Carley Fortune "One Golden Summer" pakub järveäärset suveidülli koos sihi kaotanud fotograafi, tema vanaema ja kollase kiirpaadiga kompu kutiga. Olin kindel, et sellest tuleb mõnus lugemine, kuna kirjaniku "Igal järgmisel suvel" oli üks mu eelmise aasta absoluutsetest lemmikutest ning "Kohtume järve ääres" meeldis samuti väga. Lootsin, et saan ka järgmiseid lugusid eesti keeles nautida, aga tundub, et tuleb ingliskeelsetega leppida.

2025, Barry’s Bay, Kanada. Alice'ile meeldib teistele meele järgi olla. Fotograafina vormib ta end vastavalt klientidele, suhtes kaaslasele. Kui mees ta maha jätab, märkab murtud naine, et piltide püüdmine ei too talle enam sära silma nagu kunagi. Ta otsustab aja maha võtta ning koos puusaoperatsioonist taastuva vanaemaga sõita järve äärde, kus nad aastaid tagasi koos maagilise suve veetsid. Just seal klõpsas Alice teismelise tüdrukuna oma esimesed fotod. Üks neist, kolm noort kollase paadiga üle järve lendamas, on siiani üks naise lemmikutest. Kohe esimesel päeval kohtub ta paadi omanikuga.

Magus nostalgia, uued võimalused, maaliline Kanada väikelinn looduse rüpes. Nautisin iga viimset kui sõna, pealkirjas lubatud kullakarva suve, täis veepritsmeid ja naerukilkeid, mis murepilved kaugele peletavad. Töökohustused ei pressi peale. Päevad mööduvad vanaemaga kvaliteetaega veetes või nimekirjaga asjadest, mis 17-aastasena tegemata jäid. Aastatega kasvatatud enesekindlus ja iseloom lubavad maha tõmmata nii mõndagi, mille jaoks Alice toona liialt uje oli, nagu jalust rabav suvesuhe. Päris roosamannaks lugu ei jää, ikka leidub meelehärmi põhjustavaid ütlemata sõnu, aga draama kahvatub mõnususe ülekülluse kõrval.

Boonusena on siinne nägus ning hoolitsev silmarõõm juba tuttav romaanist "Igal järgmisel suvel" ning selle armsaks saanud peategelastest pole ka pääsu. Vihjamisi käib läbi ka "Kohtume järve ääres" puhkeküla. Väike asi, aga annab kohe juurde, kui kirjanik oma teosed õhkõrnade niitidega kokku põimib.

Veendusin taas, et Carley Fortune kirjutab täpselt minu maitsele raamatuid. Tahtsin kohemaid järgmise haarata, ent elu andis märku, et mõistlik oleks vahet pidada.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Mona Awad "Rouge" pistab ühte patta gooti stiilis õudusloo, ema-tütre keerulise suhtepuntra ja kümnesammulised nahahooldusrutiinid. Olin selle kunagi oma listi lisanud, aga kahtlen, kas oleksin raamatuklubita lugemiseni jõudnud.

Tänapäev, California. Mirabelle unistas lapsena alati, et sirgub sama kauniks kui tema ema Noelle, häbenedes isalt päritud tumedat nahatooni ja traatjaid juukseid. Täiskasvanuna lahutavad neid tuhanded kilomeetrid. Ema ootamatu surma järel asub tütar lähemalt uurima tema noorusliku jume saladusi. Naise kodust leitud tulipunased kingakesed viivad justkui iseenesest eksklusiivseid iluprotseduure pakkuvasse luksuslikku häärberisse, mille klient Noelle oli. Mirabelle rüüpab punast mulli, naudib tasuta hoolitsusi ja kaotab tükkhaaval iseennast.

"Rouge" on veider raamat nii sisu kui ka muljete poolest, tuues silme ette punase hämu ning palavikulised stseenid. Sellest leiab palju kinnisideid, nartsissismi, kadedust, nooruse sära, kortse ja kogemusi. Ükski teine romaan ei veeda nii kaua aega peegli ees, kusjuures kunagi ei tea, millal sealt näiteks Tom Cruise võib vastu vaadata.

