Tuhat Maailma. Tulevikus on inimkond hõivanud mitmeid planeete, pidanud kosmosesõdu, kummardunud lugematel arvul erinevaid jumalaid. Leidub maailmu, kus raske töö teevad ära ellu äratatud laibad või selliseid, kus päike hakkab kustuma, või paiku, kus sõda pole kunagi lõppenud, või kohti, kust on väga raske lahkuda, ja ka nii kaugeid ilmanurki, et inimesi satub sinna harva.

"Tuhande Maailma lood" koondab 18 juttu ühes koostaja järelsõnaga. Juba kõige esimene ehk "Koos hommikuga tuleb udulangus" liigutas sügavalt ja jäigi vaieldamatuks lemmikuks terve kogumiku peale. See räägib ühest kaugest planeedist, mida katavad mäed ja saladusi peitev udu. Müstilisuse olulisuses peitubki loo sõnum. Hästi valitud avang jäi saatma kogu raamatut ja see tõdemus hoiab mind endiselt oma küüsis, paneb iga natukese aja tagant märkama mõnd asja, mille võlu seisneb selle salapäras.

George R.R. Martin hiilgab suurepärase jutuvestjana paksude romaanide kõrval ka lühivormis, suutes mõne leheküljega luua vapustava maailma, haaravad tegelased ja mõtlemapaneva süžee. Mõnest loost õhkas fantaasiahõngu, mõni kaldus õuduskirjanduse valda, mõnes leidus rohkem tulevikutehnoloogiat, aga kõik olid tummised ulmekad süngevõitu tulevikust. Olgu kosmoselaeval või võõral planeedil peremeheks tehisintellekt, seenorganism või mõni jumalus, keegi ikka kannatab ja käib võitlus enesealalhoiuinstinkti ja eneseohverduse vahel.

Teised meeldejäävamad lood, mis jäid pikemalt mõtteisse mõlkuma või suisa painama, olid "Ja seitse korda - ei inimest eal", "Liivakuningad" ja "Ussikojas". Mõistagi kõik võrdselt korda ei läinud, eriti kui eelmine oli olnud erakordselt kõnekas. Näiteks erinevad jumalused ei ole minu jaoks kõige paeluvam teema. Sutekast rääkiv "Tähenaine" jättis teema poolest külmaks, aga oli tõlgitud nii mahlakalt, et seetõttu oli ikkagi lust lugeda. Raamatut meenutades kerkivad sedavõrd eredad pildid silme ette, et pidin nüüd kontrollima ega selles illustratsioone ei olnud (ei).

Kui sulle vähegi ulmekirjandus meeldib, siis soovitan soojalt "Tuhande Maailma lugusid" lugeda!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

"Jää ja tule laul" on üks mu lemmiksarju ning ma ei ole veel kaotanud lootust, et George R. R. Martin selle lõpuni kirjutab. Muidugi kasutasin võimalust ootamise ajal tutvuda veidi Targaryenide eellooga - "Tuli ja veri". Kuigi raamat oli õige mahukas, ei mahtunud kogu dünastia värvikas ajalugu sinna ära ja saab ka sellele järge oodata.

Aegoni Vallutus - Murtud Kuninga valitsusaja algus, Westeros. Ülemmeister Gyldayn on ette võtnud Targaryenide ajaloo talletamise. Ta toetub paljudele allikatele, näiteks seitsmike ülestähendustele ja õukonnatola nilbele tunnistusele, kattes ajaloo kuningas Aegon I-st kuni Aegon III-ni, hõlmates ka kõik sünnid, pulmad ja surmad, vallutused, sõjad ja mässud, ringkäigud, uued seadused, rivaalitsemised ja muidugi lohed. Allikate kirjeldused lahknevad sündmuste osas tihti ning meister on kirja pannud ka oma spekulatsioone. I köite ajaperioodi mahuvad valitsejad Aegon I, Aenys I, Maegor Julm, Jahaerys I, Viserys I , Aegon II, Rhaenyra ja Aegon III.

Tead ju küll seda tunnet, kui loed mõnda fantaasiaraamatut ja soovid sellest maailmast ja selle ajaloost rohkem teada? George R. R. Martin tuleb siinkohal lugejatele vastu mahuka teosega. "Tuli ja veri" tutvustab Westerose ajalugu õpikuvormis, keskendudes täpsemalt esimestele Targaryenidele, mandri vallutamisele ning aastatele, kui kõigil kuningapere liikmetel olid lohed. Kui võtta raamat kätte mõttega, et see on täpselt nagu "Jää ja tule laulu" raamatud, võib kergelt pettuda, sest see ei ole romaan.

"Tuli ja veri" on tulvil põnevatest sündmustest, millest oleks vabalt saanud mitu või isegi mitukümmend romaani. Mitu suurt sõda, vallutusretked, mässude mahasurumised, õukonnaintriigid - kõiki neid mainitakse vaid möödaminnes, et siis kohe edasi mõne järgmise veel paeluvama seiga juurde pöörduda. Lugu ei kulge lineaarselt, tehes kõikvõimalikke kõrvalepõikeid, hüpates tulevikku ja pöördudes siis jälle mõne perioodi juurde tagasi. Kuna dokumenteeritakse sündmuseid, mitte tundeid, on raske kaasa elada. Kõik on ju ammu toimunud ja lõpptulemus teada. Kihvt oli see, kuidas mõnest sündmusest oli esitatud mitu versiooni. Nagu päris ajaloo puhul, ei tea me kunagi sajaprotsendiliselt, mis tegelikult aastaid tagasi toimus. Tunnistajate ütlused ja mälestused on erinevad. Keegi kuulis kuskil midagi. Ja ärge unustage, et ajalugu kirjutavad võitjad! Igatahes oli tore sellega tutvuda, sest Targaryenide dünastia valitsemisaeg oli niivõrd sündmusterohke, täis sõda ja reetmist ja troonide mängu.

Kui tundus, et "Jää ja Tule laul" sisaldab palju tegelasi, siis siin on neid veelgi rohkem! Neid oli täiesti  võimatu meeles pidada. Seda enam, et mitmed kannavad veel sarnaseid või suisa täpselt samu nimesid. Üsna igav oli üritada järge pidada kihlustel ja abieludel, mida oli tüütult palju. Tundus, et kõigi tegelaste kõik suhted ja sugulased on vaja üles nimetada. Lõpu poole läks küll täiesti sassi, kes kelle vanem või abikaasa või vend oli. Raamatu lõpus olev sugupuu tuli igatahes kasuks ja heitsin sinna pidevalt pilke.

Kõige rohkem ootasin raamatust lohede kohta lugemist, sest sest olid need majesteetlikud olendid ju Targaryenide tunnuseks. Selle koha pealt pettusin küll väga. Neist küll kirjutati, aga kõvasti vähem kui sõdadest ja poliitikast ja abieludest. Enamasti tuli lohedest juttu siis, kui nad surma said, mis mind muserdas. 

"Jää ja Tule laulu" fännile on raamatus palju tuttavat. Saab täpsemalt lugeda, kuidas sündis Valge Vahtkond, kuidas kerkis Kuningalinn ja rajati Punane Kants. Ka mitmete tegelasete nimed ja pärand on romaanisarjast läbi käinud. George R. R. Martini käekiri paistis samuti kenasti välja, sest ta suutis isegi ajalooõpiku stiilis kirjutatud raamatu cliffhanger-iga lõpetada.

George R. R. Martin on 1948. aastal sündinud ameerika kirjanik. Lapsepõlves oli tema maailm väga piiratud, mistõttu ta hakkas raamatute kaudu laias maailmas seiklema. Ta alustas väga palju lugusid, aga ei lõpetanud neid, sest need ei tundunud paberile kirjutatuna nii ägedad kui tema peas. Elukutselise kirjanikuna hakkas Martin raha teenima 21. aastaselt. 1991. aastal tekkis mehel soov kirjutada eepiline fantaasiasari ning "Jää ja Tule laul" hakkas ilmet võtma. Esimene romaan "Troonide mäng" ilmus 1996. aastal. Kirjanik hakkas ajaloojupikesi kirjutama illustreeritud kogumiku "The World of Ice and Fire" jaoks, kuid sattus hoogu ja teksti sai nii palju, et ta otsustas need sellest teosest välja jätta ja eraldi raamatusse panna. "Tuli ja veri" ei ole kunagi mõeldud olema romaan. (allikad: 1, 2)

"Tuli ja veri" on kroonika Targaryenide dünastiast, täpsemalt Westerose vallutamisest ning esimestest valitsejatest. Mulle meeldis raamatu õpikuformaat, mis võimaldas sellesse kokku pressida tohutus koguses põnevaid sündmusi, kuid oleksin tahtnud lugeda rohkem lohedest ja vähem abieludest. Kui sind huvitab Westerose ajalugu, siis loe aga kindlasti, sest põnev on saada teada, mis kõik kirjanik oma väljamõeldud maailma ajaloo kohta kokku on fantaseerinud!

Loe ka:

• Lugemissoovituse blog