Romain Gary "Tuulelohed" on vaikne romaan unistuste jõust ning noormehest, kes lapsena esimesest silmapilgust armub ja ei vaata kunagi tagasi, lastes tingimusteta armastusel end läbi teise maailmasõja kanda. Ma ei olnud raamatust varem kuulnud, aga #kikael2025 väljakutse prantsuse kirjanduse teema jaoks eeltööd tehes jäi see silma ja Eia soovitusel valisin lugemiseks.

1932 - 1945, Normandia, Prantsusmaa/Poola. Ludovic kasvab onu käe all. Ambroise on küla ekstsentrik, patsifistist postiljon, kes vabal ajal imelisi tuulelohesid meisterdab. Noor Ludo kohtab metsas kolades blondi plikatirtsu ning need paar hetke määravad tema tuleviku. Lila on poola aadliku tütar, kel lähistel uhke häärber, milles pere suvitamas käib. Poiss ei saa seda põgusat kohtumist peast ning ootab mitu aastat, et teda jälle näha. Kannatlikkus viib sihile, kuid abi on ka tüdruku isa võlumisest oma arvutusoskustega. Kudrutamine edeneb hoolimata teistest kavaleridest, ent noored on õndsas teadmatuses, mis Euroopas sündima hakkab. Sõjakatlas ei kuule Ludo Lila käekäigust kippugi, kuid unelmate suure sinise poole läkitamine aitab vastu pidada.

Minul igatahes on ükskõik, mismoodi ta välja hakkab nägema ja mida ta vahepeal teinud on. Peaasi, et ta tagasi tuleks, ongi kõik.

"Tuulelohed" on kummaline romaan, mis edenes aeglaselt tekitamata suurt vaimustust, aga peale raamatu lõpetamist leian end ikka ja jälle selle peale mõtlemast. Naiivne algus mattub peategelase aastate pikkusesse õhkamisse tüdruku järgi, keda ta viivuks kohtas ja sugugi ei tunne. Moodsates oludes paneb unelmasse kiindumine punased lipud hoogsalt lehvima, niisiis kulus aega seedimiseks, kui ühtäkki väideti vastupidist ning soovunelmast sai päästerõngas. See-eest kõrgel sinises taevas tantsivad tuulelohed, purjelaevad ja prantsuse suurkujud, võluvad esimesest leheküljest. Samuti tõusevad kirkalt esile tegelased: tuulelohede armastusväärne meister ehk Ludo onu, Lila rikkuse ja pankroti vahel pendeldav isa, kes kes on nii paljudele pankadele võlgu, et nood ei saa tal lasta põhja minna, Ludo rivaalid sakslase musternäidis ning melanhoolne klaverimängija.

Kui puhkeb sõda, muutub suure sinise poole ihkamine suuresti metafooriks, kuid päris tuulelohed pildilt ei kao. Lehtedel rulluvad lahti erinevad toimetuleku mehhanismid ja vaikne võitlus okupatsiooniga, suured teod armastuse - kodumaa või kallima - nimel. Jällegi urgitseb teos selle kallal, et murda tavapärast mõtteviisi. Kui ühe jaoks tundub reetmisena, et samal ajal kui prantslased nälgivad, pakub Michelini tärnidega hinnatud restoran okupantidele harknääret ja muid hõrgutisi, siis teine näeb prantsuse kokakunsti ülalhoius just ülimat vastuhakku. Meelde jääb ka krahvinnaks maskeerunud juuditar-kupeldaja. Kõigi suurima unelma võtab suurepäraselt kokku ennist välja toodud võrratu tsitaat.

Taevas ei ole ma siiani veel tuulelohesid näinud, aga raamatulehtedel kipuvad nad nüüd aina välja ilmuma. Kui oled veel suveromansside haardes, ei tasu selle raamatu järgi haarata, aga kui oled aeglasema hõrgutise otsingul, siis soovitan!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, Tōkyō. Sentarō valmistab pisikeses kondiitriäris oamoosiga koogikesi. Mees ei ole ameti suhtes kuigi kirgilik, kuid see oli ainus koht, kuhu ta pärast vanglast vabanemist sõbra toel võeti. Ühest päevast hakkab poes käima Tokue, vanaproua, kes pakub end tööle, kuni mees leebub ja ta hoolimata vanakese väändunud sõrmedest palkab. Naine õpetab Sentarō imelist oamoosi valmistama ja kokakunstist rõõmu tundma. Uue retseptiga hõrgutised tõmbavad rohkelt kundesid ligi, aga paraku on õnnehetk üürike, kuna Tokue minevik tuleb kollitama.

Jaapani kirjandus seostub mulle vaikselt kulgeva tegevuse, rohkete kirjelduste, eraklike peategelaste ja nukrusega. Esmajärjekorras ma selle järgi ei haara, aga mõni on ikka kätte sattunud. Ütlen julgelt, et kümnekonna loetud teose seast sai "Oamoos" kohe lemmikuks ja soovitakski just sellega varbake esmakordselt jaapani kirjanduse vetesse kasta. Selles on kõik eelmainitu olemas, samas kui üleliigne on välja roogitud ja kurbuse kõrval tõstab pead lootus. Kui mõni jaapanlane jätab peale lugemist segaduse, mida teos öelda tahtis, siis "Oamoos" on konkreetne ja kergelt jälgitav. Lisaks on siin imelised toidukirjeldused, kuigi oamoosi pean allergia tõttu vahele jätma.

Eelkõige räägib "Oamoos" eelarvamustest, sõpruse väest ja igihaljast küsimusest - kus peitub elu mõte. Raamat illustreerib suurepäraselt, kuidas hea loo jutustamiseks ei ole üldse palju vaja, ei tegelasi, sündmustikku ega lehekülgi. Enamik tegevusest koondub pisikesse ärisse, kus valmistatakse vaid ühte toodet, dorayakisid, oamoositäidisega pannkooke. Võõras keskkond paelus. Nii uskumatuna kui see ka ei kõla, oamoosi valmistamisest võiks lugema jäädagi, need kirjeldused haaravad endasse: kuidas Sentarō alguses odavat masstoodangut kasutab, kuidas mees Tokue kirglikku toimetamist kõrvalt jälgib, kuidas ka tema õpib hingega maiustusi tegema. Kokakunsti kõrvale tekib raamatus veel teine huvitav, seejuures ahastamapanev teema, mis avardab maailmapilti ja puudutab sügavalt hinge.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Saar. Mõnel hommikul kogevad inimesed ärgates, et midagi on ööga kustunud. See tähendab, et kõik sellega seotud tunded ja mälestused haihtuvad. Vahel on kohe selge, mis kadus, vahel selgub see päevapeale. Mälust hääbunud esemed hävitatakse: visatakse jõkke või põletatakse ära, ning unustatakse seejärel sootuks. Elu liigub edasi ja kadunut jäävad leinama vaid inimesed, kes ei suuda unustada. Mälupolitsei kogub kokku nii sellised isikud kui ka hävitamata jäänud kustunud asjad. Romaanikirjanik, kelle ema hulk aastaid tagasi ära viidi, saab teada, et ohus on tema toimetaja, niisiis ehitab ta vanaonu abiga endale koju peidiku, et meest varjata.

"Kustunud mälestuste saar" kulgeb vaikselt, jättes rohkelt aega mõtisklemiseks. Iga kadunud asi viis mälestusterajale, mis mul sellega seondus. Panin tähele, millised esemed rohkem emotsioone tekitasid, millised jätsid külmaks. Mõtlesin, milline minu elu ühe või teise asjata oleks. Imestasin, kui kergelt suutsid tegelased lahti lasta. Kui varitseb oht, et homme kaob mõni armas asi koos kõigi mälestustega, eeldaks et ühiskond elab pidevas hirmus, aga seda ei ole. Raamatus kirjeldatakse üht tsirkuse ebardit, keda hoitakse kastis, kuni ta keha selle kuju võtab. Saar oli täpselt nagu see kast, painutades oma elanikke. Nad ei juurelnud, mis järgmiseks haihtub, vaid tõdesid seda hiljem, eemaldasid jäänused ja läksid eluga edasi. Isegi see ei morjenda kedagi, et ühel hommikul ärgates võib olla läinud tema elatisallikas. Mul tekitas kõik see vastupidiselt tunde, kuidas iga eset oma elus tuleks rohkem hinnata. Iga söödud mandariin võib olla viimane, viies endaga tükikese jõuluajast.

Tegevuse poolest on romaan väga rahulik. Kuigi peategelane kavaldab üle mälupolitsei, varjates üht inimest, ja mitmeid kadunud asju, siis suurt vastuhakku pole ja ükski probleem lahendust ei leia. Peidiku sisse seadmine meenutas kangesti Anne Franki päevikut, nii et ma ei imestanud üldse, kui kirjaniku tutvustusest selgus, et ta kadunud juuditüdrukuga hingesugulust tundis. Küll kummastas, kuidas mees, kelle kirjanik oma põranda alla peitis, oli varmalt valmis maha jätma oma raseda naise. Siinkohal mainin, et tegu ei ole armuasjadega, vaid ülim on kirjaniku-toimetaja liit. Ma ei kujuta tegelikult ette, kuidas sellises ühiskonnas üldse suhteid hoida, kui järjest kaovad ühised huvialad ning jututeemad. Tajusin selgelt kui üksik on noor peategelane. Pole vanemaid, pole kavaleri, pole sõpru.

Muidugi jõuab ühel hetkel kord raamatuteni ja temperatuur tõuseb 451 Fahrenheidini. Kirjandusel pole saarel erilist kohta ka enne seda kui romaanid haihtuvad. Peategelane on kirjanik, aga lugejaid tal eriti pole. Tal on parasjagu pooleli teos masinakirjutajast, kes kaotab oma hääle. Ka varasemad romaanid on omal moel millegi haihtumisest kirjutatud. Mind see lugu paelus, eriti see, kuidas alguses kumavad õrnad seosed autori maailmaga ja hiljem kõneleks teos justkui temast endast.

Aitäh, Postimehe kirjastus, raamatu eest!

"Kassisilm" võtab luubi alla kogu Elaine'i elu plikapõlvest keskeani, pajatades sõpradest ja vaenlastest, häbist ja hirmust, alandusest ja kättemaksust, kodusest kasvatusest ja soovist meeldida, põhjustest ja tagajärgedest. Olin kuulnud, et romaan räägib väikeste tüdrukute õelusest ja lugu algabki pisikese Elaine'i igapäevatoimetustega. Unustage tänapäeva kirjandusele omaselt äärmuslikud deemonlapsed. Atwoodi eesmärk ei ole šokeerida ning ta suudab end väljendada ka jubedusi ritta ladumata. Vastik maik jääb ka siis, kui osa Elaine'i läbielatust jääb ridade vahele. 

Olin valmis, et romaan rabab mind, aga mitte selleks kui õõvastavalt tavaline sündmustik näib. Tõeliselt õelad mängud on maskeeritud sõpruseks, kus kõik toimub kiusualuse hüvanguks. Raamatu toimumisajast on pea sada aastat möödas, aga midagi ei ole muutunud. Võin omast kogemusest öelda, et vähemalt minu lapsepõlve pisikesed plikad olid täpselt samasugused. Igalpool leidub Cordeliaid, kes piire tahavad katsetada ja mängukaaslasi oma tahte kohaselt voolida.

Lapseiga moodustab vaid osa raamatust, kuid jääb lugejaga ülejäänud aja samamoodi kaasas käima kui peategelasega, kelle elu see mõjutab.  Paralleelid mineviku ja oleviku vahel on seda mõjusamad, et neid ilmestab veelgi tema venna kiindumus füüsikasse ning komme õde aeg-ruumi teemal harida. Lapsepõlv ja naise käitumine on lahutamatult läbi põimunud, nagu ilmneb selgelt tema maalidest. Mind paelusid romaanis kujutatud käitumismustrid väga.

"Kassisilm" kätkeb ka toredaid mälestusi, aga mulle ei meenu, et oleksin lugedes kordagi rõõmu tundnud. Kõige rohkem läks korda see hetk, kui rollid ümber pöördusid, sest see ei toonud endaga kaasa mitte mingisugust õnnetunnet, vaid näitas halastamatult, kuidas lapsepõlve deemonitel olid oma deemonid. Kõik ei ole kunagi must-valge. Lihtsat ja lõbusat lugemist sellest romaanis ei leia ja ka lõpp ei anna rahu, ainult hulganisti mõtlemisainet. 

Aitäh, Postimees Kirjastus, raamatu eest!

1956, Tanger, Maroko. Alice abiellus hiljuti ning värske paar seab end mehe soovil sisse kaugel Tangeris. Linn tekitab naises ärevust ja ta ei lahku varmalt koduseinte vahelt, kuid samas ei meenuta siin miski kohutavat õnnetust, mis tema elu jäädavalt mõjutas. Ootamatult saabub nende ukse taha tema ülikooliaegne toakaaslane. Lucy ja Alice olid lahutamatud hoolimata nende vastandlikust päritolust, kuid kui nad viimati kohtusid, ütles Alice, et ei soovi Lucyt enam kunagi näha. Ometi ilmub ta välja, julgustades kartliku Alice'i iseseisvam olema, just nagu vanasti, aga temaga koos naaseb ka minevik, mida naine iga hinna eest unustada ihkas.

"Tangerlanna" viis mind otsejoones teise kohta ja aega, kuuma Aafrika rannikulinna. See on üks neist raamatutest, kus sündmuspaik on omaette tegelane. Tangeri kuumus lämmatab ja õhkkond on loid.  Päikseline linn töötas kõheda kohana sama hästi kui udusse mattunud häärber. Võõrana võõral maal on üksindustunne sama võimas kui ihuüksi suures lossis ja liitlasi pole kuskilt võtta. Tegevus on lisaks asetatud Tangeri jaoks murrangulisse aega, kuna kohe-kohe hakkab Maroko iseseisvuma, aga need sündmused on pigem tagaplaanil ja loo kulgu niiväga ei mõjuta. Aafrikas ma küll ise käinud ei ole, aga päris uus säärane tegevuspaik ka ei olnud. Nimelt meenus Camus "Katk" nii loo aeglase kulgemise kui päikesest rammestunud õhkkonna tõttu.

Kui Tanger on üks raamatu nurgakivi raamatust, siis ülejäänu moodustab sõbrannade taaskohtumine ja nendevahelise sõpruse lahtiharutamine. Sündmustik kulgeb aeglaselt. Nende vahel aimub pinevust ja saladusi, aga kummalgi pole kiiret mineviku üles kiskumisega. Kuna lugu jutustatakse kahest vaatepunktist - Alice'i ja Lucy omast, ilmneb üsna ruttu sõpruse halvaendeline olemus. Üks duost teab täpselt, mida tahab, ja teine laseb endast üle sõita. Nõrkusele raamatus armu ei anta. Vaikselt hakkab kooruma, mis naiste vahel ülikoolis juhtus. Kumbki polnud esialgu kuigi sümpaatne, aga mida halvemast küljest üks end näitas, seda rohkem hakkasin teisele kaasa elama. Olen seda meelt, et romaan oleks olnud tunduvalt põnevam, kui enamik sellest oleks olnud Alice'i vaatenurgast ja Lucy oleks sõna saanud alles kõige lõpus. Kaks jutustajat elimineerisid küsimuse, kas üks naistest hakkab minema hulluks või on tal tõesti psühhopaadist sõbranna. Lugeja teab kogu aeg tõde. Osavast manipuleerimisest oli küll huvitav lugeda, aga see vähendas pinget ja šokeeriv lõpp ei tulnud üllatusena.

André Aciman "Kutsu mind oma nimega" oli mulle nime poolest tuttav raamat. Pealkiri on siit ja sealt läbi käinud ning korduvalt silma jäänud, aga sisust teadsin vaid nii palju, et tegu on suure armastuslooga. Kuidagi oli minust seegi mööda läinud, et sellest on hinnatud film tehtud.

Suvi 1987, Itaalia Riviera. Elio on varaküps 17-aastane, kes veedab aega raamatuid lugedes ning klaverit mängides. Ta isa on professor ning nende juurest voorib pidevalt läbi intelligentide seltskond. Igal suvel võõrustab pere üht doktoranti, kes saab oma tööga tegeleda ning peab vastutasuks veidi professorit aitama. Selleks aastaks valiti välja Oliver, karismaatiline 24-aastane ameeriklane. Eliot hirmutab, kuidas mees kõik ta mõtted vallutab ja millist iha ta tunneb. Meeste vahel on kahtlemata side. Seda suvesuhet ei unusta kumbki kunagi.

"Kutsu mind oma nimega" kulgeb aeglaselt nagu kuumad suvepäevad ikka. Itaalia on võrratu sündmuspaik: meri ja mäed, uhke villa ja armas väikelinn, rattasõidud ja basseinis vedelemised. Olustik tuleb hästi silme ette, need hilisteismeea suved, kui kuhugi polnud kiiret ja suvises leitsakus võis tunde mitte midagi tegemata lebada. Sellisest rammestunud jõudeelust võiks olla väga igav lugeda, aga rahuliku sündmustiku kontrastiks on Elio mõtted, mis on väga intensiivsed. Seal on ebakindlust, endas kahtlemist, hirmu, aga ka intiimseid salasoove ja julgeid fantaasiaid.

Elio on ülepeakaela Oliverist sisse võetud. Ta peaaegu muust ei mõtlegi kui temast. Imetlesin, kui paljude sõnadega kirjanik tema armumist suutis kirjeldada: kõik need väikesed tähelepanekud ning püüdlused teise inimese hoiakust, sõnadest, tegudest välja lugeda, kas tunded on vastastikkused. Iga pisiasi saab tähenduse, tead ju küll, kuidas ujumispükste värv seostub kandja meeleoluga jne. Lugedes pinge aina kasvab. Ootasin, et Elio ometi midagi ütleks või teeks. Ta jõuab nii-nii lähedale, aga ei midagi. Tuleb hoopis pingelangus ja siis hakkab sama otsast peale, uuesti keritakse pinget üles. Vähemalt esimene osa raamatust on üks suur ootamine.

Noormehe siseheitlust oli huvitav jälgida, no milline naine ei tahaks aru saada, kuidas mehed mõtlevad, aga lõpuks hakkas see intiimsus ja intensiivsus mus ebamugavust tekitama. Ei tundunud sünnis Elio peas olla ning kõiki tema salasoove ja -mõtteid kuulda. Nii mõnigi tema iha või fantaasia oli eemaletõukav ja siis on veel see kurikuulus virsik. Vot see peaks olema keelatud vili, unustage paradiisiõun. Ainuüksi lugedes tekkis tunne, nagu teeksin midagi lubamatut või vähemalt midagi sellist, millest tahaksin, et keegi kunagi ei kuuleks. Natuke imelik oli mõelda ka sellele, et üks mees oli 17 ja teine 24, kuigi enamiku ajast ma seda ei teadvustanud. See on kindlasti kõige intensiivsem suvesuhe, millest ma lugenud olen - nukker ja magus, läbi imbunud ebakindlusest ja ihast.

André Aciman on 1951. aastal sündinud itaalia-ameerika kirjanik. Ta on sündinud ja üles kasvanud Egiptuses, Alexandrias. Perel ei olnud võimalik saada kodakondsust ja 1965. aastal nad emigreerusid ning ostsid itaalia kodakondsuse. Aciman on Egiptusest kirjutanud memuaari, mis ilmus 1996. aastal. "Kutsu mind oma nimega" sündis ühel aprillihommikul unistusena mereäärsest Itaalia villast. Kirjanik töötas samal ajal teise romaani kallal ja vahelduseks oli mõnus paar rida midagi muud kirja panna. Paarist reast sai neli lehekülge, villakirjeldusele lisandus natuke romantika. Aciman tõi Itaaliasse oma Egiptuse lapsepõlve, perekonna rannamaja, inimesed, hilise noorukiea täitumata soovid. (allikad: 1, 2) 

"Kutsu mind oma nimega" on romaan suvest, mil 17-aastane Elio armub ülepeakaela 24-aastasesse Oliveri. Raamat kulgeb laisklemise rütmis, aga on samas meeletult intensiivne. Pinge kerib aeglaselt ja ootus muudab uskumatult rahutuks. Mul  hakkas ebamugav, sest oli tunne, nagu loeksin midagi keelatut: kaks noormeest, suur vanusevahe, Elio salasoovid ja seksuaalfantaasiad. Kohati oli kõike minu jaoks liiga palju, nii et magus ootusärevus muutus eemaletõukavaks. Soovitan, kui tahad sukelduda suviselt sooja Itaaliasse ja süveneda hilisteismelise poisi mõtetesse!

Aitäh, kirjastus Postimees, raamatu eest!

Üritan igal aastal lugeda uute kõrvale ka natuke klassikalist kirjastust, vähemalt paar raamatut. Seetõttu olin väga rõõmus, et kirjastus mulle Albert Camus' romaani "Katk" saatis ja võtsin selle kohe käsile. Alustasin lugemist kerge aukartuse ning ootusärevusega, nagu klassikute puhul ikka. Ma ei osanud väga midagi ette arvata, sest ei olnud enne kuulnud teiste arvamusi teose kohta. 

