Julie Otsuka "Buddha pööningul" kätkeb igas viimses kui lauses üht lugu jaapanlannade katsumustest teel ameerika unelma poole. Õbluke raamat jäi ammu silma unustusehõlma vajuvate ajalookillukestega ning intrigeeriva meie-vormiga.

1920ndad-40ndad, California, USA. Tuhanded jaapanlannad sõidavad lootusrikkalt Ameerikasse, kaasas pildid nende tulevastest abikaasadest, nägusatest ja edukatest. Mull puruneb pärale jõudes. Fotod ei klapi sadamas ootavate vanade ja väsinud nägudega, rikkusest rääkimata. Järgneb pulmaöö raske reaalsus ja lõputu töörügamine alamatel ametitel. Tuleb trobikond lapsi ja aastakümnetega harjutakse oma uue eluga äragi, aga siis puhkeb sõda ja jaapanlastest saavad vaenlased. Tagakiusamine päädib küüditamisega ja terve kogukond haihtub. Kuhu? Ei tea.

Kas oled lugenud raamatut, kus tegelasi on rohkem kui lehekülgi? "Buddha pööningul" võtab kokku tuhandete naiste kogemused ja seda 120 leheküljega. (!) Kindlasti oleks elamust pakkunud ka romaan ühe kangelanna teekonnast Jaapanist Ameerikasse, suurtest lootustest ja pettumusest, karmist abikaasast, raskest rügamisest ning sunniviisilisest ümberasumisest, aga see paljuhäälne lugu lõikas märksa sügavamale. Üksainus silmapaar ei suudaks edasi anda kogemust, mida jagavad tuhanded. On erinevaid varjundeid, kuid naiste eluteed kattuvad üha ja jälle. Üks meie seast, kolm meie seast, enamik meie seast, kõik peale tema.

Elasin "meiele" kaasa sama palavalt, kui ükskõik millisele üksiktegelasele kunagi. Kellelegi konkreetsele ei saagi pöialt hoida ega kedagi erinevatel eluetappidel järgida. Üksikud nimed, mis viivuks esile tõusevad, vajuvad kohemaid üldisesse massi tagasi. Kuna igaühel on oma loo rääkimiseks napp lausejupp, on raamat perfektsuseni lihvinud väheste sõnadega südame pitsitamise kunsti, nii et juba sõbra juurde unustatud kampsun lööb valu rindu. "Buddha pööningul" rõhub ja muserdab ja passib feel-bad raamatute nimekirja ja ometi kiidan seda lugemiselamust taevani. Erakordne stiil, liigutav ajalookilluke, identiteediküsimused. Soovitan juba seepärast, et omal nahal kogeda, kuidas meie-vorm elama hakkab. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Gaea Schoeters "Trofee" viib verest välja, jutustades trofeede jahtimisest, aafrika hõimude tavadest ja valgete küttide rahast, mis rattad käima paneb. Raamat jäi mulle tänavuse HeadRead kirjandusfestivali kavast silma, aga kahjuks ma kirjanikku ennast kuulama ei jõudnud.

Tänapäev, Aafrika. Hunter White'i jahikirg sai alguse juba poisipõlves. Edukas karjäär lubab tal tihti saaklooma jälgedes käimisest tulenevat adrenaliini nautimas käia ning abikaasale uhkeid trofeesid tuua. Suurest viisikust lahutab meest vaid ninasarvik. Peale pikka ootamist tuleb jahiluba, kuid retk läheb luhta ja Hunter peab otsustama, kas lepib pakutava kompensatsiooniga.

"Trofee" on jõhker ja häirivalt paeluv raamat. Ei pea vist ütlemagi, et kui sa ei taha loomade küttimisest lugeda, siis ära seda kätte võta? Olin valmis, kuidas verine tagaajamine algusest peale õõvastab, aga romaan ei lenda tapahimuga peale, vaid imeb Hunteri kalkuleerivasse mõttemaailma, kus jaht ei tundugi mõttetu verevalamisena. Mehe külm loogika peab paika meie äraspidises maailmas, kus trofeede küttimiseks välja käidav kõrge tasu on see, mis rahastab sama liigi kaitsmist. Ei jää muud üle kui kaasa noogutada ja kaasagi tunda, et mees ninasarvikutrofeest ilma jääb.

Järgneb sammuke sügavamale Aafrika südame suunas, kust leiab oma maast ilma jäänud põlisrahvad ja nende iidsed tavad. Siinkohal tundsin ebakõla, millele kohe nime ei osanud anda. Ajas segadusse, kellele kaasa elada, millele kaasa noogutada, mida taunida, keda vihata, mis on päris, mis väljamõeldis, kust jooksevad piirid. Selgus saabus, kui otsisin lisainfot Joseph Conradi romaani "Pimeduse süda" kohta, mida Schoeters lõppsõnas ühe inspiratsioonina mainib, ja komistasin loterii blogi postituse otsa, milles kirjeldatakse tolle romaani euroopalikku pilku ja kohaliku vaatenurgast sündinud vastust Chinua Achebe "Kõik vajub koost". Terve aja oligi mul kuklas tiksunud mõte, et see lugu ei ole selle kirjaniku rääkida. Valge inimene sobib kritiseerima valget inimest, kellele meeldib jahti pidada, aga ta ei suuda edasi anda aafriklaste tavasid, nii et need barbaarselt ei mõjuks. Ootan väga HeadReadi vestluse lindistust, et ometi tagamaid kuulda. Kas romaan sündis tungist vastikus endast välja kirjutada? 

"Trofee" on rõõmutu lugemine, ent kahtlemata meeldejääv. Soovitan siis, kui kõigist helgeist lugudest on villand saanud! 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

A.F. Steadman "Skandar ja vaimu sõda" paneb punkti koguperefantaasiasarjale, mis on tulvil sõprust ja võluväge ning ükssarvikuid. See oli mu aasta oodatuim raamat, kuna vähe sellest, et lugu iga osaga ("Skandar ja ükssarvikuvaras", "Skandar ja kummitusratsur", "Skandar ja Kaose Katsed", "Skandar ja luukereneedus") aina põnevamaks läheb, viimane neist lõppes pommuudisega. Niisiis kibelesin sedamaid lugema, kui lilla kaunitari pakist välja harutasin.

Elukorraldus Saarel on tundmatuseni muutunud. Võimul püsiv kommodoor pöörab tagasi kõik viimaste aastaste liberaalsed muudatused, lisab omalt poolt kamaluga karme reegleid ja valmistub alustama sõda. Lindpriiks kuulutatud ja reetmisest murtud Skandar ei vannu alla. Ta asub kokku kraapima liitlasi, sõlmides rahu endiste vastastega, et diktatuur kukutada ja päästa ähvardavast ohust nii Saar kui ka Mander. Neil on vaja erakordselt head plaani, sest kuigi poisi poolehoidjad õpivad nii vaimuelemendi kasutamist kui ka Uitajate salanippe, siis väike armee kahvatub kommodoori suure ülekaalu kõrval. Niisiis otsitakse abi Saare minevikust, muukides lahti selle saladusi päris algusaastatest. 

Kas koguperekirjandus on kirjandusžanr? Kui ei, siis esitan kandidaadi. Sinna hulka võib lugeda kõik lood, mis on korraga nii lihtsad kui ka mitmetahulised, kõneledes meid kõiki puudutavatest, üdini inimlikest teemadest: sõprus ja armastus, vaprus ja hirm, lootus ja kaotusvalu, reeturlikkus ja lojaalsus, ebaõiglus ja väärikus. Igas Skandari raamatus seistakse silmitsi mitmete probleemidega ning nähakse vaeva nende seljatamisega. Mis kõige olulisem - kogu sari utsitab olema parem, vabanema eelarvamustest ja võõravihast, avasüli tervitama individuaalseid eripärasid. Igaüks peaks aeg-ajalt säärase sõnumiga raamatuid lugema!

Skandar on äärmiselt sümpaatne kangelane, õilis ja ekslik. Ka kõrvaltegelaste seast kerkib esile palju lemmikuid. Tõsi, mõned jäävad nimedeks paberile ja iseäranis ükssarvikutel on raske vahet teha. Igaüks leiab siiski oma, kellele pöialt hoida, olgu see siis suurte unistustega tüdruk, kellest saab kogu Saare hirm, või seppa armuv ratsuripoiss. Arengukaari on igasuguseid.

Kui ühest küljest võlub "Skandar ja vaimu sõda" fantaasiamöllu, elemendimaagia ja raevukate ükssarvikutega, siis teisest vaatab peegelist vastu tänane päev, kus võimule on pääsenud need, kes ei salli erinevusi ja püüavad neid ühiskonnast välja juurida. Appi tõttab vaid mõni üksik ning ülejäänud vaatavad vaikides pealt, kuna kardavad muutusi ja ennast ohtu seada. Lihtsam on kurja maailmaga leppida. Õnneks on Saarel Skandar. Tema seiklused selles raamatus pakkusid rohkelt emotsioone, üllatusi ning meeldejäävaid hetki, millest kõigi kohal troonib, kuidas kangelane viimases lahingus vastase alistab. Oh, lõppeks kõik sõjad nii...

Lõpetuseks soovitan seda sarja väga ja toonitan uuesti, et sel maru vahval seiklusel võib igas vanuses lugeja lasta end kaasa viia!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Liia Kikas "Väikelinna biit" balansseerib bändiproovid, suhtedraamad ja kriminaalsed juhtumid ühes väikelinnas. Tänavuse romaanivõistluse auhinnatud/äramärgitud teoste hulgast jäi silma just see, kuna kirjeldus lubas midagi lõbusat.

Tänapäev, Eesti väikelinn. Lene teeb koolikaaslastega bändi. Nende trumbiks on ninamees Mirr, kellesse kõik tüdrukud, kaasa arvatud tema, armunud on. Pole lihtne noor olla, ent sekelduste kiuste pürgivad kirglikud muusikud bändikonkursil nime tegema. Kauaoodatud õhtu saab ootamatu lõpu, kui üks inimene jäljetult kaob ja kõik viitab, et see ei juhtunud sugugi omal tahtel. Päevad kulgevad näiliselt vanas tempos edasi, trummar jagab aega koolikaaslaste ja vanadekodu elanikeg musitseerimise vahel, vanaema peika ema käib pojale uusi pruute pakkumas, kultuurimaja juhataja hoiab kultuuri kultuurimajast eemal, vaid üks neiu ei saa kadunud kallimat mõtteist. Kui see juhtum lahenduse leiab, vürtsitab noorte päevi teatri- ja filmitegu ning uue koolivenna majast välja kooruv mõistatus.

"Väikelinna biit" pakub kärtsu ja mürtsu. Romaani on raske kokku võtta, sest nagu kirjanik ise vestlusõhtul ütles - peategelaseks on terve väikelinn. Lehtedel tegutseb kirju seltskond: esiotsas ühe koolibändi liikmed, taamal nende kallimad, vanemad, vanemate kallimad, vanavanemad jne. Ka iga viimset kui sõrme-varvast appi võttes ei saa kõiki kokku loetud.

Rütm, kus iga peatükiga lisandub tegelasi, mõjus võõralt. Esimestest ei saa korralikult sotti, kui juba tulevad järgmised. Seetõttu läks sisseelamine konarlikult, kuigi juba avaleheküljed pakkusid nii samastumist kui ka kohtumist hilisema lemmikuga. Nimelt asusin lugema esmaspäeval, selja taga nädalavahetus, kui koer häda õue ei mõistnud teha, ja raamatus tervitas kutsikas nimega Mütsakas, kes rõõmsalt samaviisi toimetas.

Tagakaanekirjeldus häälestas kohtuma bändi tegeva Kalle Blomkvistiga, aga esimeses pooles valgub fookus krimiloolt igale poole mujale. Alles üsna lõpus läheb vägev möll lahti. Teine raamat algab seevastu kohe põnevalt, kahtlased tegelased on pidevalt pildis ja müsteerium hargeneb tasapisi. Pealegi leiab sealt vana saladusi peitva maja, mis muudab iga loo sümpaatsemaks. Tegin ka tegelastest sõltumatut detektiivitööd, üritades vastata küsimusele, mis ajaperioodil tegevus toimub. Olin oma peas just klapitamas varaseid 2000ndad, kui mainiti, et taasiseseisvumisest on möödas 30 aastat.

Igatahes, kui esmasest võõristusest üle saadud, edenes lugemine kärmelt, kuna peatükid on lühikesed ja dialoogitihedad. Igaüks pakub pilguheitu kellegi argiellu ja moodustab omaette killukese tervikust. Nii oli lihtne hommikupudru kõrvale mõned lehed lugeda. On palju lustakaid ning heldimust tekitavaid hetki, aga ka ängi, viha ja kurbust või selliseid momente, mis panevad pead vangutama, silmi pööritama või nina krimpsutama. Sedavõrd vabameelset suhtumist noortesse polegi kohanud, nii et korra hakkasin juba kahtlema, kas oli ikka keskkooli õpilastega tegemist. Kui üldjoontes tögab romaan muhedalt, siis mõned halvustavad ütlemised läksid üle piiri. Ent tavapärast eesti halli ei leia üheltki leheküljelt.

Nautisin eriti kirge, millega noored muusikat, teatrit ja filmi teevad ja raamatu krooniks on kogukonnatunne, mis kirju tegelaste seltskonna seas valitseb - kuidas mehed ja naised, noored ja vanad üksmeelselt tegutsesid. Tänapäeva invidualismile rõhuvas maailmas oleks seda rohkem vaja.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Fredrik Backman "Minu sõbrad" tõstab esile kaks maagilist asja - sõbrad ning kunsti. Varem olen kirjanikult lugenud: "Ärevil inimesed", "Karulinn", "Mees nimega Ove", ent meie viimane kokkupuude jääb õige mitme aasta taha.

Nüüd / 25 aastat varem, pikk rongisõit / üks rannikulinn. Louisa armastab üle kõige üht merd kujutavat maali, aga mitte selle tohutu väärtuse pärast nagu kogu ülejäänud maailm, vaid temas kajavad pildile püütud emotsioonid. Ta ei oska uneski näha, et kohtub kuulsa kunstnikuga ja veel vähem, et 18. sünnipäeval kuulub meistriteos talle, kasuperest põgenenud kodutule teismelisele. Otsides lahendust, mida maaliga pihta hakata, kleebib neiu end kunstniku lapsepõlvesõbra külge. Ühise keele leidmine pole kerge, kuigi mõlemad leinavad oma parimaid sõpru, suurimaid armastusi. Ometi õnnestub Louisal urgitseda välja ülevaade kunstniku ning tema sõprade lapsepõlvest. 

On olemas päris eriline igatsemise viis, nii nagu igatsetakse oma parimaid inimesi ainult neljateistaastaselt, kui lahkute üksteisest koduukse ees ja nahk tõmbub külmaks, kui ümber pöörad.

Lühidalt öeldes jättis "Minu sõbrad" külmaks, aga kuna raamatus armastatakse pikki jutte, siis ei saa ma ühe lausega piirduda. Kui päris algusest pihta hakata, siis aasta on alanud ainult parimatest parimate lugemiselamustega, latt on kõrgemal kui eales varem ja romaani stardipositsioon seega kehvavõitu. Backman on ennemalt pakkunud nii naeru kui pisaraid, mistõttu asusin elevusega lugema. Hiilisin kangelanna kannul kunstioksjonile, põgenesin turvameeste käest, võõpasin kirikuseinale kriipsujukusid ja jäin siis lõksu maailma pikimale rongisõidule, mille jooksul käiakse rohkem pissil kui üheski teoses terves mu raamaturiiulis. Mul ei ole ammu olnud seda tunnet, et raamat ootab, aga mina otsin muid tegemisi - küürin kraanikaussi, sorteerin riidekappi. Kui saabus viimane päev enne raamatuklubi kohtumist ja rong jõudis pärale, alles siis sain lõpuks reele ja tuhisesin lõpuni.

Backman valdab endiselt kunsti lühilaused tähendusi täis toppida, nii et igalt leheküljelt leiab midagi tsiteerimisväärset. Kõik ilus tundub veel ilusam, kõik valus veel valusam. Kurbus käib käsikäes naeru ja peeruga, ent valemid, mis mõnes teises raamatus suurepäraselt toimivad, ei lasknud seda lugu nautida. Esiteks liialdas kirjanik salapäraga nii palju, et sellest sai puhas kius. Selle asemel, et alustada algusest ja rääkida nii, nagu asjad olid, meeldib talle sobival hetkel kõik uude valgusesse asetada kuni kõik lainepikkused on kasutatud. Louisa seltsis kuulsa maali sünnihetke ning ühe suve juhtumiste avastamine võistleb teise vaatenurgaga, mis jutkui räägib sama lugu, aga hoiab kadedalt osad detailid enda teada, et siis hiljem nendega lajatada.

Teiseks on kirjanikul komme vihjata kohe-kohe saabuvale katastroofile. Nii on kaval lugejat tagajalgadel hoida, ent korduvad hoiatused panid enda ja tegelaste vahele müüri laduma, et kaitsta oma õrna südant kildudeks purunemise eest. Niigi polnud kerge samastuda tegelastega, kellega on vähe ühist - hingesugulase kaotanud kodutu 18-aastane, mitte just väga palju minust vanem härra, kes käitub kui pensioniealine, sügavalt traumeeritud lastekamp. Oli hetki, kui kaotasin valvsuse ning tundsin ängi, aga mida lõpu poole, seda paksemaks muutus kivisein. Ühel hetkel mõtlesin küll, et oleks hea puänt kui ...  ja Backman ise mõtles samuti, et oleks hea puänt kui ... nii et kui suur lõpp kätte jõuab ja kõik kaardid on laual, siis emotsioone oli seal null.

Kogu selles tohuvabohus oli mu lemmikhetk hoopis see, kui tuli välja, et maailmas on veel inimesi, kelle arvates on parim leiutis taskud. Kõigist kaunitest mõtetest võtan kaasa selle, et kogu elu ei pea olema ilus ja perfektne, vaid piisab, kui on mõned ilusad praegused hetked, mida ikka ja jälle taaselada. Isegi kui ilusa lapsepõlve asemel on üks õnnelik suvi, siis sul ikkagi on midagi. Me peaks rohkem väärtustama seda, mis meil on, mitte keskenduma kõigele, mida meil ei ole.

Ehk proovin kunagi uuesti, keskendun lugu teades üksikasjalikult sõpruse ja kunsti väele, ent enne ootab "Karulinna" triloogia lõpuni lugemist ja mõned teised raamatud.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Terry Pratchett "Ürgsorts", Kettamaailma romaan järjenumbriga viis, jutustab kaootilisest maagiasõjast ning maailma päästmisest. Tahtsin raamatuklubile pakkuda teistmoodi lugemist ja valisin selle mõnda aega riiulis oodanud raamatu.

“On väga tähtis meeles pidada, kes sa tegelikult oled. See on väga tähtis. Vaata, pole kuigi hea mõte lasta teistel inimestel või asjadel seda sinu eest teha. Nad saavad sellest alati valesti aru.”

Ma olen lugenud Pratchettilt kümmekond raamatut (millest blogis leiad nüüd 4: "Head ended", "Rahvas", "Mort") ja lisaks biograafia, mille kirjutas kirjaniku assistent Rob Wilkins. Tutvus sai alguse ammu-ammu raamatukogus, kus pikk Kettamaailma raamatute rivi ulmeriiulil ahvatlevalt peibutas. Alustasin muidugi kõige esimese ehk "Võlukunsti värviga" ja selle kaootiline sündmustik ning jaburad tegelsed eesotsas käpardliku Rincewindiga hakkasid vastu, nii et merre voolas hulk vett, enne kui uuesti katsetada julgesin. Kujutage mu õudust, kui selgus, et sama tegelane on ka selle raamatu naba, sest tagakaas ei maini teda poole sõnagagi (aga see-eest paljastab liiga palju romaani lõpu kohta).

"Ürgsorts" tögas võimuhullust, taunis vana ja traditsioonilise uue ja säravaga asendamist ning näitas taas, et Arthur Weasleyl oli õigus kui ta ütles, et kunagi ei tohi usaldada midagi, mis suudab iseseisvalt mõelda, kui sa ei näe, kus see oma aju hoiab. Lugu edenes nobedalt ja kunagi polnud teada, mida järgmine lehekülg toob. Üllatusi ning komejanti pakkusid nii Rincewindi ja tema kentsaka kaaskonna seiklused, Nähtamatus Ülikoolis toimetavad võlurid, üksi läbi raskuste rühkiv Pagas kui ka Raamatukoguhoidja raamatuid päästmas. Võib-olla ma ei saanud nooremana naljadele pihta. Näiteks sellele, miks 20 naist kandsid kuuele mõeldud riideid, või miks ei saa üle sama jõe kaks korda minna, kui võlurid minuti jooksul õige mitu korda edasi-tagasi lidusid. Pisaraid silma ei naernud, aga omaette muigasin korduvalt. Paradoksaalselt pani vastumeelsus Rincewindi suhtes raamatut kõrgemini hindama, sest ootused kukkusid võluvõimeteta võluri välja ilmudes väga madalale. Lisaks jääb painama, mis temast lõpuks saab, nii et tuleb edasi lugeda. Loodan väga, et Pratchetti uustrükkide väljaandmine jätkub.

PS! Kui suur on tõenäosus, et lõpetades üht raamatut raamatute päästmisest, satub kätte järgmine, kus jälle raamatute põletamine teemaks?

Pöörased seiklused Kettamaailmas on üks parimaid viise argimurede eest põgenemiseks, aga ma ei ole kindel, et see on õige raamat alustamiseks.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Tänapäev, Vestmani saared. Elasid kord sama ühikakoridori peal seitse noort - Trausti, Ari, Leifur, Sigga, Ragga, Gugga ja Guðbjört. Aastaid hiljem on üks kadunud, üks surnud ja ülejäänud viis teel tema matustele. Trausti loodab kurbadest asjaoludest hoolimata toredat jällenägemist, ent neid hakkab kollitama sünge saladus ühisest minevikust ning viiendaks päevaks on seltskonnas rohkem surnuid kui elavaid. Kui leitakse lõkkes leegitsev laip ning selle kõrvalt veel teinegi, on vaja kohtuarst Iðunni, kes küll parema meelega Vestmani saartest eemale hoiaks, kuna seal elab tema isa, kellega ta ei taha mingit tegemist teha.

"Kes tulega mängib..." pakub kurba sasipundart, kus tegelased teevad ainult halbu ja veel halvemaid valikuid, mässides end aina rohkem sisse. Sarnaselt eelmise osaga alustame laipade kirjeldusega ja järgneb loo lahti rullumine kahte liini pidi - sõprade saabumine Vestmanile ning politsei neist maha jäänud segadust lahti harutamas. Uurijate asemel juurdluse kohtuarsti silme läbi vaatamine on kirjanikku innustanud laipadele rohkelt veidrusi külge pookima, nii eksitavaid kui ka lahenduseni viivaid. Iðunn ei saa niigi keskenduda, kuna pere on haisu ninna saanud, et ta kodusaarel viibib.

Lisaks saarel aset leidnud tragöödiale selgineb kildhaaval üks eriti raju pidu tudengiajast, millest osalejad mäletavad vaid üksikuid hetki. Kurjakuulutav lõpp on kogu aeg õhus ning aimdus peagi juhtuva osas muudab lugemise eriti kõhedaks. Pinge ei lange, sest jokkereid varrukasse jagub. Pealegi teeb tegeliku sündmustiku teadmine huvitavaks politsei teooriate jälgimise, iseäranis selle, mis uurijatel kahe silma vahele jääb.

Kui esimene osa pakkus rohkelt õõva, siis teise osa valdavaks emotsiooniks jäi suur nukrus. Kuna esimesest osast Týriga seoses jäänud põletavate küsimuste kõrval läheb nüüd korda ka Iðunni käekäik, siis pole enam kahtlust, kas loen sarja edasi. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

A. F. Steadman "Skandar ja Kaose Katsed" ning "Skandar ja luukereneedus" viivad kaasa elama Skandari katsumustele kolmandal ja neljandal kooliaastal. Kes pole kursis, siis selle põneva fantaasiasarja lihamaiate ükssarvikute ning tarmukate teismeliste seiklustest leiab lastekirjanduse riiulist. See ei tähenda sugugi, et seda igas vanuses lugejad nautida ei võiks. Teekonda alustab "Skandar ja ükssarvikuvaras", kus selgub, mille poolest Skandar eriline on, ning sellele järgneb "Skandar ja kummitusratsur". Kui septembris oli väljakutse raames vaja leida raamat, mille tegevus toimub saarel, oli aeg järgmised Skandari seiklused riiulilt alla võtta, sest nood viivad just saarele nimega Saar. 

Kui päris aus olla, siis eelmised kaks osa ei tekitanud ahvivaimustust. Kuklas kummitasid, lisaks kummitusratsurile, paraleelid Potteri-saagaga ja ebaloogiline õppekava. Ent Skandar ei järgi tüüpilist sarjade mustrit - hea algus, kesine keskosa, tugev lõpp, vaid kulgeb tõusujoones. Kolmas ja neljas raamat olid äärmiselt põnevad, seikluslikud ning julgete pööretega. Hindasin eriti kõrgelt, kuidas mõlemad järgisid oma suunda ning liigutasid samas edasi üleüldist lugu.

Skandari kollanoka-aasta Kotkapesas, Saar. Kolmas õppeaasta pole kergete killast. Ükssarvikud kipuvad ülekäte minema ning noored ratsurid näevad kurja vaeva nende kontrollimisega. Skandari tähelepanu hajutab veel mure õe pärast. Sellegipoolest tuleb läbida Kaose Katsed, aasta peale jagunev seeria osavuse ja nutikuse tuleproove - üks iga elemendisektori kohta. Appi tuleb võtta kõik seni õpitu, kuid proovile pannakse ka ratsurite vaheline sõprus. Ainult kõige tugevamad jätkavad Kotkapesas treenimist. Kui see üldse avab järgmisel aastal uksed, sest osav pikanäpumees on Saare tuleviku küsimärgi alla seadnud.

"Skandar ja Kaose Katsed" ei tekitanud hetkekski tunnet, et eelmise osa lugemisest on jupp aega möödas. Kotkapesa virvarr haaras hetkega kaasa: isepäised ükssarvikud, põnevalt üles ehitatud katsed, lähikonnas luusivad vaenlased, koostöö proovilepanek, maagia ja maailma päästmine. Skandar, Bobby, Mitchell ja Flo lähevad üheskoos läbi tulest ja veest ning nende kaljukindlast sõprusest lugemine teeb südame soojaks. Juba eelmist osa lugedes mõlgutasin mõtteid, kuidas tegelased mõjuvad noorematena. Kui esimest õppeaastat alustati 13-aastastena, siis kolmandaks on nad sirgunud 15-aastasteks. Kõik on loo käigus arenenud, aga murdeea probleemideks leheruumi ei jagu. Skandaril on küll silmarõõm, aga poiss on selles vallas väga tagasihoidlik.

Skandari noorlinnuaasta Kotkapesas, Saar. Uus treeningaasta ei jõua alatagi, kui juba järgmine hädaoht tabab. Ratsuritega ükssarvikud hakkavad muutuma metsikuteks. Needusest põhjustatud kaost kasutavad võimu haaramiseks need, kes ei salli Skandari tulekuga kaasnenud muutusi. Poisi vabadust hakatakse sammhaaval kärpima, kuid sõbrad on valmis tema nimel reegleid trotsima. Ühiselt pingutatakse needuse peatamise nimel, samal ajal kui Kotkapesa ainus lahendus on õppekavasse tagasi võtta maagia võimas ja ohtlik vorm, millega vaenlane alistada.

"Skandar ja luukereneedus" kergitas põnevuse sootuks uuele tasemele kõrgemate panuste ja uute kurjamitega. Ükski koolilugu ei oleks täielik, kui poleks seda ühte õpetajat, keda kogu hingest vihata. Skandarit rõhuvad veel süütunne ja kaotusvalu ja vana hea eelarvamuste koorem. Olukord muutub üha lootusetumaks ja õpingud ei tundugi enam kõige tähtsamad, kui viimaks pööratakse tähelepanu küsimusele, kas spordivõistlustel hiilgamine on tõesti ainus kasutusviis ükssarvikute väele ja ratsurite maagiatreeningutele. Ootan väga, kuhu viies ja viimane osa tüürib, sest lõpp võtab sõnatuks! Muide, kui eelmistes raamatutes pole olnud võimalik määratleda tegevusaega, siis see paigutub selgelt aastasse 2026. Lisaks märkasin varjatud viidet Taylor Swifti loomingule!!

Olen täiesti haaratud ja soovitan Skandari maailma kõigile! PS! Olgu kõrgemad jõud tänatud, et on mõni sari, mille puhul ei valitse hirm, et seda ei tõlgita lõpuni!

Aitäh, Varrak, raamatute eest!

2019/1942/1619, Crows Beck, Cumbria/London. Kate kraabib kokku julguse riismed, et viimaks ometi vägivaldse mehe juurest põgeneda. Tema pelgupaigaks saab vanatädi metsamajake. Uhkes üksinduses õpib naine paremini tundma nii end kui perekonna müstilist ajalugu. Violeti esimesed eluaastad möödusid suguvõsa suursuguses häärberis, kus ta end võõrkehana tundis, sest erinevalt teistest neidudest tõmbas teda metsa, lindude ja putukate poole. Karmi käega isa ei taha sellest midagi kuulda ning surnud emast majas ei räägita. Kauge esiema Altha käis kohut süüdistatuna mõrvas ning nõidumises. Kõik kolm naist saavad tundma, mida tähendab olla Weyward.

Weywardi suguvõsa naistel kohe ei vea meestega. Olgu sajandiks XVII, XX või XXI, ikka tulenevad neid kimbutavad hädad meestest, nende võimunäljast ning vägivaldsusest. Kolme kangelanna vahel jaguneb laiali viimne kui üks vaev ahistamisest abordi esilekutsumiseni. Kõige rusuvamalt mõjus Violeti käekäik, ent Emilia Hart on oma debüütromaanis tasakaalu peategelaste vahel täpipealt paika saanud, nii et ükski neist ei hakka teiste üle domineerima. Lisaks ei sula Altha, Violet ja Kate kokku, kuigi on selgelt tehtud ühest puust. Igaüks tunneb tõmmet metsa poole, kuid ülekohtule vastu astumiseks tuleb leida endas julgus loodusest väge ammutada. Lugu on kohati süngevõitu, kohati mõnusalt müstiline ning kohati naiste jõust pakatav.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Carley Fortune "Igal järgmisel suvel" jutustab järveäärsetest lapsepõlvesuvedest, hingesugulusest, tehtud vigadest, andestamisest ja uutest võimalustest. Mulle meeldis kirjaniku "Kohtume järve ääres" nii väga, et tituleerisin ta ajaviiteromaanide kuningannaks. Ootused järgmisele romaanile olid kõrged.

Praegu/16-12 aastat tagasi, Barry's Bay. Kui Persephone oli 13, ostsid vanemad perele järveäärse suvila ning tüdruk tutvus naabripoiste Charlie ja Samiga. Pea kohe tekkis side vaikse ja mõtliku noorema vennaga. Järgnevatel suvedel veetsid nad iga võimaliku hetke ninapidi koos. Ühel hetkel tõdes Percy, et tal on poisi vastu tunded tärganud ning lootis väga, et too vastab neile. Viimased 12 aastat pole nad omavahel suhelnud ja naine on kindel, et mees vihkab teda. Äkitselt võtab ühendust Charlie ning annab teada, et nende ema on surnud ja Percy peaks tulema matustele. Ta kohtub taas Samiga ja vana side on endiselt seal, kuid naine ei julge hellitada lootust, et mees talle andestab.

"Igal järgmisel suvel" ei valmistanud pettumust. Ühest küljest oli selles eelmise romaaniga palju sarnaseid elemente: suvi järve ääres, sündmustiku katalüsaatoriks olev ema surm, armastusele teise võimaluse andmine. Teisest küljest hiilgab Carley Fortune just idüllilise suvenostalgia tekitamisel ning kireleekide taas sütitamisel. Lapsepõlvesuved olid lihtsalt imelised. Sam oli kullatükk ja Persephone'i mõistsin ka täiesti. Ma ei saa öelda, et mulle oleks meeldinud, miks muinaslugu läbi sai, aga see oli piisav põhjus, et 12 aastat mitte suhelda. Ma ei salli, kui raamatus lugeja eest pea lõpuni saladuseks hoitakse, mis peategelased tülli pööras ja lõpuks selgub, et see oli midagi tühist. 

Unustamatuks muutis lugemiselamuse kirjaniku stiili ja Lii Tõnismanni tõlke kombinatsioon. Ma ei mäleta, et Tiina Viili tõlgitud "Kohtume järve ääres" oleks niimoodi itsitama ajanud. "Igal järgmisel suvel" pakkus aga esmaklassilist romantilist komöödiat. Peategelasel on nimelt kirjelduste peale annet, mis ilmneb iseäranis Sami KÕIGI kehaosade puhul: suured põlved ja jalakarvad, millelt pilku lahti ei saa, käsivarred, mis on toekad ja soonelised, silmad ikka see selge sinitaevas mis alati, suured labakäed panevad vere kõrvus kohisema nagu müriseksid ajus murdlained, hääl tume ja siidine nagu kohv, näo kohta täpselt õige suurusega nina, tobedalt täiuslik taguots. Ingliskeelses romaanis jätaks need ilmselt külmaks või paneks silmi pööritama, aga siinkohal naerutasid pisarateni. Ma lihtsalt pean käibele võtma väljendi "kahvatu nagu kartulipuder". Küll oli veidi kummaline kohata niivõrd tänapäevases romaanis vanamoelise hõnguga sõnu nagu oimab, vilajas, kõhistab, palitu, kolkunud, pire, tongis või kassiahastus.

Kokkuvõttes oli "Igal järgmisel suvel" ideaalne rannaraamat, romantiline ja naljakas. Loodan väga, et Carley Fortune'i tõlgitakse veel!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Édouard Louis "Muutuda: meetod" on autobiograafiline teos poisist, kes sünnib töölisklassi ja leiab tee välja - muuta enda juures kõike, kasutada raamatutarkust ja lahkeid inimesi. Raamat ei tekitanud ilmudes mõtet, et tahaksin seda lugeda, ka siis mitte, kui mitmest küljest kiidulauluga pommitama hakati. Huvi tärkas, kui tuli uudis, et kirjanik tuleb HeadReadile, ning järgmiseks valiti raamat klubilugemiseks ja seejärel polnud enam midagi kahelda.

Tänapäev, Põhja-Prantsusmaa - Amiens - Pariis. Poisil, kes käitub nagu tüdruk, ei ole kohta alevis, kus hinnatakse "mehelikkust". Oma perekonnaga on Eddyl sama vähe ühist kui kodukandi elanikega. Ta ei soovi isa jälgedes astuda ja kogu elu tehases tööd rabada. Niisiis ta rabeleb ja otsib oma kohta kannustatult edust, mis oleks kättemaks kõigile norijatele või pedeks sõimajatele. Visa noormees leiab lahenduse adapteerudes nagu kameeleon uute keskkondadega, muutes käitumist, välimust ja sõpru. Eddyst saab Édouard.

Peale viimast lehekülge ja õige mitut nädalat loetu seedimist on tunded endiselt kahetised. "Muutuda: meetod" oli mõjuvalt ja hästi kirjutatud ning kannab tugevalt autori maailmavaadet. Esimene pool hoidis raudses haardes, teadvustades tänapäeva töölisklassi olemust ja mu enda privilegeeritust. Teine pool vihises läbi autori pingutuste viljade, illustreerides, et lõputu muutumine ei vii lõpuks mitte kuhugi, ent selle käigus kadus huvi.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

2018-2023, New York/Kansas City/Los Angeles. Komöödiasaate "Öökullid" meeskonna nädalad kulgevad pöörases rütmis, sest iga laupäeva õhtuks on vaja viimistleda seitse uut sketši. Kolmekümnendates Sally naudib loometööd. Emmyga pärjatud stsenaristil on terav silm märkamaks igapäevas lugusid, mida televaatajate ette tuua. Inspireeritult sellest, kuidas juba kolmas kolleeg, igati argise väljanägemisega mees suudab võluda imekaunist ja pealegi kuulsat naist, kirjutab ta sketši Danny Horsti seadusest. Nimelt ei juhtuks iial, et temasugusel naisel oleks šansi kuuma mehega. Elu tavatseb reegleid eranditega kinnitada, saates saatekülaliseks muusikatähe Noah, kel paistab silmi jaguvat ainult Sallyle. Ligitõmme on silmapilkne, ent isegi kui ajal ning kohal pole midagi viga, tuleb teinekord oodata uut võimalust, etteaimamatut mõtlemisaega, mis saabub kui pandeemia maailma lukku keerab.

"Romantiline komöödia" jääb meelde meeletu tempoga, millega valmivad komöödiasaated ning küpsevad sketšid. Esimene kolmandik pühendub Sally töö igale detailile, sealhulgas mõistagi kolmele lookesele, mille kallal naine vaeva näeb. Kuidagi õnnestub tal ka teiste ponnistuste viimistlemisel kaasa lüüa, ent romantikaks komöödiasaate valmimise melus aega ei jagu. Ideid ning näitetööd kirjeldatakse värvikalt, mis tekitas huvi, kas see, mille üle nalja visatakse põhineb päris seikadel USA kultuuriruumist ning teadlikumad saavad suurema doosi itsitamist ja äratundmisrõõmu. "Öökullide" saade ise tugineb legendaarsel "Saturday Night Live'il".

Oma samastumishetk tuleb hiljem, sest romaan võtab appi pandeemiaaegse suhtlemisnälja, mis pani ühendust võtma inimestega, kellega teed ühel või teisel viisil lahku on viinud. Naabritest eemale hoidmine ning lähedaste tervise pärast muretsemine tekitas omamoodi nostalgiat. Uskumatu, kui ammu see kõik oli, kusjuures tagakaas ei maini üldse, et teos Covidi radadele saadab. Armastusele uue võimaluse andmine on üks mu lemmikmustreid ajaviiteromaanides. Selles oli midagi eriti ilusat, kuidas seesamune toimus lukku keeratud maailmas. Annan andeks lehekülgede kaupa meilivestlusi, rääkimata sellest, et päris elus vahetataks pigem sõnumeid, ja ka selle, kui palju raamatus peeretamisele ja röhitsustele tähelepanu pööratakse.

Lembeloo peaosi mängivad naine, kes on haiget saanud ja taandunud juhuseksi harrastamisele ning nägus muusik, kes teab kuulsusega semmimise seatud piiranguid. Hea ajaviiteromaani tunnus on see, et kirjanik tunneb oma tegelasi läbi ja lõhki ning suudab tekitada tunde, et nad eksisteerivad ka väljaspool seda konkreetset hetke ja kohta, mis jõuab lehtedele. Neil on lapsepõlv, sugulased, sõbrad, hirmud, saavutused jne. Sally ning Noah ärkasid niivõrd ellu, et kui Google'ist mehe elukohta Topanga kanjonit otsides täpp keset LA suuri maastikupõlenguid maandus, hakkasin mõtlema, kas ja kuidas tegelased evakueerusid.

Komöödiasaate melu ja Covidi-piirangud olid unikaalseks taustaks kahe inimese teineteise leidmise loole. Soovitan, kui tahad lugeda põhjalikult sketšide valmimisest, ebakindlusest välimuse teemal, meiliteel elulugude vahetamisest ning kuulsuse voodis magamisest!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Emily St. John Mandel "Vaikuse meri" viib ajarännule inimlikkust ja inimkonda vaatlema. Teos sarnanes kirjaniku eelmise romaaniga "Klaasist hotell", kuna mõlemast leiab killustunud tegevuse, käänulised eluteed, otsused ja tagajärjed, rääkimata sellest, et raamatud jagavad ühiseid tegelasi. Etteruttavalt meeldis vastloetud romaan mulle enam, kuna sellest leiab rohkem lootust kui ängi ning sündmustikult on kindel trajektoor.

1912/2020/2203/2401, planeet Maa & Kuu kolooniad. Edwin on noorim perepoeg, kes pagendatakse Kanadasse, kuna julges kahtluse alla seada ühiskonnanorme. Paul on helikunstnik, kes põimib oma loomesse kadunud õe vanad videod, mistõttu üks Vincenti kunagistest sõbrannadest teda otsima tuleb. Olive on Kuu pealt pärit kirjanik, kes läheb ajalukku raamatuga pandeemiast, mis kogus populaarsust täpselt enne uue surmatõve puhkemist. Erinevatel sajanditel elanud inimesed on seotud läbi ühe pentsiku hetke, mis on niivõrd kummaline, et tulevikust saadetakse ajarändur seda uurima.

Emily St. John Mandeli raamatuid on raske kokku võtta, vähemalt neid kahte, mida ma lugenud olen, sest ta võtab ühe teema, olgu see siis Ponzi skeem või ajaränd, mida ta kasutab kogu ülejäänud loo kokku liitmiseks, samas kui liikumapanev jõud ise jääb teisejärguliseks. Luubi alt leiab ikka ja jälle inimeseks olemise rõõmud ja mured.

"Vaikuse meri" oli võrratu. Skelett moodustub ühest veidrast hetkest, mida erinevad inimesed paarisaja aastaste vahedega kogevad. Tegevus liigubki suurte ajahüpetega 20. sajandi algusest aastasse 2401 ja seejärel uute teadmistega varustatult mööda tuldud teed tagasi. Ulmelised elemendid aitavad kirjanikul esitada küsimusi inimloomuse kohta, aga lisaks on ta lasknud fantaasial lustida, et oleks aimu, milline üks kuu koloonia välja võiks näha. Kirjeldused olid mõnusalt napid, mõjudes nagu oleks Emily St. John Mandel ise pelgalt külaline Maa peal, kes jagab enesestmõistetavusega oma argist olmet, hõõrumata tulesid-vilesid nina alla. Elu Kuul ei ole utoopia, klantš ega võlts, vaid ajahambast puretud, ühtteist on kulunud või katki. Nautisin, kuidas väheste sõnadega pilt silme ette manati, ilma mingi vajaduseta lugu hunniku detailidega üle külvata. 

Raamatupoes on "Vaikuse meri" eksinud ulmeriiulisse, kus naabrites võetakse appi teadus, et seletada nähtusi, püstitada hüpoteese, tõestada teooriaid. "Vaikuse meri" ei küsi, kuidas on elu Kuul võimalik ega süvene ka ajas rändamise kontseptsiooni. Neist paradoksidest räägivad teised romaanid. Ära vaeva pead sellega, kas tulevikku on võimalik muuta, vaid mõtle, kuidas mõjutaks sinu käitumist see, kui teaksid, mida tulevik toob. Kujutle, et tead täpselt, kuidas iga inimene, kellega kokku puutud, sureb, ja millal. Kas sa üritaksid kellegi saatust mõjutada? Mis siis, kui me elame hoopis simulatsioonis? Kas see on üldse oluline? Üks saatma jääv mõte, oli see, kuidas mõne sündmuse muutmise tagajärg võib suures pildis olla pisitilluke á la filmisari "Lõpp-punkt". Tuletan seda endale järgmine kord meelde, kui jälle eksin lõputusse oleksite nõiaringi, jään mõnda olnud olukorda peas ketrama.

Raamatut alustades ei olnud mul tegelikult aimugi, kuhu lugu tüürib. Kui mulle on üks kirjaniku teostest meeldinud, võtan meelsasti järgmised kätte ilma tagakaanega tutvumata. "Vaikuse meri" oli küll siit-sealt läbi käinud, aga piisavalt põgusalt, et ma ei osanud mitte midagi oodata. Esimese tegelase ehk Edwiniga ma kohe sina peale ei saanud, aga nii pea kui lugu jõudis "Klaasist hotellist" tuttavate tegelasteni, olin haaratud. Olin kuulnud, et Emily paneb oma raamatutesse detaile varasematest teostest, tekitades ühise universumi, aga üllatusin, kui tihedalt põimusid "Vaikuse meri" ja "Klaasist hotell". Kaks romaani peaks eraldiseisvalt ka loetavad olema, aga eelmise lugemine rikastas kindlasti seda elamust, eriti Vincenti tegelaskuju tundmine. Pealegi imestasin, kuidas "Vaikuse meri" justkui reedab, mis temaga teises juhtub. Ma ei kujuta ettegi, kas ainult viimast romaani lugedes oleks see jäänud emotsioonituks või segaseks? Selle pika jutu mõte on, et tasub alustada "Klaasist hotellist". Ise peaksin aga ette võtma kolmanda  (õieti esimesena) eesti keelde jõudnud romaani "Jaam üksteist".

PS! "Vaikuse meri" viib ka Tallinnasse!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!