Oktoobrit alustasin süngete mõrvalugude lainel. Nimelt võtsin ette islandlanna Yrsa Sigurðardóttir'i krimkad, mida mulle kursakaaslane soovitas. Aitäh!

Ma ei mäleta, et oleksin varem ühtki raamatut lugenud, kus tegevus toimuks Islandil. Saare eluoludest sai nii mõndagi teada, kuid oleksin tahtnud rohkem kirjeldusi, sest see on omapärane maa, kus ma kindlasti ka ise tahan ära käia. Islandi nimed pakkusid mulle samuti huvi, eriti tore oli lisatud hääldamisjuhis, mis seda küll eriti lihtsamaks ei teinud.

Yrsa lugudes lahendab kuritegusid advokaat Thóra, kes on 36-aastane, lahutatud ning kahe lapse ema. Seaduste tundmises on naine tugev, kuid kindlasti pole ta pädev mõrvarite tabamiseks. Hea vaistu asemel on islandlannal abiks pigem algaja õnn ning oskus teiste asjades nuhkida. Ta on tugeva iseloomuga naine, kel on palju eelarvamusi Kohati paistab advokaat iseka ning suisa lapsikuna. Parimast küljest näeb teda, kui Thóra astub oma poja kaitseks välja kui emalõvi.

Romaanis "Kolmas märk" leitakse Reykjaviki ülikoolist rikka saksa tudengi moonutatud laip. Haraldi silmad on eemaldatud ning tema rinnale on lõigatud sümbol, mida ka kaanepildil ilusti näha on. Vahi alla võetakse üks ta sõpradest ning politsei arvates on juhtum lahendatud. Seda ei arva aga surnu perekond, kellele tundub, et asja uuriti liiga pealiskaudselt. Kohale saadetakse usaldusväärne ekspolitseinik Matthew, kes välismaalasena üksi hakkama ei saa ning palkab lisaks appi kohaliku advokaadi Thóra. Naine saab teada, et Harald polnud tüüpiline ärahellitatud rikkurivõsu, vaid tal olid kummalised kinnisideed, nagu nõiajaht, must maagia ja piinamine. Koos süvenetakse tapetu võigastesse hobidesse ning vaikselt jooksevad niidiotsad kokku, sidudes nõiajahi, okultismi, inkvisitsiooni käsiraamatu "Nõiahaamer", salapärase tudengiklubi,  Iiri munkade koopad ning mõrva.

Kuritegu oli intrigeeriv ning samuti nõiajahiga seotud ajalooline taust, mis loodetavasti oli tõene. Väga osavalt olid ammu toimunud sündmused tänapäevaga seotud. See kõik tekitas mul soovi lugeda raamatut "Nõiaprotsessid Eestis", mille Varrak hiljuti välja andis. Erinevate maade nõiajahte oleks huvitav võrrelda.

Seevastu põnevusest ning pingest jäi teoses vajaka. Thóra ei sattunud oma nuhkimise tõttu kordagi ohtu ja fookus liikus tihti uurimiselt advokaadi pere- või armuelule. Tempo oli küll aeglane, kuid teema paeluv ja lisaks soovisin muidugi teada, kes ometi see tabamatu mõrvar oli, ning nii sain romaani siiski üpris kiiresti läbi.

"Kes teisele hauda kaevab" kisub samuti välja luukered minevikust, seekord veidi uuemast ajast, täpsemalt 1940. aastatest. Thóra palkajaks on hotellipidaja Jónas, kes kurdab, et maad ostes jäeti teda informeerimata asjaoludest, mis oleks pidanud hinda alandama. Nimelt kurdab mees kummituste üle, kes tema new age asutuse töötajaid ning külastajaid häirivad. Juhtum tundub lootusetu, kuid advokaadil on hädasti raha vaja ning nii ta tööotsa vastu võtab. Samal päeval mõrvatakse hotellile lisahoonet planeeriv arhitekt Birna ning Thóra klient saab peamiseks kahtlusaluseks. Nii asub naine hoopis seda kuritegu uurima ning talle tuleb taas appi sakslane Matthew. Üks laip ei jää ilma teiseta. Thóra ei oska kuskilt kinni hakata ning sukeldub hoopis taluomanike minevikku, leides jälgi natsidest ning ühest ammu kadunud väikesest tüdrukust.

Kolmest loetud osast oli "Kes teisele hauda kaevab" kõige nõrgem. Mind huvitas tüdrukukese saatus, kuid muu minevikulugu ja Birna tapja jätsid täiesti külmaks. Lisaks näitas siin Thóra oma iseloomu kõige nõrgemast küljest. Romaan sukeldub veel rohkem naise probleemidesse, alates tüütust sekretärist ning lõpetades eksabikaasaga, kellega lapsed aega ei taha veeta. Mind šokeeris, kuidas ta ei tormanud oma laste juurde, kui need maasturi ja haagissuvilaga omapäi seiklema hakkasid, vaid uuris oma juhtumit rahulikult edasi.