Guadeloupe. Francis Sancher leitakse näoli mudast. Ta oli võõras, kes end mõni aeg tagasi väikses Rivière au Seli linnakeses sisse seadis. Nägus mees võrgutas naisi, kogus sõpru ja vaenlasi, mõjutades mitmeid eluteid. Kohalikel, kes kogunevad surnuvalvet pidama, on igaühel midagi meenutada.

"Mangroovi ületamine" on huvitav teos, kus peategelane kordagi sõna ei saa, kuna ta on surnud. Selle asemel tuleb teda tundma õppida teiste inimeste meenutuste kaudu. Mälestustest tuleb aga rohkem välja nende enda ja kodumaa ühiskonna kui kadunukese kohta, nii et nii Francis Sancher kui ka tema surm jäävad lõpuks ikka müstilisteks. Muide, surnud mehe eri tegelaste kaudu meenutamine tuletas kangesti meelde Gabriel García Márquezi teost "Väljakuulutatud mõrva kroonika".

Süžee ei ole just kõige põnevam, aga nautisin väga romaani maailmapilti avardavat külge. Guadeloupe on kirju elanikkonnaga saar, kus ühiskond on äärmiselt kihistunud ja tugevate eelarvamustega. Ei tea, mitut põlvkonda on vaja, et piirid kolonisaatorite, orjade ja sisserännanute järeltulijate vahelt kaoks?

Lisaks tasub "Mangroovi ületamist" lugeda juba ainuüksi suurepärase tõlke tõttu. Ma ei ole ammu nii ilusate lausetega raamatut lugenud. Süda lihtsalt laulis, kui ilus see oli!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Märtsi alustasin Monique Roffey romaaniga "Black Conchi näkk". Üks maagiline armastuslugu tundus täpselt see, mida vajasin. Kuna mul kulus piinlikult palju lehekülgi, et saada aru, kus Black Conch asub, siis ütlen kohe ära, et see on välja mõeldud saar kuskil kariibidel.

1976, Black Conch. David oli veel noor kalur, kui ta kohtus näkiga. Mehele meeldis merel paadis kitarri tinistada ja see meelitas iidse olendi ligi. Aycayia oli kunagi ligitõmbav indiaanlanna, kuni kadedad naised ta ära needsid. Nad kohtusid korduvalt, näkk nautis muusikat ja mees imetles näkki. Kui jõudis kätte suur Black Conchi kalapüügivõistlus ja Aycayia jäi ameeriklaste konksu otsa, päästis David ta ära ja tahtis merre tagasi viia, aga enne kui mees seda teha jõudis, kukkus tal saba küljest ära. Kalur varjas naiseks muutuvat näkki oma majas, kuni too kõndima ja rääkima õppis. Vaikselt hakkas Aycayia meest usaldama ja ka armastama.

"Black Conchi näkk" kõlbas meelelahutuseks lugeda, aga selles ei olnud midagi uudset ega eriliselt meeldejäävat. Oli tibake maagiat ja aeglaselt arenev romantiline liin. Sai aimu Kariibi mere saare külaelust, oli paar kõrvalliini eristuvate tegelastega, nagu naabrimutt Priscilla, kellele meeldib oma nina teiste asjadesse toppida või preili Rain, valge naine, kes kurdi pojaga mäe otsas lagunevas häärberis elab.  Toon oli uimane, kuigi esines mitmeid väga eredaid kirjeldusi - näki heitlus konksu otsas, äkiline kalade sadu, võimas orkaan. 

Lugu oli mu meelest liiga laialivalguv, ei keskendunud ühelegi teemale või konfliktile piisavalt, et huvi tekiks. Mind huvitas kõige rohkem Aycayiaga seonduv - millises maailmas ta kunagi elas, mida kõike näinud on, kuidas ta needusest lahti on püüdnud saada. Oli kergelt öelda veider, kui kähku 1000-aastane näkk moodsa maailmaga kohanes - õppis kõndima, õppis uue keele selgeks, ei reageerinud kuidagi tehnoloogiale. Selle kõige asemel pöörab kirjanik tähelepanu hoopis näiteks sellele, kuidas üks mustanahaline mees ei suuda elada majas, mis on mitu põlve kolonistide järeltulijatele kuulunud. Vähemalt lõpplahendus oli rahuldav.

Lisaks jutustavale vormile, antakse osa lugu edasi Davidi meenutuste kaudu ja osa Aycayia värsivormis mõtete abil. Mulle meeldis tõlge, mis püüdis edasi anda kohalikku murrakut.