Miranda July "Käpuli" häirib ja harib, rääkides menopausile läheneva naise seksuaalse eneseavastusretke pöörasest algusest, rõvedast kaotusvalust ja uutest tuultest abielus. Ise poleks seda ilmselt ilmas kätte võtnud, aga raamatuklubis oli vaja lugeda.
Tänapäev, California. Naine, 45, üleliigne $20 000. Kui niikuinii oli plaanis New Yorki külastada, siis miks mitte Los Angelesest autoga minna? No näiteks selle pärast, et veidi peale kodust lahkumist on vaja tankida. Üks asi viib teiseni ja lõpuks kuluvad kõik kolm reisiks mõeldud nädalat kodust pooletunnise sõidu kaugusel motellis. Kogemus on elumuutev, nii et naastes ei oska proua kuidagi olla, mõtleb vaid kohatud noormehele, kiirelt lähenevale menopausile ning kahanevale libiidole.
Oma elu kõrgpunktis oleme keskealised, ja siis, kogu ülejäänud elu, terve teise poole, kukume. Kukkumisele võib kuluda sama palju aega, aga seda ei saa kuidagi võrrelda kerkimisega. Kogu kerkimise aja ei suuda sa ette kujutada, mis sinu konkreetsel, ainulaadsel reisil järgmiseks juhtub; nurga taha ei näe. Samas kui kukumine lõpeb kõigi jaoks ühtemoodi.
Ma ei saa öelda, et oleksin selle romaani lugemist nautinud. Seal leidus huvitavaid mõtteid, aga enamik mõjus eemaletõukavalt. Peategelase ellusuhtumine ja eluetapp olid juba eos võrdselt võõrad. Nõustun siinkohal Tuuliga, kes Goodreadsi kirjutas, et peab lõpetama keskealiste naiste keskeakriisidest lugemise. Kirki põgenes metsa, Kristiina pidas kujuteldavaid vestlusi, nüüd siis eneseavastused motellitoas - ei kõlagi üleliia kreisilt, aga nägin juba enne lugema asumist kellegi kommentaari, kuidas juba paari esimese peatükiga läks asi nii käest ära, et pidi pooleli jätma. Peategelased otsused ajavad tõesti silmad suuremaks kui tõllarattad. See, kuhu kadus 20 000, oli veel üks mõistetavamaid. Vabameelsus, fetišid, fantaasiad, kellega, kus ja kuidas - ei, ei ei.
Kõige tülgastava kõrval jäi häirima, kuidas kõigi nende lehekülgede järel ei saanud õieti aru, kes see peategelane selline on. Me ei tea tema nime, ei saa sotti, millega ta leiba teenib või kuidas argipäevi mööda saadab, peale rohke eneserahuldamise. Kusjuures naise kolmenädalane avastusretk moodustab kõigest kolmandiku teosest. Kodune elu mehe ja lapsega paneb samuti kulmu kergitama. Seda põnevam oli pärast teistega muljeid vahetada. Juba lugemise ajal tekkis kange kihk neid kõige šokeerivamaid seiku jagada, aga siin ma seda ei tee. Pead ise lugema, kui uudishimu piinama jääb.
Pealkiri on geniaalne. Tähenduse hammustasin varakult läbi, nii et olin veidi pettunud, kui kirjanik selle puust ette ja punaseks tegi. Kaanekujundus on ka vaimustav.
"Käpuli" õpetas mulle üht-teist, eelkõige seda, et olen täiesti normaalne inimene. Teadmistepagas täienes ka menopausiga kaasnevate muutuste osas, sest seda minu tavapärases kirjanduses naljalt ei kohta. Põhitrall käib ümber paarisuhte piiride, naise rollide ja seksuaalsuse, ent lisaks omab tähtsust üks haruldane sünnitrauma ja läbi käib ka sooline identiteet, mida on lihtne kodumaises tõlkes kahe silma vahele jätta. Teemasid on mustmiljon, sest romaan algas vestluskatkete kogumisest. Nii pöörane romaan vajab taustauuringut ja esimene leitud intervjuu (The Yale Review) andis selle vastuse.
Lugemist ei kahetse, soovitada ei julge, aga väga tahaks veel lugemismuljeid kuulda!
Enamasti paned peitekreemi peale ja siis hiljem võtad selle maha ja vahepeal ei juhtu midagi elumuutvat.
Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!
- 18:27
- 0 Comments
