Mary Shelley "Frankenstein" on ulmekirjanduse nullpunkt, nukker lugu ellu äratatud laibast, jõhkrast peletisest, kes oma looja kibedalt kahetsema paneb. Koletis on maailmakuulus, aga kui paljud päriselt tema lugu lugenud on? Minagi polnud kursis, mida see päriselt endast kujutab. Seega olen rahul, et romaan väga sobivalt pihku libises, kui #kikael2026 väljakutse ulmeklassikat nõudis.

18. sajand, Ingolstadt-Põhjameri. Polaarvetes seilav laev päästab jääpangalt hinge vaakuva mehe, kel nimeks Frankenstein. Inimvare usaldab kaptenile oma eriskummalise loo. Poisipõlves alkeemia tudeerimine ja suureks sirgudes teadustele pühendumine viisid avastuseni, mis lubas mehel mängida jumalat. Sestpeale töötas Frankenstein palavikuliselt päeval ja ööl, et siit ja sealt kokku näpatud inimjäänustest luua olend, kellele elu sisse puhuda. Tulemus oli nii peletislik, et mees põgenes, kui oli talle vaevalt ühe pilgu heitnud, ja ohkas kergendunult, kui koletis kaotsi läks. Muidugi ilmus too hiljem uuesti välja.

"Frankenstein" üllatas mitmel rindel. Esiteks ei osanud ma oodata mitmekihilist vormi. Kuigi õblukesel romaanil ei tule täis 200 lehtegi, jagub ruumi kolme minategelase jaoks. Lugu raamivad ühe seikleja kirjad oma õele. Just ühes neist peitub jääpangalt üles korjatud Frankensteini pajatatu ja selles omakorda koletise jutustus. Teiseks tuhiseb sündmustik läbi kogu Euroopa, koletise sünnilinnast Ingolstadtist Orkney saartele, Genfi järve äärde, pea põhjapoolusele välja. Kolmandaks puudub koletisel lisaks nimele ka kirjeldus. Ta on nii jube, et inimesed karjuvad ja minestavad, aga sellest ei piisa, et õudu valmistada. Pigem kurvastasin, sest see ei ole hirmujutt jubedast koletisest jubedaid tegusid tegemast, vaid hirmujutt väljatõugatust, keda keegi ei vaevu äragi kuulama, ei üritagi mõista. Kättemaks on see, millest sünnib tõeline õudus või siis lihtsalt üks kurbade sündmuste jada.

Klassikast kirjutades piniseb muidugi kuklas peenike hääl, kuidas sa ometi nüüd kirjutad, et sulle säärane suurteos ei meeldinud. Aga mida muud öelda, kui ma ei nautinud ühtki lehekülge. Sündmustik ei olnud põnev. Liiga palju asjaolusid jäid seletuseta, näiteks see, kuidas leidus tillukesel saarel uue peletise tarvis juppe või kuidas ülemaailmsel klaperjahil kenasti üksteise kannul püsiti. Tagatipuks olid kõik tegelased ebameeldivad. Iseäranis ei sallinud ma Frankensteini, kes lihtsalt laseb kõigel halval juhtuda, jääb õudusest palavikku või minestab, selle asemel, et midagigi ette võtta, kasvõi suu lahti teha.

Ühesõnaga, kui on huvi ulmeklassika vastu, siis tasub ette võtta, aga hoogsat meelelahutust või nauditavat lugemiselamust ei maksa oodata.

Eve Chase "Musta Jänese mõis" köidab kokku ühe laguneva häärberi, kaks emata jäänud noort naist, üleannetud lapsed, lähenevad pulmad ja traagilised õnnetused. Selle põneva loo valis Helmi meile Fully Booked raamatuklubi suviseks lugemiseks.

1968-69/umbes kolmkümmend aastat hiljem, Pencraw Hall, Cornwall. Altonite perekond veedab kõik koolivaheajad oma mõisamajas, kus neli last saavad vabadust nautida. Nad ehitavad abajas liivalosse ja käivad ujumas, seiklevad metsas ja ajavad heki all elavaid küülikuid taga. Aastaid hiljem jõuab häärberisse Lorna, kes otsib kihlatuga koos ideaalset pulmapaika. Pencraw on väsinud ja räämas, kuid naine tunneb sellega seletamatut sidet. Tal tekib võimalus majas peatuda ning ta haarab sellest, lootes rohkem ajaloo kohta teada saada.

Taolisi raamatuid juhtub ikka aeg-ajalt näppu, kus laiutab uhke häärber saladuseloori peitunud süngevõitu minevikuga. Viimatistest lugemistest meenusid kohe "Weyward" ja "Kolmeteistkümnes lugu". Neist kõigist leiab sarnase õhkkonna ja kuhjaga traagilisust. “Musta Jänese mõis” maalib esmalt pildi kaunist lapsepõlvest ning heidab siis mitu rusuvat hoopi üksteise järel, nii et sellest ei jää midagi järele. Õnne purunemisest oli tohutult valus lugeda. Seejärel vihjatakse tugevalt, mis on veel tulemas ja sa loed ja loodad ja ei taha järgmise tragöödiani jõuda, aga see tuleb ja on veel valusam.

Neli õde-venda, Kitty, Barney, Amber ja Toby olid kõik omamoodi vahvad. Uuema ajaliini peategelane Lorna ei olnud nii paeluv. Endasse tõmbuvat naist, kes tulevasest abikaasast kaugeneb, ei saagi lapsepõlve süütute muretute mängudega võrrelda. Tema kinnisidee ja palavikuline tõeotsing ei haaranud kaasa ning võõras majas nuhkimine käis vastukarva. Õnneks see osa laabus. 

Peategelaste vahelise seose arvasin niipea ära, kui kõik võtmetegelased mängus olid, aga see ei rikkunud kuidagi lugemismõnu. Ka ükski klišee ei jäänud häirima. Küll aga ei sallinud ma silmaotsastki seda, kuidas kirjanik kõige põletavamatest kohtadest kavalalt üle libises, vahetades järgmise peatüki vaatenurka. Enamasti sai uudishimu hiljem rahuldatud, aga lõpus läks kiirustamiseks. Mismõttes ma ei saa vahetult osaleda selles suures kohtumises, milleni kogu romaan on kerinud?? Vastamata küsimusi ja lahkamata traumasid jäi ohtralt. Ma ei usu, et olen ainus, kes tahaks teada, mis sai saalipõrandas kasvavast hortensiast.

Kõige enam võlusid romaanis katstroofile eelnenud idüllilised lapsepõlvehetked, Nancy Altoni rõõmsameelsus, laste vabadus olla lapsed ja muidugi mõisahäärberi kergelt maagiline õhkkond: kellad ei tööta, levi ei ole, unenägudes peituvad hoiatused ja mõned asjad juhtuvad justkui maja tahtmist mööda. Romaan jättis positiivse mulje hoolimata klišeedest ja ettearvatavusest. Mul on riiulis veel kaks Eve Chase'i raamatut ja plaanin need ette võtta, kui taas saladuslike häärberite poole tõmbab.

Anna Hope "Ootus" kulgeb koos kolme kangelannaga, kes ootavad elult midagi muud, kui sel neile pakkuda on. Romaan leidis meil raamatuklubis nii positiivset kui ka ärritavat vastukaja. Mina kaldusin viimase poole.

1998-2022, London. Lissa tahab näitlejana karjääri teha. Ta on vaba minema, kuhu hing ihkab. Hannah tahab üle kõige last saada. Tal on armastav kaaslane, kaunis kodu ja hea töö. Cate ei tea, mida ta tahab. Tal on väike laps, tööd rügav abikaasa ning süllekukkunud maja. Uue aastatuhande koidikul, 29-aastastena, elasid nad ühes majas pargiveerel, tulvil suuri ootusi. Nüüd näib elu rööbastelt maha jooksnuna.

Eelkõige illustreerib "Ootus", kuidas me alati ihkame seda, mida meil pole, ei oska rõõmu tunda selle üle, mis meil on. Mis teeb naise õnnelikuks? On see kindel abielu? Tähenduslik karjäär? Lapsed, eluõied? Kirjanik jõuab igatahes ühe õige vastuseni. Kui seda teada tahad, ei pea üldse tervet romaani lugema, piisab viimasest peatükist.

Üks mis kindel, see ei ole sõprus, sest kuigi sisukirjeldus ja tagakaas reklaamivad, siis seda raamatust ei leia. Pole kröömikestki üksteise seltskonna nautimist, vastastikkust toetust ega aastatega kuhjuvaid häid mälestusi. Romaani ajas edasi-tagasi laveerimine toob nähtavale kolme peategelase ootuste ja tegelikkuse vahel laiuva kuristiku, kus pesitsevad kaotused, reetmine, petmine ja muu valus. Alguses oli mõni samastumismoment, aga siis tulid sellised pöörded, et surusin pea vastu diivanit ja ohkasin hingepõhjani. Lissa, Hannah ja Cate käisid kõik vastukarva. Arutasime, et ehk muutsid tegelased niivõrd ebasümpaatseks kultuurilised erinevused Eesti ja UK vahel. Paar toredat seika siiski oli. Näiteks Lissa ema meenutused nooruspõlvest või Cate'i uue sõbranna loodud emmede klubi. Kokkuvõttes jäi raamat siiski minu jaoks masendavaks ning ilmselt ununeb õige pea.

A.F. Steadman "Skandar ja vaimu sõda" paneb punkti koguperefantaasiasarjale, mis on tulvil sõprust ja võluväge ning ükssarvikuid. See oli mu aasta oodatuim raamat, kuna vähe sellest, et lugu iga osaga ("Skandar ja ükssarvikuvaras", "Skandar ja kummitusratsur", "Skandar ja Kaose Katsed", "Skandar ja luukereneedus") aina põnevamaks läheb, viimane neist lõppes pommuudisega. Niisiis kibelesin sedamaid lugema, kui lilla kaunitari pakist välja harutasin.

Elukorraldus Saarel on tundmatuseni muutunud. Võimul püsiv kommodoor pöörab tagasi kõik viimaste aastaste liberaalsed muudatused, lisab omalt poolt kamaluga karme reegleid ja valmistub alustama sõda. Lindpriiks kuulutatud ja reetmisest murtud Skandar ei vannu alla. Ta asub kokku kraapima liitlasi, sõlmides rahu endiste vastastega, et diktatuur kukutada ja päästa ähvardavast ohust nii Saar kui ka Mander. Neil on vaja erakordselt head plaani, sest kuigi poisi poolehoidjad õpivad nii vaimuelemendi kasutamist kui ka Uitajate salanippe, siis väike armee kahvatub kommodoori suure ülekaalu kõrval. Niisiis otsitakse abi Saare minevikust, muukides lahti selle saladusi päris algusaastatest. 

Kas koguperekirjandus on kirjandusžanr? Kui ei, siis esitan kandidaadi. Sinna hulka võib lugeda kõik lood, mis on korraga nii lihtsad kui ka mitmetahulised, kõneledes meid kõiki puudutavatest, üdini inimlikest teemadest: sõprus ja armastus, vaprus ja hirm, lootus ja kaotusvalu, reeturlikkus ja lojaalsus, ebaõiglus ja väärikus. Igas Skandari raamatus seistakse silmitsi mitmete probleemidega ning nähakse vaeva nende seljatamisega. Mis kõige olulisem - kogu sari utsitab olema parem, vabanema eelarvamustest ja võõravihast, avasüli tervitama individuaalseid eripärasid. Igaüks peaks aeg-ajalt säärase sõnumiga raamatuid lugema!

Skandar on äärmiselt sümpaatne kangelane, õilis ja ekslik. Ka kõrvaltegelaste seast kerkib esile palju lemmikuid. Tõsi, mõned jäävad nimedeks paberile ja iseäranis ükssarvikutel on raske vahet teha. Igaüks leiab siiski oma, kellele pöialt hoida, olgu see siis suurte unistustega tüdruk, kellest saab kogu Saare hirm, või seppa armuv ratsuripoiss. Arengukaari on igasuguseid.

Kui ühest küljest võlub "Skandar ja vaimu sõda" fantaasiamöllu, elemendimaagia ja raevukate ükssarvikutega, siis teisest vaatab peegelist vastu tänane päev, kus võimule on pääsenud need, kes ei salli erinevusi ja püüavad neid ühiskonnast välja juurida. Appi tõttab vaid mõni üksik ning ülejäänud vaatavad vaikides pealt, kuna kardavad muutusi ja ennast ohtu seada. Lihtsam on kurja maailmaga leppida. Õnneks on Saarel Skandar. Tema seiklused selles raamatus pakkusid rohkelt emotsioone, üllatusi ning meeldejäävaid hetki, millest kõigi kohal troonib, kuidas kangelane viimases lahingus vastase alistab. Oh, lõppeks kõik sõjad nii...

Lõpetuseks soovitan seda sarja väga ja toonitan uuesti, et sel maru vahval seiklusel võib igas vanuses lugeja lasta end kaasa viia!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Terry Pratchett "Ürgsorts", Kettamaailma romaan järjenumbriga viis, jutustab kaootilisest maagiasõjast ning maailma päästmisest. Tahtsin raamatuklubile pakkuda teistmoodi lugemist ja valisin selle mõnda aega riiulis oodanud raamatu.

“On väga tähtis meeles pidada, kes sa tegelikult oled. See on väga tähtis. Vaata, pole kuigi hea mõte lasta teistel inimestel või asjadel seda sinu eest teha. Nad saavad sellest alati valesti aru.”

Ma olen lugenud Pratchettilt kümmekond raamatut (millest blogis leiad nüüd 4: "Head ended", "Rahvas", "Mort") ja lisaks biograafia, mille kirjutas kirjaniku assistent Rob Wilkins. Tutvus sai alguse ammu-ammu raamatukogus, kus pikk Kettamaailma raamatute rivi ulmeriiulil ahvatlevalt peibutas. Alustasin muidugi kõige esimese ehk "Võlukunsti värviga" ja selle kaootiline sündmustik ning jaburad tegelsed eesotsas käpardliku Rincewindiga hakkasid vastu, nii et merre voolas hulk vett, enne kui uuesti katsetada julgesin. Kujutage mu õudust, kui selgus, et sama tegelane on ka selle raamatu naba, sest tagakaas ei maini teda poole sõnagagi (aga see-eest paljastab liiga palju romaani lõpu kohta).

