Alustame heast - "The Reappearance on Rachel Price" tabab suurepäraselt paranoilise teismelise olekut. Peategelane Bel on terve elu tundnud end mahajäetuna, nii et ta kahtleb uuesti välja ilmunud ema igas sõnas, on sügavalt veendunud, et naine ei räägi oma kadumise kohta tõtt, ja on valmis minema läbi tulest ja veest, et seda tõestada. Ta on ebameeldiv ja tüütu, aga samas usutav. Lisaks oli meil ühine eesmärk - jõuda tõeni.

Sellega kiidusõnad lõpevad. Raamatus ei olnud ühtegi tegelast, kes oleks mulle meeldinud, sest nende tegudel ei olnud muud ajendit, kui lugeja šokeerimine. Teiseks on süžee absurdselt ebareaalne. Seal oli lihtsalt nii palju ebaloogilisi või juba füüsiliselt võimatuid detaile, alustades sellest, et Rachel ilmub välja kandes täpselt samu riideid nagu kadudes. Kas keegi tõesti uskus hetkekski, et ta veetis kõik 16 aastat samades hilpudes? Ma võin lugeda ebameeldivate tegelatega raamatut, nii et see mulle meeldib, või pigistada ebaloogiliste pisiasjade kohal silma kinni, aga mitte selle raamatu puhul ja kohe kindlasti mitte sellise lõpplahendusega. Carteri käitumist ei vabanda absoluutselt mitte millegagi välja. Seda ei ole võimalik põhjendada. Punkt. 

Rebecca Ross "Divine Rivals" & "Ruthless Vows" on kaheosaline fantaasiasari, mis räägib kahest noorest ajakirjanikust, kes on nii rivaalid kui ka kirjasõbrad, ja sõjast jumalate vahel. Lugema meelitas taas see, kui populaarne on duoloogia internetis. Instagram kubises positiivsest arvamusest.

Oath/Avalon Bluff, Cambria. Iris Winnow kirjutab teravaid artikleid, pürgides kolumnisti koha poole. Tema teel seisab ees vaid Roman Kitt, kes sama positsioon taga ajab ja pealegi ärritavalt nägus on. Neiul on võistlusele üha raskem keskenduda, sest teda painab mure sõtta läinud venna ning pudelisse uppuva ema pärast. Koorma kergendamiseks hakkab Iris tundeid paberile tippima ning lapsepõlve meenutades kasutab ta riidekappi postkastina. Ootamatult saabub vastus. Kirjavahetus pakub raskel ajal tuge, kuigi Irisel pole aimugi, kellega ta mõtteid vahetab. Roman teab, et läkitused tulevad rivaalilt, aga lükkab saladuse paljastamist aina edasi, ka siis kui neiu sõidab ära rindele.

"Divine Rivals" puudutab nii sõda kui leina, ent jätab lugedes ometi helge tunde. Süüdistan selles noori peategelasi, kes äratavad imetlust nii südikuse kui teineteisele toeks olemisega. Üks asi on sõprade aitamine, sootuks teine on appi tormata inimesele, kellest sul kõrge arvamus puudub. Maagiat sellesse fantaasiamaailma just ülearu ei jagu. Põhiliselt leiab seda pisiasjadest nagu Irise ja Romani maagilise ühendusega kirjutusmasinad. Loo võlu peitub hoopis tärkavates tunnetes ja eksiarvamuste purustamises. Kusjuures noormees on neiu teadmata juba varakult ülepeakaela armunud. Eriti pani heldima muidugi avameelne kirjavahetus. Lisaks valavad romaani armastust kõrvaltegelased - vahva Attie, kellega koos Iris rindele raporteerima sõidab ning südamlik Marisol, kes nad oma katuse alla võtab. 

Taustal olev sõda näib teisejärguline ja jääb alguses abstraktseks. Kauged uudised pealinna ei kõiguta ja olenemata Irise isiklikust mõõtmest pole selge, mida see endast kujutab, kui vägesid juhivad jumalad. Kui noored reporterid rindejoonel kaevikuid väisavad, ei kohta suurejoonelisi lahinguid, vaid olukord on rohkem läänerindel muutuseta. Tõsi, fantaasiamaailm lisab pomme pillavad koletised. Miks üldse mingid jumalad omavaheliste arvete klaarimiseks inimesi värbavad, selgub killukeste kaupa ning enamik küsimusi jääb järgmise raamatu vastata.

Kuni ehmatava lõpuni liigub "Divine Rivals" mööda küllaltki sirgjoonelist rada, teejuhiks noor armastus. "Ruthless Vows" toob esiplaanile sõja. Kui loed selle sisukirjeldust, võid aimata, kuhu esimese lõpp tüürib. Ühesõnaga selle postituse edasi lugemine on omal vastutusel!

Oath/sõjarinne/Dacre valdused, Cambria. Kaks nädalat tagasi kiskus sõda Irise ja Romani lahku. Neiu on pealinnas, noormees rindel kadunud, kuni selgub et ta seisab nüüd vaenlase leeris ja raporteerib taas oma vanale ajalehele. Ühised mälestused on Romani peast pühitud, kuid tal on alles üks vanadest kirjutusmasinatest, nii et Irisel õnnestub talle kirjutada. Roman ei tea, kes talle läkitusi saadab, kuid need aitavad meenutada killukesi minevikust. Tema valitseja Dacre väed marsivad pealinna suunas ning ootamas on jumalate viimane kokkupõrge.

Kui esimeses raamatus anti rahulikult aega teineteise tundma õppimiseks, siis "Ruthless Vows" tõstab tempot ja loobib mõnuga kangelastele kaikaid kodaratesse. Nii Irist kui ka Romani ootab ees keeruline teekond. Olin eriti põnevil nende taaskohtumise pärast vaenlastena, kuid Rebecca Ross eelistas pettumustvalmistavalt minna konflikti loomise asemel kõikvõitva armastuse teed. Sellegipoolest jagus raamatusse pingeid, kui lahingud ähvardavad jõuda koduukse alla ning vaenlased vajavad peatamist. Lisaks seletab teos lahti jumalate poliitika ja sõja olemuse. 

Saan hästi aru, miks eelmine raamat lugejaid rohkem paelub, sest kaks osa keskenduvad erinevatele asjadele. Ka mind võlus noorte õrn armastus rohkem kui sõjakeeris.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatute eest!

Jennifer Lynn Barnes "Pärimismängud" jutustab harilikust neiust, kes ootamatult pärib miljardäri varanduse, samas kui tolle perekonnale jäävad mõned punased krossid ning mõistatusi armastava vanaisa viimane krutski. Mulle nuputamine meeldib, nii et ootasin põnevat lugu.

Tänapäev, Hawthorne House, Texase osariik. Avery on orb, kes unistab haljale oksale jõudmisest ning töötab stipendiumi nimel, mis tagaks kindla ameti - statistiline riskianalüüs. Teismelise tagasihoidlik elu teeb kannapöörde, kui sureb Ühendriikide rikkuselt üheksas isik Tobias Hawthorne ja teda kutsutakse millegipärast võhivõõra inimese testamendi lugemisele. Üllatus-üllatus, rikkur jätab neiule pea kogu oma varanduse klausliga, et too peab jalamaid kolima tema uhkesse häärberisse ning elama seal aasta aega. Hoone pakatab salakäikudest ja -ruumidest ning muuhulgas elavad seal surnud miljardäri järeltulijad, kaks tütart ja neli tütrepoega, kes ihkavad muidugi välja selgitada, miks nende pärandus suvalisele tšikile läks. Vastused võivad peituda mängus, mille vanahärra varakult enne surma üles seadis, jättes nii igale poisile kui ka Averyle vihjega ümbriku. Nash, Grayson, Jameson ja Alexander on sünnist saati tema mõistatusi lahendanud. Tüdruk peab samaaegselt kohanema uue eluga, kus värava taga luuravad paparatsod ning pole välistatud, et keegi tahab teda teise ilma saata.

"Pärimismängud" meenutas, kuidas mõte läks keset igavat koolitundi lendu, luues unelmaid, kus harilikust õpilasest saab üleöö maailma naba, kui ilmub prints valgel hobusel või miljardär, kel pole oma rahaga midagi paremat teha kui see võhivõõrale usaldada. See on selline lugu, kus end pidevalt peategelase kingadesse asetada ja mõelda, mida sina ühes või teises olukorras teeksid. Avery pole suupeale kukkunud ja tuleb imetlusväärselt toime. Eriti põnev oli lugeda Hawthorne'ide residentsis tehtud avastustest ja leitud vihjete tõlgendamisest, aga mitte nii väga paparatsode eest põgenemisest või eliitkooliga kohanemisest. 

Kui kangelanna mulle meeldis, siis ühtki noormeestest ei tutvustatud piisavalt, et mõni oleks sümpaatseks saanud. Pigem sulasid nad kokku, kuna kõigile näis Avery meeldivat, mis ei tundunud siiras emotsioon, kui sind on just miljarditest ilma jäetud. Seega tekitas lisaks mõistatustele ja perekonna saladustele segadust teismeliste poiste käitumine. Ootasin pidevalt, millal keegi neiule noa selga lööb. Pealkiri justkui lubab rivaalitsemist, võidujooksu pärandi peale, aga tegelikult on tume maa, mis üldse ootab üles seatud mängu lõpus. Kuskil pole reeglit, et Avery peaks pärandi hoidmiseks midagi lahendama või et Hawthorne'idel on võimalik oma varandus tagasi võita. Ühesõnaga kõiki kannustab tagant puhtalt uudishimu. Vihjete ja lahenduste tagant koorub üha uusi mõistatusi, kusjuures suur müsteerium ei lahene ka viimasel leheküljel. Kuskile oleks see raamat võinud ikkagi välja jõuda. Hetkel jäi kogu loost segane ja ebaloogiline mulje.

Muide, üsna pärast raamatu lõpetamist jäi ette film "Knives Out" (2019, eesti keeles "Nugade peal"), mille süžee oli ülimalt sarnane - rikas vanapapi jätab perekonna pärandist ilma ja annab selle hoopis kellelegi teisele. Seal ei olnud küll otseselt mõistatusi, vaid lahendamist vajas mõrv. Sääraseid pärandimüsteeriume oleks nagu ennegi ette sattunud, aga ühtki konkreetset hetkel ei meenu.

Lisaks tahaksin kommenteerida, kuidas raamatus jäi silma rohkelt harvaesinevaid tegusõnu, näiteks õppisin, mida tähendab oimama või tupruma. Moodsas noortekas mõjusid need kuidagi kohatult.

Kokkuvõttes on "Pärimismängud" üks suur segadus, kuid pakkus oma mõistatustega siiski mõnusat ajaviidet. Lugemine läks igal juhul ludinal. Eks näis, mis tundeid järgmised raamatud tekitavad, kui peaksin kunagi nendeni jõudma. Kõige põletavam küsimus jäi ju ikkagi lahendamata.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Suvi 1991, Vareda. Maailmas toimub nii mõndagi, aga kauges Eesti maakolkas seisaks aeg justkui paigal. Johannes on tasane 16-aastane, kes tuleb Varedale suve veetma, mõisa öövalvuriks. Maal valitseb rahu ja vaikus erinevalt kitsast linnakorterist, kus pole hingamisruumigi. Külas, kus midagi ei toimu ja pole ühtki tuttavat nägu, saab segamatult kunstikooli sisseastumiseks valmistuda ning meenutada manalateele läinud mentorit ja tema õpetussõnu. Aega jääb ülegi, et teha tutvust kahekümnendates õpetajanna Margiti ning Johannesest paar aastat vanema Andreasega. Poiss suundub radadele, kus ta pole varem käinud ja rahulik suvi kujuneb ka tema jaoks üsna murranguliseks.

"Vareda" kätkeb Eesti suve, iseseisvumist, üksindust, armastust, leina, sõprust ja rohkelt kunsti. Ühest küljest on see noore inimese kujunemislugu, teisalt lähevad arutelud kunsti ja ajaloo teemadel üllatavalt süvitsi. Üks romaani võludest ongi selle eritahulisus. Kulg on raamatul aeglane ja rahulik, andes aega nautida imeilusat emakeelt. Sven Mikser armastab rohkem kirjeldada olustikku kui toimuvat, mistõttu palju tegevusest jääb ridade vahele, süvendades veelgi seda tunnet, et aeg seisab paigal.

Üks erilisemaid hetki iga noore elus on võimalus olla iseseisev ning esmakordselt omaette elada. Siiski ei leidu just palju 16-aastaseid, kelle unistuste suvi seisneks üksinda kuskil maakolkas elamises, eriti kui seal kedagi ei tunne. Isegi kõla järgi põnev mõisavalvuri amet peidab endas vaid õpetajate toas kipakal diivanil magamist. Mida seal nii väga valvata oli vaja, jäi selgusetuks. Igav siiski noormehel ei hakka ning lugeja saab nautide nostalgiahõngu, mida pakub külmakraadidega kuumast suvest või ehk vanemal generatsioonil naabri juurde piima või munade järgi lippamisest lugemine. Maaelu vahele põikab lugu veidi ajas tagasi ja vaatleb Johannese kohtumist ja suhtlemist kunstnikuga.

Kas ma liitun kiidukooriga? Imelise eesti keele osas absoluutselt, lool polnud ka miskit viga, kuid lemmikute sekka ei lisa. Sellest, kuidas "Vareda" laineid lööb, ei saa ma siiski aru, kuna see ei olnud üldse seda masti, et kõigile meeldiks. Ta kulgeb rahulikult ning tegevust napib, polnud põnevaid sündmuseid ega haaravaid haripunkte. Lisaks on teema tundliku võitu. Mulle meeldis kõige rohkem kontrast Vareda suve rahulikkuse ning maailmas toimuvate sündmuste murrangulisuse vahel, kus püütakse kinni Pablo Escobar või lõhutakse Berliini müüri. Peategelane ehk kuuleb midagi raadiost või loeb lehest, aga see ei mõjuta kuidagi tema elu, kus on samal ajal fookus hoopis muul. Toimugu mujal, mis iganes, kõige olulisem on see, mis juhtub siin ja praegu!

1926, New York City. Evie varjab saladust, võimet esemetest minevikku lugeda. Ta kasutab seda teiste saladuste paljastamiseks ning korraldab kodulinnas skandaali, mistõttu vanemad pagendavad neiu mõneks ajaks onu juurde New Yorki. Evie eelistabki igavale Ohiole suurlinna melu: Broadway show'sid, jazzi, salabaare. Põnevust saab ta küllaga, kuna keegi või miski jätab maha moonutatud laipu. Kuna tegemist paistab olema rituaalimõrvadega, kutsutakse appi Evie onu, kes juhatab okultismi muuseumi. Politsei ei oska kahtlustadagi, et tapmiste taga on kuri vaim.

Romaani peategelane ei ole tüüpiline kangelane, kelle motivatsiooniks on maailm paremaks muuta, vaid ninakas 17-aastane, kes armastab pidutseda. Ühest küljest mõjus tema taktitundetu ja omakasupüüdlik tegutsemisviis värskendavalt, teisalt pani naiivsus korduvalt kahe käega peast haarama. Loo suurim häda oli aga maruaeglane tempo, mis pea 600 lehekülje juures kuidagi kasuks ei tulnud. Juba sisse elamiseks kulus tüütult kaua. Lisaks kasutab teos palju slängi, mis mul kui võõrkeelsel lugejal veelgi hoogu maha tõmbas.

"The Diviners" kubiseb kõrvaltegelastest ja -liinidest, mis puhuvad eelmise sajandi alguse New Yorkile elu sisse. Ühel lehel toimetab vene juurtega taskuvaras, teisel mustanahaline jooksupoiss, kolmandal imeilu esinejanna. See venitab aga põhitegevus välja ning minu jaoks kadus täiesti ära mõrvari tabamise pakilisus. Lugeja teab kusjuures juba esimesest peatükist, kes see kurjam on, nii et niidiotsade kokku viimise asemel tekitab põnevust pigem see, kuidas püüda kurja vaimu. Kuigi 20ndate New York on vaimustav, siis ei tekkinud raamatu lõpus tunnet, et tahaks kohe järge lugeda.

Soovitan, kui sind võluvad ajalugu ning raamatud, kus atmosfääri loomisel on rohkem rõhku kui tempokal tegevusel!

Aitäh, Karoli, raamatu laenamise eest!

V.E. Schwab "Gallant" pajatab ajatut lugu soovist kuhugi kuuluda, vaikusest ja varjudest ja vanast majast, mis varjab väravat kuhugi mujale. Mulle väga meeldib Schwab, mistõttu tellisin selle raamatu viimasel e-esmaspäeval ning hiljuti Halloweeni paiku oli ideaalne aeg selle lugemiseks.

Tänapäev, Suurbritannia. Olivia sirgub orbudekodus üksikuna teiste tüdrukute keskel, kes ei mõista tema vaikimist. Tema ainsaks lohutuseks on emast maha jäänud päevik, milles üks sissekanne on segasem kui teine. Viimases palub too tütrel kellest või millestki Gallantist eemale hoida. Tuleb välja, et tegu on suguvõsa häärberiga, kui saabub kiri, mis Oliviat just sinna kutsub, saatjaks onu, kelle olemasolustki tüdruk midagi ei teadnud. Uudishimu ja võimalus oma perekonda tundma õppida saavad ema hoiatusest võitu. Gallantisse saabudes selgub ruttu, et seal toimub midagi veidrat ning onu seda kirja Oliviale ei saatnud.

“Gallanti” võlu peitub 100% atmosfääris ja Schwabi kirjakeeles, mis tegevuspaigad lehtedelt ellu äratab. Alguses maalib kirjanik masendava pildi orbudekodust, kus Olivia üles kasvas. Seejärel võtab ta mõnuga aega, et Gallant silme ette manada. Häärber pakub Oliviale rohkelt avastamist, kuid küsimusi aina kuhjub ja vastuseid ei paku keegi. Tumma tüdruku uudishimu on lihtne ignoreerida. Kuidas sa nõuad tähelepanu, kui ei saa karjuda?

Muidugi asetab saladusteloori aeglane kerkimine Olivia ohtlikku olukorda. Hoogsat seiklust on siiski vähe ja õhustiku kõrval on rõhk emotsioonidel, eriti tundel, et sa ei kuulu kuhugi, kuna erined teistest. Lisaks sellele, et Olivia ei tunne oma perekonda, ei sobitu ta teiste orbude sekka, kuna pole kunagi ühtki häält kuuldavale toonud. Lisaks näeb ta guule, aga seda teised ei tea. Guul on see, mis jääb surnutest alles,  kuju, mis vilksatab silmanurgas, aga kaob, kui tema poole vaadata. Ühtäkki avaneb tüdruku ees teine maailm - kuskil on sugulased, kes teda otsivad, ja kui selgub, et tegelikult ei otsigi, pole hullu, sest nad on olemas ning tal tekib võimalus oma perekonda ja minevikku tundma õppida.

Ühest küljest meenutas “Gallant” mulle Gaimani "Coraline'i" ning teisalt tõi silme ette Netflixi seriaali "Locke & Key". Seega kui üks kolmest on sulle meeldinud, siis soovitan teisi ja muidugi kõiki ülejäänud Schwabi teoseid!

Tänapäev, Šilute. Ana pidutses sõpradega mahajäetud majas, kuid üks seltkonnast läks kaduma ja neiu mälestused õhtust on hägusad. Peol oli nii alkot kui ka narkot ning ettevõtmise muutis eriti põnevaks see, et hoone asus üleujutuste piirkonnas, olles teedest ära lõiganud, sest nagu Eestis on Leeduski viies aastaaeg, kui lumesulamisvesi jõed üle kallaste paisutab. Ana oli viimane, kes Demantėt nägi. Nad läksid süstadega sõitma ja hiljem leiti vaid üks neist. Ülejäänud kamp ei tea, et Ana on see sama Anika, keda nad eesotsas Demantėga lapsepõlves kiusasid.

"Süngete vete vaimud" räägib saatusliku peo järelkajast, Ana püüdlusest õhtut meenutada ning esile kerkivatest lapsepõlvemälestustest. Kius ja pinged perekonnas tekitavad tüdrukul meeleheitliku soovi alustada uuesti, olla keegi teine. Romaan näitab, mis juhtub, kui see soov saab reaalsuseks. Anal kuulub enese leidmise juurde nime vahetamine ja totaalne muutumine, nii et kui ta kunagisse kodulinna naaseb, ei tunne teda keegi ära ning ta saab oma kunagiste kiusajate sekka sulanduda. Neiul on selge, kuidas käituda, et olla "lahe", aga kas see teeb õnnelikuks?

Õelad väikesed tüdrukud meenutasid muidugi Atwoodi "Kassisilma", mida hiljuti lugesin. Mulle ei meeldinud "Süngete vete vaimude" juures, kui must-valge pilt maaliti loo antagonistist Deimantėst. Näiteks armukese oleksin raamatust välja jätnud.

Müsteeriumi võtab kokku küsimus tagakaanel: "Mis tegelikult selle öö sündmuste taga on – seletamatud müstilised jõud, narkootikumid või kättemaks?". Mind üllatas, kui palju saladusi niivõrd õhukesse noortekasse mahtus. Esiteks muidugi Ana, kes oma identiteeti varjab, aga kui neiule kildhaaval peoõhtu sündmused meenuma hakkavad, kaasneb igaühega midagi ootamatut. Lootsin algusest peale, et kõikidel variantel on loos roll, kuigi miski tekstis ei vihja üleloomulikele jõududele. Seda, kas nad tulevad mängu või mitte, ma muidugi ei reeda. Raamatu lõpp on igatahes selline, et tekkis tahtmine uuesti algusest alustada. Ma päris seda siiski ei teinud, aga mõne kohani lappasin küll tagasi ja lugesin üle.

Lisaks tahan mainida, et Leedu nimed andsid loole huvitava varjundi. Muidu võiks tegevus vabalt Eestis kuskil Soomaa kandis toimuda.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, Tartu-Tallinn. Iris, tema ema, poolvend ja kasuisa on üks viimastest peredest, kes on veel Tartusse jäänud. Kõik ülejäänud on sõjahirmus ammu jalga lasknud. Kui juba pommid lendama hakkavad, kutsub tüdruk appi oma sõjaväelasest isa, kes on valmis oma kohustused rindel hülgama, et pere terve nahaga pealinna toimetada. Teel kogevad nad nii vaenlase rünnaku tagajärgi, kaasmaalaste kahepalgelisust kui ka isetut lahkust.

Kuigi on siililegi selge, keda vaenlase all mõeldakse, ei ole mingit näpuga näitamist, mis mulle väga meeldis. Raamat ei õhuta viha, vaid tuletab meelde olla õnnelik, et keegi meile hetkel kallale ei kipu. Lisaks jäävad sõjakoledused noorele lugejale sobivatesse piiridesse. Täpselt nagu peategelane kaitseb oma nooremat venda sõjaõuduste eest, teeb kirjanik seda oma publikuga. Kõik need õudused, mis viimase pooleteist aastaga meediast läbi on käinud, jäävad kuhugi ridade vahele. See muidugi ei tähenda, et perekonna retk Tallinna oleks sündmustevaene. Mis kõik juhtub ja keda kõiki nad kohtavad, selle jätan sulle avastamiseks, aga olgu öeldud, et sõjaolukorras ilmuvad välja nii need, kes üritavad olukorrast kasu lõigata kui need, kellele teeb rõõmu teiste aitamine.

Esmajoonelt pani "Raske on olla inimene" mõtlema, kuidas ise ühes või teises olukorras käituksid. Nii Iris kui ka tema vanemad võtsid vastu otsuseid, mis mind kulmu kergitama panid, näiteks see, kui kaua nad kohvreid kaasas vedisid. Kui teised pereliikmed teevad inimlikke vigu, siis isa on neil küll mingi superman. Vähemalt nii kujutab teda tütar. Minu jaoks oli raamatus natuke liiga palju Irise sisemonoloogi, mõtete ja tunnete kirjeldusi. Tema teod juba kajastavad tüdruku emotsioone ja mõtteid, nii et nende kirjapanek mõjus kordamisena. Saatus heidab perele küll kaikaid kodaratesse, aga samas ka poputab õnnelike juhustega.  Mulle tundus, et see, kuidas perekond pääses, oli rohkem õnnemäng kui nende endi nutikus. Eks sõda olegi selline, et alati ei saa raudsele loogikale loota.

Sattusin nüüd lugema järjest kahte raamatut, mis käsitlevad täpselt sama teemat - noor neiu põgeneb sõja eest. Rosa Liksomi "Väil" jutustas valdavalt põgeniku elust võõral maal, samas kui "Raske on olla inimene" kujutab katsumusi, mis tuleb riigist välja jõudmiseks läbi teha. Peategelaste mõttemaailmad erinesid kardinaalselt. Üks sai looduselt tuge, teine oli üdini linnalaps. Mõlemas teoses oli tähtsal kohal endale kõige olulisema päästmine. Nurisesin siin, et perekond vedas kaua tülikaid kohvreid kaasas, aga Lapi sõja ajal pakkisid põgenikud oma parima mööbli vankrisse, nii et mõnes mõttes pole ajaga mitte midagi muutunud. Ma täitsa huviga loeks, kuidas Iris ja tema pere tänapäeval põgenikena vastu võetaks.

Aitäh, Marek, raamatu eest!

Tänapäev. Susanna Maria on 14-aastane. Tal ei ole veel päevi. Ta ei ole veel kedagi suudelnud. Ta ei pea end ilusaks. Ta ei tea, millisesse poissi ta on armunud. Ta ei tea, kuidas öelda ei. Ja siis tal hakkavad esimest korda päevad.

"Mul hakkasid päevad: #eionei" on veidi lohiseva pealkirjaga, aga see võtab täpselt kokku raamatu alguse ja lõpu, mille vahele jääb avastamine, mis kaasneb uue eluetapiga. Üllatusin positiivselt, kui hästi loetavalt ning konkreetse sõnumiga on romaan kirjutatud. Paksust pole sel ollagi, aga süžeesse on põimitud pea kõik teemad, mis kaasnevad teismeliseks olemisega: seksuaalsus, suhted vanemate ja sõpradega, vaimne tervis, alkohol ja muud meelemürgid. Seejuures ei jäänud ülepingutatud tunnet. Kui karmimad teemad kõrvale jätta, siis just sellisel tasemel draamat mäletan oma teismeeast, küll mitte 8. klassist. Kõige rohkem kõnetas, kuidas peategelasel päevapealt vahetus, milline kutt tema eluarmastus on. Täiesti normaalne asi, kui hormoonid möllavad, aga ma ei mäleta, et üheski teises noortekas see teema oleks olnud.

Aitäh, Marilyn, raamatu eest!

Kristi Piiper "Tõde või tegu. 1.-3. osa" koondab triloogia teismelisest tüdrukust, kes harutab lahti oma perekonna ja lastekodu asukate saladusi. Mulle jäi kunagi ammu silma, et neid raamatuid kiidetakse ja tundus paras seeria ühe köitena ette võtta.

Tänapäev, Eesti. Stella 14. sünnipäev algab tema ema kadumisega. Järgneb keeruline aasta, kui tüdruk peab kohanema koos vanatädiga elamisega. Ta ei suuda leppida ema kadumisega ja on kõigeks valmis, et ta üles leida, aga mida rohkem ta perekonna minevikus kaevab, seda rohkem soppa lendab. Tasub hoolikalt mõelda, enne kui saladustes sorima hakata. Stella satub kohaliku gängi musta nimekirja, saab teada, kes on tema isa, saadab parima sõbranna hullumajja, sõidab Vormsile võimaliku õe jälgi ajama, kolib lastekodusse, kus samuti toimub midagi ülimalt kahtlast.

"Tõde või tegu" pakub tõepoolest põnevust. Igav ei hakka kolme raamatu jooksul kordagi, kuna kogu aeg on midagi pöörast lahti. Kui kirjeldada triloogiat ühe sõnaga, oleks see hullumeelne - igasse ossa jagub hulle ning peategelasel on pidevalt mingi hullumeelne asi käsil. Minu jaoks oli draamat isegi liiga palju. Oleksin tahtnud rohkem realistlikkust, usutavust. Ei saa öelda, et see on halb teos, aga ta ei olnud minu jaoks. 

Noorte seebiooper, mis üle kolme osa lahti rullub, sisaldab kõikvõimalikke teemasid, mis pähe võiks tulla - esimene armastus (olemas), rase teismeline (olemas), alaealiste peod (olemas), alkohol ja uimastid (olemas), armukadedus (olemas), homo- ja biseksuaalsus (olemas), keldribaari gäng (olemas), vaimuhaigused (olemas), kahtlane äritegevus (olemas), kadunud ema, kadunud isa, kadunud õde (olemas). Ainuke, mis puudub, on tülid vanematega, kuna täiskasvanuid lihtsalt ei ole - Stella ema on kadunud, isa pole kunagi pildil olnud, vanatädist ei saa hooldajana asja, parima sõbranna ema on ka eemalolev, isegi lastekodus on turvanõuded puudulikud. Seega jagub vabadust ringi hiilida või Eesti teise otsa sõita. Enamik tegevusest toimub suvel, nii et takistuseks pole ka kool.

Probleemid ei ole väikesed, vaid igaühega kaasneb terve raamatu jagu draamat. Iga järgnev teema oli eelmisest veel rohkem ülepaisutatud. Ma isegi ei oska valida, milline kõige rohkem üle võlli oli. Näide - teismeline on rase; isa on üks õpetaja, kes on abielus ja just abikaasaga beebi saanud; teismelisel on kinnisidee, et õpetaja jätab oma noore pere, et temaga olla; ta on valmis sellele isegi kaasa aitama, kui muidu ei saa; kui lõpuks aru pähe tuleb, on vaja õpetaja majja sisse murda, et üks jama lahendada; ja siis tuleb veel välja, et õpetajal on teisegi alaealisega suhe. Minu draamavajaduse kattis juba üks selline sasipundar, aga igas osas on taolisi mitu, mida Stella üksi või sõprade abiga harutama asub.

Tegelased ise on noored ja rumalad. Ebameeldivad omadused kaalusid positiivsed üle, mistõttu ei läinud mulle kellegi käekäik eriti korda. Stella mängib ühest küljest detektiivi, aga teisalt on taipamatu vusserdis. Eriti ärritav on tema parim sõbranna Kärt ja mul ei olnud mingit tõmmet ka Johannese poole. Ilmselt süvendas mu antipaatiat ka kohmakas dialoog. Ainuke meeldiv tegelane oli Priit. 

Ootamatused ja närvikõdi hoidsid siiski lugemas ja raamat läks ludinal. Kristi Piiper pole end tagasi hoidnud ja raske on aimata, mis tal tegelaste jaoks varus on. Üldise loosuuna võib veel ära arvata, aga mitte seda, mida teismelised sinna jõudmiseks ette võtavad. Erinevad liinid olid hästi kokku põimitud, ka kõik need keerulised sasipuntrad. Lõpuks jooksid paljud niidiotsad ilusti kokku, aga jäi ka lahtiseid. Õhku jäi rippuma piisavalt teemasid, et kirjutada veel järgesid. 

Raamatut lugedes oli kohe tunda, et tegevus toimub Eestis, aga ma ei oskagi täpselt välja tuua, mis see salapärane miski on, mis eesti noortekaid muu maailma omadest eristab. Põhiteemad on ju samad. Küll oskan välja tuua kaks detaili, mida kodumaised autorid eriti paistavad armastavat - räämas majakesed eraldatud maakohas ja salapärased varemed. Mul sattus nüüd üsna järjest lugemisse kaks väga erinevat eesti kirjaniku noorteromaani ja ma ei saa neid võrdlemata jätta. Esimeses uskusin iga sõna, aga tundsin draamast puudust, teises keerati tuurid täiega üles, aga toimuvat oli raske uskuda. Eelmine oli muidugi Ene Sepp "Sügis, hobused ja vabadus".

Kui suured probleemide segapuntrad meeldivad, lisaks perekonnasaladused ja teismeliste draama, siis on "Tõde või tegu" täiega sinu raamat!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Tänapäeva Ameerika unistus, mida raamatutes tihti taga aetakse, on saamine eliitülikooli. Eelmisel aastal sattusin Netflixis dokumentaalile (Operation Varsity Blues), kus rikkad ja ilusad oma lastele ülikooli kohti ostsid. Sarnast sahkermahkrit näitab ka "Kõik tahavad olla meie moodi". Romaanis jäetakse küll vanemad kõrvale ja privilegeeritud noored haaravad ohjad oma kätte. Nende lapsepõlve süütud, muretud mängud kujutavad endast hunnikut alandavaid ja/või ohtlikke katsumusi. Pingutuste vääriline tasu ongi muinasjutuline abi tippülikoolidesse saamisel, testivastused (sest küsimusi ei uuendata kunagi?) ja muidugi võim teiste üle. Koolis, kus kõik on rikkad, ei saa ju auhinnaks raha pakkuda.

Korduvalt tehakse juttu, kui palju tuleb Tegijaks saamise nimel ohverdada, aga päris ohvreid ei näita teos kunagi. Katsed meenutavad klassikalist rebaste retsimist erinevusega, et kogu see värk kestab terve kooliaasta. Enamik neist ülesannetest või Tunnikatest, nagu nad neid ise nimetavad, kaasavad kanged joogipoolised. Minu jaoks läks kirjanik alkoholi kogusega üle piiri. Ei olnud nagu tore lugeda, kui üle poole süžeest moodustavad alaealiste peod.

Palju huvitavam oli jälgida peategelase püüdlust tõde välja selgitada. Neiu on kolme aastaga jõudnud punkti, kus ta heitleb endaga. Jilli taldrikul on palju - aktiivne osalemine Tegijate ettevõtmistes, pinge ülikooli saamise pärast. Ühest küljest tahaks ta, nagu kõik teised, heita möödunud tragöödia peast, aga teisalt tekitab väike tõuge vastupandamatu kihu mängida amatöördetektiivi ning me kõik teame, et sedasorti kinnisideed lõppevad alati hästi. See oli küll äärmiselt ebaloogiline, et raamatu tegevus algab kolm aastat pärast seda, kui Jilli parim sõbranna suri ning tema poisssõber end süüdi tunnistas. Selle ajavahe ära jätmine oleks romaani mitu korda paremaks teinud. Kuidas siiamaani olid kõik varmad uskuma, et see kutt on mõrvar, ja ühe kõne peale mõtles peategelane ringi?

Erinevatest noorteromaanidest, kus ohtlike mänge mängitakse (meenuvad nt Üks meist on järgmine, Panic), on "Kõik tahavad olla meie moodi" kõige nõrgem. Raamat küll räägib igasugustest pöörastest ülesannetest, aga nende läbi viimist otse ei näidata. Ei ole närvikõdi, ei ole pinget. On ainult Jilli kasvav vastikkus ülesannete korraldamises osalemise suhtes. Lisaks on raamatus kõige kohutavam täiskasvanute järelvalve üldse. Esiteks pigistab kogu linn silma kinni selle koha pealt, et lapsed üksteist piinavad, ja teiseks on lapsevanematel täiesti ükskõik, et nende poeg trellide taha saadetakse?! Oli aru saada, et tegu on debüütromaaniga. See oli toores. Tegelikku süüdlast oli lihtne ära arvata. Ja raamatu pealkiri on täiesti vale - ma ei taha neist kellegi moodi olla!

Kuigi raamatus polnud ühtki sümpaatset tegelast, haaras "Kõik tahavad olla meie moodi" endasse ja ahmisin kogu draama ühe päevaga endasse. No nii paeluv on lugeda, kuidas teismelised käituvad nagu teismelised ikka - rumalalt. Ma lihtsalt soovin, et raamat oleks keskendunud rohkem müsteeriumile ja jätnud mõned peod ära.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Karen M. McManus "Nõod" tekitas mus elevust. See on mu neljas raamat kirjanikult ja eelmised on mulle meeldinud. Mis on parem, kui teismeliste draama? Muidugi rikaste teismeliste draama.

Kõik Gull Cove'i saarel teavad Storyde perekonda. Suguvõsa on jõukas ja omab palju kinnisvara, aga lisaks sellele on nendega seotud suur müsteerium. Mildred Story katkestas päevapealt suhted kõigi oma nelja lapsega, jagamata ainsatki seletust. Üle kahekümne aasta on möödunud. Lapsed on suureks saanud ja kolmel neist on endal lapsed. Nõod Milly, Aubrey ja Jonah, kes on vaid paar korda kohtunud, saavad kõik äkitselt vanaemalt kutse Gull Cove'i, et töötada sel suvel tema kuurortis. Nad ei ole vaimustuses, aga igaühel on põhjus, miks minna. Kui nad kohale jõuavad, selgub, et vanaema ise ei tea kutsest midagi.

Esmalt - nagu ikka, siis sisureetev tekst on valges kirjas, kui tahad lugeda, siis tõmba see kursoriga aktiivseks.

Varem olen kirjanikult lugenud "Üks meist valetab", "Üks meist on järgmine" ja "Kaks suudavad saladust hoida". "Nõod" erineb neist, kuna selle tegevus ei toimu koolis, vaid suvel. Tegelasteks on ikka teismelised - Milly, Aubrey ja Jonah, ning lisaks Milly ema Allison, kelle nooruspõlve pilgu saab heita. Kõigil, absoluutselt kõigil on saladused ja peidetud motiivid, mis üksteise järel välja hakkavad kooruma, kui sugulased üksteist tundma õpivad. Ainuke asi, mis mulle kohe üldse ei meeldinud, oli ma-tahan-sind-esimesest-silmapilgust armulugu. 

Varasemalt loetud McManuse raamatuid meenutasid ainult viimase piirini kruditud loopöörded. Rohkem tõi teos mulle meelde romaani "Me olime valetajad" - väärikas suguvõsa, noortepunt, suvi (era)saarel, valed ja saladused. Tegin veel omaette nalja, et raudselt lõpeb maja mahapõlemisega. See suvine õhkkond oli väga mõnus ja midagi on säärastes rohke rahaga seotud perekonnadraamades, et neid on alati huvitav lugeda.

Noorte põnevike juures meeldib mulle kõige rohkem see, et neis on mõnusalt müstilisust, aga ei ole tükeldatud laipu ja muid rõvedusi. Oli pöördeid, mida nägin tulemas, aga ka selliseid, mis lõid pahviks. Märgid olid ju olemas, aga ometi tabas lõpplahendus mind ootamatult. See sobis hästi looga kokku, aga teisest küljest ei taha ma kuidagi uskuda, et sellist saladust nii kaua võimalik hoida on. Ma ei olnud üldse valmis selleks, et suvise seikluse lõpp on nii nukker. No mõtle, sa oled aastaid oodanud, et saaksid oma emaga ära leppida ja siis tuleb välja, et ta on juba aastaid surnud olnud.

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

Colleen Hoover "Mõrad südameluus" on kirjaniku uusim eesti keeles ilmunud teos. Varasemad on mul nüüdseks kõik loetud. Hoover on kindla peale minek, kui on soov lugeda tugevatest tunnetest, aga alati on selle juures mingi oluline teema, ühiskonna valukoht. Ta kirjutab väga kaasahaaravalt, nii et raamatut on raske käest panna.

2015-2019, Kentucky ja Texas. Vaesuses ja hüljatuna kasvanud Beyah on näinud tohutult vaeva ja võidelnud välja täisstipendiumi, et pääseda temataoliste saatuse eest. Tüdruku ema sureb üledoosi, kui kooli alguseni on veel kaks kuud aega ja ta peab nende treilerist kiiremas korras välja kolima. Nii ei jää neiul muud üle, kui sõita isa juurde, keda ta vaevalt tunneb. Beyah'le tuleb üllatusena, et isa on vahepeal jõukamaks saanud ning tal on nüüd kasuema ja -õde Sara. Pere veedab suve Texases ookeani kaldal. Luksuslikus kõrvalmajas elab kuum kutt, kellega Sara Beyah't kokku üritab panna. Samson on saladuslik ning ei taha endast midagi rääkida. Pealtnäha pole noortel midagi ühist, aga katkised hinged tunnevad üksteist ära, näevad silmis peituvaid saladusi. Neid tõmbab üksteise poole ja nad hakkavad suhet looma, teades et suve lõpus lähevad nende teed lahku.

"Mõrad südameluus" on täiuslik suveraamat - viimane suvi enne ülikooli, päevad ja ööd ookeani kaldal, suveromaan naabripoisiga. See on veidi küpsem noortekas, kus tegelased pole enam teismelised, aga ka mitte täiskasvanud. Ilmselt sihtgrupiga arvestades ei ole nii kirge täis seksistseene, nagu teistes Hooveri raamatutes, on rohkem suudlemist ja lihtsalt koos aja veetmist. Muidugi ei puudu saladused, eriti see suur-suur saladus, mis lõpuks kõik pea peale pöörab. Lisaks pöörab kirjanik tähelepanu olulisele murele ühiskonnas - inimesed, kes elu hammasrataste vahele on jäänud, lapsed ja noored, kes vajavad märkamist ja abi, et allakäigu spiraalist pääseda.

Colleen Hooveri raamatutes kipuvad esinema mu jaoks üpriski võõrad nimed. Kummagi peategelase oma polnud ma kunagi varem kuulnud - Beyah ja Samson. Tüdruku oma ei oska õieti hääldadagi. Kõrvaltegelastel on palju tavalisemad nimed - Sara, Marcos, Alana, Brian. 

Lugu kulgeb üsna aeglaselt. Kuigi tegevus toimub vaid mõne kuu vältel, tundub nagu oleks aeg palju pikem. Beyah ja Samson ei sukeldu pea ees suhtesse, vaid avavad end üksteisele aegamisi. Mõlemad on harjunud saladusi hoidma ning õpivad alles, miks on parem end avada, teisi usaldada selle asemelt, et kõike endas hoida. Suur osa arengust toimub ka lehekülgedest väljaspool. Mulle nende omavaheline dünaamika meeldis. Veider oli ainult see, et Beyah't poisi salapära ei häirinud, aga noh suveromanssi puhul ei ole ju vahet.

Beyah ise on alguses päris vastik, ründab abivalmis võõrast ja ei oska üldse oma isa hinnata. Sarnaselt peategelasele olin minagi esiti umbusklik, ootasin, millal draamaks läheb. Ei saa ju olla, et üks kasuõde või -ema raamatus nii heasüdamlikud on. Mind üllatas väga nende avatus. Beyah tuleb enam-vähem põrgust ja astub muinasjuttu, kus kõik inimesed on ilusad ja head. Kohati on üsna roosamanna. Üks detail häiris mind veel väga - see, et Beyah oma ema surma peaaegu raamatu lõpuni varjas. 

Tundsin, kuidas romaan sisendas positiivsust ja lootust, julgustas olema heausksem. Vahelduseks oli mõnus lugeda niivõrd õnneliku lõpuga lugu. Oleksin isegi eelistanud mõnda lahtist otsa, aga siin tõmmatakse kõik kokku ja seotakse kena lips ka peale.

Ei saa mainimata jätta, et tekstis oli kummaliselt palju vigu - tähti ning sõnu oli üle ja puudu. Ma väga tihti selliseid asju ei märka, aga selles raamatus raputasid vead mind mitu korda loost välja, sest lause tähendus muutus veidraks. Näiteks kohe esimeses lõigus oli üks "mis" saanud ühe k juurde.

Colleen Hoover on 1979. aastal sündinud ameerika kirjanik. Kirjanikuks tahtis Hoover saada juba lapsepõlves, kuid ei pidanud seda karjäärivalikuks ja suundus ülikooli sotsiaaltööd õppima. Tehes parajaks aega, mida naise keskmine poeg veetis näiteringi proovides, hakkas ta oma lõbuks üht lugu kirjutama. Kui see valmis sai, otsustas ta selle oma kulu ja kirjadega avaldada, et sõbrad-tuttavad ka lugeda saaks. Teda saatis kohe edu. Oma sõnul kirjutab naine sügavatest teemadest ja traumeerivatest asjadest, sest ta ei ole ise eriti emotsionaalne inimene ning tundmaks, mida tegelased läbi elavad, on vaja piire nihutada. "Südameluud" ilmus 2020. aastal. (allikad: 1)

Varem olen lugenud:

• "Kõik su täiuslikkused"
  
• "Pihtimused"
  
• "Ei iial enam"
  
• "Ugly Love"
  

"Mõrad südameluus" on noortekas viimasest suvest enne ülikooli, suveromansist vaestes oludes kasvanud Beyah ning luksuslikus suvemajas elava Samsoni vahel. Seksi on vähe, saladusi mõõdukalt ja roosamannat palju. Ükski varasemalt loetud Hoover pole niiviisi headusest pakatanud. See raamat sobib kõigile õnnelike lõppude fännidele!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

“Raxteri tüdrukud” jäi mulle juba ingliskeelsena selle paeluva kaanepildiga silma. Rõõm oli suur, kui eestikeelse raamatu sain ja asusin üsna kohe lugema.

Tänapäev, Raxteri saar, Maine’i osariik. Raxteri internaat on olnud poolteist aastat karantiinis, sest saarel hakkas levima Mürk, ohtlik nakkus, mis ei jäta ühtki elavat hinge puutumata. Taimed vohavad, loomad on muutunud ohtlikuks, õpetajad on surnud, tüdrukud muteerunud ja kannatavad aina tugevnevate haigushoogude käes, kuni lõpuks samuti hullunult hinge heidavad. Iga inimese sümptomid on erinevad verevillidest lõpuste kasvamiseni. Nende ainus lootus on, et merevägi ja teadlased leiavad ravimi ning seni pole teha muud kui oodata ja rangetest karantiinireeglitest kinni pidada. Aga siis haihtub Hetty sõbranna Byatt ja ta ei suuda enam tegevustetult istuda.

"Raxteri tüdrukud" on ainulaadne raamat. Ma ei ole varem midagi sarnast lugenud. Ainsana meenutab see veidi "Kärbeste jumalat" üksiku saare ja suletud keskkonna suhtepuntraga. Raxteri saarel on aga lisaks tüdrukute hierarhiale nakkushaigus, Mürk, mis mõjutab nii taimi, loomi kui ka inimesi. Metsiku looduse eest kaitseb tüdrukuid aed, kuid mutatsioonide vastu ei saa nad midagi teha. Kirjeldused on meeldejäävad ning rõvedad - veri, mädanemine, hallitus, roiskumine, aga nii köitvad - kaks südant, kinnikasvanud silm, lõpused jne. Lugesin, et kirjanik ise armastab tugeva taustaga raamatuid ja seda oli ka romaanis tunda. Keskkond ja atmosfäär on muljetavaldavad ning viivad loo sisse.

Jutustus ise ei alga algusest, vaid hetkest, kui olukord on kestnud juba üle aasta. Aeglaselt joonistub kurvameelne ja pahahõnguline pilt õpilastest, kes päästmist ootavad. Ühest küljest on nad metsikud, teisest küljest on palju osavõtmatust. Mul hakkas küll natuke igav, sest tüdrukutel pole päev otsa midagi teha. Raamatud on sooja saamiseks põletatud, territooriumilt välja metsa nad ei või minna. Ei ole toidu korjamist, kasvatamist, millegi ehitamist. On natuke omavahelist kismat toidupakkide sisu üle, on katusel püssiga passimine, sest äkki saab mõni loom väravast sisse. Mind üllatas, kuidas see tegevusetus neid endid ei häirinud.

Ootasin kogu lugemise midagi, mida ei tulnud. Kõige rohkem tahtsin ilmselt seletust, aga lahtisi küsimusi jäi nii palju ja ka ridade vahelt ei tulnud kuigi palju vastuseid. Eeldasin, et on rohkem aktiivset uurimist, kust Mürk tuli jne, aga selles osas tegelased üsna passiivsed. Tegevuseks lähebki alles siis, kui Hetty südamesõbranna haihtub. 

Hetty on värskendavalt isekas peategelane ja mul oli veidi raskusi, et ta mulle meeldiks. Ta ei ole see tüdruk, kes maailma päästaks. See ei tähenda sugugi, et ta nõrk oleks. Vastupidi, kui tugevad tunded tagant lükkavad, on ta vägagi aldis tegutsema ja sellest lumepall veerema lähebki. Kui sõbrad on päästetud, siis tulgu või veeuputus.

Rory Power on ameerika kirjanik. Ta kasvas üles Bostonis ning sai kirjandusalase magistrikraadi East Anglia ülikoolis. Kirjutamise kõrvalt töötab ta ka krimiraamatute toimetaja ja teleadaptsioonide konsultandina. "Raxteri tüdrukud" on naise debüütromaan. Inspiratsioon tuli Harkers Islandi külastustest Põhja-Carolinas. Ta tundis, et tahab sealset atmosfääri ja keskkonda raamatusse panna. Raxteri saar sai küll veidi teistsugune, kuid austusavaldusena inspiratsiooniallikale sai üks tegelastest nimeks Harker.  (allikad: 1, 2, 3)

"Raxteri tüdrukud" on väga omanäoline romaan tüdrukutekoolist, mis on muteeruva nakkuse tõttu karantiinis. Raamatus on palju võikaid, aga samas paeluvaid kirjeldusi, kuidas haigus neidude kehasid muudab. Köitev on ka see, kuidas äärmuslikes oludes suhted kujunevad. Mulle ei meeldinud aga, kui passiivsed olid tegelased oma saatuse osas, kui vähe oli tegevust ja kui ohralt jäi vastamata küsimusi. Soovitan, kui sind ei häiri veri, mäda, hallitus ja tundub huvitav lugeda tüdrukutest üksikul saarel.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Terry Pratchett "Rahvas" on ka mul mõnda aega riiulis oodanud, et fantaasiajanus hea võtta oleks. Raamatu kirjeldust lugedes teadsin kohe, et tahan seda lugeda, sest igasugused üksikul saarel ellujäämise lood on mulle alati meeldinud. Ma ei ole ammu midagi Pratchettilt lugenud ka, nii et tundus paras see ette võtta.

1860ndad, Rahva saar, alternatiivmaailm. Hiidlaine pühib üle Suure Lõunasaarestiku ookeani, viies endaga kaasa Rahva saare elanikkonna. Pääses ainult Mau, sest tema oli sel hetkel teisel saarel, kus traditsiooni järgi poisipõlve lõppu eralduses veedetakse. Koju naastes ootab ta suuri pidustusi, millega ta meheks pühitsetaks, kuid leiab laine laiali pillutud laibad jamaatasa tehtud küla. Poiss ei ole siiski ainus inimene saarel, sest laine jättis metsa suure laeva, pardal vaid üks elus hing, väike kahvatu tüdruk, kes ei tea, et puhkenud katku tõttu on tema isast saanud järgmine Inglismaa kuningas. 19. sajandil Briti impeerium lokkab, aga väikeste ookeanisaarte üle võimu omamine ei aita kuidagi, kui katk pärilusliinist lausa 137 inimest eemaldab. Küll teab tüdruk, et isa ei jätaks teda mingil juhul hätta, vaid tuleb talle varsti järgi. Esialgu ei oska kumbki teise saareelanikku kuidagi suhtuda, kuid olude sunnil õpivad nad koostööd tegema. Peagi tuleb saarele veel tsunami üle elanuid.

Tean täpselt, kust algas minu armastus üksikute saarte vastu. Kõiges on süüdi Jules Verne'i "Saladuslik saar". Ma jumaldan seda romaani, kus tegelased väga nutikalt kõik saare pakutu enda kasuks tööle panid ja kui kuningad elasid. Üksiku saare piiratud keskkonnas on alati kaks põnevat teemat: esiteks, inimene versus saar, ja teiseks, inimene versus inimene. Tuleb ehitada või leida varjualune, otsida toitu ja joogivett, pista rinda igasuguste ootamatustega, mis loodusel pakkuda, ning seda kõike koostöös teistega, kes on samas olukorras, olgu nad varasemad sõbrad või vaenlased.

Omas võtmes on mõlemad teemad siingi olemas, aga see ei ole lihtsalt üksikul saarel ellujäämise lugu, kus oodatakse naasmist tavaelu juurde. Kogu Mau elu muutub ja maailma, mida ta tundis lihtsalt ei ole enam. Ta peab leidma endale uue koha maailmas ja tegema rahu oma jumalatega, kuigi on raske leppida nende olemasoluga, kui heade inimestega niivõrd kohutavad asjad sünnivad. See kõik pakub parajat seiklust.

Kuigi kohe alguses saab suur hulk inimesi surma, ei ole lugu sugugi traagiline. Raamatu saab liigitada tegelikult lastekirjanduse alla, sest puuduvad nii-öelda täiskasvanute teemad. Surm ja kaotus on elu loomulik osa. Vastukaaluks pakuvad lusti Mau kultuuri kokkupõrge inglanna omaga. Lisaks on kirjanik naerutamiseks romaani lisanud vanduva papagoi, mis oli, tõele au andes, mu arust veidi labane. Kõik muu mulle aga meeldis. See romaan on ühest küljest nii mõnusalt lihtne ja seikluslik, aga teisest küljest on tal suur sügavus. 

Kõige rohkem nautisin muidugi Pratchetti fantaasialendu. Romaan on alternatiivajalugu ehk maailm, milles tegevus toimub, oleks nagu tuttav ja oma, aga see on rikastatud mõnusate väljamõeldistega. Kirsiks tordil on muidugi Rahvas, sest kuigi laine võis ju inimesed hävitada, siis kuni üks neist elab, säilivad kombed ja uskumused. Väikesed detailid on need, mis selle loo eriti vägevaks muudavad: väikerahva kultuur, Mau peas kõnelevad Esiisad, puu otsa ronivad kaheksajalad jne.

Terry Pratchett oli inglise ulmekirjanik, kes sündis 1948 ja suri 2015. Ta on tuntud "Kettamaailma" sarja poolest, kuhu kuulub enamik mehe teoseid. "Rahvas" ilmus 2008. aastal ning oli üle pika aja esimene romaan, mis ei rääkinud Kettamaailmast. See üllatas, sest enne oodati lõpetust Tiffany Achingi raamatutele. Kirjanik ise ütles, et see lugu ootas 4 aastat kirjapanemist. (allikad: 1, 2, 3)

"Rahvas" on lugu tsunami tagajärgedest Rahva saarel, kus ainsateks ellujäänuteks on Mau ja viirastustüdruk. Mulle meeldis see seikluslik romaan väga. Nautisin Rahva kultuuri ja alternatiivajaloolise maailma avastamist ning sügavamat lugu selle taga. Kuigi ühest küljest on loos palju kaotusvalu, siis selle varjutas pratchettlik huumor. Soovitan nii noortele kui ka vanadele!