LXI ehk pärast maailmalõppu

22:51

N.K. Jemisin "Obeliskivärav" on tõlge, mille ilmumist olen oodanud ajast, mil lõpetasin sarja esimese osa, mis kannab pealkirja "Viies aastaaeg". Lugesin seda eelmise aasta detsembris ja nägin mitmeid kommentaare, kuidas järgedes läheb lugu veelgi paremaks. Raamatu sain kätte vahetult pärast ta ilmumist ning lugesin läbi Amsterdami reisil, aga selle blogipostituse kirjutamine on palju aega võtnud, sest kõige raskem on kirjutada 1) raamatutest, mis mulle väga meeldisid, ja 2) raamatutest, mis on mõne sarja järgmised osad. "Obeliskivärav" käib mõlema kategooria alla.
Väljakutse teema: 45. Üks raamat mõnest fantaasiasarjast.

Superkontinent Rahu. Nassun on alati olnud issi tüdruk. Ta vihkab oma ema ja tema karme õppetunde. Kuigi Jija tappis oma poja, ei suutnud ta sama teha oma väikese tüdrukuga ning nüüd pagevad nad koos üle kontinendi. Lisaks põgenemisele maailmalõpu eest, on Jijal salajane eesmärk - ta tahab Nassuni ravida orogeneesist ning on kuulnud jutte kohast, kus seda saab teha. Essun oli pikalt neil kannul, kuid jäi pärast Nassuni jälgede kaotamist paikseks Castrimas, erilises kunnas, kus tema abi hinnatakse. Orogeen saab iga päevaga orhkem teadmisi maailma kohta, nähes, kuidas see aastaajaks valmistub ning kuuldes saladusi ühelt oma vanalt õpetajalt. Tal tuleb tegeleda probleemide ja dilemmadega, mis on palju suuremad kui väike kommuun, kus ta parasjagu elab.


Kui sarja esimeses osas selgus, miks ja kuidas algas maailma lõpp, siis teine paljastab, kuidas inimkond maailmalõpu ajal käitub. Mulle meeldib selle triloogia puhul väga, et ta sunnib aktiivselt kaasa mõtlema või muidu ei saa aru, mis üldse toimub. Seekord oskasin raamatu lõpust sõnastikku otsida ning kõik oluline tuli meelde. Kui "Viies aastaaeg" muutus arusaadavaks alles poole raamatu peal, siis siin olin haaratud juba peale paari lehekülge. Mind hoidis lugemas see, et tahtsin pidevalt teada, mis saab edasi. Kuna see maailm ja lugu on nii unikaalsed, ei oska ma kuidagi ette näha, kuhu see tüürib. Ei ole üht kindlat kurjamit, keda troonilt kukutada, et riiki päästa. Kõige rohkem painabki mind küsimus, kas vastane on tõesti Isake Maa - planeet ise? Selle vastuse saamiseks tuleb muidugi kolmandat raamatut oodata. Loodan, et see jõuab järgmise aasta jooksul eesti keelde.

Esimese osaga võrreldes kulgeb "Obeliskivärav" aeglasemalt. Tegevust on vähem, tegelased ei reisi eriti ning isegi konflikte napib. Kui eelmises raamatus toimus maailma avardamine koos tegelastega rännates, siis siin tuleb hulgaliselt infot juurde juttude ning teadmiste jagamise kaudu. Saab vastuseid mitmetele küsimustele, mis esimest osa lugedes tekkisid, aga muidugi kerkivad nende asemel ette uued mõistatused, mis lahendust vajavad. Mu meelest oli üsna geniaalne, kuidas Kuu asjasse segati.

Peale unikaalsuse ja ettearvamatuse võlub mind triloogia juures see võrratu fantaasiamaailm. Imetlen väga detailide rohkust, kuidas kirjanik jätab loosse mingid pisiasjad, seletamata nende tähtsust või eesmärki. Eriti meeldivad mulle need katkendid iga peatüki lõpus. Iga selline detail tekitab kohe soovi, et tahaks kõige kohta rohkem teada. Jutust jookseb läbi nii palju erinevaid rahvaid, hukkunud tsivilisatsioone, möödunud aastaaegu, aga ühegi juurde ei jääda pikemalt peatuma, sest need on möödunud, surnud, läinud. Mulle meeldivad mahajäetud paigad ja unustatud asjad ning neist on põnev lugeda, isegi kui nad on välja mõeldud.


Veel paelub mind käitumine kriisiolukorras, eriti põnevad on katastrooffilmid. Igasugused enesealalhoiuinstinktid ja -mehanismid on täpselt selle sarja teema. Huvitav on lugeda süsteemidest, mis on tuhandete aastate jooksul tekkinud, et väljasuremist ära hoida. Kuidas mõne liigi puhul on oluline indiviid, teise puhul liik kui tervik. Ka inimesed käitusid aastaaja saabudes erinevalt. Veel paelus mind teema, kuidas anda edasi teadmisi. Selge on see, et raamatud igavesti ei säili ja ilmselt poleks kasu ka digitaalsest pilvest, kui tehnoloogia kaob. Kui inimesed suudavad liigutada mägesid, ei püsi alles ka kivisse raiutud sõnad. Piisab vaid mälust ja põlvkonnalt põlvkonnale teadmiste pärandamisest.

Kui eelmises osas oli kolm vaatepunkti, siis siin on kaks - Essun ja Nassun, ema ja tütar. Essun ihkab väga oma tütart leida, kuid ei oska teda kuskilt otsida ja püsib paigal. Nassun vihkab oma ema ning tahab, et neid lahutaks võimalikult pikk vahemaa. Selles vastuseisus olen ma Essuni poolel, kuid mõistan ka Nassunit. Seevastu Schaffa tekitab sügavat umbusku ja õudu. Tüdruku peatükke ootasin suurema huviga, sest tema omades on rohkem ootamatusi ning tegevust. Lisaks ei olnud Nassuni tegevustest eelmises raamatus üldse juttu. Ema ja tütre taaskohtumine saab kindlasti väga meeleolukas olema, kui see kolmandas raamatus peaks toimuma. Tegelikult on mu lemmiktegelane hoopis kivisööja Hoa, kes on mõnusalt salapärane, ebainimlik, aga ka inimlik.

N. K. Jemisin on ainus kirjanik, kes on saanud kolmel järjestikkusel aastal Hugo auhinna ning seda just tänu "Lõhutud maa" sarjale. Naine on sündinud 1972. aastal Ameerika Ühendriikides. Tema debüütromaan "The Hundred Thousand Kingdoms" ilmus 2010. aastal. Kirjanik leiab inspiratsiooni oma unenägudest. Sealt on pärit ka "Viies aastaaeg". Nimelt nägi ta, kuidas tema poole kõnnib vihane naine, kelle taga hõljub mägi, ning ta tundis, et naine viskab teda sellega. Üles ärgates hakkas Jemisin selle ümber lugu ehitama. Lisaks esitas Jemisin endale selle sarjaga väljakutse kirjutada maalimast, mis ei meenutaks Maad, kus oleks maagilised olendid, kes ei pärine mütoloogiast. Sina-vorm ei olnud tema algses plaanis, kuid proovipeatükke kirjutades tundus see kõige paremini sobivat. Romaani kirjutamisele eelnes aastapikkune eeltöö, kus naine uuris seismoloogiat. Tema arvates oli kõige kasulikum vulkaane külastada, et tunda väävli lehka ning mõista, kui kiirelt mets peale purset tagasi kasvab. (allikad: 12)


N.K. Jemisin "Obeliskivärav" on teine osa triloogias, mille tegevus toimub superkontinendil, mille asukaid ohustavad nii planeedi seismoloogiline aktiivsus kui ka inimesed, kellel on võime maapinna all peituvat väge talitseda/valitseda. Olin juba ette kuulnud, et järjed on vähemalt sama head kui esimene osa, ning ka minu muljed olid positiivsed. Mulle meeldib see sari, sest selles on täiesti ainulaadne, vapustav  ja detailne maailm, ma jumaldan ellujäämislugusid ning lugu sunnib aktiivselt kaasa mõtlema, andmata lihtsaid seletusi. Kui mõni neist omadustest on see, mida sina raamatutes otsid, siis soovitan seda sarja proovida! Hoiatan siiski, et algus võib tunduda väga segasena (kasuta raamatu lõpus olevat sõnastikku!) ning romaanides on palju süngust, vägivalda.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide