Richard Powers "Hämming" on raamatukujuline äratuskell tundlikust poisist, tema astrobioloogist isast ja meie ohustatud planeedist. Lükkasin selle romaani kui 5-tärni kandidaadi lugemist pikalt edasi, et see siis raamatuklubieelsel ööl ühekorraga alla kugistada.

Alternatiivreaalsus või lähitulevik, Smoky Mountains/Madison, Wisconsin. Theo rabab üksikisana mitmel rindel, üritades toime tulla leina, käitumisprobleemidega poja ning unistusega aidata kaasa maavälise elu leidmisele. Robin on laps, kellele iga arst tahaks erineva diagnoosi panna. Teda tabavad sageli vihapursked, eriti ärritavad poissi julmus ja ükskõiksus ohustatud liikide suhtes. Muul ajal on ta väga nutikas ja isa ei suuda end veenda ravimitega tema ajukeemia kallale minema. Niisiis leiab ta alternatiivse lahenduse.

"Hämming" oli tõesti võrratu. Romaan punus mängleva kergusega raputavaks tervikuks trobikonna teemasid ema surmaga toimetulekust teaduse ja jumala vastuseisuni, nii et ükski killuke ei tundunud liiast ja mõtteainet jagub vähemalt aasta lõpuni. Ühest küljest haaravad kaasa neuroerineva poisikluti ja tema isa argimured, teisalt seletatakse möödaminnes ära erinevad teooriad, miks me ei ole veel tulnukaid leinud. Lisaks võlub raamat väljasõitudega kõikvõimalikele väljamõeldud planeetidele ja muidugi lajatab karmi reaalsusega.

Maailm, millesse sukeldume, tundub esmapilgul identne tänase päevaga. Üks vana valge mees toimetab pukis, nii nagu heaks arvab ja patsidega teismelised võitlevad neil rinnetel, kus keegi teine seda ei tee. Nimed on aga teised ja endale kaevatud auk sügavam. Igale viimsele kui murekohale on vinti peale keeratud, et poleks võimalik neilt silmi kõrvale pöörata. Tulemus on ängistav. Samal ajal kui täiskasvanud kasumit kokku ajavad, rehitsedes kokku teadusrahastust ning keskkonnatoetusi, annab üks 9-aastane endast kõik, et päästa väljasurevaid liike. Ja kogu maailm arvab, et temal on midagi viga.

Muidugi küsid seepeale endalt, kas mina olen ka üks neist, kes pea liiva alla peidavad? Kui kaugel me tegelikult katastroofist oleme?

Maamunal elab kaht sorti inimesi: need, kes oskavad arvutada ja end teadusega kursis hoida, ja need, kes lepivad omaenda tõdedega. Kuid mis koolis me ka ei käiks: sügaval sisimas elame päevast päeva nii, nagu homne oleks tänase kloon.

Kerge flirt ulmega oli mõnus, aga faktide segunemine fiktsiooniga ajas reaalsustaju puhta sassi. Raamatu lõppu oleks hästi passinud tõsiasjade loetelu, et ikka puust ja punane saaks. Tuleb aga ise välja uurida, kuidas läheb teadusrahastuse ja kosmoseteleskoopide ja ajumustrite uurimisega.

Kuigi "Hämming" mulle väga-väga meeldis, ei suutnud ta troonilt tõugata Powersi meistriteost "Ilmapuu", mis kuulub kindlalt mu kõigi aegade top kümnesse. Puud on ikkagi südamelähedasemad kui kosmos. Mu lemmik oli veidi realistlikkum, tublisti üllatavam ning kubises võluvatest looduskirjeldustest. Nii et lugege "Ilmapuud" ja lugege "Hämmingut" ja ootame koos, et meile veel Powersit tõlgitaks.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

You Yeong-Gwang "Vihmavalingute turg" on armas muinaslugu imepäraselt turult õnne otsimisest. Ma ei oskagi öelda, kumb mind rohkem lugema kutsus, kas lubadus tibakesest maagiast või võimalus esmakordselt Lõuna-Korea kirjandusega tutvuda.

Vihmaperiood, Vikerkaarelinn. Serin on veendunud, et ta on kõige õnnetum inimene maamunal. Muidugi ei lase ta kõrvust kuulujuttu imelisest turust, kust on võimalik endale uus elu lunastada. Just kõik senised kannatused ning halb õnn tagavad talle sissepääsu ja pealekauba saab ta teejuhiks kujumuutva kassi. Ega Serin päris täpselt teagi, millist saatust ta ihkab, niisiis eksleb ta turul siia-sinna, tutvudes selle asukate, eriskummaliste dokkaebidega, kes inimmaailmast näpatud tundmustest võluvidinaid meisterdavad.

"Vihmavalingute turg" on maagiline, nunnu ja seikluslik lugu sellest, kuidas me ei oska hinnata seda, mis meil olemas on, ja otsime õnne teiste eludest. Sõnumi ümber põimub omapärane peidetud maailm värvikate tegelastega. Enne lugemist ma liialt tagakaaneteksti ei süüvinud, nii et kõik oli uus ja huvitav. Oodatud tibakese asemel tuli välja kuhjaga maagiat ja esmatutvus korea kirjandusega sai tehtud. Korea mütoloogiast on raamatusse toodud dokkaebid, kelle täpsemast olemusest küll hästi aru ei saa, aga vahvad on nad sellegipoolest. Eriti paelus mind nende komme inimeste südameist midagi meile omast röövida ja sellest midagi uut luua, nagu komplimentidest juuksepalsam või julgusest küünal. Sarnast ideed kohtasin ka aasta alguses romaanis "The Elsewhere Express" ja ka seal meeldis see mulle väga. Nii et ühest küljest pakub "Vihmavalingute turg" lihtsat, veidi lapsikuvõitu seiklust, teisalt huvitavat mõtteainet. Üks on kindel - raamatu vaieldamatuks staariks on Serini vahva kaaslane vaimolend-kassike Issha.

Mulle igatahes see muhe muinaslugu meeldis. Soovitan tulevastel süngetel sügisõhtutel tuju tõstmiseks!

Aitäh, kirjastus Pegasus, raamatu eest!

Freida McFadden "Õpetaja" on ebameeldiv, ebarealistlik ja ebainimlik õpetaja-õpilase suhete sasipundar. Sain selle raamatu pimekohtingu pakist, kus ilutsesid järgnevad märksõnad: sünge, müstiline, pingeline, kiire tempoga ja "haua kaevamine on raske töö". Tundus paras põnevik, mida suve lõpus ette võtta.

Tänapäev, Caseham, Massachusettsi osariik. Eve ja Nate on õpetajatest abielupaar, kelle kohta nii mõnigi, sealhulgas naine ise, küsib, miks kuumimast kuumim mees endale sedavõrd ilmetu kaasa nais ja miks nad ikka veel koos on, kui kodusest õnnest pole raasugi järel. Probleemid aga alles saavad alguse, kui sel sügisel mõlemad koolis põlu alla sattunud Addiele tunde hakkavad andma. Eelmisel õppeaastal nähti teda sündsusetult sageli armastatud matemaatikaõpetaja seltsis, kuulujutuveskid hakkasid jahvatama ja mees lasti lahti. Kas tüdrukut peaks kartma või haletsema? Kolm kuud peale kooli algust kaevab keegi igatahes metsa hauda.

Olen seda meelt, et igast raamatust on midagi kaasa võtta, seega loodan, et kaanel kirjutatu peab paika ja ma ei unusta kunagi õppetundi, et McFadden ikkagi ei ole mulle. Lootsin kiiret ja põnevat lugemist, ent algus venis ja venis ning tegelased muutusid aina ebameeldivamaks, nii et tahtsin nendega üha vähem aega veeta. Kuna kirjanik on üüratult populaarne ja tema "Koduabiline" ometi rabas mind, tahtsin siiski iga hinnaga lõppu välja jõuda. Seal tõesti ootas viimane vint, mida ma ei osanud ette näha, aga see ei muuda fakti, et nii õudset raamatut pole tükk aega näppu sattunud.

Nagu juba öeldud, siis tegelased olid väljakannatamatud. Minu poolest oleks võinud kõik kolm ajada sinna auku, mida alguses kaevatakse, sest mitte kelleski ei ole inimlikkust, mis paneks talle kaasa elama. Lisaks oleksid nad justkui nime vahetanud ja "Koduabilisest" järgmisse romaani astunud, nii et kujutasin neid filmitegelaste nägudega ette. Ülimalt seksikas mees, kel lihtsalt peab mingi sünge saladus olema, tema kohtlasevõitu abikaasa ja võrrandit tasakaalustav noorem naine, kel samuti midagi hingel. Dekoratsioonideks on selles loos keelatud suhted õpetaja-õpilase vahel ning suur armastus ilusate kingade vastu. Kogu esimese poole peame kannatama koolikiusu, valima tööle minekuks tikkkontsi ning närima läbi müsteeriumist, miks kõik Addie't vihkavad. Karvaste jalgade pilkamine, tõesti? Teise poole piinaks on alaealisega miilustav õpetaja. Vabandust üllatuse rikkumise eest, aga see on ju esimestelt lehtedelt ilmselge, et sinna me ükskord jõuame.

Siinkohal läheb minu tee McFaddenist lahku. Kui mul peaks tulema tahtmine veel mõni tema raamat ette võtta, siis palun tuletage mulle seda arvustust meelde, aitäh!

Mary Shelley "Frankenstein" on ulmekirjanduse nullpunkt, nukker lugu ellu äratatud laibast, jõhkrast peletisest, kes oma looja kibedalt kahetsema paneb. Koletis on maailmakuulus, aga kui paljud päriselt tema lugu lugenud on? Minagi polnud kursis, mida see päriselt endast kujutab. Seega olen rahul, et romaan väga sobivalt pihku libises, kui #kikael2026 väljakutse ulmeklassikat nõudis.

18. sajand, Ingolstadt-Põhjameri. Polaarvetes seilav laev päästab jääpangalt hinge vaakuva mehe, kel nimeks Frankenstein. Inimvare usaldab kaptenile oma eriskummalise loo. Poisipõlves alkeemia tudeerimine ja suureks sirgudes teadustele pühendumine viisid avastuseni, mis lubas mehel mängida jumalat. Sestpeale töötas Frankenstein palavikuliselt päeval ja ööl, et siit ja sealt kokku näpatud inimjäänustest luua olend, kellele elu sisse puhuda. Tulemus oli nii peletislik, et mees põgenes, kui oli talle vaevalt ühe pilgu heitnud, ja ohkas kergendunult, kui koletis kaotsi läks. Muidugi ilmus too hiljem uuesti välja.

"Frankenstein" üllatas mitmel rindel. Esiteks ei osanud ma oodata mitmekihilist vormi. Kuigi õblukesel romaanil ei tule täis 200 lehtegi, jagub ruumi kolme minategelase jaoks. Lugu raamivad ühe seikleja kirjad oma õele. Just ühes neist peitub jääpangalt üles korjatud Frankensteini pajatatu ja selles omakorda koletise jutustus. Teiseks tuhiseb sündmustik läbi kogu Euroopa, koletise sünnilinnast Ingolstadtist Orkney saartele, Genfi järve äärde, pea põhjapoolusele välja. Kolmandaks puudub koletisel lisaks nimele ka kirjeldus. Ta on nii jube, et inimesed karjuvad ja minestavad, aga sellest ei piisa, et õudu valmistada. Pigem kurvastasin, sest see ei ole hirmujutt jubedast koletisest jubedaid tegusid tegemast, vaid hirmujutt väljatõugatust, keda keegi ei vaevu äragi kuulama, ei üritagi mõista. Kättemaks on see, millest sünnib tõeline õudus või siis lihtsalt üks kurbade sündmuste jada.

Klassikast kirjutades piniseb muidugi kuklas peenike hääl, kuidas sa ometi nüüd kirjutad, et sulle säärane suurteos ei meeldinud. Aga mida muud öelda, kui ma ei nautinud ühtki lehekülge. Sündmustik ei olnud põnev. Liiga palju asjaolusid jäid seletuseta, näiteks see, kuidas leidus tillukesel saarel uue peletise tarvis juppe või kuidas ülemaailmsel klaperjahil kenasti üksteise kannul püsiti. Tagatipuks olid kõik tegelased ebameeldivad. Iseäranis ei sallinud ma Frankensteini, kes lihtsalt laseb kõigel halval juhtuda, jääb õudusest palavikku või minestab, selle asemel, et midagigi ette võtta, kasvõi suu lahti teha.

Ühesõnaga, kui on huvi ulmeklassika vastu, siis tasub ette võtta, aga hoogsat meelelahutust või nauditavat lugemiselamust ei maksa oodata.

Eve Chase "Musta Jänese mõis" köidab kokku ühe laguneva häärberi, kaks emata jäänud noort naist, üleannetud lapsed, lähenevad pulmad ja traagilised õnnetused. Selle põneva loo valis Helmi meile Fully Booked raamatuklubi suviseks lugemiseks.

1968-69/umbes kolmkümmend aastat hiljem, Pencraw Hall, Cornwall. Altonite perekond veedab kõik koolivaheajad oma mõisamajas, kus neli last saavad vabadust nautida. Nad ehitavad abajas liivalosse ja käivad ujumas, seiklevad metsas ja ajavad heki all elavaid küülikuid taga. Aastaid hiljem jõuab häärberisse Lorna, kes otsib kihlatuga koos ideaalset pulmapaika. Pencraw on väsinud ja räämas, kuid naine tunneb sellega seletamatut sidet. Tal tekib võimalus majas peatuda ning ta haarab sellest, lootes rohkem ajaloo kohta teada saada.

Taolisi raamatuid juhtub ikka aeg-ajalt näppu, kus laiutab uhke häärber saladuseloori peitunud süngevõitu minevikuga. Viimatistest lugemistest meenusid kohe "Weyward" ja "Kolmeteistkümnes lugu". Neist kõigist leiab sarnase õhkkonna ja kuhjaga traagilisust. “Musta Jänese mõis” maalib esmalt pildi kaunist lapsepõlvest ning heidab siis mitu rusuvat hoopi üksteise järel, nii et sellest ei jää midagi järele. Õnne purunemisest oli tohutult valus lugeda. Seejärel vihjatakse tugevalt, mis on veel tulemas ja sa loed ja loodad ja ei taha järgmise tragöödiani jõuda, aga see tuleb ja on veel valusam.

Neli õde-venda, Kitty, Barney, Amber ja Toby olid kõik omamoodi vahvad. Uuema ajaliini peategelane Lorna ei olnud nii paeluv. Endasse tõmbuvat naist, kes tulevasest abikaasast kaugeneb, ei saagi lapsepõlve süütute muretute mängudega võrrelda. Tema kinnisidee ja palavikuline tõeotsing ei haaranud kaasa ning võõras majas nuhkimine käis vastukarva. Õnneks see osa laabus. 

Peategelaste vahelise seose arvasin niipea ära, kui kõik võtmetegelased mängus olid, aga see ei rikkunud kuidagi lugemismõnu. Ka ükski klišee ei jäänud häirima. Küll aga ei sallinud ma silmaotsastki seda, kuidas kirjanik kõige põletavamatest kohtadest kavalalt üle libises, vahetades järgmise peatüki vaatenurka. Enamasti sai uudishimu hiljem rahuldatud, aga lõpus läks kiirustamiseks. Mismõttes ma ei saa vahetult osaleda selles suures kohtumises, milleni kogu romaan on kerinud?? Vastamata küsimusi ja lahkamata traumasid jäi ohtralt. Ma ei usu, et olen ainus, kes tahaks teada, mis sai saalipõrandas kasvavast hortensiast.

Kõige enam võlusid romaanis katstroofile eelnenud idüllilised lapsepõlvehetked, Nancy Altoni rõõmsameelsus, laste vabadus olla lapsed ja muidugi mõisahäärberi kergelt maagiline õhkkond: kellad ei tööta, levi ei ole, unenägudes peituvad hoiatused ja mõned asjad juhtuvad justkui maja tahtmist mööda. Romaan jättis positiivse mulje hoolimata klišeedest ja ettearvatavusest. Mul on riiulis veel kaks Eve Chase'i raamatut ja plaanin need ette võtta, kui taas saladuslike häärberite poole tõmbab.

Uketsu “Veidrad pildid” on põnevik, krimka ja õudusjutt, milles nelja inimese joonistused peidavad üht sünget saladust. Ebatavalise vormiga ilukirjandust otsides jäi see meelde ning raamatukokku jõudes ootas raamat sobivalt hiljutiste tagastuste riiulil. Postitus on nii kaua aega võtnud, sest seda raamatut on keeruline kirjeldada.

1992-2015, Jaapan. Iga joonistus räägib oma lugu, aga kui süveneda detailidesse, võib algne pilt pea peale pöörduda. Oma ema mõrvanud tüdruku joonistus. Kummalise blogi napisõnaliste postituste piltidesse peidetud tulevikuennustus. Telkima läinud kunstiõpetaja mõistatuslik visand ja lahendamata mõrv. Lasteaialapse emadepäevajoonistus.

"Veidrad pildid" oli ootamatu, eristuv, kiirelt kulgev ja põnev. Raamat algab loenguga, kus õpetatakse analüüsima väikese tüdruku joonistust, leidma peidetud märke. Põneva vahemärkusena väideti, et lapsed ei suuda rombi joonistada, mis tuletas meelde, kuidas Ellis Islandil oli kujundite joonistamine vaimse testi osa värsketele Ameerikasse saabunutele. Igatahes, põgusa ettevalmistuse järel tuleb esimene lugu esimeste joonistustega, millega enda oskused proovile panna, enne kui tegelased mõistatuse läbi hammustavad. Järgneb teine ja kolmas lugu ning siis suur finaal, mis paljastab sünge saladuse, mis kõik tervikuks seob. Ma ei vaata enam kunagi joonistusi sama pilguga.

Lugu mõjus lihtsalt ja robustselt ning lausa lendas käes. Algus läks kähku, sest kõik tundus nii sirgjooneline. Lõpp läks kähku, sest paljastusid peened seosed ja ootamatud pöörded. Vihjed olid kogu aeg nina all, aga ma ei pannud ühtki tähele, sest ahmisin lugu endasse. Kõhedus ja judinad saadavad esimestest lehetedest, ent kõik kahvatub, kui ootamatult eriti võika mõrva kirjelduseni jõuame. See ettekujutus tõmbas näo ikka täitsa krimpsu. Olge hoiatatud! Ja pärast ei tule tükk aega tahtmist telkima minna.

Loodan, et Uketsu teoseid tõlgitakse veel. Vastasel juhul tuleb pilk ingliskeelse kirjanduse riiulitele suunata.

Layne Fargo "Favoriidid" jutustab kinni kaanetanud järvelt vihurina olümpiajääle tuisanud naisest ja tema lapsepõlvekallimast ning neid saatvatest skandaalidest. Kui Amazon Prime'i sari "Off Campus" tekitas nälja spordiromantika järele, siis oli õnneks see kohe riiulist haarata.

1988-2024, Chicago/Los Angeles/Nagano/Sotši. Katarina Shaw kirg jäätantsu vastu süttib pisikese plikatirtsuna Calgary olümpiamänge vaadates. Mõned aastad hiljem leiab ta Heathi, sõbra, kallima ja uisupartneri. Ühel on unistus, teisel kiindumus ja tahtejõud. Kasinate olude kiuste pingutavad kaks last kõigest väest, et maailmatasemele küündida. Visadus, paari ilmselge keemia ja julge esinemine toovad unistuse käega katsutavasse kaugusesse, ent tippu jõudmiseks ei piisa heast sõiduoskusest, vaid mängus on alati manipuleerimine ja muud alatud trikid. Meteoriidina favoriitide sekka kihutamisele järgneb šokeeriv langus täis suuri skandaale, mis pakuvad dokumentaali jagu kõneainet ka kümme aastat hiljem.

"Favoriidid" pajatab pikalt-laialt ühe fiktiivse spordimaailma superstaari tõusust ja langusest, saades inspiratsiooni otse Emily Brontë klassikust. Lugu kannavad vaheldumisi intervjuukatked doksarjast ning skandaalse jäätantsijanna enda meenutused. Vorm tõmbab kiirelt kaasa, kuna peatükid on lühikesed ja kubisevad (heath)cliffhangeritest ehk lõppevad sageli keset kõige põnevamat kohta. Muidugi vihjab esimeses pooles kõik väga kõmulisele lõpule ning silme ette maalitakse jääle lendvad verepritsmed.

"Vihurimäe" klappis üllatavalt hästi tippsportlaste kõrilõikajaliku maailmaga. Kuna nägin hiljuti uusimat filmiversiooni Margot Robbie ja Jacob Elordiga, siis esiteks kerkisid nemad Kati ja Heathina silme ette, ja teiseks nägin selgemalt, kus Layne Fargo mõnuga spikerdas, kus oma raja valis, vältimaks tuntud lugude uusversioonide suurimat häda, et lõpp on teada. Mõningast etteaimatavusest ei pääse, aga saab keskenduda rõõmu tundmisele rohketest äratundmismomentidest. Kõige enam valmistas meelehead, et raamatust käis sõna "vihur" mitmeid kordi läbi.

Juurtele truuks jäädes leiab Kati-Heathi keerukast dünaamikast kirge, armastust, hingesugulust, ent romantikaks on seda raske nimetada. Romaan keerleb ümber kahe kire, iluuisutamise ja lapsepõlvekallima, omavahelise võistluse. Alguses veab lugu Kati kustumatu nälg kuhugi jõuda, saatjaks Heathi pahurus ja eraklik loomus. Visa trenn hommikust õhtuni, läbi valu edasi rühkimine, ninapidi koos teismelised, kes ei saa päevagi teineteiseta hakkama - võimatu on mitte kaasa elada. Kui saabub läbimurre ja tulemused, siis saab draamat täie raha eest: valge rämpsu ja eliidi kokkupõrge, karm konkurents, pimestav edu, rahamured, vigastused, nina alt napsatud medalid, reetmine ja manipuleerimine, lahkuminekud, uued partnerid, lootusetult sassis suhtepuntrad.

Pilguheit kirglike tippsportlaste elu telgitagustesse oli põnev. Mäng ei käi ju elu ja surma peale, aga vabalt võiks, arvestades kui kõrgele kruvitakse pinge. Kuigi Kat ja Heath on fiktiivsed, siis nende maailm tundus päris - karm treeningrežiim, tihe võistluskava, reaalsed Olümpiamängud, kõrilõikajalik konkurents. Muidugi googeldasin jäätantsu ja vaatasin videod, et jääl toimuvast paremat ettekujutust saada. Korjasin üles palju pisidetaile uisutamisest, näiteks selle, et olümpiajärgsed maailmameistrikad jäetakse tavaliselt vahele või selle, kuidas kuldmedalid on tehtud kullaga kaetud hõbedast. Viimase teadmisega sain kohe suvepäevade viktoriinil hiilata. Kunagi ei tea, millal mõne raamatu lugemisest kasu võib olla. ;)

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Ashley Poston “Seitse aastat meie vahel” on ajarännuga armastuslugu iseendaks kasvamisest, leinaga leppimisest ja täiuslikust toidust. Maagiaga vürtsitatud romantika - jah, palun! Tegelikult ootas ingliskeelne väljaanne juba mõnda aega riiulis, aga kui on võimalus eesti keeles lugeda, siis muidugi ma teen seda.

Tänapäev, Manhattan, New York. Clementine'i tädi Analea pajatas alatasa lugusid oma maagilisest korterist. Õhinaga ajarändu oodanud tüdruk jõuab suureks sirguda, kaotada nii tädi kui ka usu maagiasse, enne kui seda viimaks oma nahal kogeb. Uksest sisse astudes ei vaatagi vastu kolimiskastide virnad, vaid kõik on jälle nii kui 7 aastat tagasi, ühes suveüürilisega. Clementine'il polnud aimugi, et sellal kui tema Analeaga mööda Euroopat tuuritas, peatus seal tädi sõbranna poeg, nunnu kokaks pürgiv 26-aastane. Kui korter neid üha ja jälle kokku toob, muutub aina raskemaks pidada kinni sealsest reeglist - ära armu.

"Seitse aastat meie vahel" on täpselt see raamat, kuhu sukelduda peale pikka tööpäeva ja ületöötanud peategelasega samastuda. Clementine on punktis, kus unistuste amet on käeulatuses, ent ta hakkab oma karjääris kahtlema. Kui tema elust kaob tädiga tehtud reiside pöörasus ja teed ristuvad mehega, kellel siht selge, hakkab naine üha enam juurdlema, kes ta õieti on ja mis talle meeldib. Et lohutu lein ja tõsised tööteemad liiga painavaks ei kisuks, tuleb mängu ajas rändav korter ning jalustrabav suvesuhe, nunnu ja mesimagus. Armastus käib muidugi kõhu kaudu! Hoiatus - võib tekkida ohjeldamatu isu sidrunikoogi järele. Või fajitade.

Enne selle loo kallale asumist ekslesin pikalt sõnade labürindis, ajasin taga joonealuseid märkuseid ja salakoode, aga sellest kirjutan veidi hiljem. Igatahes, raamat, mis ei keera ajurakke krussi, oli väga oodatud. Tuhisesin lehelt lehele ja lihtsalt nautisin. Isegi küüsi ei pidanud ärevusest närima, sest kõik sujus. Igav ka ei hakanud, sest appi tuli võlukorteri tilluke doos maagiat. Kuigi teadsin, et see tuleb, ei saanud raamatut käest panna ka lõhkuva peavalu kiuste enne, kui õnnelik lõpp kätte jõudis. Seejärel oli muidugi paganama kahju, et kõik läbi sai. Oleksin võinud kolm korda paksemat romaani lugeda: trehvamistest korteris ja aeglasemat sorti armumisest, veel rohkematest hõrgutistest, põnevatest söögiurgastest, varasematest peikadest, edasisest elust, kummituse embamisest, tuvidest, Clementine'i sõprade reaktsioonist, kui nad panevad kokku, kes on Iwan, ja Iwani sõprade reaktsioonist, kui sidrunist klementiin saab, Analea ja Clementine'i reisidest, kusjuures kui reisijuhtidest esimest korda juttu tuli, siis ootasin, et läheb New Yorki avastamiseks. Tegelastel küll mitte, aga mulle tõi suvine New York nii palju toredaid mälestusi meelde. Ja reisijuhtidesse maalimine kõlas lihtsalt hurmavalt.

Ashley Poston armastab sõnamänge ning oli tunda, et see pool sai tõlkes kannatada. No mis sa ikka teed, kui tegelase ees- ja hüüdnimed leiab puuviljasektsioonist. Mõned ilmselged asjad plinkisid seetõttu veel neoontuledes. Kahe lehega oli juhtunud hoopistükki veider trükiaps, mis häirimise asemel lisas väikse krutskiga maagilisust, võimaluse korra ühe lehe kaugusele tulevikku kiigata. Ausalt, see ei ajanud pooltki nii segadusse kui ISA. Jah, see juhtus jälle, et mees kutsub naist Isaks - tuletagem meelde Rebecca Yarros "Kui peaks juhtuma".

Unustage romantasy, minu hinge paitab maagilise realismi ja romantika mikstuur. Igas ideaalses armastusloos leidub kübeke maagiat ja kübeke realismi. Soovitan, kui otsid mõnusat suvelugemist - kuumale rannaliivale või laisalt kiikuvasse võrkkiike või katusel trummeldava vihma saatele tugitoolinurka!

Aitäh, Helios, raamatu eest!

Julie Otsuka "Buddha pööningul" kätkeb igas viimses kui lauses üht lugu jaapanlannade katsumustest teel ameerika unelma poole. Õbluke raamat jäi ammu silma unustusehõlma vajuvate ajalookillukestega ning intrigeeriva meie-vormiga.

1920ndad-40ndad, California, USA. Tuhanded jaapanlannad sõidavad lootusrikkalt Ameerikasse, kaasas pildid nende tulevastest abikaasadest, nägusatest ja edukatest. Mull puruneb pärale jõudes. Fotod ei klapi sadamas ootavate vanade ja väsinud nägudega, rikkusest rääkimata. Järgneb pulmaöö raske reaalsus ja lõputu töörügamine alamatel ametitel. Tuleb trobikond lapsi ja aastakümnetega harjutakse oma uue eluga äragi, aga siis puhkeb sõda ja jaapanlastest saavad vaenlased. Tagakiusamine päädib küüditamisega ja terve kogukond haihtub. Kuhu? Ei tea.

Kas oled lugenud raamatut, kus tegelasi on rohkem kui lehekülgi? "Buddha pööningul" võtab kokku tuhandete naiste kogemused ja seda 120 leheküljega. (!) Kindlasti oleks elamust pakkunud ka romaan ühe kangelanna teekonnast Jaapanist Ameerikasse, suurtest lootustest ja pettumusest, karmist abikaasast, raskest rügamisest ning sunniviisilisest ümberasumisest, aga see paljuhäälne lugu lõikas märksa sügavamale. Üksainus silmapaar ei suudaks edasi anda kogemust, mida jagavad tuhanded. On erinevaid varjundeid, kuid naiste eluteed kattuvad üha ja jälle. Üks meie seast, kolm meie seast, enamik meie seast, kõik peale tema.

Elasin "meiele" kaasa sama palavalt, kui ükskõik millisele üksiktegelasele kunagi. Kellelegi konkreetsele ei saagi pöialt hoida ega kedagi erinevatel eluetappidel järgida. Üksikud nimed, mis viivuks esile tõusevad, vajuvad kohemaid üldisesse massi tagasi. Kuna igaühel on oma loo rääkimiseks napp lausejupp, on raamat perfektsuseni lihvinud väheste sõnadega südame pitsitamise kunsti, nii et juba sõbra juurde unustatud kampsun lööb valu rindu. "Buddha pööningul" rõhub ja muserdab ja passib feel-bad raamatute nimekirja ja ometi kiidan seda lugemiselamust taevani. Erakordne stiil, liigutav ajalookilluke, identiteediküsimused. Soovitan juba seepärast, et omal nahal kogeda, kuidas meie-vorm elama hakkab. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Carley Fortune "One Golden Summer" pakub järveäärset suveidülli koos sihi kaotanud fotograafi, tema vanaema ja kollase kiirpaadiga kompu kutiga. Olin kindel, et sellest tuleb mõnus lugemine, kuna kirjaniku "Igal järgmisel suvel" oli üks mu eelmise aasta absoluutsetest lemmikutest ning "Kohtume järve ääres" meeldis samuti väga. Lootsin, et saan ka järgmiseid lugusid eesti keeles nautida, aga tundub, et tuleb ingliskeelsetega leppida.

2025, Barry’s Bay, Kanada. Alice'ile meeldib teistele meele järgi olla. Fotograafina vormib ta end vastavalt klientidele, suhtes kaaslasele. Kui mees ta maha jätab, märkab murtud naine, et piltide püüdmine ei too talle enam sära silma nagu kunagi. Ta otsustab aja maha võtta ning koos puusaoperatsioonist taastuva vanaemaga sõita järve äärde, kus nad aastaid tagasi koos maagilise suve veetsid. Just seal klõpsas Alice teismelise tüdrukuna oma esimesed fotod. Üks neist, kolm noort kollase paadiga üle järve lendamas, on siiani üks naise lemmikutest. Kohe esimesel päeval kohtub ta paadi omanikuga.

Magus nostalgia, uued võimalused, maaliline Kanada väikelinn looduse rüpes. Nautisin iga viimset kui sõna, pealkirjas lubatud kullakarva suve, täis veepritsmeid ja naerukilkeid, mis murepilved kaugele peletavad. Töökohustused ei pressi peale. Päevad mööduvad vanaemaga kvaliteetaega veetes või nimekirjaga asjadest, mis 17-aastasena tegemata jäid. Aastatega kasvatatud enesekindlus ja iseloom lubavad maha tõmmata nii mõndagi, mille jaoks Alice toona liialt uje oli, nagu jalust rabav suvesuhe. Päris roosamannaks lugu ei jää, ikka leidub meelehärmi põhjustavaid ütlemata sõnu, aga draama kahvatub mõnususe ülekülluse kõrval.

Boonusena on siinne nägus ning hoolitsev silmarõõm juba tuttav romaanist "Igal järgmisel suvel" ning selle armsaks saanud peategelastest pole ka pääsu. Vihjamisi käib läbi ka "Kohtume järve ääres" puhkeküla. Väike asi, aga annab kohe juurde, kui kirjanik oma teosed õhkõrnade niitidega kokku põimib.

Veendusin taas, et Carley Fortune kirjutab täpselt minu maitsele raamatuid. Tahtsin kohemaid järgmise haarata, ent elu andis märku, et mõistlik oleks vahet pidada.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Mariann Rückenberg "Nõiatütre legend" jutustab ammustest aegadest, mil kohtumine võõraga viib soos võrsunud neiu sõjaretkele Dorpati müüride alla. Mulle tundus, et see Eestimaa pinnal toimuv lugu võiks ideaalselt jaaniaegseks lugemiseks sobida ja ma ei pidanud pettuma.

1625, Rücksee/Oberpahlen/Dorpat. Nii rootslased kui ka poolakad himustavad Eesti- ja Liivimaad enda käpa alla. Sõjameeste salgad ei anna maarahvale asu, põletades teele jäävaid külasid, lüües mättasse talupoegi ja kimbutades naisi. Taimede ja loomadega osav Krett elab sooservas, kuhu keegi asjata ei trügi. Ühel kevadhommikul mõisa poole astudes kohtub ta võõra mehega, kes mõistab rääkida nii härraste kui ka maarahva keelt. Nende teed ristuvad üha uuesti ja uuesti.

"Nõiatütre legend" visandab usutava pildi lihtrahva sekka kuuluvate naiste elust 17. sajandil siin Eestimaa pinnal. Raske rügamine mõisa heaks, vägivaldsed mehed, konti murdvad talutööd, paaripanek ja laste tegemine. Peategelane Krett ei ole päris harilik talutüdruk. Ta tunneb taimede väge, oskab loomi kuuletuma panna ja sõnadega imet teha. Neiu koduks on soo, kus ta unistab meheleminekust pääsemisest. Tema maailmapilti kõigutab kohtumine uhke saksaga. Ühtäkki on mees tal igalpool risti ees. Kumbki üritab oma elu edasi elada, aga varsti saab selgeks, et ilma teiseta hästi ei saa. Nende õnnele ei aita kaasa mehe hingel olevad saladused, lähenev sõjaretk ega külas segadust külvav õelushunnik.

Päris ajalugu seguneb haaravalt väljamõeldistega, millest kirjanik suurepärases eessõnas aru annab. Eriti muljetavaldav on maarahva kentsakas kõnepruuk, mis hästi ajastu vaimu kannab. Kuna tegutseb rahvaste paabel, siis kuuleb selle kõrval saksa, poola, rootsi, aga ka kura keelt, nii et joonealune kubiseb tõlgetest. Kohati eelistasin dialoogi alguses kohe sinna suunduda, aga vahepeal proovisin maarahva kingadesse astuda ja leppida arusaamatust jutust üksikute tuttavate sõnade tabamisega.

Muide, kuralastest ei olnud ma varem ühestki teisest raamatust lugenud, nii et tärganud huvi pani ammu kadunud rahva kohta kohe juurde otsima. Ajalootundidest jäänud teadmised olid aastatega õige viledaks kulunud.

Kokkuvõttes nautisin väga ajaloolist sündmustiku, mõnusat keelekasutust ja aeglaselt tärkavat armastuslugu.

Aitäh, Mariann, raamatu eest!

Tara Menon "Vee all" jutustab ühest naisest ja kahest katastroofist. Romaan jäi mulle silma juba ilmudes, võlusõnaks Tai, mille liivarannad vaid mõned kuud tagasi mu jalataldu paitasid. Lisaks oli raske vastu panna katastroofide, eriti nende päriselt toimunute, müstilisele külgetõmbejõule.

2004/2012, Andamani mere kallas, Tai/New York, USA. Marissa lapsepõlv möödus paradiisisaarel, kus ta isa teadustööd tegi. Tüdruk kiindus sellesse imepärasesse paika jäägitult. Koos parima sõbrannaga hulpisid nad tunde küütlevas ookeanis, õppisid tundma kõiki selle värve ja panid nimed igale kui viimsele sarvikraile. Idüll sai otsa, kui teise jõulupüha hiidlaine kogu riigi peapeale pööras. Kaheksa aastat hiljem Sandy-nimeliseks orkaaniks valmistuvas New Yorkis painab naist endiselt mällu sööbinud saatuslik päev. Marissa teab, milleks loodus võimeline on.

Ka kõige napim sisukirjeldus ütleb kõik ära, nii et tead algusest peale, kuhu laine kannab. Pärale jõudmiseks on vaja kannatust, nagu siis kui aeglaselt külma vette laskuda. Tead ju küll, kuidas esmalt katsud varbaga, siis julged põlvedeni kahlata, aga nabani kastmiseks tuleb end jälle koguda ja kui viimaks kaelani sees oled, siis hakka kähku ujuma. Raamat algab lõpmata pika pühapäevaga, kus vaheldumisi sulpsame kord aastasse 2004, kord aastasse 2012, mõlemas katastroof terendamas. Kui mõnikord loodan ikka, et seekord jäämägi laeva ei uputa, siis siin ma imet ei oodanud. Enne ja pärast olid ju korraga laual ja andsid päris ruttu vastused, kes trobikonnast tegelastest pääsevad, kes mitte.

Tara Menon pöörab tähelepanu tõsiasjale, kuidas sõbra kaotamisse suhtub ühiskond hoopis teistmoodi kui kallima või pereliikme, ent lein ei olnud see, mis mind raamatus kõige enam paelus, ka mitte katastroofid. Mulle meeldivad kaunid kirjeldused ja just selles vallas pakkus "Vee all" kuhjaga vaimset kardemoni. Tänu Bibi Raidi oivalisele tõlkele heljusin keset tüdrukute lapsepõlve viimast päeva, mil aega maa ja ilm, ning vaimustusin reisiajakirja pildikirjeldustega tegeleva peategelase sõnade kogust. Miski ei suuda anda edasi, millise mõnuga ma selles säbrulises sõnade paradiisis kümblesin. Maiuspaladena pakuti võrratuid loodusfakte ja hulganisti kirjandusviiteid.

Kui looduse malbet ilu maalis Tara Menon esmaklassiliselt, siis selle raevuga jäi ta pisut hätta. Oleksin tahtnud suuremat kontrasti, mis läbi kolgiks ja kaasa tiriks. Kui laine kõik teised minema pühkis, siis mina vaatasin kõrvalt ja siis kaevusin interneti tsunamivideosid ning pääsenute postitusi lugema. Tagatipuks võtsin ette intervjuu kirjanikuga, kuna mind huvitas tema seos nende kahe sündmusega. Tuleb välja, et esimesest kujunes teismeeas kinnisidee, kuna tema enda pere oleks vabalt võinud tol saatuslikul detsembrikuul Taimaal puhata. Sandy ajal oli Tara aga New Yorkis kohapeal. Viimane üllatas, sest orkaani kirjeldused kahvatusid teise katastroofi kõrval.

"Vee all" tuletas meelde palju tuttavat Khao Soki kaanidest New Yorki lakkamatu meluni. Ootasin ehk rohkem katastroofidest kantud pinget ja laetud emotsioone, aga leidsin selle asemel i-m-e-l-i-s-e-d kirjeldused kaunis tõlkes. Julgen soovitada!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Gaea Schoeters "Trofee" viib verest välja, jutustades trofeede jahtimisest, aafrika hõimude tavadest ja valgete küttide rahast, mis rattad käima paneb. Raamat jäi mulle tänavuse HeadRead kirjandusfestivali kavast silma, aga kahjuks ma kirjanikku ennast kuulama ei jõudnud.

Tänapäev, Aafrika. Hunter White'i jahikirg sai alguse juba poisipõlves. Edukas karjäär lubab tal tihti saaklooma jälgedes käimisest tulenevat adrenaliini nautimas käia ning abikaasale uhkeid trofeesid tuua. Suurest viisikust lahutab meest vaid ninasarvik. Peale pikka ootamist tuleb jahiluba, kuid retk läheb luhta ja Hunter peab otsustama, kas lepib pakutava kompensatsiooniga.

"Trofee" on jõhker ja häirivalt paeluv raamat. Ei pea vist ütlemagi, et kui sa ei taha loomade küttimisest lugeda, siis ära seda kätte võta? Olin valmis, kuidas verine tagaajamine algusest peale õõvastab, aga romaan ei lenda tapahimuga peale, vaid imeb Hunteri kalkuleerivasse mõttemaailma, kus jaht ei tundugi mõttetu verevalamisena. Mehe külm loogika peab paika meie äraspidises maailmas, kus trofeede küttimiseks välja käidav kõrge tasu on see, mis rahastab sama liigi kaitsmist. Ei jää muud üle kui kaasa noogutada ja kaasagi tunda, et mees ninasarvikutrofeest ilma jääb.

Järgneb sammuke sügavamale Aafrika südame suunas, kust leiab oma maast ilma jäänud põlisrahvad ja nende iidsed tavad. Siinkohal tundsin ebakõla, millele kohe nime ei osanud anda. Ajas segadusse, kellele kaasa elada, millele kaasa noogutada, mida taunida, keda vihata, mis on päris, mis väljamõeldis, kust jooksevad piirid. Selgus saabus, kui otsisin lisainfot Joseph Conradi romaani "Pimeduse süda" kohta, mida Schoeters lõppsõnas ühe inspiratsioonina mainib, ja komistasin loterii blogi postituse otsa, milles kirjeldatakse tolle romaani euroopalikku pilku ja kohaliku vaatenurgast sündinud vastust Chinua Achebe "Kõik vajub koost". Terve aja oligi mul kuklas tiksunud mõte, et see lugu ei ole selle kirjaniku rääkida. Valge inimene sobib kritiseerima valget inimest, kellele meeldib jahti pidada, aga ta ei suuda edasi anda aafriklaste tavasid, nii et need barbaarselt ei mõjuks. Ootan väga HeadReadi vestluse lindistust, et ometi tagamaid kuulda. Kas romaan sündis tungist vastikus endast välja kirjutada? 

"Trofee" on rõõmutu lugemine, ent kahtlemata meeldejääv. Soovitan siis, kui kõigist helgeist lugudest on villand saanud! 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Freida McFadden "Koduabiline" pajatab järjekordsest tööotsast, mis on liiga hea, et tõsi olla. Muidugi on see populaarne põnevik ammu lugema kutsunud, filmgi linastus mitu kuud tagasi, aga ootamine tasus ära, sest sain lugeda sõbranna kommentaaridega eksemplari, mis andis raamatuelamusele tublisti juurde.

Tänapäev, Long Island, New York. Milliel on hädasti tööd vaja, et ta ei peaks enam autos elama ja tagaistmel võileibu sööma. Tal ei ole suuri ootusi Winchesteride uhkes majas koduabilise koha saamise osas, kuna taustauuring peletab ka palju vähenõudlikumad tööandjad eemale. Ometi pakub Nina talle tööd koos elukohaga, nii et neiu lahendab kaks muret ühe hoobiga. Kahetised tunded painavad esimestest päevadest, seletamatu õud ning kiirelt tööandja vastu kogunev vimm. Millie on tehtud kangest puust ja nelja tuule poole kihutamise asemel kannatab hambad ristis.

Esimese poole raamatust veetsin silmi pööritades, kuna tegelased olid väljakannatamatud. Millie viskab ühel hetkel vaimukaid kommentaare ja järgmisel ilastab aedniku või majaperemehe järele, sest mõlemad on üliseksikad. Perenaine pöörab ära ja tema ärahellitatud jõmpsikas aitab samuti värske koduabilise näguripäevadele kaasa, nii et neid on mõnus vihata, eriti kui saab tunded vahetult raamatuservale kirja panna, kus samalaadsed juba ees. Teises pooles täitus kaanele kirjutatud lubadus ehk ühtäkki muutus raamatu käest panemine raskeks. Kui ei ole ammu ühtki põnevikku lugenud ja loopöörete aimamise kaadervärk on roostes, siis üllatusi jagub. Julgelt jube lõpplahendus pani juubeldama, aga tagantjärgi ei saa üle ega ümber, kui nõmedad ning napilt visandatud tegelased olid.

Meelelahutust sai siiski täie raha eest ning viimaseid lehti keerates tekkis kange kihk kohemaid pilk peale heita, milliseid emotsioone tekitavad Amanda Seyfried ja Sydney Sweeney. Ekraani tarvis raamatus materjali jagub. Mõni õhtu jäi vahele, aga siis sai see uudishimu rahuldatud. Film sai sissejuhatusega paremini hakkama, aga sealt, kust romaan põnevaks läks, lörtsiti kõik ära ja lõpp oli lihtsalt nõme.

Kohe järje järele ei haara, kuigi see ootab kenasti riiulis oma korda, aga millalgi võib-olla. Midagi tahan kindlasti McFaddenilt veel lugeda, kuna kõik ju loevad ja kõrvalejäämise tunne pitsitab.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Elizabeth Strout “Minu nimi on Lucy Barton” avab kildhaaval nimitegelase elu - keerulist emaarmastust, kasinat lapsepõlve, kirjanikuks pürgimist. See on kolmas raamat, mida väljakutse raames 2016. aastast lugesin (vaata ka: "The Sudden Appearance of Hope" ja "Asjad, mis me tules kaotasime"). Raske on öelda, milline kolmikust kõige rohkem meeldis, kuna kõik jätsid positiivse mulje, aga olid niivõrd erinevad.

20. sajandi lõpp - 21. sajandi algus, New York/Amgash, Illinois. Lucy ja tema ema teed läksid ammu lahku, niisiis on naine väga üllatunud, kui too ilmub haiglasse, kus ta operatsioonist taastudes nädalaid veedab. Igapäevast isoleeritult jagub aega sukelduda mälestustesse, vaadata tagasi lapsepõlve, tuletada meelde läbitud kuristikke ja ületatud mäetippe, olla mõtteis sõpradega. Aastaid hiljem emale mõeldes meenutab Lucy ikka neid viite päeva, mil too tema voodi äärel istus ja naabritest jutustas.

"Minu nimi on Lucy Barton" oli võrratu lugemine, aga selle atraktiivsust on raske sõnadesse panna. Napid 200 lehekülge teevad täpselt seda, mida pealkiri lubab, ehk panevad hoolikalt valitud hetkede abil paberile peategelase. Lugu raamib üheksanädalane haiglas viibimine, aga selle põhjus pole absoluutselt oluline ning raviprotseduuridel kuigi pikalt ei peatuta. Lucy olemus avaneb killukeste kaupa, samal ajal kui raamat hüppab ühest momendist teise, laveerib meenutuste, vestluste ja palatis kosumise vahel. Vaesuses kasvamine ja lüngad lapsepõlves, mistõttu teistele ilmselge jääb tema jaoks igavesti võõraks. Suhted perekonnas - emaga, isaga, tütardega, vana ja uue abikaasaga. AIDSi pandeemia ja ühiskonnas lokkav hirm. Suur soov saada kirjanikuks. Kokkupuuted eeskujuga, kes sõnastab selle raamatu mõtte, andes kogu tekstile autobiograafilise hõngu (tegu on siiski fiktsiooniga). Lõpp viib kui kiirendusnuppu vajutades tänapäeva, võttes kokku aastad peale neid ammuseid haiglanädalaid.

Nautisin väga realistlikku muljet, raskuste-rõõmude-üleelamiste omamoodi võlu ja vaatevinklit, kuidas me koosneme mingitest teatud hetkedest. Olin kuskilt lugenud, et raamat mõjub rusuvalt, aga tajusin hoopis suurt armastust ja raskusi selle väljendamisel. Romaanil on tänaseks neli järge. Ma ei tea, kas sündmustik jätkub selle lõpust või suumib sisse mõne vahepealse sündmuse, aga kui need oleks mul siin käepärast, siis loeksin kohe edasi. Neljas tundub eriti paeluv, rääkides Covidi-aegsest isolatsioonist ja tunnetest, mille see pinnale tõmbab. 

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!

Lugemist ei kahetse, soovitada ei julge, aga väga tahaks veel lugemismuljeid kuulda!

Enamasti paned peitekreemi peale ja siis hiljem võtad selle maha ja vahepeal ei juhtu midagi elumuutvat.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Claire North "The Sudden Appearance of Hope" sukeldub pea ees peenete varguste ja kõrilõikajate ja perfektsionismi maailma, kaaslaseks naine, keda hiljem keegi ei suuda meenutada. Raamatu lugemine on mul mõtteis mõlkunud 10 aastat, kirjaniku HeadRead festivalil esinemisest saati. Tema "Harry Augusti esimesed viisteist elu" oli lihtsalt priima.

Tänapäev, Derby-Dubai-Istanbul-Veneetsia-Stornoway ja paljud teised maailmanurgad. Kui Hope oli teismeline, hakkas ta tasahilju inimeste mäludest kaduma. Ühel päeval ei katnud ema talle enam söögilaua taha kohta, seejärel tutvustati teda koolis iga päev kui uut õpilast, kuni viimaks vaatas oma pere tütart kui võhivõõrast. Tüdrukul ei jäänud muud üle kui oma eripäraga elama õppida. Ka aastaid hiljem pole see kuidagi kergete killast, kuid meelest kadumisel on omad võlud. Nimelt teeb see temast tipptasemel kurjategija. Katsu sa varast taga ajada, kui ei mäleta tema nime, nägu ega sedagi, et ta üldse eksisteerib. Kui Hope paneb ühel lansseerimisüritusel pihta järjekordsed juveelid, koperdab ta inimeste otsa, kes ei lase end heidutada ei riigipiiridest ega ununevast kelmist, et hoida perfektsena kõike nende perfektsusele keskenduva telefoniäpiga seonduvat.

"The Sudden Appearance of Hope" meenutas märulifilmi, kus põigatakse ühest suurlinnast teise, seljatades aina uusi katsumusi ja andes endast parima, et vastata Suurtele Küsimustele, mida Claire mängleva kergusega õhku viskab. Kuidas elada, kui sul on vaid olevik ja uued algused? Kes sa oled, kui keegi teine sind kunagi ei defineeri? Mis teeb inimese perfektseks? Mis on vabadus? Seejuures saame aimu pidevalt unustuse hõlma vajumisega kaasnevast elukorraldusest, kuhu kuulub näiteks varajane äratus hotellitoas küsimusega, mida paganat sina siin teed. Hope on leidnud nõksud toimetulekuks, ajanud kokku kena kopika, loonud identiteedid, millega vabalt ühelt maailmanurgast teise reisida ja siis lendab kogu korraldus uppi. 

Koos väga võimukate isikutega, kes Hope'i tegemiste vastu huvi hakkavad tundma, tuleb mängu Perfection, telefoniäpp, mis jagab näpunäiteid, kuidas saada iseenda parimaks versiooniks. Tead ju küll momenti, kui ei oska valida, kuhu sööma minna või mida menüüst võtta või mis soengut juuksurilt paluda või mida hommikul selga visata. Inimesed juba maksavad selle eest, et keegi neile ütleks, mis värvi riideid kanda. Kujuta nüüd äppi, mis lahendab kõik need mured, anna vaid ligipääs pangakontole ja muudele oma andmetele ning juhised saabuvad päeval-ööl. Neid jälgides saad pealegi preemiat. Tund aega jõusaalis: 100 plusspunkti, haarasid kiirtoiduputkast burksi: 100 miinust. Punktidega kaasnevad lisahüved, tasuta nodi, eksklusiivsed kogukonnad. Kogu kompott ühes purgis võis kümme aastat tagasi tunduda veidi utoopiline, aga täna ei paneks silmagi pilkuma. Mis seal salata, tundsin isegi kiusatust, et säärase äpi abil elu lihtsamaks muuta. Ühel hetkel saabub aga Black mirrori stiilis kulminatsioon ning tõdemus, et võib-olla see siiski poleks nii hea mõte.

Romaanis ei ole küll kordagi mainitud, mis aastal tegevus toimub, aga see võib sama hästi olla 2016 kui 2026. Tõdesin, et selle ilmumisest saati ei olegi nii palju muutunud, sest tekstist mainitakse nii Vene-Ukraina konflikti kui ka Palestiina vabastamist. Tavaliselt ma ei pööra lugedes nii väga tähelepanu ilmumisaastale, aga kuna võtsin teose viimaks kätte oma lugemise väljakutse tõttu, et täita punkt "raamat, mis ilmus 2016", siis mõlkus see pidevalt mõttes. Niisamuti ka kahe teise raamatu puhul, mida väljakutsesse lugesin - neist peagi pikemalt.

Lõpetuseks veel üks väike võrdlus. Naine, kelle maailm unustab - tänasel päeval on ilmselt kõige kuulsam sellele kirjeldusele vastav raamatutegelane Addie LaRue. Raamatute kõrvumise teeb iseäranis põnevaks see, et hoolimata peategelaste kattuvast needusest, on kõik muu kahes romaanis ääretult erinev. Kui "Addie LaRue nähtamatu elu" meenutab rahulikku jalutuskäiku võluvas metsatukas, siis "The Sudden Appearance of Hope" kihutab ameerika mägedel keset lõbustuspargi tulesid-vilesid, mõrtsukad kannul ja kuulid kõrvust mööda vihisemas. Addie kohtab meest, kes teda mäletab, Hope aga meest, keda samuti keegi meeles ei pea. Üks raamat rõhus endast jälje jätmisele, teine olevikus elamisele. Praegune hetk ongi ju kõik, mis meil on, sest minevik on läinud ja tulevik alles ees.

Ainsa miinusena poetaksin mokaotsast, et kohati sai mürglit liiga palju, aga päriselt perfektsed on need asjad, mis ei ole perfektsed. Seega, soovitan ja proovin ise veel mõne Claire Northi raamatu haarata (loodetavasti varem kui 10 aasta pärast).

A.F. Steadman "Skandar ja vaimu sõda" paneb punkti koguperefantaasiasarjale, mis on tulvil sõprust ja võluväge ning ükssarvikuid. See oli mu aasta oodatuim raamat, kuna vähe sellest, et lugu iga osaga ("Skandar ja ükssarvikuvaras", "Skandar ja kummitusratsur", "Skandar ja Kaose Katsed", "Skandar ja luukereneedus") aina põnevamaks läheb, viimane neist lõppes pommuudisega. Niisiis kibelesin sedamaid lugema, kui lilla kaunitari pakist välja harutasin.

Elukorraldus Saarel on tundmatuseni muutunud. Võimul püsiv kommodoor pöörab tagasi kõik viimaste aastaste liberaalsed muudatused, lisab omalt poolt kamaluga karme reegleid ja valmistub alustama sõda. Lindpriiks kuulutatud ja reetmisest murtud Skandar ei vannu alla. Ta asub kokku kraapima liitlasi, sõlmides rahu endiste vastastega, et diktatuur kukutada ja päästa ähvardavast ohust nii Saar kui ka Mander. Neil on vaja erakordselt head plaani, sest kuigi poisi poolehoidjad õpivad nii vaimuelemendi kasutamist kui ka Uitajate salanippe, siis väike armee kahvatub kommodoori suure ülekaalu kõrval. Niisiis otsitakse abi Saare minevikust, muukides lahti selle saladusi päris algusaastatest. 

Kas koguperekirjandus on kirjandusžanr? Kui ei, siis esitan kandidaadi. Sinna hulka võib lugeda kõik lood, mis on korraga nii lihtsad kui ka mitmetahulised, kõneledes meid kõiki puudutavatest, üdini inimlikest teemadest: sõprus ja armastus, vaprus ja hirm, lootus ja kaotusvalu, reeturlikkus ja lojaalsus, ebaõiglus ja väärikus. Igas Skandari raamatus seistakse silmitsi mitmete probleemidega ning nähakse vaeva nende seljatamisega. Mis kõige olulisem - kogu sari utsitab olema parem, vabanema eelarvamustest ja võõravihast, avasüli tervitama individuaalseid eripärasid. Igaüks peaks aeg-ajalt säärase sõnumiga raamatuid lugema!

Skandar on äärmiselt sümpaatne kangelane, õilis ja ekslik. Ka kõrvaltegelaste seast kerkib esile palju lemmikuid. Tõsi, mõned jäävad nimedeks paberile ja iseäranis ükssarvikutel on raske vahet teha. Igaüks leiab siiski oma, kellele pöialt hoida, olgu see siis suurte unistustega tüdruk, kellest saab kogu Saare hirm, või seppa armuv ratsuripoiss. Arengukaari on igasuguseid.

Kui ühest küljest võlub "Skandar ja vaimu sõda" fantaasiamöllu, elemendimaagia ja raevukate ükssarvikutega, siis teisest vaatab peegelist vastu tänane päev, kus võimule on pääsenud need, kes ei salli erinevusi ja püüavad neid ühiskonnast välja juurida. Appi tõttab vaid mõni üksik ning ülejäänud vaatavad vaikides pealt, kuna kardavad muutusi ja ennast ohtu seada. Lihtsam on kurja maailmaga leppida. Õnneks on Saarel Skandar. Tema seiklused selles raamatus pakkusid rohkelt emotsioone, üllatusi ning meeldejäävaid hetki, millest kõigi kohal troonib, kuidas kangelane viimases lahingus vastase alistab. Oh, lõppeks kõik sõjad nii...

Lõpetuseks soovitan seda sarja väga ja toonitan uuesti, et sel maru vahval seiklusel võib igas vanuses lugeja lasta end kaasa viia!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Mona Awad "Rouge" pistab ühte patta gooti stiilis õudusloo, ema-tütre keerulise suhtepuntra ja kümnesammulised nahahooldusrutiinid. Olin selle kunagi oma listi lisanud, aga kahtlen, kas oleksin raamatuklubita lugemiseni jõudnud.

Tänapäev, California. Mirabelle unistas lapsena alati, et sirgub sama kauniks kui tema ema Noelle, häbenedes isalt päritud tumedat nahatooni ja traatjaid juukseid. Täiskasvanuna lahutavad neid tuhanded kilomeetrid. Ema ootamatu surma järel asub tütar lähemalt uurima tema noorusliku jume saladusi. Naise kodust leitud tulipunased kingakesed viivad justkui iseenesest eksklusiivseid iluprotseduure pakkuvasse luksuslikku häärberisse, mille klient Noelle oli. Mirabelle rüüpab punast mulli, naudib tasuta hoolitsusi ja kaotab tükkhaaval iseennast.

"Rouge" on veider raamat nii sisu kui ka muljete poolest, tuues silme ette punase hämu ning palavikulised stseenid. Sellest leiab palju kinnisideid, nartsissismi, kadedust, nooruse sära, kortse ja kogemusi. Ükski teine romaan ei veeda nii kaua aega peegli ees, kusjuures kunagi ei tea, millal sealt näiteks Tom Cruise võib vastu vaadata.

Peategelase ustavaks kaaslaseks igal hommikul-õhtul on pikk nimekiri üle mõistuse käivate nimedega udupihustitest/seerumitest/koorijatest, aga ilmselge sõnum läks minust mööda ja küllus tekitas vastupidiselt soovi oma näohooldusesse samme lisada. Nahale keskendumine võib tunduda pinnapealne, kuid iluideaalid, nahamudijad-skinfluencerid ja nende pihta saadetud kriitikanooled moodustavad kõigest esimese kihi, mille all kumab küsimus, kas annaksid koos kortsudega ära kogemused, ning veel sügavamal peitub tõdemus, et peegelpildi küljes rippumine ei ole kaasasündinud omadus. Löövat mõttearendust leidub ka ilusfäärist väljaspool, iseäranis jäi kajama, kui haavatav on üksik inimene. Kogu sündmustik tuleneb ju suuresti pelgalt sellest, et Mirabelle on omapead, leinas, emata ja kodust kaugel. Taas tuletatakse  meelde, et küsimusi tuleb esitada, kuniks see võimalus olemas on.

Kõigi nende mõteteni, romaani nutika teemakäsitluse tabamiseni, jõudsin alles viimastel lehekülgedel või tagantjärgi raamatule mõteldes. Lugemise ajal valitsesid segadus, palavikulisest õhkkonnast tulenev ärevus ja korduvustest tingitud igavus. Lisaks pole peategelane üldse sümpaatne, nii et lõppu jõudmiseks tuli tublisti takka sundida. Ebameeldivustest hoolimata imetlesin tabavalt loodud õhustikku ja pildikeelt, mille Mona Awad on taandanud kolmele toonile - punane, must ja valge. Eriti unustamatud on stseenid hõljuvatest millimallikatest, lendavast punasest, põgeneva peegelpildi tagaajamisest ja õdedest mannekeenidest. Nauditavaks muutus "Rouge" siis, kui mängu tulid kavalad (ja kurjakuulutavad) sõnamängud. Üks, mis kindel - see on üks neist raamatutest, mis nii pea meelest ei lähe. Kirjaniku kultusromaani "Bunny" tahan ka ära lugeda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!