"Ürgsorts" tögas võimuhullust, taunis vana ja traditsioonilise uue ja säravaga asendamist ning näitas taas, et Arthur Weasleyl oli õigus kui ta ütles, et kunagi ei tohi usaldada midagi, mis suudab iseseisvalt mõelda, kui sa ei näe, kus see oma aju hoiab. Lugu edenes nobedalt ja kunagi polnud teada, mida järgmine lehekülg toob. Üllatusi ning komejanti pakkusid nii Rincewindi ja tema kentsaka kaaskonna seiklused, Nähtamatus Ülikoolis toimetavad võlurid, üksi läbi raskuste rühkiv Pagas kui ka Raamatukoguhoidja raamatuid päästmas. Võib-olla ma ei saanud nooremana naljadele pihta. Näiteks sellele, miks 20 naist kandsid kuuele mõeldud riideid, või miks ei saa üle sama jõe kaks korda minna, kui võlurid minuti jooksul õige mitu korda edasi-tagasi lidusid. Pisaraid silma ei naernud, aga omaette muigasin korduvalt. Paradoksaalselt pani vastumeelsus Rincewindi suhtes raamatut kõrgemini hindama, sest ootused kukkusid võluvõimeteta võluri välja ilmudes väga madalale. Lisaks jääb painama, mis temast lõpuks saab, nii et tuleb edasi lugeda. Loodan väga, et Pratchetti uustrükkide väljaandmine jätkub.

PS! Kui suur on tõenäosus, et lõpetades üht raamatut raamatute päästmisest, satub kätte järgmine, kus jälle raamatute põletamine teemaks?

Pöörased seiklused Kettamaailmas on üks parimaid viise argimurede eest põgenemiseks, aga ma ei ole kindel, et see on õige raamat alustamiseks.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Cara Hunter "Mõrv perekonnas" annab telestsenaariumi, dokumentide ja meilivestluste kaudu edasi jahtunud jäljega mõrvast tõsielu krimisarja väntamist, kusjuures peagi selgub, et osalised pole sugugi juhuslikult saatesse valitud. 

2003/2023, London. Luke Ryder tapeti koduhoovis. Politseil ei õnnestunud kunagi süüdlast leida. 20 aastat hiljem linastub vana asjaloo uurimisele pühendatud dokumentaalseriaal, milles saatusliku õhtu sündmusi püüavad kokku panna hoolikalt valitud tippspetsialistid - juhtumit kajastanud ajakirjanik, juhtiv prokurör, kohtumeditsiiniline psühholoog, kriminalist ning pensionil inspektorid Londonist ja New Yorkist. Sarja taga seisab mõrvatu kasupoeg, tunnustatud filmitegija Guy Howard, kes oli toona vaid 10-aastane. Televaatajaid rabatakse üha jahmatavamate avastustega.

A. F. Steadman "Skandar ja Kaose Katsed" ning "Skandar ja luukereneedus" viivad kaasa elama Skandari katsumustele kolmandal ja neljandal kooliaastal. Kes pole kursis, siis selle põneva fantaasiasarja lihamaiate ükssarvikute ning tarmukate teismeliste seiklustest leiab lastekirjanduse riiulist. See ei tähenda sugugi, et seda igas vanuses lugejad nautida ei võiks. Teekonda alustab "Skandar ja ükssarvikuvaras", kus selgub, mille poolest Skandar eriline on, ning sellele järgneb "Skandar ja kummitusratsur". Kui septembris oli väljakutse raames vaja leida raamat, mille tegevus toimub saarel, oli aeg järgmised Skandari seiklused riiulilt alla võtta, sest nood viivad just saarele nimega Saar. 

Kui päris aus olla, siis eelmised kaks osa ei tekitanud ahvivaimustust. Kuklas kummitasid, lisaks kummitusratsurile, paraleelid Potteri-saagaga ja ebaloogiline õppekava. Ent Skandar ei järgi tüüpilist sarjade mustrit - hea algus, kesine keskosa, tugev lõpp, vaid kulgeb tõusujoones. Kolmas ja neljas raamat olid äärmiselt põnevad, seikluslikud ning julgete pööretega. Hindasin eriti kõrgelt, kuidas mõlemad järgisid oma suunda ning liigutasid samas edasi üleüldist lugu.

Skandari kollanoka-aasta Kotkapesas, Saar. Kolmas õppeaasta pole kergete killast. Ükssarvikud kipuvad ülekäte minema ning noored ratsurid näevad kurja vaeva nende kontrollimisega. Skandari tähelepanu hajutab veel mure õe pärast. Sellegipoolest tuleb läbida Kaose Katsed, aasta peale jagunev seeria osavuse ja nutikuse tuleproove - üks iga elemendisektori kohta. Appi tuleb võtta kõik seni õpitu, kuid proovile pannakse ka ratsurite vaheline sõprus. Ainult kõige tugevamad jätkavad Kotkapesas treenimist. Kui see üldse avab järgmisel aastal uksed, sest osav pikanäpumees on Saare tuleviku küsimärgi alla seadnud.

"Skandar ja Kaose Katsed" ei tekitanud hetkekski tunnet, et eelmise osa lugemisest on jupp aega möödas. Kotkapesa virvarr haaras hetkega kaasa: isepäised ükssarvikud, põnevalt üles ehitatud katsed, lähikonnas luusivad vaenlased, koostöö proovilepanek, maagia ja maailma päästmine. Skandar, Bobby, Mitchell ja Flo lähevad üheskoos läbi tulest ja veest ning nende kaljukindlast sõprusest lugemine teeb südame soojaks. Juba eelmist osa lugedes mõlgutasin mõtteid, kuidas tegelased mõjuvad noorematena. Kui esimest õppeaastat alustati 13-aastastena, siis kolmandaks on nad sirgunud 15-aastasteks. Kõik on loo käigus arenenud, aga murdeea probleemideks leheruumi ei jagu. Skandaril on küll silmarõõm, aga poiss on selles vallas väga tagasihoidlik.

Skandari noorlinnuaasta Kotkapesas, Saar. Uus treeningaasta ei jõua alatagi, kui juba järgmine hädaoht tabab. Ratsuritega ükssarvikud hakkavad muutuma metsikuteks. Needusest põhjustatud kaost kasutavad võimu haaramiseks need, kes ei salli Skandari tulekuga kaasnenud muutusi. Poisi vabadust hakatakse sammhaaval kärpima, kuid sõbrad on valmis tema nimel reegleid trotsima. Ühiselt pingutatakse needuse peatamise nimel, samal ajal kui Kotkapesa ainus lahendus on õppekavasse tagasi võtta maagia võimas ja ohtlik vorm, millega vaenlane alistada.

"Skandar ja luukereneedus" kergitas põnevuse sootuks uuele tasemele kõrgemate panuste ja uute kurjamitega. Ükski koolilugu ei oleks täielik, kui poleks seda ühte õpetajat, keda kogu hingest vihata. Skandarit rõhuvad veel süütunne ja kaotusvalu ja vana hea eelarvamuste koorem. Olukord muutub üha lootusetumaks ja õpingud ei tundugi enam kõige tähtsamad, kui viimaks pööratakse tähelepanu küsimusele, kas spordivõistlustel hiilgamine on tõesti ainus kasutusviis ükssarvikute väele ja ratsurite maagiatreeningutele. Ootan väga, kuhu viies ja viimane osa tüürib, sest lõpp võtab sõnatuks! Muide, kui eelmistes raamatutes pole olnud võimalik määratleda tegevusaega, siis see paigutub selgelt aastasse 2026. Lisaks märkasin varjatud viidet Taylor Swifti loomingule!!

Olen täiesti haaratud ja soovitan Skandari maailma kõigile! PS! Olgu kõrgemad jõud tänatud, et on mõni sari, mille puhul ei valitse hirm, et seda ei tõlgita lõpuni!

Aitäh, Varrak, raamatute eest!

2019/1942/1619, Crows Beck, Cumbria/London. Kate kraabib kokku julguse riismed, et viimaks ometi vägivaldse mehe juurest põgeneda. Tema pelgupaigaks saab vanatädi metsamajake. Uhkes üksinduses õpib naine paremini tundma nii end kui perekonna müstilist ajalugu. Violeti esimesed eluaastad möödusid suguvõsa suursuguses häärberis, kus ta end võõrkehana tundis, sest erinevalt teistest neidudest tõmbas teda metsa, lindude ja putukate poole. Karmi käega isa ei taha sellest midagi kuulda ning surnud emast majas ei räägita. Kauge esiema Altha käis kohut süüdistatuna mõrvas ning nõidumises. Kõik kolm naist saavad tundma, mida tähendab olla Weyward.

Weywardi suguvõsa naistel kohe ei vea meestega. Olgu sajandiks XVII, XX või XXI, ikka tulenevad neid kimbutavad hädad meestest, nende võimunäljast ning vägivaldsusest. Kolme kangelanna vahel jaguneb laiali viimne kui üks vaev ahistamisest abordi esilekutsumiseni. Kõige rusuvamalt mõjus Violeti käekäik, ent Emilia Hart on oma debüütromaanis tasakaalu peategelaste vahel täpipealt paika saanud, nii et ükski neist ei hakka teiste üle domineerima. Lisaks ei sula Altha, Violet ja Kate kokku, kuigi on selgelt tehtud ühest puust. Igaüks tunneb tõmmet metsa poole, kuid ülekohtule vastu astumiseks tuleb leida endas julgus loodusest väge ammutada. Lugu on kohati süngevõitu, kohati mõnusalt müstiline ning kohati naiste jõust pakatav.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

1975-2001, Monta Clare, Missouri. Patch ja Saint on ebaharilik paar - ühe silmaga poiss, kes pahandusi ligi tõmbab, ning nimele vastavalt malbe tüdruk, kelles peitub sügav sihikindlus. Lapsed on lahutamatud, kuni Patch satub peale, kuidas tema silmarõõmu hakatakse valgesse kaubikusse vinnama ning neiule appi tormates ise jäljetult haihtub. Poiss ärkab pilkases pimeduses, kus talle annab tuge salapärane Grace, kes kord ilmub, kord kaob ja sõnadega kogu maailma maalib.

Chris Whitakeril on eriline anne aeglase kulgemisega valvsus uinutada, märkamatult lasso heita ja silmust vaikselt südame ümber koomale tõmmata, kuni see pitsitama jääbki. Tema lugudest leiab tohutut traagikat, sündmusi, mille järellainetus aastaid hiljemgi jalad alt viib, ning inimesi, kes end ikka ja jälle püsti tagasi ajavad, kildudeks purunenud südamed kokku lapivad ja oma rada mööda edasi rühivad. Imestasin, kui palju sarnasusi ning paralleele kahe romaani vahel leidsin. Mõlemad tiirutavad ümber ühe õnnetu hetke. Ühes tegutseb lindprii, teises piraat. Mõlemas satub noor mees vanglasse. Paratamatult meenutas Charlotte mulle esimesest raamatust südamesse pugenud Duchess Day Radleyt. Need detailid ei jäänud kuidagi häirima, sest kummalgi on oma lugu rääkida.

"Kõik pimeduse värvid" põimib hallikaid hämarikutoone, pilkast pimedust, viimaseid ja esimesi päikesekiiri. Kirjaniku pintslilöögid on kaalutletud ja lühikesed. Alguses ei olnud lihtne raamatuga sina peale saada - maru lühikesed peatükid takistasid loosse süübimist ja tekitasid tüdimust. Väikelinn. Poiss. Tüdruk. Mõlemad omamoodi. Tutvumine. Sõbrunemine. Tragöödia. Kus on Patch? Kes on Grace? Küsimusi sadas nagu oavarrest ja vastuste otsimiseks-leidmiseks kulus aastakümneid ning sadu lehekülgi. Truudus. Tingimusteta armastus. Võimatuna näiv müsteerium. Kadunud tüdrukud. Igavikulised kinnisideed. Jahmatavad paljastused. Teises pooles töötasid lühikesed peatükid märksa paremini, sest võimaldasid teiste tegevuste vahele hõlpsasti 1-2 peatükki susata, et leevendada kuklas närivat soovi teada, mis edasi saab. Kõigi süngete ja tumedate toonide vahel tärkab ka midagi kaunist, abiks kunst. Just maalimine oli mu lemmik osa loost.

Soovitan! Ole valmis südant valutama ja pisaraid valama!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

1955/1968, Hemston, Põhja-Dorset, Suurbritannia. Elu maal lainetavate viljapõldude ja iidsete põlispuude vahel paistab pealtnäha idülliline. Beth armastab talupidamist ja oma abikaasat Franki. Paar on alles seljatanud poja kaotuse, kui terendavad uued katsumused. Üle aastate ilmub vanasse kodukanti naise esimene armastus ja vaka all hoitud tunded taas sädemeid löövad. Keegi sureb, kellegi üle mõistetakse kohut.

"Vaevatud maa" vaatleb Bethi elu keerdkäike kahel ajaperioodil. Raamatust leiab rääkimata jäänud sõnu, armastuse proovilepanekut, leina ja leppimist, päevavalgele kistud saladusi. Olevikus maadleb naine tunnetega kahe mehe vastu. Lisaks rullub lahti midagi põneviku sarnast - Kes on kohtupingis? Kes suri? Kuidas? Kes on süüdi? Minevikuliin algab helgemate aegadega. Näeme Bethi ja Gabrieli armumist ning kaunist koosveedetud suve, kuid paratamatult jõuab lugu raskete hetkedeni. Tegelased pugesid südamesse ja sestap huvitas nende käekäik palju rohkem kui müsteeriumi lahti harutamine. Kõige muu kõrval võlub romaan taluelu kirjeldustega: siiras rõõm farmitöödest, lapsepõlve võlumaa, lambatallede ilmale toomine, lopsakas loodus, aga ei puudu tõrvatilgad - tulirelvad, alkoholiga liialdamine.

Ühesõnaga: romaanis on kõik olemas - hingeminevad tegelased, ränkrasked katsumused, minevikusaladused ning maaelu võlu ja valu. Soovitan!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Soovitan näiteks siis, kui tahad Rebecca Yarrose "Neljandale tiivale" jätkuks lugeda veidi realistlikkumast fübromüalgiat põdevast peategelasest, sest haigusega elamise osa oli vaieldamatult raamatu tugevaim külg!

2025, Tome’i mõis, Dorseti rannik. Mõisa-nimeline hotell pakub pururikastele võimalust argipäeva rutiinist eemale tõmbuda. Uue asutuse kõik toad ja majakesed on juba kaugele ette broneeritud. Esimesed külalised naudivad kauneid vaateid, hõrku toitu ja efektseid pidusid. Avamisnädal tuleb tõesti unustamatu, aga mitte selline, nagu omanik kavandas. Esiteks pole kohalikud rahul, kuidas Mõis takistab neil ligipääsu metsa ja randa. Protesteeritakse valjuhäälselt ning ellu ärkab vana legend Öölindudest, kes piirkonnas omakohut mõistavad. Teiseks varjab avanädalale kogunenud seltskonnas nii mõnigi saladusi ja kõik vanad luukered kaevatakse välja.

"Pööriööpidu" näitab vaheldumisi hukule määratud hotelli säravaid avamispidustusi ning kurjakuulutavaid minevikusündmusi, kui uhke asutuse omanik Francesca oli teismeline, kes väikese algustähega mõisas suvitas, igavaid päevi igal võimalikul kombel vürtsitades. Foley suutis mu kujutlusvõime täiskäigul tööle panna, täites pea merevaadete, šikide hotellitubade, taamal mustendava metsa ja Hitchcockist inspireeritud süngevõitu piltidega. Raamatus leidub joovastavalt palju lahendust vajavaid küsimusi, varjatud identiteete ja motiive. Ka pusletükke on kirjanik lehtedele kamaluga visanud, aga nende kokku sobitamine pole kergete killast ülesanne. Ühest küljest tuleb nuputada, kes on kes, teisalt on tarvis ritta panna saatusliku õhtu sündmused.

Peenelt punutud saladustevõrku on maandunud paras posu tegelasi. Salapärane Bella mängis kunagises tragöödias rolli ja on tulnud kindla kavatsusega panna Francesca minevikuga silmitsi seisma. Hotelli töötajaskonda on end sahkerdanud mitu kohalikku, kel rikastega omad kanad kitkuda. Isegi omaniku abikaasat, andekat arhitekti Owenit seovad Tome'iga mälestused. Hoolimata vaatepunktide rohkusest hakkas lugu kiirelt jooksma ning mida selgemaks läks pilt, seda suuremaks läks hoog. Müsteerium on siin sama grandioosne kui uhke Mõis ise ja mul jäi nii mõnigi detail tähelepanuta, nii et lasin end lõpul rabada. "Pööriööpidu" on paras põnevik, mida palaval suvepäeval rannas või sumedal õhtul lõkke ääres lugeda. 

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

2019, Inglismaa-Šotimaa. Addie ja Deb alustavad enne kukke ja koitu pikka sõitu sõbranna Cherry pulma. Õed on väljasõiduks hästi valmistunud, varudes näksimist ja plaanides peatusi. Lahkelt on õed küüti pakkunud ka võhivõõrale Rodneyle. Dylan ning Marcus asusid samuti varavalges teele ja ühe õnnetu prügiauto taga teevad autod kõksu, misjärel ainult Debi Mini on võimeline edasi sõitma. Naistel pole südant mehi tee äärde jätta, kuigi Dylaniga ühes autos viibimine on viimane asi, mida Addie soovib. Nimelt läksid nad kaks aastat tagasi lahku ja haavad pole paranenud.

Imeilus kaas on täiesti eksitav. Esiteks sõidab seltskond kollase Mini mitte punasega. Teiseks ei ole raamatus sõnagi sellest imelisest Šotimaa loodusest, mis pildil ilutseb. Romaan keskendub üksnes sellele, mis toimub autos - milline Taylor Swifti lugu mängib kõlaritest, kes on roolis, kes kelle kõrval kitsal tagaistmel, milliseid suhtepuntraid parasjagu lahti harutatakse, mitu tundi jääb veel sihtkohtani. Sõit oleks seejuures võinud toimuda ükskõik millisel maanteel.

Raamatu kohta, millest pool kõneleb ühest autosõidust, juhtus nii mõndagi. "Väljasõit" sisaldab vist kõike, mis ühel väljasõidul ette võib tulla, alates auto katkiminekust kellegi maha unustamiseni, ummikutest ja teetöödest rääkimata. Romaan ei koonerda absoluutselt totrate olukordadega. Autoretkega paralleelselt jookseb Addie-Dylani suhte minevik. Ajahüpped kahe teema vahel ajasid mind leebelt öeldes hulluse äärele, kuna neid oli nii palju. Läinud aja näitamine oli oluline, et oleviku käärivast õhkkonnast sotti saada, aga kohati kiskus igavaks. Lisaks ei suutnud tegelased mulle naha alla pugeda, kuna kiindumus oli liiga esimese silmapilgu tüüpi. Mulle meeldib lugeda, kuidas armastusele uus võimalus antakse, aga ühte raamatusse on raske mahutada nii esimeste tunnete tärkamist, lahkuminekut kui ka teineteise taasleidmist. Venivast keskkohast läbi pressimine oli siiski seda väärt, kuna lõpus sai välku ja pauku, mida ma üldse ei oodanud.

Kokkuvõttes oli "Väljasõit" mõnus ajaviiteromaan, kus jagub muigama ajavat draamat. Vaataksin seda lugu romantilise komöödiana suurima heameelega teleekraanilt. Palun tehke film ilusa Šoti loodusega, aitäh!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

1948-2015. Tillukeses majas silmapaistmatus inglise külakeses elas kord üks väike poiss, kes ei sallinud lugemist silma otsastki, kuni tema kätte sattus see õige raamat. Peagi katsus ta ise kirjutamises kätt ja juba 15-aastaselt sai temast ulmeajakirjas avaldatud autor. Kirjanikuks saamine ei käi aga üleöö ja merre voolas veel hea hulk vett, enne kui ta oma esimese romaanini jõudis. Kui esimeste raamatutega läks vaevaliselt, siis hiljem sai ta hoo sisse ja vorpis mitu menukit aastas. Aastaid sellele kirjanikule kahjuks palju ei antud.

Lugesin seda teost eelkõige kui kirjanikuks kujunemise lugu. Terry pakub ehedat näidet, kuidas vaja on ainult seda üht õiget raamatut, et sünniks lugeja. Nautisin väga kirjaniku töövõtetest ja ekstsentrilisest iseloomust lugemist! Eriti kõnetas kuidagi see hetk, kui Rowling Pratchetti troonilt tõukas. Mees oli uskumatult viljakas ja kindlasti jätkan Kettamaailma avastamist. Tegelikult lugesin veel vahetult enne elulugu lõpuks läbi "Morti". Kirjutamine ja ulmearmastus moodustasid suure osa Terry elust, aga raamatus on killukesi ka ülejäänust - abikaasast, tütrest, majapidamisest igasuguste toredate pudulojustega.

"Terry Pratchett: elu joonealuste märkustega" ei olnud kerge lugemine. Esiteks külvab Rob teksti üüratult nimesid, inglise ulmekirjanikke, Terry iidoleid ja kaasaegseid, näitlejaid ja produtsente, millest enamik mulle midagi ei öelnud. Lugesin huviga mehe nooruspõlvest ja kirjanikuteest, aga paratamatult hiilis sisse nukker toon. Ühest küljest kirjutab Rob Wilkins biograafiat kronoloogilises järjekorras, teisalt ei lase unustada Terry varast lahkumist, kuna tuleb haakuvaid teemasid sisse põimides selle juurde pidevalt tagasi. Tundsin kogu lugemise aja tuska, et olen millestki ilma jäänud - kirjaniku autobiograafiast, esinemistest, kirjutamata romaanidest. Mul ei olnud enne lugemist kirjanikust endast sooja ega külma, aga tema elutee lõpp rusus sellegipoolest. Olgugi, et kogu tekst valmistas ette, siis lõpus ikka pisarad voolasid lahinal. Kujutan, et Terry tulihingelise austajana teost lugedes valmistaks helged kohad rohkem rõõmu ning Alzheimer ängistaks veel enam. Kokkuvõttes on tegu suurepärase ning armastusega kirjutatud elulooga!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Ruth Ware "Nullpäev" pajatab turvariskidest, politsei mitte usaldamisest ning naisest, kes on oma armastatu nimel kõigeks valmis. Aasta esimeseks raamatuks sobis see hoogne lugu hästi. Varem olen kirjanikult lugenud peaaegu kõiki eesti keeles ilmunud teoseid: "See tüdruk", "Üks teise järel", "Luku taga", "Valetamise mäng", "Naine kajutist nr 10" ja "Pimedas pimedas metsas".

Tänapäev, London. Naissoost Jack ja tema abikaasa Gabe peavad huvitavat ametit. Nimelt tegeleb paar ettevõtete turvalisuse testimisega. Mees on häkker, naine tegeleb füüsilise poole ehk sissemurdmisega. Ühel õhtul töölt saabudes leiab Jack abikaasa surnuna. Kui selgub, et politsei teda kahtlustab, laseb naine jalga ja paneb kõik oma nõksud mängu, et oma armsama tegelik tapja leida.

Ware'i eelnevate romaanidega võrreldes võtab "Nullpäev" uue suuna. Selles on tublisti rohkem märulit ning enneolematult kõrged panused, kuna peategelane põgeneb politsei eest, üritades ise tõde välja selgitada, samal ajal kui tema tervis aina kehvemaks muutub. Rahu ei saa ta küll hetkekski. Arvestades nappide pääsemiste arvu, on Jackil supervõimed. Natuke raske oli uskuda, kuidas naine iseend täiesti ära kaotas, ei hoolinud absoluutselt oma heaolust ega isegi oma süütuse tõestamisest, tahtes üksnes välja selgitada, miks tema kallim surema pidi. Teiseks häiris, kuidas rõhutati, et politsei peamine huvi on kiirelt keegi süüdi mõista ja trellide taha pista. Sain aru, miks peategelane võmme ei usaldanud, aga oleks selle must-valge maailmapildi asemel veidi rohkem halle värve soovinud.

Kuna olen üksjagu Ware'i lugenud, on kirjaniku käekiri mulle tuttav. Alates hetkest, kui teda esimest korda mainiti, olin veendunud, kes on süüdlane, ja ma ei eksinud. See ei vähendanud aga sugugi põnevust, kuna autori filmilik stiil ning elukutselise sissemurdja tegutsemine klappisid hästi kokku. Eriti nautisingi neid stseene, kus Jack oma tugevaid külgi näitab ehk igasuguseid kavalaid võtteid, mis aitavad ta mängeldes kohtadesse, kuhu ta ei peaks ligi pääsema. Uksi, mis peaks jääma suletuks, aitavad avada nii kirjatarbed kui ka suruõhk. Romaan pani korralikult mõtlema nii enda toimetuste kui keskkonna turvalisuse peale. Kas sa hoiad võõrastele uksi lahti? Kas sa jälgid, kes sinu järel sisse lipsab? Kas veendud iga kord, et uks sulgub ja lukustub sinu taga? Kas aitad, kui lifti sisenejal on käsi kaela riputatud, mis põhjustab raskusi kiipkaardi leidmisega?

Aitäh, Helios, raamat eest!