LXIII ehk kui antikristus läheb tavalise poisslapsega segi

10:40

Kahe tuntud autori Terry Pratchetti ja Neil Gaimani kahepeale kirjutatud ulmeromaan "Head ended" on juba kaua olnud mu lugemisnimekirjas. Olin kindel, et oodata võib midagi pöörast ning just seda see lugu oli ka. Lühidalt öeldes on tegu ühe lõbusa üle võlli keeratud looga maailmalõpust.

Inimkonna ajaloo viimased üksteist aastat, Tadfield, Inglismaa. Ingel Aziraphael ja deemon Crowley on terve igaviku Maal veetnud ning selle ajaga planeeti üsna kiindunud. Kui sünnib Antikristus, siis otsustavad nad lähenevat maailmalõppu saboteerida. Juhtub aga nii, et haiglas lähevad beebid vahetusse ning põrgusigitis asub elama igati harilikku perre ning ta nimeks saab Adam. Ta ei tea muidugi oma päritolust ega võimetest midagi. Vahetus tuleb välja alles 11 aastat hiljem, kui Antikristusele saadetakse seltsi põrgukoer ning teda oodatud kohas välja ei ilmu. 


Raamatu tugevateks külgedeks on kindlasti värvikad tegelased ning autoritele omane huumor. Lisaks inglile, deemonile ja antikristusele on oma roll vanal ettekuulutuste raamatul, selle autori järeltulijal, nõiaküttidel, apokalüptilistel ratsanikel ja ühel täiesti tavalisel lastekambal. Vaimukuselt olid parimad kindlasti Aziraphael ja Crowley, kuid kõige põnevam oli lugeda hoopis apokalüptilistest ratsanikest. Mulle meeldis, kuidas maailmalõppu kujutati, kuid kohati kadus mu huvi loo vastu ära ja lugemine venis. Samamoodi lükkasin pidevalt edasi blogipostituse kirjutamist, sest romaanis toimus nii palju ja ma ei osanud oma vastuolulist arvamust hästi sõnastada. Mulle meeldis raamat. selle idee oli geniaalne ja tegelased muhedad, aga samas oli kõike kuidagi palju ning lugemine tundus kohati koormav.

Ta kuulas küll "The Best of Queeni" kassetti, aga sellest ei maksaks midagi järeldada, kuna kõik kassetid, mis jäetakse autosse kauemaks kui kaheks nädalaks, moonduvad "The Best of Queeni" kogumikeks.

Olen mõlemat autorit ka eraldi lugenud. Duost meeldib mulle vaieldamatult rohkem Gaiman. Teda olen viimasel ajal ka rohkem lugenud ning arvamusi erinevatest raamatutest võib blogist leida. Enda Pratchetti soolikat pole ma veel kahjuks üles leidnud, kuigi olen katsetanud nii ühest kui ka teisest otsast. Seda küll mitte viimasel ajal. Mõni raamat on teistest rohkem istunud, nagu triloogia "Bromeliaad" või lood Tiffany Achingist. Luban siiski, et üritan edaspidi veel Pratchettit proovida. Ilmselt oleks järgmisena valikus "Mort". 

Ta oli taimedega rääkimisest kuulnud millalgi seitsmekümnendate alguses Raadio Neljast, ja tema arust oli see suurepärae idee. Kuigi “rääkimine” on Crowley teguviisi kohta pisut vale sõna.
Tegelikult sisendas ta neisse surmahirmu.
Õigemini hirmu Crowley enda ees.
Lisaks sellele valis ta iga paari kuu tagant välja mõne taime, mis kasvas teistest aeglasemalt, kannatas mõne lehehaiguse käes, kippus kuivetuma või ei näinud lihtsalt nii hea välja kui teised, ja kandis seda teiste lillede ees ringi.
“Jätke oma sõbraga hüvasti,” kuulutas ta. “Tema ei tulnud toime...”
Seejärel lahkus ta koos eksinud taimega korterist ning naasis tund-paar hiljem koos suure tühja lillepotiga, mille ta kuhugi silmatorkavale kohale seisma jättis.
Tema toataimed olid kogu Londoni kõige lopsakamad, rohelisemad ja ilusamad. Ja kõige hirmunumad.


Lugesin, et inglisekeelses raamatus on olemas ka kokkuvõte, kuidas autorid raamatu kahepeale kirjutasid. Otsisin seega ise netiavarustest juurde, sest tundus huvitav teema, mida jagada. Nii Gaiman kui ka Pratchett on britid. Nad kohtusid esmakordselt 1985. aastal, kui Gaiman töötas veel ajakirjanikuna ning intervjueeris Pratchettit, kel just oli ilmunud esimene edukas Kettamaailma romaan "Võlukunsti värv". Sel ajal ei olnud kumbki veel nii kuulus kui praegu. Gaimanil tuli veidi hiljem idee kirjutada paroodia inspireerituna Richmal Comptoni sarjast. Mees alustas sellega, kuid ei osanud lõpetada. Muuhulgas saatis ta oma lühijutu ka Pratchettile, kellele see nii meeldis, et nõudis lõppu. Variantideks pakkus ta raamatuidee ära osta või raamat koos valmis kirjutada. Kuna interneti veel polnud, käis suhtlus igapäevaste pikkade telefonikõnede kaudu. Teksti saadeti üksteisele aga diskettidel. Enamik kirjutamisest jäi Pratchetti kanda, sest Gaimanil oli käsil lisaks veel "Sandman" koomiksi kirjutamine. Algselt jagasid kirjanikud ära, kes millistest tegelastest kirjutab, kuid lõpu poole tegid nad vahetusi. Pratchetti panuseks olid näiteks Adam ja nemad. Samas neli apokalüptilist ratsanikku jäid Gaimani pärusmaaks. Mõne osa kohta ei oska kumbki autor öelda, kelle idee see oli: "If you have an idea during a brainstorming session with another guy, whose idea is it?". (allikad: 1, 2)

Leidsin ka ühe tõlkimisapsu: eestikeelses raamatus on ingli nimeks Aziraphael, aga netiavarustes on kõikides ingliskeelsetes artiklites vaid Aziraphale. 


"Head ended" on üks absurdselt geniaalsemaid romaane, mida olen lugenud. Lugu küll meeldis mulle, kuid selle huumorist tekkis mul kiiresti küllastumus ja mitmeid sarnaseid raamatuid ma järjest lugeda ei suudaks. Soovitus läheb seekord inimestele, kes otsivad nalja ning ei pelga üle võlli keeratud ning fantaasiarikast romaani!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide