DXLIV

23:48

ehk suvelugemine


("Outlander")
1991

Diana Gabaldon 


Aasta 1945. Briti armees õena teeninud Claire Randall on teenistusest vabanenud ja veedab oma abikaasaga - kellest sõda ta pikaks ajaks lahutas - romantiliste Šoti mägede vahel teisi mesinädalaid. Paraku satub Claire pahaaimamatult üht iidset, Stonehenge´i-taolist kiviringi uudistades tagasi minevikku. Ühtäkki on ta kistud intriigide, röövkäikude ja klannivaenuste keerisesse aastal... 1743. Ja mitte ainult seda. Peagi on kaheks kistud ka tema süda - kahe täiesti erineva mehe vahel, keda lahutab kakssada aastat.

4/5

Mulle kohe üldse ei meeldi see komme ühest raamatust kaks teha. Tänu sellele jäi ilmselgelt lõpp väga poolikuks. + Ma ei saanud veel raamatukogust järgmist osa. *nutab*
Kuna ma väga tihti selliste ajalooliste raamatutega ei kohtu, siis võrrelda millegagi ei oska. Põnev lugemine oli. Tundub, et peaks nüüd seda sarja vaatama hakkama ja Šotimaale sõitma. 
Mulle meeldis, kuidas esimene pool (esimesest) raamatust oli justkui sissejuhatus 18. sajandi eluoludesse. Ma küll nii detailselt ajalugu õppinud pole, et öelda, kui täpsed kirjeldused oli. Esiteks, toimub üpris suur osa tegevusest Leochi lossis, kuigi minu poolest oleks võinud seda rohkem olla. Palju on juttu ka ravitsemisest, kuna peategelane on olnud sõja ajal õde, siis saab ta ajas tagasi rännates ka sel alal rakendust. Kontrast 200 aasta meetodite vahel on meeletu. Teiseks, saab aimu šotlastest, mis minu jaoks üsna võõras teema. Mehed on parajalt robustsed, samas nende vängemad sõnavõtud kaovad peategelasel keelebarjääri tõttu ära. Mitu korda öeldakse talle, et seda me sulle ei tõlgi, su naisekõrvad ei talu. Üks suurem teema/probleem ongi naise roll ühiskonnas. See tuleb välja rohkem teose lõpu osas. 
Kui ma ütlesin, et esimene pool on sissejuhatus, siis teist poolt võib nimetada armastusromaaniks. Siin tulebki välja, mismoodi naisi 18. sajandil koheldi. Päris palju on voodielu, kohati kirjeldusega, kohati vihjetega.
Tegevus liigub raamatus kiirelt, kogu aeg on midagi toimumas, niisama passimist ei leia. Vahepeal tundub tempo mulle isegi liiast, on kohti, millest tahaks täpsemalt lugeda.


2010

Ursula Poznanski

Ühes Londoni koolis levitatakse arvutimängu nimega Erebos. Need, kes seda mängivad, satuvad sõltuvusse. Mängu reeglid on karmid: mängijal on ainult üks võimalus võita, seejuures peab ta mängima üksinda, rääkida Erebosist kellelegi teisele on keelatud. 
Kuid ülesanded, mida arvutimäng mängijatele jagab, peab täitma reaalses maailmas. Nii põimuvadki väljamõeldis ja tegelikkus. Ja ühel päeval käsib mäng Nikil tappa inimene...

Ursula Poznanski on kirjutanud haarava loo, kuidas arvutimäng mängijat kinni hoiab, suunab ja käsutab. Hoiatav ja mõtlemisainet andev lugu.
3/5

Kui palju on teil sõpru, kes arvutimängusõltlased? 
Raamat algab sellega, et peategelane Nick valmistub korvpallitrenni minema, ootab ja ootab, aga keda ei tule, on sõber Colin. Koolis selgub, et viimane on hakanud veidralt käituma, nagu suhtlema täiesti teise seltskonnaga. Nick näeb ringlemas pakki, mis tundub olevat asjaga seotud. Sisututvustusega kursis olles on selge, et ju see Erebose mäng on.
Varsti saab ka poiss ise selle omanikuks ja sõltlaseks. Siinkohal mul klapp temaga kadus, sest ta muutub samasuguseks nagu teised. Iga paari lehe tagant kirusin, kui lolle otsuseid Nick tegi. Eriti siis kui ta arvuti taga istus. Samas jäin hiljem mõtlema, et äkki see oligi taotluslik ülepingutamine, et rõhutada kui ebavajalik ja tobe öö läbi mängimine on,
Teine probleem, mis silma torkas, oli vanemate huvi puudumine. Ainuke täiskasvanu, kes märkas, et midagi kahtlast on lahti, oli üks õpetaja. Nicki vanemad küll paar korda sajavad talle mängu ajal tuppa, aga nad ei tee sellest suurt numbrit. Poiss pidevalt vabandab oma tuppa sulgumise välja keemiatööks õppimisega. See on vägagi ehmatav ja reaalne, et ka päriselt lastakse niimoodi teise maailma sukelduda või ei märgatagi seda.
Suur rõhk on mängu enda kirjeldamisel. Arvan, et neil, kes kunagi ühegi sarnasega kokku pole puutunud, on see veidi keeruline mõista. Turvisepunktid, tegelaste rassid - huh? Autor on see-eest väga püüdlikult igasuguseid klõpse ja klahvikombinatsioone üritanud seletada. Kohati tekib tunne nagu oleksid ise mängus sees, mitte ei loeks poisist, kes mängib.
Kuna rõhk on mängul, siis muus osas on raamat üsna sisutühi. Tegelased on igavad ning näotud. Rääkimata veel sellest, kui üleliigne oli siia teosesse armastus sisse tuua. Mängu kõrvalt pärismaailmas toimuv tundub ebaoluline. Lõpplahendus mulle küll meeldis, aga natuke jäi see ikkagi nõrgaks. Samas kogu teos oli tempokas ja põnev, korraks käest panna oli seda raske


("We Were Liars")
2014

E. Lockhart



Me oleme Sinclairid.
Keegi meist ei hädalda.
Keegi meist ei eksi.
Suviti elame oma erasaarel Massachusettsi ranniku lähedal.
Vahest polegi teil rohkem tarvis teada.
Või siis vaid seda, et mõned meist on valetajad.
“Me olime valetajad” on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud E. Lockharti uus suurepärane põnevusromaan, mille GoodReads nimetas 2014. aasta parimaks noorteraamatuks.
Lugege.
Ja kui keegi küsib, kuidas lugu lõpeb, siis lihtsalt VALETAGE. 

5/5

Olen traumeeritud. 

Ma ootasin sellest raamatust midagi muud. Ma olen seda nii kaua lugeda tahtnud, sest nii tumblris kui siin on ta silma hakanud. Sisu kirjeldusest lasin korra silmad üle, arvasin, et tuleb midagi sarnast nagu "Lapsehoidjad". Algus tundus igav ja segane, isegi kirjutamisstiil tundus mingi sürr tänapäeva värk (poolikud laused, hakitud tekst jne). Samas see ei häirinud, tekitas omamoodi meeleolu/õhkkonna ning lõpus sain isegi aru, miks just nii vaja oli. Paari peatüki järel lisandus müstika, põnevus, mis sundis lugema ja lugema, kuni midagi enam järel polnud. Ma olin liigutatud ja nüüd ei oska midagi kirjutada. Õieti, nii palju on öelda, aga ma ei taha midagi reeta.
Mul on tunne, et mingi aja pärast ma peaks ta uuesti läbi lugema. Kindlasti leian sada asja, mis enne kahe silma vahele jäid. Kõik need muinasjutud. Ma arvasin, et sain neist aru peale Härra Foxist läbi närimist, aga nüüd kahtlen endas. See oli nii mitmetahuline, sisaldas palju aktuaalseid probleeme. 
See peaks olema kohustusliku kirjanduse nimekirjas, et panna noori mõtlema oma tegudele ja nende tagajärgedele.
Ma loodan, et sellest ei tehta filmi, aga noh ilmselt tehakse, sest sellest saaks hitt. 
Kas ma mainisin, et seal oli kaart? Ma armastan raamatuid, kus on kaart!


Praegu käsil mõrvamüsteerium, kus täienduseks küpsiseretseptid!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide