks!

Selles peitubki saladus, kuidas kirjutamisest mõnu tunda ja kuidas jõuda kõrgele tasemele ... Sa ei kirjuta kogu maailmale ja sa ei kirjuta kümnele inimesele või kahele. Sa kirjutad ainult ühele inimesele.