DIII

17:09

ehk esimene



("La sombra del viento")
2001

 


Üks parimaid ja paeluvamaid teoseid, mis ma viimasel ajal lugenud olen. Juba esimesest lehest läheb huvitavaks ja kaasahaarav on lugu lõpuni välja. Täpselt parajalt müsteeriumi nagu mulle meele järgi on. Unustatud Raamatute Surnuaed kõlab ka sellise kohana, kuhu ma ekslema sooviks minna ning nüüd peale teose lõpetamist on seda ka Barcelona. Kõik need vanad häärberid, mida seal kirjeldati, ja üldse olustik-õhkkond lõid soovi sinna sõita ning romaan kuskil tänaval pingil istudes lõpetada. 
Raamatust ei puudunud ka parajalat õnnetut armastust ning lõpuks kiskus mul paar pisarat välja küll.
Mul viimasel ajal tekkinud selline probleem, et midagi lugedes tajun täpselt kõik plot twistid ette ära ja nii pole üldse tore tegelikult. Selle raamatuga ma nii toimida ei suutnud ning seetõttu põnevus pea kahekordne oligi. Soovitan kindlasti kõigile!

You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND