VIII, X ja XII ehk jaanuari väljakutse välised lugemised

15:52

Lisaks kümnele väljakutse raamatule, mida juba blogis tutvustanud olen, jõudsin jaanuaris lugeda veel kolm raamatut.

"Uduprints" õudus- ja fantaasiasugemetega noorteromaan minu ühelt eelmise aasta lemmikkirjanikult Carlos Ruiz Zafon. Nii tore, et veel tema teoseid tõlgitakse, kuna "Tuule nimi" oli mu eelmise aasta üks suurimaid lemmikuid ja seega lootsin sellest hiiglama palju. Kui "Uduprints" oleks mu esimene kohtumine autoriga, siis oleks ta tähe või kaks rohkem saanud, aga praegu tundsin, kuidas see hilisematele töödele alla jäi. See on igati mõistetav, olles Zafoni esikteos.

Tuttav sünge ja huviäratav õhustik oli romaanis "Uduprints" täiesti olemas ja nii ma teda enne käest ei pannud, kui läbi sain. Muidu oleks ehk klounidega õudusunenägusid näinud. Lugedes tekkis mul pidevalt küsimusi, mille vastuseni ei jõutudki. Lehti oleks võinud raamatut topelt olla, siis oleks see probleem lahenduse saanud ilmselt. Samas on olemas ka järjed, kust millegi võrra targemaks võiks saada ja nii ma kavatsen neid ootama jääda (või inglise keeles lugeda).

"Uduprints" räägib perekonnast, kes kolib rannaäärsesse väikelinna, majja, millel on sünge ajalugu. Peres on kolm last, kaks tüdrukut Irina ja Alicia ning poiss Max. Esimesel õhtul märkab poiss maja taga põllul iseäralikku kujudega aeda ning juba järgmisel päeval saab endale sõbraks majakavahi lapsendatud Rolandi, kellega koos palju huvitavam on. Koos käiakse lahesoppi uppunud laevavrakki vaatamas ja palju muud. Selle kõige taustal hakkab ilmsiks tulema üks vana tume saladus.

Üks veider asi oli veel see, et Maxi vanematest räägiti pidevalt ees- ja perekonnanimega. Selle asemel oleks võinud lihtsalt ema ja isa olla.
Minu suureks rõõmuks sain raamatukogust ka Robin Hobbi "Eluslaevnikud" sarja järgmise osa ehk "Hull laev. Teine raamat, 2. osa". Ma juba peaaegu jõudsin unustada, kui võrratu maailma ja loo autor on meisterdanud. Kui järgmine kord Tallinna Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas järg olemas on, siis võtan! Kui eile lõpetasin, siis oli küll tunne, et ei saa edasi toimuvat teadmata magama minna ega midagi. Miks see eesti keelde tõlkimine küll nii kaua aega peab võtma... aga see-eest oli väga mõnusalt tõlgitud, hästi värvikalt ja sujuvalt.

Mis selle fantaasiaromaani siis minu jaoks niivõrd suurepäraseks muutis?

Esiteks, kindlasti tegelased: sarjas on neil olnud tohutu areng. Eriti näiteks Maltal, lihtsalt vau, või Althea või Paragon või Vivacia või Wintrow jne. Kõik on nii meeldejäävad, et kuigi eelmisi osi lugesin vist suvel (?), siis juba esimese 10 lehega oli jälle meeles, kes on kes ja mis ta korda saatnud on. Siin ei ole ka nii-öelda pahasid ja häid karaktereid. Kui esimeses raamatus elasin kogu hingest kaasa Altheale ja Malta oli minu jaoks lihtsalt üks pirtsakas jõmpsikas, siis nüüd olid kõige põnevamad Maltaga toimuvad sündmused ja Althea ei sümpatiseerinud mulle enam eriti.

Teiseks, maailmaarendus. Robin Hobb on viljakas kirjanik ning on kavalalt ehitanud ühe suure fantaasiamaailma, mille eri osades tema kirjutatud triloogiad aset leiavad. Farseeri triloogia on mul peaaegu läbi, vaid kolmanda osa teine pool, mis eestikeelsena ilmumata, on lugemata. Igatahes seal seigeldakse Kuues Hertsogkonnas. Eluslaevnikud on aga lõunapoolsematest aladest ja hoopis põnevam, sest merel toimuvat fantaasiaromaani ma näiteks varem pole lugenud. Ma luban, et loen autori raamatuid edasi ning ilmselt ingliskeelsena, sest kogu tema loomingut lähima 10 aasta jooksul küll eesti keelde tõlkida ei jõuta.

Fantaasiaromaanide fännid, see on midagi teile, aga alustada tuleks muidugi esimesest raamatust "Võlulaev"!

Kolmandaks pakkus mulle juba raamatupoes huvi David Levithani noortekas "Iga päev", siiski suutsin end seal taltsutada ning kätte sain ta jällegi raamatukogust.

See on nii teistmoodi lugu, et ma kohe ei oskagi midagi öelda ega kirja panna.

Peategelane, kes kutsub end A, rändab ühest kehast teise. Vahetus toimub täpselt südaööl, uus keha on alati temaga samavanune ning ta ei ärka kunagi kaugemal kui 4 tundi. Ta elu on olnud selline nii kaua kui ta teab, varasemad mälestused jäävad 4-5aastase põngerja kanti. Ühel hetkel sai ta küll aru, et see ei ole normaalne ja ta on teistest erinev, aga on oma eluga ära harjunud, täites iga kord hõivatud keha normaalset rolli, kuni mängu tuleb armastus. A armub Justini kehas olles tema tüdruksõpra Rhiannonni ning üritab seejärel iga uue kehaga tüdrukuga uuesti ühendust võtta. 

Mulle mõjus see raamat suisa filosoofilisena, sest peategelane paiskas kogu aeg üles lauseid, mis mind mõtlema panid. Tema jaoks polnud vahet, kas ta oli poisi või tüdruku kehas, luges vaid see milline on tema isiksus, aga Rhiannoni suhtumine oli erinev, näiteks kui ta oli väga-väga paks. Seega ma ütleks, et see on palju rohkem kui noortekas ning näitab mitmeid ühiskonna probleeme tühistena.

Lauseid ja mõtteid:
*Lahkus on seotud sellega, kes sa oled, samal ajal kui sõbralikkus on seotud sellega, kellena sa tahad, et sind nähakse.
*Keha on sama aktiivne kui mõistus ja hing. (Ära lase kehal end üle võtta)
*Inimesed usaldavad kõige rohkem neid, kes riietuvad nendega sarnaselt.
*Ühes kehas on raske näha elu sellisena nagu see on.
*See on lõks, kui sul on millegi nimel elada, sest muu tundub elutu. 

Ulmeromaanis oli ka palju asju, mis mulle nii väga ei meeldinud, mistõttu mul praegu ongi vastakas arvamus, kas panna 2, 3 või 4 tähte. Esiteks oli see armulugu veidi totter. Nimelt oli see peategelase jaoks üsna armastus-esimesest-silmapilgust, ta armus Rhiannonni, sest too oli lahke või vähemalt selline mulje jäi mulle. Samas oli just põnev lugeda, kuidas ta püüdis iga päev oma erinevate kehadega tüdruku juurde jõuda. Teine, veidi väiksem probleem, oli see, et mingit seletust kehade vahetuse kohta ei olnud. Lugeja peab sellega sarnaselt leppima nagu peategelane. Ma juba täiesti leppisin sellega ja isegi ei tahtnudki enam vastust teada, tundes, et kui seletus ei meeldi, siis kaob loo maagilisus. Lugu siiski liikus sinna poole, et kui peaks tulema järg, siis hakkab ta vastust otsima. Lugedes mõtlesin mitu korda, et milline küll lõpplahendus on, sest ükski, mis mu pea suutis genereerida, ei tundunud sobiv. Autori oma isegi sobis mulle, jättes parajalt lahtisi otsi, aga sulgedes olulisemad.

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide