Lugesin kaks suve tagasi Chimamanda Ngozi Adichie romaani "Pool kollast päikest", mis mulle sügava mulje jättis. Kui mulle kasutatud raamatute poes tema teine romaan "Americanah" ette juhtus, siis ostsin selle pikemalt mõtlemata ära. Seejärel jäi raamat mulle riiulisse parajat aega ootama, mis saabus #kikael2020 väljakutse juunikuu teemaga. 

20. sajandi lõpp ja 21. sajandi algus, Ameerika idarannik/Lagos & Nsukka, Nigeeria/London, Inglismaa. Ifemelu saabus Ameerikasse 13 aastat tagasi kõrgharidust omandama, sest koduriigis raskendasid seda pidevad streigid. USA oli ka tema kallima Obinze unistus, kuid mees jäi Nigeeriasse maha, lootes hiljem järgneda, kuid nende suhtlus katkes. Algus võõras riigis oli täis igasuguseid katsumusi, kuid naine on saanud edukaks, pidades rassiteemalist blogi. Ta on nüüd Americanah, nagu nigeerlased ameerikaniseerunud inimesi kutsuvad. Ometi on Ifemelu nüüd otsustanud tagasi Nigeeriasse kolida. Obinze elu on samuti tormiline olnud, kuid ka tema on tagasi kodumaal ja vahepeal päratu rikkaks saanud.



"Americanah" avardab silmaringi ning annab ülevaate (mustanahalise naise) elust nii Nigeerias kui ka Ameerikas. Raamat toob esile mitmeid probleeme ja tähelepanekuid, aga tegevust oli vähe, mistõttu lugemine edenes aeglaselt. Kõige rohkem huvitasid mind kontrastid. Nigeeriast Ameerikasse kolides on kõik Ifemelu jaoks uus ja imelik. Naine on terve elu inglise keelt rääkinud, kuid ameerika inglise keel kubiseb võõratest väljenditest, mis teda segadusse ajavad. Ka kohalikud kombed tunduvad kummalised. Ta paneb tähele, kuidas ameeriklased ei ütle kunagi "ma ei tea" vaid "ma ei ole kindel", vihjates, et mingid teadmised on olemas. Isegi ameeriklaste probleemid on Ifemelule võõrad. Asjad, millele ta kodumaal kunagi polnud mõelnud, on järsku väga olulised. See kõik ajendabki teda blogi pidama ning blogipostitused on ka üks selle romaani osa.


Kõige rohkem blogib Ifemelu rassi teemal, tuues välja erinevusi ameerika mustanahaliste ja mitte-ameerika mustanahaliste vahel. Blogil on pikk ja lohisev nimi: "Raceteenth Or Various Observations About American Blacks (Those Formerly Known As Negroes) By A Non-American Black". Kolmteist aastat hiljem on Ifemelu amerikaniseerunud ning tagasi Nigeeriasse kolides on kõik jälle uus ja võõras.

If the “slavery was so long ago” thing comes up, have your white friend say that lots of white folks are still inheriting money that their families made a hundred years ago. So if that legacy lives, why not the legacy of slavery?


Üks seik, mis mulle eriti meelde jäi, oli kuidas Ifemelul oli vaja elamise eest maksmiseks raha teenida, kuid tema viisa seda ei lubanud. Sõbranna pakkus ühe teise mustanahalise tööluba ning ütles, et kuigi selle omanik pole kuidagi Ifemeluga sarnane, siis valgetel tunduvad kõik mustad ühte nägu ja seetõttu pole vahet, mis pilt loal on. Üldse läks kogu see töö otsimise osa väga hinge.

Teine teema, mis mind huvitas, oli mustanahaliste juuksed. Romaani alguses veedab Ifemelu mitu tundi juuksurisalongis, lastes endale kodmaale naasmiseks korralik soeng teha. Mind üllatas, kui kallis see oli ning kui kaua aega võttis. Veel sain teada, kui palju on erinevaid omadussõnu mustanahaliste juuste tekstuuri kirjeldamiseks: kinky, coily, woolly, nappy ja loomult sirgeid juukseid ei ole neil kunagi. Sirgendamiseks on keemilised tooted, mis kuidagi tervislikud ei ole ja ka juuste väljalangemist põhjustavad. Loomulikke juukseid peavad valged aga "ebapuhtaks" ning näiteks tööintervjuule ei maksa loomulike juustega minna.

Armastuslugu oli romaani nõrgim osa. Ma ei tajunud üldse Obinze ja Ifemelu vahelist keemiat ja suurt armastust. Mulle meeldis rohkem tema valge poisssõber Curt ning olin kurb, kui naine selle suhte ära rikkus. Üldse vajus raamatu keskosa, kus Ifemelu juba Ameerika eluga ära harjus, ära ning ei olnud eriti meeldejääv. Mõnus vaheldus oli lugeda Obinze Londonis tegutsemisest.

Chimamanda Ngozi Adichie on 1977. aastal sündinud nigeeria kirjanik, kelle sulest on ilmunud lisaks kolmele romaanile ka lühijuttude kogumik ja ports esseesid. Naise nimi Chimamanda tähendab inglise keelde tõlgituna "my God will not fall down" ning Ngozi on "blessing". Perekonnanimi Adichie on lühendatud vorm millesti pikemast, mille tähendus on lühendamisega kaotsi läinud. Chimamanda Ngozi oli pere viies laps ning ta kasvas üles Nsukka linnas, kus ta mõlemad vanemad töötasid ülikoolis. Naine õppis aasta Nigeeria ülikoolis meditsiini ning suundus seejärel Ameerika Ühendriikidesse, kus ta sai esmakordselt teadlikuks oma rassist kui sellisest. Ta tõdeb, et rass on veider kontsept, sest sellest arusaamiseks peab õppima, mida tähendab Ameerikas mustanahaline olla või miks on mustanahalisele arbuusi pakkumine solvang.  Just sel teemal kõneleb naise kolmas romaan "Americanah". Adichie esimesed kaks romaani kõnelevad Nigeeriast ning tal on suur soov, et rohkem aafriklasi kirjutaks Aafrikast.  (allikas 1, 2, 3, 4)

Racism should never have happened and so you don't get a cookie for reducing it.

• Siiliste raamaturiiul
• Vein & Raamat
• Manni lugemisblogi

Järgmise audioraamatuna laenutasin Libby äpist Tomi Adeyemi fantaasiaromaani "Children of Blood and Bone". Raamatu pikkuseks oli koguni 17 h ja 52 min. Selle on sisse lugenud Bahni Turpin. Tema aafrikapärane aktsent oli alguses harjumatu, kuid andis loole mõnusa nüansi juurde. Valisin romaani kuulamiseks, sest olen selle kohta mitmeid häid hinnanguid kuulnud ning lisaks pälvis see 2018. aasta Goodreads Choice Awards auhinna debüütautori kategoorias. Minu arvates on sellel raamatul igav, mitte midagi ütlev pealkiri ning selle alusel mul tema vastu huvi ei oleks tekkinud. 

Orïsha kuningriik. Kunagi olid siin maji-d austatud ja armastatud, kuid nüüd on nad põlu all ning kuningas Saran ihkab kõik 'tõugud' elimineerida. Kuigi maagia kadus 11 aastat tagasi, jäi alles selle sümbol - lumivalged juuksed. Nende kandjad on ränkade maksude all ning neid ähvardab pidevalt sunnitööle saatmine. Zélie on oma valged juuksed pärinud emalt, kes oli võimas maji. Tüdruk elab koos venna ja kalurist isaga, kes peale naise hukkumist enam endine ei ole. Üha tõusvate maksude katmiseks raha hankimiseks suundub Zélie pealinna, et müüa maha haruldane kala. Tema tee ristub Amariga, kuningatütrega, kes põgenes paleest, kui nägi pealt oma teenijast sõbra hukkamist. Neiu haaras kaasa võimsa artefakti - kirjarulli, mille puudutamine annab maji-le tema võimed. Zélie ja tolle venna abiga õnnestub Amaril linnast pääseda ning kolmekesi suundutakse retkele, et taastada maagia. Kuningaväed eesotsas Amari venna Inaniga on neil tihedalt kannul.

Selle audioraamatu muutis kindlasti eriliseks Bahni Turpin. Tema aktsent ning hääletoon sobis looga imeliselt kokku ning aitas kujutluspilte tekitada. Kuulates oli tunne, nagu võõralt maalt saabunud vanaema räägiks lapselapsele oma noorpõlvest. Selle mulje purustas küll see, et tegelasi, kelle vaatepunktist lugu edastati, oli kolm. Veel ehedam mulje oleks jäänud, kuid oleks olnud vastavalt ka kolm lugejat või kui lugu oleks ainult Zélie jutustanud. Lisaks sain aru, et raamatu kuulamisel on veel üks suur eelis: tundmatud nimed hääldati välja ja ma ei pidanud neid kuidagi oma peas väänama hakama.

"Children of Blood and Bone" võlub oma maailma ülesehitusega. Selle trumbiks on põhinemine joruba kultuuril ja Lääne-Aafrika mütoloogial. Värskendav oli lugeda fantaasialugu, kus puuduvad hallihabemelised võlurid, hobustel rüütlid, euroopapärased lossid jne. Selle asemel on tumeda naha ja valgete juustega maji-d, sarvedega kaslased (nt lõvitaoline - lionaire), vaiadel rannaküla. Tänu sellele, et tegelased rändavad läbi kuningriigi, sai näha mitmeid kohti: templit mäe otsas, lindpriisid džunglis, võitlusareeni kõrbes jne. Ma ei oskagi öelda, milline neist paikadest mu lemmik oli, sest kõik olid värvikad ja paeluvad. Veidi segaseks jäi ainult maagiasüsteem, pealegi oli võluvõimete kasutamist minimaalselt. Loodan, et järgmine osa toob selgust.

Raamat algas ilma pikema sissejuhatuseta ning haaras kohe kaasa. Kiire pilk argiellu heidetud, said seiklused alata. Ühele sündmusele järgnes kohe teine ning tekkis mitu küsimust, mis vastust tahtsid ja lugemas hoidsid. Kõige põnevam küsimus oli kindlasti, kuhu kadus maagia. Mulle meeldis, et selgitused tulid alles hiljem. Kuskil keskosas hakkas mu huvi lahtuma, loo tempo oli kohati aeglane ja siis juhtus järjest palju asju. Võib-olla oli asi mitmes vaatenurgas, sest Amari ja Zélie kippusid üksteist kordama, kuna reisisid koos. Samuti tundus see halastamatu kuninga ja allasurutud maagide vastasseis pruugitud teemana, mis on mitmest noorte fantaasiaraamatust läbi käinud. Seda elavdas küll julm viis, kuidas maage koheldi. Siinkohal kiidaksin kirjanikku, et ta julgelt kujutas mõttetut verevalamist ning ei kartnud oma tegelasi tappa.

Romaanis oli mitu kohta, mis tekitas mul tahtmise pead vastu seina taguda. Zélie küll meeldis mulle alguses, aga loo edenedes võttis ta järjest vastu väga rumalaid otsuseid ja langes soosingust välja. Esimesena häiris mind, kuidas ta üüratult riskis, et Amari linnast välja toimetada, kuigi too oli täiesti suvaline võõras. Ka teised tegelased tegid kummalisi valikuid. Näiteks ei suutnud ma taluda, kuidas džunglirahva juures pidu hakati pidama. Kuulates karjus mul iga rakk kehas, et sellest ei saa midagi head tulla. Kummaline oli ka see, milliseid tegelasi autor omavahel paari tahtis panna. Olin lausa õnnelik, kui üks neist surma sai, sest nüüd ei saa see romanss järgmises osas jätkuda.


Tomi Adeyemi on 1993. aastal sündinud nigeeria-ameerika kirjanik. Ta on lõpetanud Harvardi ülikooli ning õppinud Brasiilias Lääne-Aafrika kultuuri. Naine alustas romaani "Children of Blood and Bone" kirjutamist 2016. aasta juunis, kui oli selge, et tema eelmise kolme aastaga kirjutatud raamat ei ole avaldamiseks piisavalt hea. Uue raamatuga läks kiiremini ja paremini. Adeyemi leidis mentori ja agendi ning 2018. aastal ilmus tema debüütromaan. Idee sündis Brasiilias, kus ta nägi ühes kingipoes aafrika jumalaid ja jumalannasid, keda oli kujutatud nii võrratul ja pühal moel, et ta hakkas mõtlema kõigist ilusatest piltidest, mida me tumedanahalistest inimestest ei näe. Soov kirjutada eepiline lugu, mille juured on Lääne-Aafrikas klappis kokku ihaga vastata politsei brutaalsusele mustanahaliste ameeriklaste vastu.  (allikad: 1, 2)

"Children of Blood and Bone" on seikluslik fantaasiaromaan, milles kolm noort üritavad maagia tagasi tuua. Joruba kultuuril ja Lääne-Aafrika mütoloogial põhinev maailm oli uudne ja elevust tekitav aga süžee ise oli kulunud. Lisaks oli loo tempo ebaühtlane: kohati kiire ja siis jälle veniv. Põnevaid katsumusi ja seiklusi tuleb tegelastel oma rännaku jooksul aga nii palju ette, et igav ei hakka. Kohati on nad edukad, kuid teevad ka väga frustreerivaid otsuseid. Lugemissoovitus läheb neile, keda huvitab fantaasialugu aafrikahõngulises maailmas!

30. Mingi eksootilise maa (näiteks Mongoolia, Uus-Meremaa, Vietnam vms) kirjaniku teos.

Aafrika on mind alati lummand, kuid selle laia maalapi erinevate rahvaste kirjandusest ei tea ma tuhkagi. Nigeeria on minu jaoks kindlasti piisavalt eksootiline 30. väljakutse puntki täitmiseks. Liiatigi on lõppsõnas mainitud, et eesti keelde on jõudnud vaid 4 raamatut kahelt nigeeria kirjanikult (Ben Okri & Amos Tutuola). Märtsis lisandus neile kolmas autor Chimamanda Ngozi Adichie romaaniga "Pool kollast päikest". Juba aprillis ilmus tegelikult veel neljanda nigeeria kirjaniku Chinụa Achebe romaani "Kõik vajub koost" tõlge.

Varased ja hilised kuuekümnendad, Nigeeria. Noore Ugwu elukeskkond muutub suuresti, kui ta kodukülast lahkub ning ülikooliprofessori Odenigbo majateenijana tööle asub. Peagi kolib professori juurde elama ka tema armsaim Olanna, isepäine jõukast perest pärit naine. Odenigbo kodus toimuvad sageli kohalike intellektuaalide vestlusringid, kus arutletakse poliitika üle ning pillutakse tuliseid ideid edasi-tagasi. Üks sagedastest külalistest on Igbo-Ukwu kunstist huvitatud inglane Richard. Odenigboga sai valge noormees tuttavaks tänu Olanna kaksikõele, keda ta kohtas üsna varsti peale Nigeeriasse saabumist. Otsekohene ja sarkasmist nõretav Kainene võlub Richardit. Setsessioon (ehk Biafra eraldumine Nigeeriast) muudab kõigi - Ugwu, Odenigbo, Olanna, Richardi ja Kainene elu ning peagi sunnib verine konflikt neid oma senisest mugavast elust loobuma ja astuma vastu eesseisvatele katsumustele.

"Pool kollast päikest" tuletas taas meelde, kui kitsas mu silmaring tegelikult on ning kui vähe jagab koolisüsteem teadmisi sellest, mis on lähiajaloos toimunud väljaspool Euroopat.  Mulle meeldis väga tõlkijapoolne pikk lõppsõna, kus antakse ülevaade Nigeeria ajaloost ning kirjaniku taustast. Lisaks on viimastel lehekülgedel olemas ka leksikon kultuurilistest ja ajaloolistest selgitustest. Ainus, millest puudust tundsin, oli kaart, millel sündmuspaigad välja oleks toodud. Seetõttu lisan ise postitusele internetist võetud kaardi, millel küll puuduvad enamik teoses mainitud kohanimed, kuid see-eest annab see hästi aimu, kuidas riik kiirelt sumbus.

Muide, kui autori kohta lisainfot otsisin, siis koperdasin ühe intervjuu (link allpool) otsa, kus Adichie mainib, et talle tehti ettepanek romaanile kaart lisada, kuid ta ei tahtnud seda. Esiteks, muudaks kaart raamatu liiga reaalseks. Romaani lõppsõnas on välja toodud, et autori jaoks on raamatus esmatähtis emotsionaalne tõde ning mõne muu aspektiga võib mängida, nagu linnade vahekauguste või sündmuste (näiteks linnade langemise) kronoloogilise järjestusega. Teiseks, ei meeldi talle romaanid, kus on kaart. Mulle, vastupidiselt, väga meeldivad kaardid raamatutes.

"Muidugi, muidugi, aga minu iva on selles et aafriklase ainus ehe identiteet on tema hõim," ütles Isand. "Mina olen nigeerlane, sest valge mees lõi Nigeeria ja andis mulle selle identiteedi. Ma olen must, sest valge mees konstrueeris musta nii erinevaks kui vähegi võimalik tema valgest. Aga igbo olin ma ammu enne valge mehe tulekut."

Ülesehituselt jaguneb raamat neljaks osaks, millest kaks räägivad varastest kuuekümnendatest ning kaks hilistest. Eeldasin, et lugu on lineaarne, kuid autor on kavalalt põnevust lisanud ajahüpete abil. Kui esimest korda aeg vahetus, siis olin veidi segaduses ja arvasin, et jätsin mingi osa loost vahele, sest vihjati vahepealsetele sündmustele. Edasi-tagasi lehitsedes sain muidugi aru, milles asi. Nuputasin välja, mis end vihjete taga peita võiks, ning seetõttu oli veidi igavgi, kui teist korda aeg vahetus. Pealegi oli hilistes kuuekümnendates toimuv märksa põnevam ja tahtsin juba sellest ajast edasi lugeda. Siiski suutis Adichie mind mõne faktiga üllatada.

Romaani üks nauditavaimaid jooni oli mõnus tegelastekogum, kellest kõige rohkem emotsioone pakkus Ugwu, lihtne maapoiss, kellele oli võimatu mitte kaasa elada. Olannal ja Richardil olid palju keerukamad motiivid, kuid nemadki olid sümpaatsed. Lugu antaksegi edasi just nende kolme vaatenurkade kaudu. Nii tuleb hästi välja sõja mõju erineva taustaga inimestele ning nendevahelistele suhetele. Ühes tulevad välja paremad iseloomujooned, teises halvemad. Ainuke põhiline tegelane, kellega mul sidet ei tekkinud, oli Odenigbo. Tema kirjeldusest meenub esimesena, et ta oli karvane.

Väikestest detailidest häiris mind häiris, kuidas Beebit Beebiks kutsuti. Romaani lõpuks oli ta juba kuueaastane tüdruk, kuid nime asemel oli ikka Beebi. Ka üks tegelastest tõi selle välja, et oleks aeg nime jaoks, kuid ikka ei muutunud miskit.

Chimamanda Ngozi Adichie on 1977. aastal sündinud nigeeria kirjanik, kelle sulest on ilmunud lisaks kolmele romaanile ka lühijuttude kogumik ja ports esseesid. Naise nimi Chimamanda tähendab inglise keelde tõlgituna "my God will not fall down" ning Ngozi on "blessing". Perekonnanimi Adichie on lühendatud vorm millesti pikemast, mille tähendus on lühendamisega kaotsi läinud. Chimamanda Ngozi oli pere viies laps ning ta kasvas üles Nsukka linnas, kus ta mõlemad vanemad töötasid ülikoolis. Naine õppis aasta Nigeeria ülikoolis meditsiini ning suundus seejärel Ameerika Ühendriikidesse, kus ta sai esmakordselt teadlikuks oma rassist kui sellisest. Just sel teemal kõneleb naise kolmas romaan "Americanah". Adichie esimesed kaks romaani kõnelevad Nigeeriast ning tal on suur soov, et rohkem aafriklasi kirjutaks Aafrikast. "Pool kollast päikest" sündis, sest nigeerialased ise üritavad Biafra vabariiki unustada ning maha matta selle osa oma ajaloost, mis tundub ebamugav.  Romaani sündmustik algab sõjast palju varem, et tegelased tunduksid reaalsete inimestena, kel enne õudusi oli oma elu. (allikas 1, 2)

Tänu romaanile "Pool kollast päikest" tärkas minus huvi Nigeeria vastu ning salasoov mõne hõimu keel selgeks õppida. Samuti tean nüüd, et kunagi eksisteeris lühikest aega Biafra vabariik. Soovitan raamatut neile, keda huvitab silmaringi laiendamine ning kaugete paikade ajalugu! Lisaks leiab teosest võrratud tegelased ja inimsuhete segapuntra. Hoiatan siiski, et teoses on palju häirivat sisu: vägistamist, jõhkrat tapmist, tükeldatud kehasid, nälgivaid ja surevaid lapsi.