Peategelase ustavaks kaaslaseks igal hommikul-õhtul on pikk nimekiri üle mõistuse käivate nimedega udupihustitest/seerumitest/koorijatest, aga ilmselge sõnum läks minust mööda ja küllus tekitas vastupidiselt soovi oma näohooldusesse samme lisada. Nahale keskendumine võib tunduda pinnapealne, kuid iluideaalid, nahamudijad-skinfluencerid ja nende pihta saadetud kriitikanooled moodustavad kõigest esimese kihi, mille all kumab küsimus, kas annaksid koos kortsudega ära kogemused, ning veel sügavamal peitub tõdemus, et peegelpildi küljes rippumine ei ole kaasasündinud omadus. Löövat mõttearendust leidub ka ilusfäärist väljaspool, iseäranis jäi kajama, kui haavatav on üksik inimene. Kogu sündmustik tuleneb ju suuresti pelgalt sellest, et Mirabelle on omapead, leinas, emata ja kodust kaugel. Taas tuletatakse  meelde, et küsimusi tuleb esitada, kuniks see võimalus olemas on.

Kõigi nende mõteteni, romaani nutika teemakäsitluse tabamiseni, jõudsin alles viimastel lehekülgedel või tagantjärgi raamatule mõteldes. Lugemise ajal valitsesid segadus, palavikulisest õhkkonnast tulenev ärevus ja korduvustest tingitud igavus. Lisaks pole peategelane üldse sümpaatne, nii et lõppu jõudmiseks tuli tublisti takka sundida. Ebameeldivustest hoolimata imetlesin tabavalt loodud õhustikku ja pildikeelt, mille Mona Awad on taandanud kolmele toonile - punane, must ja valge. Eriti unustamatud on stseenid hõljuvatest millimallikatest, lendavast punasest, põgeneva peegelpildi tagaajamisest ja õdedest mannekeenidest. Nauditavaks muutus "Rouge" siis, kui mängu tulid kavalad (ja kurjakuulutavad) sõnamängud. Üks, mis kindel - see on üks neist raamatutest, mis nii pea meelest ei lähe. Kirjaniku kultusromaani "Bunny" tahan ka ära lugeda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Carley Fortune "Igal järgmisel suvel" jutustab järveäärsetest lapsepõlvesuvedest, hingesugulusest, tehtud vigadest, andestamisest ja uutest võimalustest. Mulle meeldis kirjaniku "Kohtume järve ääres" nii väga, et tituleerisin ta ajaviiteromaanide kuningannaks. Ootused järgmisele romaanile olid kõrged.

Praegu/16-12 aastat tagasi, Barry's Bay. Kui Persephone oli 13, ostsid vanemad perele järveäärse suvila ning tüdruk tutvus naabripoiste Charlie ja Samiga. Pea kohe tekkis side vaikse ja mõtliku noorema vennaga. Järgnevatel suvedel veetsid nad iga võimaliku hetke ninapidi koos. Ühel hetkel tõdes Percy, et tal on poisi vastu tunded tärganud ning lootis väga, et too vastab neile. Viimased 12 aastat pole nad omavahel suhelnud ja naine on kindel, et mees vihkab teda. Äkitselt võtab ühendust Charlie ning annab teada, et nende ema on surnud ja Percy peaks tulema matustele. Ta kohtub taas Samiga ja vana side on endiselt seal, kuid naine ei julge hellitada lootust, et mees talle andestab.

"Igal järgmisel suvel" ei valmistanud pettumust. Ühest küljest oli selles eelmise romaaniga palju sarnaseid elemente: suvi järve ääres, sündmustiku katalüsaatoriks olev ema surm, armastusele teise võimaluse andmine. Teisest küljest hiilgab Carley Fortune just idüllilise suvenostalgia tekitamisel ning kireleekide taas sütitamisel. Lapsepõlvesuved olid lihtsalt imelised. Sam oli kullatükk ja Persephone'i mõistsin ka täiesti. Ma ei saa öelda, et mulle oleks meeldinud, miks muinaslugu läbi sai, aga see oli piisav põhjus, et 12 aastat mitte suhelda. Ma ei salli, kui raamatus lugeja eest pea lõpuni saladuseks hoitakse, mis peategelased tülli pööras ja lõpuks selgub, et see oli midagi tühist. 

Unustamatuks muutis lugemiselamuse kirjaniku stiili ja Lii Tõnismanni tõlke kombinatsioon. Ma ei mäleta, et Tiina Viili tõlgitud "Kohtume järve ääres" oleks niimoodi itsitama ajanud. "Igal järgmisel suvel" pakkus aga esmaklassilist romantilist komöödiat. Peategelasel on nimelt kirjelduste peale annet, mis ilmneb iseäranis Sami KÕIGI kehaosade puhul: suured põlved ja jalakarvad, millelt pilku lahti ei saa, käsivarred, mis on toekad ja soonelised, silmad ikka see selge sinitaevas mis alati, suured labakäed panevad vere kõrvus kohisema nagu müriseksid ajus murdlained, hääl tume ja siidine nagu kohv, näo kohta täpselt õige suurusega nina, tobedalt täiuslik taguots. Ingliskeelses romaanis jätaks need ilmselt külmaks või paneks silmi pööritama, aga siinkohal naerutasid pisarateni. Ma lihtsalt pean käibele võtma väljendi "kahvatu nagu kartulipuder". Küll oli veidi kummaline kohata niivõrd tänapäevases romaanis vanamoelise hõnguga sõnu nagu oimab, vilajas, kõhistab, palitu, kolkunud, pire, tongis või kassiahastus.

Kokkuvõttes oli "Igal järgmisel suvel" ideaalne rannaraamat, romantiline ja naljakas. Loodan väga, et Carley Fortune'i tõlgitakse veel!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Emily St. John Mandel "Vaikuse meri" viib ajarännule inimlikkust ja inimkonda vaatlema. Teos sarnanes kirjaniku eelmise romaaniga "Klaasist hotell", kuna mõlemast leiab killustunud tegevuse, käänulised eluteed, otsused ja tagajärjed, rääkimata sellest, et raamatud jagavad ühiseid tegelasi. Etteruttavalt meeldis vastloetud romaan mulle enam, kuna sellest leiab rohkem lootust kui ängi ning sündmustikult on kindel trajektoor.

1912/2020/2203/2401, planeet Maa & Kuu kolooniad. Edwin on noorim perepoeg, kes pagendatakse Kanadasse, kuna julges kahtluse alla seada ühiskonnanorme. Paul on helikunstnik, kes põimib oma loomesse kadunud õe vanad videod, mistõttu üks Vincenti kunagistest sõbrannadest teda otsima tuleb. Olive on Kuu pealt pärit kirjanik, kes läheb ajalukku raamatuga pandeemiast, mis kogus populaarsust täpselt enne uue surmatõve puhkemist. Erinevatel sajanditel elanud inimesed on seotud läbi ühe pentsiku hetke, mis on niivõrd kummaline, et tulevikust saadetakse ajarändur seda uurima.

Emily St. John Mandeli raamatuid on raske kokku võtta, vähemalt neid kahte, mida ma lugenud olen, sest ta võtab ühe teema, olgu see siis Ponzi skeem või ajaränd, mida ta kasutab kogu ülejäänud loo kokku liitmiseks, samas kui liikumapanev jõud ise jääb teisejärguliseks. Luubi alt leiab ikka ja jälle inimeseks olemise rõõmud ja mured.

"Vaikuse meri" oli võrratu. Skelett moodustub ühest veidrast hetkest, mida erinevad inimesed paarisaja aastaste vahedega kogevad. Tegevus liigubki suurte ajahüpetega 20. sajandi algusest aastasse 2401 ja seejärel uute teadmistega varustatult mööda tuldud teed tagasi. Ulmelised elemendid aitavad kirjanikul esitada küsimusi inimloomuse kohta, aga lisaks on ta lasknud fantaasial lustida, et oleks aimu, milline üks kuu koloonia välja võiks näha. Kirjeldused olid mõnusalt napid, mõjudes nagu oleks Emily St. John Mandel ise pelgalt külaline Maa peal, kes jagab enesestmõistetavusega oma argist olmet, hõõrumata tulesid-vilesid nina alla. Elu Kuul ei ole utoopia, klantš ega võlts, vaid ajahambast puretud, ühtteist on kulunud või katki. Nautisin, kuidas väheste sõnadega pilt silme ette manati, ilma mingi vajaduseta lugu hunniku detailidega üle külvata. 

Raamatupoes on "Vaikuse meri" eksinud ulmeriiulisse, kus naabrites võetakse appi teadus, et seletada nähtusi, püstitada hüpoteese, tõestada teooriaid. "Vaikuse meri" ei küsi, kuidas on elu Kuul võimalik ega süvene ka ajas rändamise kontseptsiooni. Neist paradoksidest räägivad teised romaanid. Ära vaeva pead sellega, kas tulevikku on võimalik muuta, vaid mõtle, kuidas mõjutaks sinu käitumist see, kui teaksid, mida tulevik toob. Kujutle, et tead täpselt, kuidas iga inimene, kellega kokku puutud, sureb, ja millal. Kas sa üritaksid kellegi saatust mõjutada? Mis siis, kui me elame hoopis simulatsioonis? Kas see on üldse oluline? Üks saatma jääv mõte, oli see, kuidas mõne sündmuse muutmise tagajärg võib suures pildis olla pisitilluke á la filmisari "Lõpp-punkt". Tuletan seda endale järgmine kord meelde, kui jälle eksin lõputusse oleksite nõiaringi, jään mõnda olnud olukorda peas ketrama.

Raamatut alustades ei olnud mul tegelikult aimugi, kuhu lugu tüürib. Kui mulle on üks kirjaniku teostest meeldinud, võtan meelsasti järgmised kätte ilma tagakaanega tutvumata. "Vaikuse meri" oli küll siit-sealt läbi käinud, aga piisavalt põgusalt, et ma ei osanud mitte midagi oodata. Esimese tegelase ehk Edwiniga ma kohe sina peale ei saanud, aga nii pea kui lugu jõudis "Klaasist hotellist" tuttavate tegelasteni, olin haaratud. Olin kuulnud, et Emily paneb oma raamatutesse detaile varasematest teostest, tekitades ühise universumi, aga üllatusin, kui tihedalt põimusid "Vaikuse meri" ja "Klaasist hotell". Kaks romaani peaks eraldiseisvalt ka loetavad olema, aga eelmise lugemine rikastas kindlasti seda elamust, eriti Vincenti tegelaskuju tundmine. Pealegi imestasin, kuidas "Vaikuse meri" justkui reedab, mis temaga teises juhtub. Ma ei kujuta ettegi, kas ainult viimast romaani lugedes oleks see jäänud emotsioonituks või segaseks? Selle pika jutu mõte on, et tasub alustada "Klaasist hotellist". Ise peaksin aga ette võtma kolmanda  (õieti esimesena) eesti keelde jõudnud romaani "Jaam üksteist".

PS! "Vaikuse meri" viib ka Tallinnasse!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

"Kassisilm" võtab luubi alla kogu Elaine'i elu plikapõlvest keskeani, pajatades sõpradest ja vaenlastest, häbist ja hirmust, alandusest ja kättemaksust, kodusest kasvatusest ja soovist meeldida, põhjustest ja tagajärgedest. Olin kuulnud, et romaan räägib väikeste tüdrukute õelusest ja lugu algabki pisikese Elaine'i igapäevatoimetustega. Unustage tänapäeva kirjandusele omaselt äärmuslikud deemonlapsed. Atwoodi eesmärk ei ole šokeerida ning ta suudab end väljendada ka jubedusi ritta ladumata. Vastik maik jääb ka siis, kui osa Elaine'i läbielatust jääb ridade vahele. 

Olin valmis, et romaan rabab mind, aga mitte selleks kui õõvastavalt tavaline sündmustik näib. Tõeliselt õelad mängud on maskeeritud sõpruseks, kus kõik toimub kiusualuse hüvanguks. Raamatu toimumisajast on pea sada aastat möödas, aga midagi ei ole muutunud. Võin omast kogemusest öelda, et vähemalt minu lapsepõlve pisikesed plikad olid täpselt samasugused. Igalpool leidub Cordeliaid, kes piire tahavad katsetada ja mängukaaslasi oma tahte kohaselt voolida.

Lapseiga moodustab vaid osa raamatust, kuid jääb lugejaga ülejäänud aja samamoodi kaasas käima kui peategelasega, kelle elu see mõjutab.  Paralleelid mineviku ja oleviku vahel on seda mõjusamad, et neid ilmestab veelgi tema venna kiindumus füüsikasse ning komme õde aeg-ruumi teemal harida. Lapsepõlv ja naise käitumine on lahutamatult läbi põimunud, nagu ilmneb selgelt tema maalidest. Mind paelusid romaanis kujutatud käitumismustrid väga.

"Kassisilm" kätkeb ka toredaid mälestusi, aga mulle ei meenu, et oleksin lugedes kordagi rõõmu tundnud. Kõige rohkem läks korda see hetk, kui rollid ümber pöördusid, sest see ei toonud endaga kaasa mitte mingisugust õnnetunnet, vaid näitas halastamatult, kuidas lapsepõlve deemonitel olid oma deemonid. Kõik ei ole kunagi must-valge. Lihtsat ja lõbusat lugemist sellest romaanis ei leia ja ka lõpp ei anna rahu, ainult hulganisti mõtlemisainet. 

Aitäh, Postimees Kirjastus, raamatu eest!

Sylvain Neuvel "Kõigest inimesed" on kolmas osa Themise failide triloogias (Esimene - "Magavad hiiglased", teine - "Ärkavad jumalad"). Arvasin, et see on üks neist sarjadest, mis jäävadki eesti keeles poolikuks, aga võta näpust. Ma ei ole ammu ühegi raamat ilmumise pärast nii palju rõõmustanud.

Kõik algas sellega, kui Rose Franklin lapsena maa seest hiigelkäe leidis ning oma elu selle uurimisele pühendas. Üheksa aastat pärast seda, kui naine pani kokku roboti, kes ristiti Themiseks, ilmus Maale veel trobikond roboteid. Sellest on veel üheksa aastat möödunud. Eelmised kokkupuuted hiigelrobotitega raputasid maailma ja miski pole enam sama. Planeedil valitseb paranoia ja kõik riigid on pannud püsti vangilaagrid inimestele, kelle ainus süü on see, et nad on erinevad. Nüüd on Themis tagasi ja koos temaga ka Rose. Enne kui naine saab välja mõelda, kuidas olukorda parandada, peab ta aru andma, kus nad kõik need aastad viibisid.

Kogu triloogia oli täpselt mulle meeltmööda. Tsiteerides iseennast: "Mind ei paelu tulnukad ega poliitika ja lugema ei kutsu ka ametlikest dokumentidest koosnev raamat, aga ometi on Neuvel just neist komponentidest sellise kompoti kokku kirjutanud, et ahmin õhku ja ihkan veel." Mulle meeldis idee, mulle meeldis teostus. Nautisin nii mõtteainet, huvitavat formaati, teaduslikke seletusi kui ka meeldejäävaid tegelasi. Esimesed kaks osa lõid pahviks ja kolmas tõmbas suurepäraselt otsad kokku. Suuri müsteeriume, mida lahendada, enam polnud, kõik pakilised küsimused said eelmise raamatuga vastatud. Samas niivõrd põnev oli ikka, et lugesin teose ühe päevaga läbi. Ma lihtsalt pidin teada saama, millega kõik lõpeb.

Olin valmis igasugusteks üllatusteks, aga mitte selleks, et raamat saab alguse Eestist (!) Vaimustus küll rauges, kui selgus, et võim on vabatahtlikult loovutatud Venemaale ja just sinna liigub tegevus. Huvitav oli see, kuidas venelasi kujutati leebemana kui ameeriklasi. Meie idanaabrite peened ülekuulamismeetodid jäävad kuhugi tagaruumidesse ja nendega ükski tegelane kokku ei puutu, samas kui ameeriklaste käes olev isik saab korduvalt peksa. Rohkem suuri ootamatusi ette ei tulnud. Lõpplahenduse aimasin üsna varakult ära, kuna ainuke teine loogiline variant oleks olnud totaalne tuumasõda ja mulle tundus, et kirjanik ei kaldu selle poole.

"Kõigest inimesed" hüppab eri aegade vahel. Põnevuse tõstmiseks ei saagi kohe teada, mis toimus 9 aasta jooksul, kui Themis kadunud oli. Segamini on failid ülekuulamistest, mis toimuvad pärast roboti naasmist, ning hetked tulnukate juures. Mured on neil seal samasugused nagu meilgi siin - rassisim, korruptsioon, usuküsimused. Võiks arvata, et uue planeedi jagu võimalusi tähendab veelgi rohkem tegevust, aga "Kõigest inimesed" on hoopis sündmusvaesem ja mõtlikum. Eriti meeldis mulle Vincenti vestlus ühe venelasega kodumaa armastuse teemadel.

9 aastat on möödunud Maa kaitsekorpuse asutamisest ja maa sisse peidetud iidse hiigelroboti Themise leidmisest. Selle kohta pole endiselt kuigi palju teada, kuid tasapisi õppitakse maavälist tehnoloogiat paremini kasutama. Isegi see on veel välja uurimata, kuidas teda liigutada kõike teele jäävat lömastamata. Äkki ilmub sarnane hiiglane keset Londoni. On selge, et Themise loojad on tulnud Maale, aga keegi ei mõista, mida nad tahavad. Esialgu uus robot lihtsalt seisab midagi tegemata. Läheb lahti suur arutelu, mida ette võtta. Maa kaitsekorpus sooviks olukorda pikemalt uurida, aga London ei suuda käed rüpes seista ja saadab sõjaväe robotit piirama, mis ei lõppe hästi. Kõige keskel on muidugi jälle Rose, kes lapsena esimese Themise osa, hiigelkäe leidis.

"Ärkavad jumalad" oli absoluutselt mu jaanuarikuu lemmik. See ei jäänud sugugi sarja avaosale alla, vaid täiendas seda suurepäraselt. Lahendatud said mitmed müsteeriumid, mis "Magavad hiiglased" vastuseta jättis, näiteks miks peaks keegi hiigelroboti tükkidena üle maakera laiali peitma. Need vastused olid üle mõistuse head! Kui esimesed mosaiigitükid paika said, vajus mul küll suu lahti ja oleksin tahtnud kohe kellegagi loetut arutada. Eriti vaimustas mind teaduslik pool, kuidas autor seletas inimeste ja tulnukate geneetilisi erinevusi, ning muidugi põhjus, miks hiiglased maale saabusid. Vahepeal mõtlesin, et raamatule järge küll vaja pole, kuna seletused rahuldasid mind ja mulle täitsa meeldib, kui päris kõiki otsi kinni ei sõlmita ja kujutlusvõimele ka ruumi jääb. Autor viskas aga viimases peatükis sellise kinda õhku, et ootan põnevusega kolmanda osa lugemist. Väga-väga loodan, et see ka kunagi ikka eesti keelde jõuab...

Alati on huvitav lugeda raamatuid, kus lugu ei jutustata traditsioonilisel viisil. Vahepeal lugesin üht teist ulmesarja, mis samuti lugu erinevate failide kaudu jutustab. Räägin muidugi "Illuminae" sarjast, kus Kaufman ja Kristoff kasutavad eriti loomingulist lähenemist ning teksti kõrval on rohkelt pilte, jooniseid, kunsti. "Themise failid" mõjub palju ametlikumana, aga seegi ei ole sugugi kuiv. Tegelased ärkasid lehekülgedelt ellu. Lisaks on selles osas eelmisest rohkem tegevust, sest uue maavälise roboti ilmumine tõstab panused palju kõrgemale kui vana tehnoloogia uurimine.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

Aasta lõpus ootas mind tore üllatuspakk, milles peitus Ashley Audrain "Kahtlus". Ma ei olnud sellest varem kuulnud, aga tutvustus tundus põnev ja otsustasin kohe, et sellest saab minu uue aasta esimene raamat.

Blythe ootab oma esimest last. Naisel on armastav abikaasa, kes aina korrutab, kui suurepärane ema temast saab. Ta ise on hirmul, sest ei ole kogenud emaarmastust. Naise jubeda lapsepõlve juured ulatuvad tema vanaemani. Blythe tahab mustrit murda, kuid kui tütar Violet sünnib, ei suuda ta temaga sidet luua. Ta on armas laps, aga ainult kõigi teistega peale ema. Mida vanemaks ta saab, seda enam on ema veendunud, et tütrel on midagi viga, kuid keegi teine seda ei taju. Blythe'i suhted abikaasaga aina halvenevad, kuni neile sünnib poeg Sam, kellega on kõik teisiti. Naine naudib emarolli, kuni juhtub õnnetus.