1940ndad, Oran, Põhja-Aafrika. Kõigepealt tulevad rotid. Varem neid linnas nagu näha ei olnudki, aga siis leitakse siit-sealt näriliste laipu ning äkki immitseb neid juba kõigist pragudest. Rotid tulevad välja, et tänavatel kõngeda. Seejärel hakkab inimeste seas levima jube katk ning kogu linn pannakse karantiini. Keegi ei ole haiguse eest kaitstud. Osad üritavad oma igapäevatoimetusi jätkata, teised proovivad nõu ja jõuga katku vastu võidelda, kolmandad otsivad meeleheitlikult viise linnast põgenemiseks.

Kui pea kõikides tänapäevastes viiruselugudes kruvitakse pidevalt pinget, elu ripub juuksekarva otsas, kogu aeg on vaja kuhugi tormata, midagi teha, kedagi päästa, siis "Katk" kulgeb üsna rahulikult ja mõtlikult. Muidugi ei saa ilma, et tänapäevaga paralleele tõmbaks. Oran pannakse küll karantiini, nii et keegi sisse ega välja ei pääse, kuid muidu tundub, et elu jätkub üsna nii nagu ikka. Inimesed liiguvad tänavatel, jätkavad oma igapäevarutiiniga, käivad tööl, väljas söömas ja meelt lahutamas. Kõik see toimub kuumal aastaajal ning kirjeldustest kangastusid mullegi päikselised, tolmused tänavad. Lehtedelt ei õhkunud mingit paanikat isegi siis, kui juba inimesed nagu kärbsed langesid ja surnukehade käitlemisega tekkisid probleemid. Jutustaja pilk on nagu erapooletul kõrvalseisjal, kes toimuvat lihtsalt tõdeb. Lisaks olen ma vist nii palju jubedaid põnevikke ja krimilugusid lugenud, kus pidevalt pead, veri ja muud kehavedelikud lendavad, nii et katkuhaigete kirjeldused ega surmaagoonia ei pannud silma ka pilkuma.

Raamatu peategelane ei ütle kohe, mis rolli tema epideemia ajal mängis, vaid see tuleb välja hiljem. Põhiliselt jälgib lugu erinevaid mehi, kes igaüks omamoodi katkuga toime tuleb. Üks on arst, kelle naine on tervise tõttu linnast välja sanatooriumi sõitnud ning mees pühendub haigete ravile. Teine on ajakirjanik, kes on pärit teisest linnast ning jäi Oranisse lõksu, kuna karantiin kehtestati väga äkitselt. Tema üritab linnast eri teid pidi välja saada. Kolmas on samuti sisserännanu, kes vabatahtlikult katku vastu võitlemisel appi läheb ning teisigi kaasab. Neljas on preester, kes hädas jumala poole pöördub. Viies mees on vist ainus linnas, kellele katk ja karantiin rõõmu valmistavad, sest ta on seadusega pahuksis ning olukord lükkab sellega tegelemist edasi. Mul oli raske nendega suhestuda ja tundus, et koge see olukord ei lähe mulle üldse korda, aga märkamatult olid ühel hetkel pisarad silmis. Tuli välja et lugu oli end tasapisi mulle otse südamesse puurinud.

Albert Camus (1913-1960) oli prantsuse kirjanik ja filosoof. Ta sündis ning kasvas üles Alžeerias vaeses naabruskonnas. Hiljem kolis mees Pariisi. Oma loomingu jagas mees kolmeks tsükliks, millest igaüks sisaldas romaani, esseed ja näidendit. "Katk" kuulub teise tsüklisse, mille teemaks on mäss. Romaani lähtematerjaliks on 1849. aasta kooleraepideemia, mis tappis suure osa Orani tollasest elanikkonnast. 44-aastaselt sai ta Nobeli kirjanduspreemia. (allikas: 1, 2)

"Katk" pakub vaikset kulgemist läbi katkuepideemia ühes kuumas Põhja-Aafrika linnas. Kui raamatule mõtlen, meenuvad mulle esmalt kuumus ning rahulik toon, millega sündmusi edasi anti. See oli nii erinev kõigist teistest epideemiaraamatutest, mida ma varem lugenud olen, pakkudes tegevuse asemel mõtteid. Kuna põhitegelasteks on mehed, siis oli mul raskusi samastumisega, aga märkamatult sai nende käekäik siiski oluliseks. Soovitan, kui sul on see klassik veel lugemata! 

100 sõna päevas on väga huvitav idee, millele romaani ehitada. Raamatus oli palju huvitavaid teemasid ja mõtteainet. Alles käis siin maskikandmiskohustuse ja suukorvistamise üle jauramine. "Vox" näitab, milline tegelik suukorvistamine välja võiks näha. See pani enda sõnavabadust ikka hindama küll. Taoline ühiskond oli äärmiselt piirav, isegi hullem kui mõnes teises düstoopias, sest võeti ära suhtlus, mis on minu arvates normaalselt funktsioneerimiseks sama oluline kui näiteks hügieen. Mõtlesin peamiselt, kuidas sõnade ja suhtluse piiramine psüühikale mõjub. Ilmselt on naiste enesetappude hulk sellises maailmas meeletu. No kujuta ette, et sul on päevas 100 sõna, ka viipekeel pole lubatud ega kirjutamine. Raamatud on luku taga. Oi, kui huvitavaks need šampoonipudelite etiketid muutuvad. Sõbrannadega suhelda ei saa, sest sõnad on niivõrd kallid, et hoiad neid oma lastele. 

Kui olukord on mäda, on kaks varianti - vaikides kannatada või midagi ette võtta. Võite ise arvata, kumma kasuks Jean otsustab. Lugu kulges üsna tormakalt. Kogu aeg kas juhtus midagi või siis tegeles Jean seletamisega, kuidas mingi asi töötab. Eriti alguses, oli kuidagi palju seletamist ja meenutamist, kuidas ikka see maailmakord muutus ja mis on teistmoodi. Kuidas koolis on tüdrukutele õmblusmasinad ja aiamaa. Kuidas samasoolised paarid ikka laiali saadeti. Tundus, et kõik, mida kirjanik oma loodud düstoopia toimimise kohta välja mõtles, sai raamatusse kirja. Hea raamatu puhul jääb kogu see info ridade vahele peitu, nii et on aru saada, et kõik on läbi mõeldud, aga seda ei nämmutata. See oleks jätnud rohkem ruumi loole endale, mis oli küllaltki segane. Lõpp oli eriti pudru ja kapsad. Eriti tekitas minus küsimusi stseen viimase šimpansiga laboris. Laboritöö ise pani ka kulmu kergitama, kui imekiirelt seerumeid ja ensüüme valmistati ning katsetati. Praktiliselt kohe liiguti inimkatsete juurde. Ahjaa, Petri tassid olid tõlkes Petri nõudeks muundunud...

Christina Dalcher on ameerika kirjanik. Tal on doktorikraad teoreetilises keeleteaduses, spetsialiseerudes helimuutuse foneetikale itaalia ja briti murretes. "Vox" on naise debüütromaan. Naine lõi düstoopia, milles puudus kõne, esitamiseks viimsepäeva teemalisele konkursile. Selles jutus röövis sõnad biorelv. Järgmisena avardas ta teemat, keskendudes Wernicke afaasiale, kus kõnevõime on olemas, kuid kõne muutub arusaamatuks, et lisada loole tegelaste arengut. Selles loos oli juba Jean ja 100 sõna limiit. Piirang on emotsionaalselt palju köitvam, kui täielik vaikimine. Dalcher tahtis, et tema romaan erineks teistest düstoopiatest, mistõttu on see segu naiste ilukirjandusest, poliitikast, põnevikust. (allikad:1, 2, 3)

"Vox" kirjeldab ühiskonda, kus naistel on lubatud rääkida päevas vaid 100 sõna. Mulle meeldis väga see kontsepsioon, mis pani hindama iga sõna, mis minu suust vabalt välja tuleb. Raamat andis palju mõtteainet ja teemasid, mida arutleda. Tempo on hoogne ja pidevalt juhtub midagi, sest muidugi ussitab ühiskond seesmiselt. Küll ei nautinud ma, kui palju oli düstoopia toimimise kirjeldamist ja minevikumeenutusi. Loe, kui tahad teada, milline selline pooleldi suukorvistatud maailm välja näeb!

Kevin Brockmeier "Surnute lühiajalugu" jäi mulle silma Eia Uusi soovitusest, milles helisesid sõnad "kaunis" ja "pandeemia". See õige pentsik sõnapaar jäi mind kummitama ja kui teos Elisa Raamatu äpis ette sattus, asusin kohe lugema. Muide, kas oled paremal märganud äpi sooduskoodi?

21. sajandi keskpaik, Linn/USA/Antarktika. Linna asustavad surnud, keda keegi maal elus olijatest veel mäletab. Asjad on maailmas kulgenud nii, nagu sajandi alguses ennustati - polaarjää sulab, valitseb bioterrorismi oht ja puhkeb viirus, mis nõuab tohutult elusid. Linn laieneb, et plahvatuslikult kasvanud elanike hulka mahutada, aga hakkab siis kokku tõmbuma, kuni tundub et pea kedagi pole alles jäänud. Samal ajal, kui viirus miljoneid tapab, võitleb Laura Byrd oma elu eest metsikus Antarktikas, kuhu ta saadeti Coca-Cola PR tiimi liikmena. Tema kaaslased läksid abi otsima, kuid pole naasnud ja naisel pole õrna aimugi, mis neist saanud on.

Sellest raamatust on kuidagi raske kirjutada. Seetõttu on see blogipostitus ka väga kaua aega võtnud. Esiteks meeldis mulle väga kontseptsioon vahepeatusest pärast surma, kus elavad kõik need, keda keegi elusatest veel mäletab. See pani mõtlema, kes mäletaks mind ja kui palju on inimesi, keda mäletan mina. Peened niidid ühendavad elavaid ja surnuid. Uued lahkujad toovad Linna uudiseid, mis maailmas toimub. Maal olijad ei tea Linnast midagi, aga mõtlevad ikka lahkunute peale. Selgelt joonistuvad välja need pisikesed detailid, mis inimesest inimese teevad.

Romaani toon on malbe ja mõtlik, hoolimata sellest, et taustaks on viirus, surm, võitlus elu eest. See oli tõesti kaunis, just sõnade poolest, millega pilte maaliti, ja paelus ka vaatenurk, mille alt olukorda vaadati. Autor suutis hästi meelde tuletada, et tuleks iga päev panna tähele väikeseid hetki ja neid väärtustada. Tema kirjeldused olid hästi iseloomulikud ja tekitasid erinevaid tundeid. Kui sulle meeldivad raamatud, kus rõhk on tekstil endal ning tunnetel, mida laused sinus tekitavad, siis sobib see raamat sulle hästi.

Olenemata sellest kaunist muljest ma päris vaimustusse raamatust siiski ei sattunud. Midagi jäi nagu puudu. Kuigi mind vaimustas Linna kontseptsioon, siis meeldisid mulle rohkem hoopis peatükid, kus Laura Antarktikas külmaga võitles. Linnas oli surnute elu kuidagi liiga harilik. Keegi ei võtnud ette midagi uut ja suurt. Neid isegi väga ei huvitanud, et nad on surnud. Paari esimese peatükiga sai kogu lugu räägitud. Edasi tüüris romaan vaikselt-vaikselt vältimatu lõpu suunas. See oli küll ilus kulgemine, täis mälestuskilde ja ilusaid mõtteid, aga sündmustevaene.

Kevin Brockmeier on 1972. aastal sündinud ameerika kirjanik. Ta teadis juba kooli viimasel aastal, et tahab kirjanikuks saada. "Surnute lühiajalugu" ilmus esmalt lühiloona 2003. aastal ajakirjas The New Yorker. Sellest loost sai romaani esimene peatükk. Brockmeier teadis kohe, et alustab tegelikult romaani, aga talle pakub rahuldust, kui sissejuhatus on omaette tervik, mis paneb paika suurema pildi tooni. Kirjutades veedab mees palju aega lausetega, lihvides igaüht, kuni see on täiuslik. Lugu mõtleb ta välja siis, kui ei istu arvuti taga. Brockmeier ei vaata kunagi oma raamatute arvustusi ega statistikat. (allikad: 1, 2, 3)

"Surnute lühiajalugu" on lugu surnutest, kes elavad mälestuste jõul ja inimkonna aeglasest hääbumisest. Mulle meeldis kontseptsioon, kuidas me hoiame mälestustega inimesi elus ja nad on kõik ühes suures Linnas. Samuti nautisin kirjeldusi väikestest hetkedest, mis teevad sind inimeseks. Romaan ise oli aga rohkem mõtete ja tunnete kogu, kui lugu. Soovitan, kui soovid, et sulle annaksid mõtteannet sõnad "kaunis" ja "pandeemia"!

Loe ka:

• Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi
  
• Tilda ja tarakanid
  
• edasi.org - Eia Uus