Anna Hope "Ootus" kulgeb koos kolme kangelannaga, kes ootavad elult midagi muud, kui sel neile pakkuda on. Romaan leidis meil raamatuklubis nii positiivset kui ka ärritavat vastukaja. Mina kaldusin viimase poole.

1998-2022, London. Lissa tahab näitlejana karjääri teha. Ta on vaba minema, kuhu hing ihkab. Hannah tahab üle kõige last saada. Tal on armastav kaaslane, kaunis kodu ja hea töö. Cate ei tea, mida ta tahab. Tal on väike laps, tööd rügav abikaasa ning süllekukkunud maja. Uue aastatuhande koidikul, 29-aastastena, elasid nad ühes majas pargiveerel, tulvil suuri ootusi. Nüüd näib elu rööbastelt maha jooksnuna.

Eelkõige illustreerib "Ootus", kuidas me alati ihkame seda, mida meil pole, ei oska rõõmu tunda selle üle, mis meil on. Mis teeb naise õnnelikuks? On see kindel abielu? Tähenduslik karjäär? Lapsed, eluõied? Kirjanik jõuab igatahes ühe õige vastuseni. Kui seda teada tahad, ei pea üldse tervet romaani lugema, piisab viimasest peatükist.

Üks mis kindel, see ei ole sõprus, sest kuigi sisukirjeldus ja tagakaas reklaamivad, siis seda raamatust ei leia. Pole kröömikestki üksteise seltskonna nautimist, vastastikkust toetust ega aastatega kuhjuvaid häid mälestusi. Romaani ajas edasi-tagasi laveerimine toob nähtavale kolme peategelase ootuste ja tegelikkuse vahel laiuva kuristiku, kus pesitsevad kaotused, reetmine, petmine ja muu valus. Alguses oli mõni samastumismoment, aga siis tulid sellised pöörded, et surusin pea vastu diivanit ja ohkasin hingepõhjani. Lissa, Hannah ja Cate käisid kõik vastukarva. Arutasime, et ehk muutsid tegelased niivõrd ebasümpaatseks kultuurilised erinevused Eesti ja UK vahel. Paar toredat seika siiski oli. Näiteks Lissa ema meenutused nooruspõlvest või Cate'i uue sõbranna loodud emmede klubi. Kokkuvõttes jäi raamat siiski minu jaoks masendavaks ning ilmselt ununeb õige pea.

Claire North "The Sudden Appearance of Hope" sukeldub pea ees peenete varguste ja kõrilõikajate ja perfektsionismi maailma, kaaslaseks naine, keda hiljem keegi ei suuda meenutada. Raamatu lugemine on mul mõtteis mõlkunud 10 aastat, kirjaniku HeadRead festivalil esinemisest saati. Tema "Harry Augusti esimesed viisteist elu" oli lihtsalt priima.

Tänapäev, Derby-Dubai-Istanbul-Veneetsia-Stornoway ja paljud teised maailmanurgad. Kui Hope oli teismeline, hakkas ta tasahilju inimeste mäludest kaduma. Ühel päeval ei katnud ema talle enam söögilaua taha kohta, seejärel tutvustati teda koolis iga päev kui uut õpilast, kuni viimaks vaatas oma pere tütart kui võhivõõrast. Tüdrukul ei jäänud muud üle kui oma eripäraga elama õppida. Ka aastaid hiljem pole see kuidagi kergete killast, kuid meelest kadumisel on omad võlud. Nimelt teeb see temast tipptasemel kurjategija. Katsu sa varast taga ajada, kui ei mäleta tema nime, nägu ega sedagi, et ta üldse eksisteerib. Kui Hope paneb ühel lansseerimisüritusel pihta järjekordsed juveelid, koperdab ta inimeste otsa, kes ei lase end heidutada ei riigipiiridest ega ununevast kelmist, et hoida perfektsena kõike nende perfektsusele keskenduva telefoniäpiga seonduvat.

"The Sudden Appearance of Hope" meenutas märulifilmi, kus põigatakse ühest suurlinnast teise, seljatades aina uusi katsumusi ja andes endast parima, et vastata Suurtele Küsimustele, mida Claire mängleva kergusega õhku viskab. Kuidas elada, kui sul on vaid olevik ja uued algused? Kes sa oled, kui keegi teine sind kunagi ei defineeri? Mis teeb inimese perfektseks? Mis on vabadus? Seejuures saame aimu pidevalt unustuse hõlma vajumisega kaasnevast elukorraldusest, kuhu kuulub näiteks varajane äratus hotellitoas küsimusega, mida paganat sina siin teed. Hope on leidnud nõksud toimetulekuks, ajanud kokku kena kopika, loonud identiteedid, millega vabalt ühelt maailmanurgast teise reisida ja siis lendab kogu korraldus uppi. 

Koos väga võimukate isikutega, kes Hope'i tegemiste vastu huvi hakkavad tundma, tuleb mängu Perfection, telefoniäpp, mis jagab näpunäiteid, kuidas saada iseenda parimaks versiooniks. Tead ju küll momenti, kui ei oska valida, kuhu sööma minna või mida menüüst võtta või mis soengut juuksurilt paluda või mida hommikul selga visata. Inimesed juba maksavad selle eest, et keegi neile ütleks, mis värvi riideid kanda. Kujuta nüüd äppi, mis lahendab kõik need mured, anna vaid ligipääs pangakontole ja muudele oma andmetele ning juhised saabuvad päeval-ööl. Neid jälgides saad pealegi preemiat. Tund aega jõusaalis: 100 plusspunkti, haarasid kiirtoiduputkast burksi: 100 miinust. Punktidega kaasnevad lisahüved, tasuta nodi, eksklusiivsed kogukonnad. Kogu kompott ühes purgis võis kümme aastat tagasi tunduda veidi utoopiline, aga täna ei paneks silmagi pilkuma. Mis seal salata, tundsin isegi kiusatust, et säärase äpi abil elu lihtsamaks muuta. Ühel hetkel saabub aga Black mirrori stiilis kulminatsioon ning tõdemus, et võib-olla see siiski poleks nii hea mõte.

Romaanis ei ole küll kordagi mainitud, mis aastal tegevus toimub, aga see võib sama hästi olla 2016 kui 2026. Tõdesin, et selle ilmumisest saati ei olegi nii palju muutunud, sest tekstist mainitakse nii Vene-Ukraina konflikti kui ka Palestiina vabastamist. Tavaliselt ma ei pööra lugedes nii väga tähelepanu ilmumisaastale, aga kuna võtsin teose viimaks kätte oma lugemise väljakutse tõttu, et täita punkt "raamat, mis ilmus 2016", siis mõlkus see pidevalt mõttes. Niisamuti ka kahe teise raamatu puhul, mida väljakutsesse lugesin - neist peagi pikemalt.

Lõpetuseks veel üks väike võrdlus. Naine, kelle maailm unustab - tänasel päeval on ilmselt kõige kuulsam sellele kirjeldusele vastav raamatutegelane Addie LaRue. Raamatute kõrvumise teeb iseäranis põnevaks see, et hoolimata peategelaste kattuvast needusest, on kõik muu kahes romaanis ääretult erinev. Kui "Addie LaRue nähtamatu elu" meenutab rahulikku jalutuskäiku võluvas metsatukas, siis "The Sudden Appearance of Hope" kihutab ameerika mägedel keset lõbustuspargi tulesid-vilesid, mõrtsukad kannul ja kuulid kõrvust mööda vihisemas. Addie kohtab meest, kes teda mäletab, Hope aga meest, keda samuti keegi meeles ei pea. Üks raamat rõhus endast jälje jätmisele, teine olevikus elamisele. Praegune hetk ongi ju kõik, mis meil on, sest minevik on läinud ja tulevik alles ees.

Ainsa miinusena poetaksin mokaotsast, et kohati sai mürglit liiga palju, aga päriselt perfektsed on need asjad, mis ei ole perfektsed. Seega, soovitan ja proovin ise veel mõne Claire Northi raamatu haarata (loodetavasti varem kui 10 aasta pärast).

1957 - 2015, London/Manchester. Kenningtonis ühes vanas häärberis elab üksi vana naine. Maja on unarusse vajunud ning käib Edwinal ammu üle jõu. Ta on viimaks võtnud vastu raske otsuse kodu maha müüa. Kinnisvaraagendiga tube läbi käies meenutab naine möödunud aegu ja lähedasi, kes kord temaga koos seal elasid - esimene abikaasa, nende kaksikud, teine abikaasa ja kasupoeg. Ent erinevatel inimestel kipuvad olema erinevad mälestused. Nii saab pilt teise tooni, kui maja asunikke meenutavad noor neiu, kes 80-tel ülikooliteed alustas, või Edwina kasupoeg.

"Mälestuste toad" algab täpselt nii nagu pealkiri ja tagakaas reklaamivad - vana naine heietab tubadesse ja esemetesse kätkenud mälestusi. Ühel käel on mustuse vaaba all maja, mille läppunud õhk ja räpased pinnad eredalt kangastuvad, teisal kirkad minevikuhetked, rõõmuküllased või rusuvad. Just siis, kui meenutustest hakkab pilt kokku asetuma ning Edwina lugu täiesti endasse haarab, hüppab raamat järgmisesse vaatepunkti. Kusjuures esiti ei paista seniloetuga ühtki seost.

Paraku kogunenud sümpaatia ei laienenud uutele peategelastele. Nii Fern kui ka Lucas olid ärritavalt selgrootud ning mõni peatükk suisa tülgastav. Ma ei sallinud, kuidas kõrvalrollide täitjad jäid üdini pinnapealseks, näiteks tüdrukul nimega Elise oli ainult üks omadus - pidutsemine. Tõsi, erinevad vaatepunktid andsid värske pilgu, millega esialgset lugu vaadelda, keerasid kive ümber, kaevasid ussikesi välja ja täiendasid omalt poolt hädade nimekirja, mis aastakümnete jooksul õnnetule perekonnale omaks said - ootamatu surm, puudulik kasulapse-vanema dünaamika, diagnoosimata vaimsed probleemid, toitumishäired, uimastisõltuvus, lapse kaotus, seksuaalne ahistamine, sügav lein, kibestumus, üksindus jne.

Kõige muserdava otsa sobis suurepäraselt muinasjutuliselt helge lõppakord, kus võidutsevad armastus ja andestamine. Romaanist jäi mind siiski enim kütkestama algus - ajas rändamine, mööbli kirjeldused, mälestused, mida esemed endas kannavad.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Elly Griffiths "Külmutatud inimesed" tutvustab detektiive, kes ammu jahtunud jäljega juhtumite lahendamiseks sõna otseses mõttes minevikku reisivad. Põnev sisukirjeldus äratas mõistagi huvi. Varem ma midagi sellelt kirjanikult lugenud ei ole, aga silma on jäänud kiitusi tema teisele krimisarjale.

2023/1850, London. Alison Dawson töötab külmutatud juhtumitega. Naise poeg on rahul, kujutades ema turvaliselt laua taga vanu toimikuid lappamas, sest tal pole aimugi, et see detektiiviamet sisaldab retki minevikku. Salastatud üksusest teavadki vähesed, sealhulgas justiitsminister, kes kardab mainekahju ning palub abi oma 19. sajandil elanud vanavanaisa nime mõrvakahtlusest puhtaks pesemisel. Nii kaugel ajas ei ole veel keegi käinud. Lisaks, kui varasemalt on infot kogumas käinud kaheliikmelised tiimid, siis sel korral rändab minevikku Ali üksinda. Hoolimata eeltööst, soengu muutmisest ja spetsiaalselt talle õmmeldud ajastutruust kostüümis ei suuda miski naist ette valmistada selleks, mis juhtuma hakkab.

"Külmutatud inimesed" seob ambitsioonikalt krimiloo, ajarännu Victoria ajastusse ja peategelasest detektiivi isikliku elu. Potentsiaali paistis üüratult, aga minu jaoks jäi kogu lugu igavaks. Algus oli tiba aeglane ja keskendus ärritavalt palju peategelase kolimisele, kassile ning poja tööle, selmet juhtumi detailidesse sukelduda või näidata lähemalt, milliseid ettevalmistusi vajab 150+ aastat ajas tagasi minek. Kauaoodatud saabumine aastasse 1850 pakkus veidi särtsu, sest nagu tagakaanelt saab lugeda, jääb Ali minevikku lõksu. Lootsin, et teine pool suudab venima kippunud alguse kuhjaga tasa teha, aga võta näpust - juhtumi uurimine oli mannetu, romantiline liin ebavajalik ja lõpplahendus liiga segane, et rahuldust pakkuda. Kui just keegi mind ei veena, et järgmised osad on tunduvalt paremad, jääb minu tutvus Ali Dawsoniga üürikeseks.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

1955/1968, Hemston, Põhja-Dorset, Suurbritannia. Elu maal lainetavate viljapõldude ja iidsete põlispuude vahel paistab pealtnäha idülliline. Beth armastab talupidamist ja oma abikaasat Franki. Paar on alles seljatanud poja kaotuse, kui terendavad uued katsumused. Üle aastate ilmub vanasse kodukanti naise esimene armastus ja vaka all hoitud tunded taas sädemeid löövad. Keegi sureb, kellegi üle mõistetakse kohut.

"Vaevatud maa" vaatleb Bethi elu keerdkäike kahel ajaperioodil. Raamatust leiab rääkimata jäänud sõnu, armastuse proovilepanekut, leina ja leppimist, päevavalgele kistud saladusi. Olevikus maadleb naine tunnetega kahe mehe vastu. Lisaks rullub lahti midagi põneviku sarnast - Kes on kohtupingis? Kes suri? Kuidas? Kes on süüdi? Minevikuliin algab helgemate aegadega. Näeme Bethi ja Gabrieli armumist ning kaunist koosveedetud suve, kuid paratamatult jõuab lugu raskete hetkedeni. Tegelased pugesid südamesse ja sestap huvitas nende käekäik palju rohkem kui müsteeriumi lahti harutamine. Kõige muu kõrval võlub romaan taluelu kirjeldustega: siiras rõõm farmitöödest, lapsepõlve võlumaa, lambatallede ilmale toomine, lopsakas loodus, aga ei puudu tõrvatilgad - tulirelvad, alkoholiga liialdamine.

Ühesõnaga: romaanis on kõik olemas - hingeminevad tegelased, ränkrasked katsumused, minevikusaladused ning maaelu võlu ja valu. Soovitan!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

"Liblikapüüdja" on õõvastav lugu vabaduse kaotusest, mis jätab siiski vangistajale mingisuguse inimliku mõõtme. Enamiku raamatust veedab lugeja Frederick Cleggi peas, kus muidugi kõik korras pole, aga toimuvat tema vaatest lugedes tekib siiski mingi väärastunud kaastunne, kusjuures ka tema enda vangil. Tuues klassik tänapäeva, saame tulemuseks Caroline Kepnes'i "Sina", mille Netflix väga edukalt adapteeris. Fowlesi romaani viimane jupp oli täpselt Joe Goldberg. "Liblikapüüdja" mõjub ajatult, kuna tegevus taandub mehe valdustesse, nagu midagi muud polekski maailmas. Ta lõikab naise kavalalt välisilmast ära, keelates ajalehed ja raadio. Lõpuks muidugi mull lõhkeb. Et tegu pole tänapäevase teosega, reedab see, kui vähe on füüsilist vägivalda. Võrreldes nende õudustega, mis moodsate naistega keldris tehakse, tundus see röövimine suisa kombekas. Võikuse puudumine rõhutas aga veel enam, kui kole on vabaduse kaotus ning lubas tegelased halastamatult luubi alla võtta.

Raamatu esimest osa lugedes oli pidevalt lavastus silme ees - nii näitlejad kui ka Kellerteatri paksude kivimüüridega saal. Kujutlusvõime ja kirjeldused täitsid puuduvad lüngad - keldri rikkaliku sisustuse, ülejäänud maja ja seda ümbritseva masendava eraldatuse. Mind üllatas, kuidas etenduses liblikanimede teksti pikkimisega kõhedust tekitati, aga raamatus jäi kollektsioonile rohkem ülekantud tähendus. Muidu kulges tegevus truult mööda tuttavat rada, mõne üksiku kõrvalpõikega, kuid juba enne poole raamatu peale jõudmist kattus see teatri lõpustseenidega. Seejärel saab sõna Miranda, röövitud neiu, kes keldris päevikut peab. Lavastuses ma teda ei mõistnud, kuna see ei lasknud tema pähe kiigata, andes edasi pigem ohvrirolli ja liblikat, mida Frederick üritas vormida. Üllatusin, kuna omistasin tüdrukule sootuks teistsuguseid mõtteid. Tema sissekannetes ei ole hala. Emotsioonide välja valamise asemel leiab püüdu oma vangistajat mõtestada, kuid tabav järeldus on see, et mees on inimesekujuline tühi kott. Pikalt meenutab tüdruk enda senist elu, on mõtisklusi inimklasside ja kunsti olemuse teemadel. Viimane tekitas mul veidraid paralleele "Varedaga", kus samuti vanem mentor figureerib. Miranda mõttekäigud olid huvitavad ja unustasin kohati, et ta keldris kinni on. Ka neist tundmustest lugedes oli raske end naise kingadesse asetada. Veidi sain sotti, kuidas sündisid otsused teha just seda, mida ta tegi, ning päevik annab aimu põgenemisplaanide küpsemisest ja nii edasi, aga rohkem on see raamat siiski Fredericku lugu ja mulle tundus, et neiu ülestähendused on seal vahel, sest mees leidis need. Teadsin ju etendusest ja raamatu esimesest osas, mis saab, aga ometi lootsin lugedes, et õudset lõppu ei saabu.

Aasta, mil Albatross lendas Edelasaalidesse, Maja. Nii kaua kui Piranesi mäletab, on ta elanud Majas, hiiglaslikus labürindis, mis koosneb tuhandetest Saalidest, Vestibüülidest, Koridoridest ja Treppidest. Ülemistes Saalides liiguvad Pilved ja Alumistes loksub Meri, mis vahel ka Keskmise Korruse üle ujutab. Piranesil on meeles iga viimne kui külastatud Ruum, kuid oma tegelikku nime ta ei tea. Samuti nagu seda, kuidas ta Majja sattus. Piranesiks kutsub meest ainuke teine elav inimene, keda ta on Majas kohanud. Peale nende on seal vaid linnud ja kalad ja kuraditosin skeletti ja muidugi Kujud, mida kõik kohad täis on.

"Piranesi" on üks neist raamatutest, kus lugeja visatakse pea ees tundmatusse ja süžee põhineb välja selgitamisel, mis toimub. Kogu müstilisus köitis mind väga. Kummalisest maailmast tuleb sotti saada üksnes peategelase päeviku kaudu. Ta paneb küll paberile kõik tähelepanuväärse, mis Majas juhtub, kuid kuna mees ei tea isegi enda nime, siis jäävad ka sissekanded puudulikuks. Tõde pudeneb kildhaaval. Kujutage ette puslet, mille kaanel ei ole pilti ja iga tükk annab veidi tervikust aimu. Mulle hullult meeldis, et alguses vihjatakse toimuvale vaid hägusalt. Samm-sammult lisandub selgust ja lõpus on kõik nii ilmne, et ka peategelane peab tõega leppima. Kusjuures romaanis ei tulegi välja, miks teda Piranesiks kutsutakse, vaid seda tuleb Googlest otsida.

Kuigi algus on segane, ei ole selles otseselt midagi keerulist, kuna lugu kulgeb aeglaselt ning tegelased saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Suurem osa raamatust toimetab Piranesi üksi Maja hiiglaslikes Saalides. Tal on oma rutiinid ja tavad ning alguses järgib lugu just neid. Ootasin rohkem seiklust ja labürindi avastamist, aga nautisin Majaga tutvumist ka läbi rahuliku igapäevaelu. Piranesi on armsalt naiivne ning heasüdamlik peategelane. Kuigi ta imetleb ja kiidab kogu oma Maailma taevani, ei ole see just kuigi kodune paik. Tema sinisilmsus käis kohati närvidele, eriti kui juba taipasin, mis toimub, aga tema kompas ikka pimeduses. Teisest küljest hoopis nautisin, et ta võttis asju lapseliku elevusega ja oli oma askeetliku eluga rahul. Piranesi tunneb rõõmu albatrossiga kohtumisest, Maja kaardistamisest ja Kujude katalogiseerimisest. Üks tema lemmikuid on saatür. Ei ole vist ühtki inimest, kes teda nähes ei mõtleks Narnia lugudele. Minu suureks rõõmuks ei olnud ka Piranesi erand ja kiitsin mõttes kirjaniku kavalat viidet, mis tagasi vaadates sootuks suurema kaalu sai.

Romaani võib lugeda lihtsalt meelelahutuseks kui väikese müsteeriumiga põnevat lugu teisest maailmast, aga pinna all peitub palju enamat. Kindlasti tahan teose kunagi veel ette võtta, kui küsimused "Kes?" ja "Kus?" enam peas ei vasarda. Sel lugemisel imetlesin kõige rohkem Piranesi sümbioosi keskkonnaga ja tema isetut lahkust. Sirvisin internetis teiste arvustusi ja vaimustusin, kui palju erinevaid sõnumeid ja teemasid inimesed sellest õhukesest romaanist on leidnud: täiuslik kohanemine, üksindus ja isolatsioon, uudishimu võlu ning valu, jpm. Mind kõnetas eriti Liisa Ady arvustus Goodreadsis õnnelikus teadmatuses elamisest, teadmistejanu ja naiivsuse tasakaalust. "Piranesi" pakub Kirjandust suure algustähega ja tõlge oli maru!

Aitäh, Postimees Kirjastus, raamatu eest!

P.S. Pildid on tehtud Milanos Cimitero Monumentale surnuaias.