Tegelikult ei olnud üldse hea idee kohe pärast aastavahetust lugema hakata. Mõtlesin, et tunnike raamatuga ja sätin magama, aga tunnist sai kaks ja siis kolm. See on lihtsalt selline teos, mida lugedes ei saa magada. Raamatuid, mis on nii põnevad, et neid on raske käest panna, on veelgi, aga "Kahtlus" on esimene, milles lugema sunnib õud. Ma ei ole vist kunagi lugedes sellist ängistust tundnud. Kõige hirmsamad ongi ju need raamatud, mille õudne tegevus võiks juhtuda kohe siin ja praegu. Kui loos on selline ebaõiglus ja luhta läinud lootused, siis on minu puhul garanteeritud, et pisarad hakkavad voolama. Mõtlesin, et kui Blythe'il vähegi paremini hakkab minema, panen raamatu käest ja lähen magama, aga sellist kohta ei tulnud ega tulnud. Kella viie aeg sundis elukaaslane mind siiski tuld kustutama. Soovisin, et ma ei oleks seda raamatut lugenud. Lamasin seal pimedas ja kõik loetu kangastus silme ees üha uuesti ja uuesti, kuni lõpuks magama jäin.

Põhiliselt räägib raamat Blythe'ist ning tema lastest, aga lisaks on seal pilguheite minevikku Blythe'i emale Ceciliale ja tema emale Ettale. Kokku joonistub lugu ühe vereliini naistest, kellel lasuks justkui needus, et nad ei saa emadena õnnelikud olla. Raamatu tutvustus räägib geenidest, aga naiste käitumine oli niivõrd erinev, et ma küll seda geenide süüks ei loeks. Ettat tabas kurb saatusehoop, mis tema psüühikat mõjutas, Cecilia oli ilmselt oma lapsepõlvest traumeeritud ning Blythe - tema kohta ma ei oska üldse midagi öelda. Ta oli üdini inimene, tegi jubedaid eksimusi, kuid sellist saatust ei olnud ta kuidagi ära teeninud. Ma ei kahelnud hetkekski, et tal on õigus, ükskõik kui ebalusaldusväärsena naine mõjus.

Ma ei kujuta ette, mis tunne oleks seda raamatut lugeda olles ise noor ema või emaks saamas. Igatahes sain aru, et mina ei ole küll lähiajal valmis emaks saama. Tutvusringkonnas on küll beebibuum ja säravad näod, aga ma ei ole kunagi mõelnud emaks olemise varjupooltele. See ei teegi alati õnnelikuks.

Ashley Audrain on on 1982. aastal sündinud kanada kirjanik. Enne oma debüütromaani "Kahtlus" kirjutamist oli ta kirjastuse reklaamidirektor, kuid jäi koduseks peale poja sündi. Väike laps jäi väga haigeks ning see andiski värskele emale võimaluse ja inspiratsiooni raamat kirjutada. (allikad: 1, 2)

"Kahtlus" on õudne raamat emadest ja tütardest, põlvkondadeülene lugu emaarmastuse puudumisest. Kui see teema sulle hinge läheb, siis parem on sellest raamatust mööda vaadata, sest see on väga ängistav. Mind ei lasknud see magada ja hinge pugenud õud jääb kindlasti veel kauaks meelde. Kui sa aga tahad üht tõeliselt raputavat lugu, siis soovitan!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Kas oled kogenud tunnet, kuidas tahad, et mingi raamat sulle väga-väga meeldiks, aga see lihtsalt ei istu sulle mitte kuidagi, ja see on veel selline raamat, mille kohta ei julge halvasti ka öelda ja üritad seda mitte jutuks võtta. Selline on minu suhe Margeret Atwoodi “Teenijanna looga”. Lugesin seda veel originaalkeeles ja no ei saanud pihta, miks seda nii väga kiidetakse. Ometi võtsin kätte ka "Testamendid", mis on nii enne kui ka peale selle ilmumist 2019. aastal pakkunud palju kõneainet. Seda ei juhtu ju kuigi tihti, et raamat saab üle 30 aasta pärast ilmumist järje.

Gilead/Kanada. Kolm naist jutustavad oma lugu, sündmustest, mis aitasid kaasa ühe ühiskonna lagunemisele. Daisy on neiu Kanadas, kes on Gileadist õppinud koolis ja kuulnud kogu elu meediast. Agnes on noor neiu ühes lugupeetud Gileadi perekonas, kes on peagi jõudmas kosimisikka. Tädi Lydia on olnud Gileadi asutamise juures ning aidanud seda vormida selliseks nagu see on täna.

Kuna “Teenijanna lugu” jäi minu jaoks teiste düstoopiate varju ja tugevaid tundeid ei tekitanud, siis ei osanud ma järjest midagi oodata ega arvata. Üllatusin positiivselt. Eriti meeldis mulle raamatu mitu vaatenurka, mis näitasid, kuidas eri positsioonil naised olukorda tajusid. Otsisin kogu aeg vihjeid, kuidas jutustajad omavahel seotud võiksid olla. Kui "Teenijanna lugu" jättis mulje, nagu Gilead oleks terve maailm, siis siit selgus, et kogu muu maailm on ka ikka olemas.

Kõige rohkem meeldis mulle tädi Lydia elukogenud vaatenurk. Ühest küljest oli tal teistest rohkem võimu, aga teisest küljest oli naine veelgi rohkem piiratud. Tema meenutused näitavad, kuidas ja miks Gilead üldse sündis. Teised kaks peategelast on alles teismelised ja annavad raamatule tüüpilise noortele suunatud düstoopiaromaani maigu. Just nemad on võtmeks ühiskonna murendamisel, selle huku kiirendamisel. Imetlesin Atwoodi annet loo vestmisel. Kuigi see kulges üsna aimatavas suunas, oli see tulvil põnevust: vahelejäämise hirm, pisikesed detailid Gileadi toimimisest, šokeeriv algus, kontrast Kanadaga. Küll ei jäänud ma kuidagi rahule teose totralt lihtsavõitu lõpuga. Nii lolli moodi nüüd küll vedada ei saa.

Margaret Atwood on 1939. aastal sündinud Kanada kirjanik. 12. eluaastani käis ta koolis ainult osaliselt, kuna kasvas entomoloogist isa töö tõttu üles metsades. Temast sai kirjanik 16-aastaselt, kui jalgpalliväljakut ületades sündis ta peas luuletus. Naine on avaldanud raamatuid väga paljudes žanrides ja pälvinud hulgaliselt auhindu. Fännid on kaua oodanud, et "Teenijanna lugu" saaks järje. Üks põhjus, miks see varem ei sündinud, on, et Atwood ei suutnud Offredi vaatepunktist edasi kirjutada. "Teenijanna lugu" on kirjutatud, et vastata küsimusele, milline näeks välja totalitaarne režiim USA-s. 1984. aastal, kui naine seda kirjutas, oli neid, kes arvasid, et naistelt tuleks 70-tel saadud õigused ära võtta. Hiljem ei tundunud teema enam relevantne, mis on teine põhjus, miks järge ei ilmunud. Ühiskond liikus Gileadist aina kaugemale, kuni tegi kannapöörde. Atwoodil tekkis idee kirjutada järjes edasi Gileadi lugu, kuidas süsteem kokku kukub. Ta hakkas raamatu kallal töötama veidi enne "Teenijanna loo" teleseriaali algust ning hoidis selle kirjutajatega tihedat kontakti, et looliinid sassi ei läheks. (allikad: 1, 2, 3)

"Testamendid" paljastab, kuidas romaanis "Teenijanna lugu" kirjeldatud Gileadi ühiskond tekkis ning hiljem lagunes. Mind jättis "Teenijanna lugu" ise külmaks, aga "Testamendid" pakkus mõnusat lugemiselamust. Mulle meeldisid erinevad vaatenurgad, eriti naiselt, kes ühiskonda kujundada aitas. Küll kritiseeriksin, et süžee poolest oli lugu üsna noorteromaanilik ning selle lõpp oli väga naiivne. Soovitan, kui sulle meeldib lugeda erinevatest düstoopilistest ühiskondadest!

• Sõber raamat
• Bukahooliku märkmed
• Kruusatee
• Eesti Päevalehe raamatublogi