XXXII ehk kes on Jule

10:42


7. Raamat, mille pealkiri algab „E“ tähega (Eestimaa auks)

E. Lockhart püüdis esmakordselt mu tähelepanu 2015. aastal, kui nägin palju kiitvaid hinnanguid romaanile "Me olime valetajad". See raamat šokeeris mind ning andis palju emotsioone. Muidugi ei saanud ma ei öelda, kui ilmus tema järgmine teos "Ehtne petis".  

2017-2016. Jule West Williamsi parim sõbranna on Imogen Sokoloff, orb, kelle adopteerisid kaks heal järjel ameeriklast. Neiul on hinge taga mitu miljonit ning ta võib elada, kuidas hing ihkab. Aga kes on Jule? Ta on Mehhikos ning ilmselgelt põgeneb millegi eest. Enne seda oli ta Londonis ja veel enne seda San Franciscos.


Romaanis oli kasutatud väga huvitavat võtet. Nimelt liikus lugu ajas tagasi, alates 18. peatükiga ning liikudes esimese poole. Kusjuures seda nummerdust ei pannud ma lugedes tähelegi. Mulle see tagurpidine järjekord igatahes meeldis, kuigi tekitas alguses segadust. Põnev oli jälgida, millised tegevused viisid tagajärgedeni. Eriti nautisin, kuidas väikesed detailid said suure tähenduse. Selline stiil võtab aga ära ootusärevuse toimuma hakkava ees, sest kõik on juba juhtunud. Seetõttu pettuvad need, kes ootavad säärast ehmatavat loopööret nagu oli kirjaniku tippteoses "Me olime valetajad".

Veel meeldis mulle raamatu juures peategelane, kes oli valelik ja manipuleeriv. Ma ei mõtle, et ta inimesena mulle meeldiks, vaid et temast oli huvitav lugeda. Kui peale paari esimest peatükki sai selgeks, et teda ei maksa ülearu usaldada, siis hakkasin igas tegevuses ja kirjelduses kahtlema. Raamatu muutis reaalsemaks ka see, et headus ei võitnud.


E. Lockhart mulle kirjanikuna meeldib, sest ta suudab kirjutada raamatuid, mis sunnivad end neelama. Lisaks kirjeldab ta hästi ebausaldusväärseid tegelasi. Mind häirisid teose "Ehtne petis" juures vaid mõned ebaolulised kirjeldused, nagu mida keegi seljas kandis, või ülearused stseenid tavalisest elust.

E. Lockhart on tegelikult pseudonüüm, mille taga peitub 1967. aastal New Yorgis sündinud kirjanik Emily Jenkins. Oma päris nime alt kirjutab ta lasteraamatuid ning pseudonüümi alt noortekirjandust. "Ehtne petis" on tema uusim romaan. Selleks, et tegevus romaanis "Ehtne petis" oleks loogiline, pidi ta raamatut mitu korda ümber kirjutama. (allikad 1, 2)

"Ehtne petis" ajab kergelt segadusse, nagu üks õige petis seda tegema peabki. Romaanis on kasutatud huvitavat võtet, kus tegevus liigub ajas tagasi, igale peatükile eelneb järgmine. Põnev oli jälgida, kuidas tegevus mingi asjani viis. Raamat ei šokeerinud, aga sündmuste edenemine oli nauditav. Soovitan raamatut neile, keda paeluvad ebausaldusväärsed tegelased ning ei pelga tagurpidi liikuvat lugu.


Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

Räägin natuke selle fotoseeria tagamaadest ka. Nimelt juhtus lõpuks see, mida ma kaua olen kartnud: pildistamise ajal lükkas tuuleiil raamatu vette, täpsemalt jõkke! Muretsemiseks pole õnneks enam põhjust, sest sain ta kodus ilusti pressi alla kuivama ja nüüd näeb romaan välja peaaegu, nagu uus.

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide