Mariana Enriquez "Asjad, mis me tules kaotasime" külvab kõhedust tosina lühijutuga, kust leiab nii argist, seletamatut kui ka üleloomulikku, samuti killukesi Argentiinast. See oli üks mu valikutest, et täita oma väljakutses teema "2016. aastal ilmunud raamat" (nagu ka Claire Northi "The Sudden Appearance of Hope"). Pealegi on alati vaimustav, kui lugemise maailmakaardile uue riigi saab lisada.

1980-2010ndad, Buenos Aires/Sanagasta/Corrientes/Asunción, Argentiina. Kadunud hiilgus, ohtlikud tänavad, nurgaaltarid ja ohvriannid, virelevad kodutud, paljasjalgsed lapsed, pesemata ihu. Vana hotell, diktatuuri jäljed, igavlevad tüdrukud, seletamatud hääled. Kuuetunnised elektrikatkestused, noored ja narkootikumid, bussisõidud suurlinna. Ühe käega tüdruk, mahajäetud maja, ruumide labürint, laste mängud. Kuulus sarimõrvar, võikad rituaalid, vaimustuses turistid. Piiriala džungel ja pikad teed, lood kadunud inimestest, ebameeldiv abikaasa. Erakool, teismelised tüdrukud, välja rebitud sõrmeküüned. Pealuu tänaval, kondid toanurgas, üksindus. Keskklassi magala, naabermaja saladused, depressioon ja painav paranoia. Räpane vesi, politsei ülemvõim, slummielu. Interneti tumedad sopid, isolatsioon ja võõrandumine, mures ema. Naiste ilu, lõputu vägivald, tuleriidad, ülestõus ja vastuhakk.

"Asjad, mis me tules kaotasime" tekitas judinaid mitmel tasandil. Kord puistab kirjanik loo õõvastavate kirjeldustega üle, põrkamata tagasi ei laste ega loomade vigastamise ees. Raske on andestada üht stseeni kassiga. Kord jälle maalib ta mõnuga õhustikku, ent jätab lugejale ruumi, mida koletute detailidega täita. Kahe stiili kombineerimine loob kujutlusvõimele erakordselt viljaka pinna. On ju ammu teada tõde, et kõige õudsemad asjad toimuvad me endi peakolus.

Hirme ning muresid leidub mitut masti, ent peategelased kipuvad sarnanema. Vaid ühes loos on selleks mees, teistes tüdrukud-neiud-naised. Naine, kes pole nõus loobuma esivanemate majast, mis keset ohtlikku linnaosa paikneb; naine, kes korrumpeerunud politseinike karistamise tagamiseks omal käel uurima asub; naine, kes ei suuda silmi kinni pigistada naabri hoovis nähtud õudusele. Kõik nad saavad vastu näppe.

Kui nüüd konkreetsete palade juurde minna, siis enim kõnetas nimilugu, mis kogumikule punkti paneb. "Asjad, mis me tules kaotasime" tõstab esile naiste kannatused, mis tulevad välimusest, niisiis leiab Mariana Enriquez probleemile elegantse, ehmatava ja brutaalse lahenduse. Kusjuures kontrastiks lugesin kõrvale, kuidas naised gooti õudukas iga hinna eest ilu poole püüdlevad - Mona Awad "Rouge". Seda žanri ei satu just kuigi tihti näppu, nii et tagantjärgi on kaks raamatut kokku põimunud ja mõned stseenid tahavad vägisi ühest teise hüpata, nagu eelmainitud jube kassistseen.

Veel jäi pikemalt painama "Musta vee all", sest juba suurlinna saastunud jõevoogudesse sattumine tekitab judinaid, rääkimata sellest, mis edasi saab. Samuti "Kõrvikkääbuse väljakutsumine", mis tutvustab Argentiina esimest sarimõrtsukat ja lõpeb nii, et pole mingi vaev sinna ise veel üks õudus otsa mõelda. Kõige tänapäevasemana tooksin välja õuduka "Roheline punane oranž", milles oma tuppa lukustunud mehest saab Schrödingeri kass, kes välismaailmaga vaid internetis suhtleb, nii et otseselt midagi jubedat ei juhtu, aga seda enam jääb lünki, mida sünge kujutlusvõimega täita.

Rõhuva õhkkonna eest raamatule viis pluss, grotesk tõmbab vaimustust maha, aga erilist mekki annab Argentiina, mis paistab õuduse tagant. Enamik jutte viivad pealinna eripalgelistesse soppidesse, mõned kaugemale, ent igalt poolt vaatavad vastu vanad armid ja alles paranevad haavad. Helgema pildi saamiseks sobis lugemise otsa vägagi Jõekalda ja Margna viimane reisisaade. Kahe peale kokku kogutud tükikesed andsid riigile ähmased piirjooned, aga on siililegi selge, et selles kauges maanurgas toimuvast õige aimu saamiseks tuleb veel palju lugeda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

"Eesti novell 2025" koondab 14 novelli möödunud aastast ning kõrvutab need boonuseks ühe sajandivanusega. Minu viimane tutvus selle sarjaga jääb aastasse 2019 - "Eesti novell 2019". Etteruttavalt võin öelda, et laias laastus tekkisid samad mõtted - palju nukraid novelle.

Ma ei ole suur lühivormide lugeja, nii et kuigi neid satub kätte harva, on sellised kogumikud maru ägedad. Kõige raskem osa - lugude valik - jääb teiste õlule. "Eesti novell 2025" on lugemispalasid korjanud eri allikatest kirjandusajakirjadest Facebooki postitusteni. Õhkkond polnud aga sugugi nii kirju kui koosseis. Tekste looritavad nukrus, masendus, nõuka-nostalgia, esivanemate taak. Joomine, suitsetamine, suguhaigused. Ei kõnetanud, isegi mitte küsimus - kui saaksid muutuda nähtamatuks, siis kelle sa maha lööksid. Selle asemel, et pakkuda põnevust, lusti, lohutust, jäi valitsema rusuv meeleolu. Miks on eesti kirjanduses nii raske leida ilma tõrvatilgata meepotte?

Mõned meetilgad tõrvapotist siiski leidsin - Reinaus, Heinsaar, Nestor.

Reeli Reinausi novell "Kusagil Californias" algas kusjuures üsnagi mittemidagiütlevalt. Minu California-reis oli palju värvikam. Tüdimus kadus hetkega, kui kirjanik mõnusalt ootamatu puändiga lajatas. Kõige rohkem soovitaksingi kogumikust just seda lugu!

Minu teiseks lemmikuks osutus Mehis Heinsaare "Deleuze'i maja", mis oli mõnusalt jabur ja müstiline. Noppisin kirjutisest mõttetera, et kui ette satub raamat, millest kuidagi aru ei saa, võib viga olla selles, et istud valel tooli või võiks abi olla purjekana kõikuvast lauast või oleks hädasti vaja hoopistükkis uut maja.

Siim Nestor suutis aga hädaldada sedasi, et see ei nõreta mustast masendusest, vaid hallist argikomöödiast. Tema "Inimese tegus aeg" annab prill-laua vahetusele kangelasteo mõõdu.

Kuigi enamik lugusid ei olnud minu tassike teed, siis ära need ei hirmutanud. Pigem tekkis huvi rohkem varasemaid kogumikke uudistada ja rohkem meetilku koguda.

Raul Sulbi koostatud "Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia" laotab lugeja ette laiali valimiku lühijutte, -romaane ja romaanikatkendeid, kokku 26 tükki. Kaunis Liis Rodeni kujundatud kaanega lilla raamat jäi tegelikult silma juba ammu, aga käsile võtsin ta #kikael2025 eesti ulme teema raames. Millegipärast teen väljakutseid enda jaoks raskemaks ja selmet mõne keskmist mõõtu raamatuga rahulduda, valin riiulist selle kõige pirakama. Ehk on asi selles, et kuigi fantaasiat väga armastan, siis eesti kirjanike looming kipub jääma tumedaks maaks.

Mis või kes sulle esimesena meenub, kui mõtled Eesti fantaasiakirjandusele? Võib-olla Põhja konn? Aga ilmselt mitte Tammsaare või Tuglas!? Antoloogia hakkab just Kreutzwaldist pihta ning hakkab siis tänapäeva poole rühkima, tehes esimesed sammud seitsme penikoorma saabastega - 1866, 1917, 1922, 1964. Esimesed lood püüavad eelmainitud tuntud nimedega, ent suurt vaimustust need ei pakkunud. Tuglase "Maailma lõpus" hiilgas olustikukirjeldustega, aga jättis muus osas külmaks. Tammsaare "Pöialpoiss" kujutab endast morni ja sünget õuduslugu, kus koer viga saab. Ristikivi "Heliopolise imed" oli kõigest katkend romaanist "Imede saar", utoopilise saare kirjeldus, mis jättis rohkemat tahtma.

Ühe vähese läbiva joonena, mõne erandiga, jäi silma, kuidas kirjanikud viisid oma võõramaiste nimedega tegelased Eestist võimalikult kaugele, olgu selleks siis väike saar keset Vaikset ookeani või teine universum. Oli maailma ähvardavat kurjust, oli suurt armastust, oli musta maagiat, oli imekauneid näkke, oli haldjatempe, oli üllaid rüütleid ja koletisi ka. Kõik mu lemmiklood leiab antoloogia teisest poolest - Kristjan Sanderi "Punksi metamorfoos", Heinrich Weinbergi "Helisev muusika" ja viimaseks jäetud maiuspala "Mirabilia saladus" Indrek Harglalt. Kui paljude raamatute kohta võib öelda, et alguses ei saa vedama ega pärast pidama, siis selle efekti annab antoloogiale enam-vähem kronoloogiline järjestus. Koorekiht kontsentreerus lõppu, aastatesse 2017-2018. Esiotsas kippus segaseks jääma, mida õieti öelda tahetakse, ent mida lähemale jõudis viimane lehekülg, seda haaravamaks ning eriilmelisemaks muutusid süžeed. Tundus, et ka toimetaja muutus ekstaatiliseks, sest lõppu kontsentreerusid ka trükivead, korduvad laused, eksimused kokku-lahkukirjutamisega, üleliigsed sõnad. Nii palju vigu ei tohiks üheski raamatus olla.

Raamatu koostaja Raul Sulbi lõppsõnast aimub veidi, mis imeelukas see eesti fantaasiakirjandus on, aga minu meelest oleks veelgi terviklikuma ülevaate saanud, kui iga lugu oleks saatnud lühike eessõna, tutvustades tagamaid ja kirjanikku. Näiteks avastasin alles täna, et antoloogias on mitu Stalkeri ehk siis eesti ulmeauhinna laureaati. Kui Kreutzwaldi ajast ja suuremast osast eelmisest sajandist tuli fantaasiasugemetega katsetusi tikutulega taga otsida, siis viimastest aastatest oli kindlasti palju kandidaate. Põnev oleks kuulda, miks just need 26 teksti sõelale jäid. Mind jäi kummitama näiteks tõsiasi, kuidas sattus järjest mitu lugu, kust käis läbi silmade kaotamine.

Antoloogiale tuginedes oleks minu kokkuvõte eesti fantaasiakirjandusest, et kaasaegsed kirjanikud kirjutavad väga ägedaid asju ja pigem ei tasuks selle žanriga tutvumist alustada vanematest tekstidest ehk siis selle kogumiku algusest. "Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia" tasub ette võtta tõsisematel huvilistel, sest teos pakub põnevat läbilõiget ning ulmelist ajarändu. Omamoodi huvitav on jälgida sõnade muutumist ajas, näiteks mida teeb laevasõidu loos sõna "ummik".

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Agatha Christie "Kesktalvised mõrvad" koondab 12 talvist lugu. Lehekülgedelt käivad läbi nii Poirot kui ka Miss Marple, aga ka vähetuntumad tegelased. Mulle on Christie alati meeldinud, aga olen viimastel aastatel teda häbiväärselt vähe lugenud. Eelmisel suvel ma päikesealuste mõrvadeni ei jõudnudki. Tänapäevaste tegevusrohkete ja pingest laetud põnevike kõrvale on nii mõnus lugeda krimikuninganna aeglaselt kulgevaid lugusid.

Lumi, tormituul ja krõbe külm, kaminas praksuv tuli. Kontvõõras, kes palub ilma eest peavarju. Haigevoodisse naelutatud detektiiv ja tema ainus eksimus. Šokolaadikarp ja jõulupuding. Kartuliretsept ja lastesalmike. Vana-aastaõhtuks kokku tulnud sõbrad. Peod, mis lõppevad koletu roimaga. Uljad autosõidud libedatel teedel. Kummalised kokkusattumused, lahenduseta jäänud müsteeriumid ja värsked mõrvad, mida jõululauas arutada.

Sissejuhatuseks saab lugeda, kui suurepärased olid Agatha Christie lapsepõlve jõulud - Victoria-aegne häärber, kingikuhjad, kõikvõimalikud hõrgutised, õnnis loidus rikkaliku eine järel. See tekitas täpselt õige meeleolu, nii et oli soe ja rahulik, isegi kui raamatus möllas maru. Sarnaselt eelmise loetud kogumikuga "Viimane vaimudetund", meeldis mulle siingi kõige rohkem lugude erinäolisus. Lund ja mõrvu oli tegelikult vähem, kui ootasin. Mõne loo puhul oli talvetemaatika üsna vaevuaimatav ja lahendamist vajas mõnda teist sorti kuritegu või müsteerium. Mulle meeldis selline kergelt temaatiline lühilugude kokkupanek rohkem, kui näiteks ainult Poirot' lugudega raamat. Kontrastide tõttu saavad lood rohkem särada. 

Mõned lood olid mulle ähmaselt tuttavad, aga enamik olid uued. Ma ei pettunud üheski ja ka üht kindlat lemmikut on raske välja tuua. Ma ei olnud varem lugenud härra Quinist ja mõlemad temaga lood olid ägedad. Muidugi pakkusid Poirot' ja Miss Marple mõnusaid arutluskäike. "Kolm pimedat hiirt" oli kõige üllatavama loopöördega ning "Kirikuõpetaja tütar" ja "Edward Robinsoni meheteod" olid lõbusad. 

Kui õhtud muutuvad üha pikemaks ja pimedamaks, on paras aeg kätte võtta riiulil oma aega ootavad tondijutud. Minul on selleks Agatha Christie lühijuttude kogum "Viimane vaimudetund". Sellest on õige tükk aega möödas, kui viimati kirjaniku teoseid lugesin, mistõttu ootasin taaskohtumist väga.

20. sajand, Inglismaa. Hauatagused hääled, sünged ettekuulutused, seletamatud surmad, kummalised unenäod, viirastused varjudes. Meediumid, doktorid, usuhullud, kummituskass ja surmakoer, Hercule Poirot ja miss Marple. Üksikud majad, hämarad toad, neetud hauakambrid ja pühapaigad, saatuslikud õhtusöögipeod, lukus uksed.

Valisin lugemiseks väga õige hetke ja nautisin neid lugusid väga. Nad olid täpselt parajalt närve kõditavad, aga mitte liiga õudsed. Eriti nauditavaks tegi lugemise see, kui erinevad lood olid. Mõnes kummitas täiega, teises olid vaid õrnad seosed üleloomulikuga nagu unenäod või tugevnenud ohutaju. Kuna osades juttudes sai paranormaalsus täiesti maise selgituse, aga teistes jäigi kummaline nähtus seletamatuks, oli raske aimata, kuhu iga lugu nüüd tüürib. Oli ka lugusid, mis teiste kõrval kahvatusid, liiga segaseks jäid ja nüüdseks juba ununenud on. Mõni üksik jääb aga veel pikaks ajaks mind kummitama.

Minu erilised lemmikud olid: Philomel Cottage, SOS, Unenägu ja Sinise vaasi mõistatus. Igatahes pean lähiajal veel midagi Christie'lt käsile võtma, soovitavalt muidugi mõne mõrvaloo. Näiteks üks kuulsamaid, "Roger Ackroydi mõrvamine" on mul veel siiani lugemata selle koleda kaanekujunduse tõttu.

Agatha Christie sündis 1890. aastal Torquays Inglismaal keskklassi perre. Tema emale meeldis väga tütrele lugusid jutustada. Agatha ise õppis lugema viieselt. Ta hakkas lapsena luuletusi kirjutama ning tegi juba 11-aastasena debüüdi kohalikus Londoni ajalehes. Koolis tüdruk ei käinud, vaid õppis kodus. 15-aastasena tegeles ta lisaks veel ka laulmise ja klaverimänguga, kuid arglikkuse tõttu temast pianisti ei saanud. 18-aastasena hakkas Agatha end lõbustama lühijuttude kirjutamisega, jõudes I maailmasõja ajal detektiivilugudeni. Mitmed üleloomulike detailidega jutud on pärit just tema karjääri algusest, kirjutatud veel enne 1920. aasta debüütromaani "Saladuslik juhtum Stylesis" või kohe pärast seda. Enne surma 1976. aastal ilmus naise sulest 66 detektiiviromaani ning 14 lühijuttude kogumikku. "Viimane vaimudetund" on kokku pandud hiljuti, 2019. aastal, koondades üleloomulike ja õudsete detailidega jutte. Paljud neist on varem ilmunud 1933. aasta kogumikus "Surmakoer". (allikad: 1, 2)

"Viimane vaimudetund" koondab krimikuninganna lühijutud, millel on seoseid teispoolsusega. Valik erineb omajagu, ulatudes seletamatutest juhtumistest üleloomulikuga maskeeritud kuritegudeni. Nii mõnigi ajas mul kuklakarvad püsti, aga oli ka selliseid lugusid, mis kiirelt ununesid. Kogumikust leiab parajalt sünge atmosfääri, ootusärevust ja närvikõdi. Soovitan lugeda küünlavalgel, kui akna taga ulub tormituul!

Loe ka:

• Bukahooliku märkmed