XIII ehk hiidlainest, mis hävitas Rahva ja sünnitas uue

17:12

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Terry Pratchett "Rahvas" on ka mul mõnda aega riiulis oodanud, et fantaasiajanus hea võtta oleks. Raamatu kirjeldust lugedes teadsin kohe, et tahan seda lugeda, sest igasugused üksikul saarel ellujäämise lood on mulle alati meeldinud. Ma ei ole ammu midagi Pratchettilt lugenud ka, nii et tundus paras see ette võtta.

1860ndad, Rahva saar, alternatiivmaailm. Hiidlaine pühib üle Suure Lõunasaarestiku ookeani, viies endaga kaasa Rahva saare elanikkonna. Pääses ainult Mau, sest tema oli sel hetkel teisel saarel, kus traditsiooni järgi poisipõlve lõppu eralduses veedetakse. Koju naastes ootab ta suuri pidustusi, millega ta meheks pühitsetaks, kuid leiab laine laiali pillutud laibad jamaatasa tehtud küla. Poiss ei ole siiski ainus inimene saarel, sest laine jättis metsa suure laeva, pardal vaid üks elus hing, väike kahvatu tüdruk, kes ei tea, et puhkenud katku tõttu on tema isast saanud järgmine Inglismaa kuningas. 19. sajandil Briti impeerium lokkab, aga väikeste ookeanisaarte üle võimu omamine ei aita kuidagi, kui katk pärilusliinist lausa 137 inimest eemaldab. Küll teab tüdruk, et isa ei jätaks teda mingil juhul hätta, vaid tuleb talle varsti järgi. Esialgu ei oska kumbki teise saareelanikku kuidagi suhtuda, kuid olude sunnil õpivad nad koostööd tegema. Peagi tuleb saarele veel tsunami üle elanuid.

Tean täpselt, kust algas minu armastus üksikute saarte vastu. Kõiges on süüdi Jules Verne'i "Saladuslik saar". Ma jumaldan seda romaani, kus tegelased väga nutikalt kõik saare pakutu enda kasuks tööle panid ja kui kuningad elasid. Üksiku saare piiratud keskkonnas on alati kaks põnevat teemat: esiteks, inimene versus saar, ja teiseks, inimene versus inimene. Tuleb ehitada või leida varjualune, otsida toitu ja joogivett, pista rinda igasuguste ootamatustega, mis loodusel pakkuda, ning seda kõike koostöös teistega, kes on samas olukorras, olgu nad varasemad sõbrad või vaenlased.

Omas võtmes on mõlemad teemad siingi olemas, aga see ei ole lihtsalt üksikul saarel ellujäämise lugu, kus oodatakse naasmist tavaelu juurde. Kogu Mau elu muutub ja maailma, mida ta tundis lihtsalt ei ole enam. Ta peab leidma endale uue koha maailmas ja tegema rahu oma jumalatega, kuigi on raske leppida nende olemasoluga, kui heade inimestega niivõrd kohutavad asjad sünnivad. See kõik pakub parajat seiklust.

Kuigi kohe alguses saab suur hulk inimesi surma, ei ole lugu sugugi traagiline. Raamatu saab liigitada tegelikult lastekirjanduse alla, sest puuduvad nii-öelda täiskasvanute teemad. Surm ja kaotus on elu loomulik osa. Vastukaaluks pakuvad lusti Mau kultuuri kokkupõrge inglanna omaga. Lisaks on kirjanik naerutamiseks romaani lisanud vanduva papagoi, mis oli, tõele au andes, mu arust veidi labane. Kõik muu mulle aga meeldis. See romaan on ühest küljest nii mõnusalt lihtne ja seikluslik, aga teisest küljest on tal suur sügavus. 

Kõige rohkem nautisin muidugi Pratchetti fantaasialendu. Romaan on alternatiivajalugu ehk maailm, milles tegevus toimub, oleks nagu tuttav ja oma, aga see on rikastatud mõnusate väljamõeldistega. Kirsiks tordil on muidugi Rahvas, sest kuigi laine võis ju inimesed hävitada, siis kuni üks neist elab, säilivad kombed ja uskumused. Väikesed detailid on need, mis selle loo eriti vägevaks muudavad: väikerahva kultuur, Mau peas kõnelevad Esiisad, puu otsa ronivad kaheksajalad jne.

Terry Pratchett oli inglise ulmekirjanik, kes sündis 1948 ja suri 2015. Ta on tuntud "Kettamaailma" sarja poolest, kuhu kuulub enamik mehe teoseid. "Rahvas" ilmus 2008. aastal ning oli üle pika aja esimene romaan, mis ei rääkinud Kettamaailmast. See üllatas, sest enne oodati lõpetust Tiffany Achingi raamatutele. Kirjanik ise ütles, et see lugu ootas 4 aastat kirjapanemist. (allikad: 1, 23)

"Rahvas" on lugu tsunami tagajärgedest Rahva saarel, kus ainsateks ellujäänuteks on Mau ja viirastustüdruk. Mulle meeldis see seikluslik romaan väga. Nautisin Rahva kultuuri ja alternatiivajaloolise maailma avastamist ning sügavamat lugu selle taga. Kuigi ühest küljest on loos palju kaotusvalu, siis selle varjutas pratchettlik huumor. Soovitan nii noortele kui ka vanadele!

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide