Vaatasin kunagi filmi, kus oli põnev tulevikulinn ning nutikad noored, kes selle suurima saladuse avastasid. Selle nimi oli "The City of Ember" ning kuna lugu mind paelus, tahtsin juba ammu lugeda Jeanne DuPrau romaani "The City of Ember", mille põhjal film vändati. Osta ma seda siiski ei tahtnud ja raamatukogust ei leidnud. Kui nüüd nägin, et Scribdi rakenduses audioraamat olemas on, siis muidugi kuulasin ta ära. Seal on olemas ka sarja kolm järgmist raamatut, aga kahjuks Scribd arvas, et ma see kuu liiga palju kuulanud ja järgmise võin alles aprillis ette võtta.  

Tulevik, Emberi linn. Ammu aega tagasi rajasid Ehitajad linna. Nad varustasid selle kõigega, mida inimestel eluks vaja ning jätsid juhistega laeka, mis avaneb, kui teatud aeg on möödunud. Paraku kadus see enne, kui avanemishetk kätte jõudis ning koos sellega ka teadmised, mida teha siis, kui laod tühjaks hakkavad saama ning linna valgustavad tuled ähvardavad kustuda. Emberis lokkab korruptsioon ning linnapea ei tegele sugugi probleemidega. Kui 12-aastane Lina leiab iidsed juhised, ei pea täiskasvanud augulist paberit sugugi oluliseks. Tüdruk leiab abi endiselt klassikaaslaselt Dune'ilt ning koos asutakse kahjustada saanud instruktsioone dešifreerima.

Filmi nägin küll ammu, aga raamat tõi erinevaid stseene sellest silme ette ja loo põhipunktid tulid meelde. Seega teadsin muidugi ette, millest raamat räägib ja suuri üllatusi polnud. Tundus, et teosed on üsna sarnased, aga kindlalt saaksin seda öelda, kui uuesti filmi vaataksin. Kõige võõramana mõjus, kuidas romaani lõpuosas tuli välja, kuidas täpselt esimesed inimesed Emberisse saabusid. Õnneks on raamatul mitu järge, millest ma midagi ei tea ja kindlasti kuulan, kui otsustan scribdi tellimust jätkata. Mind huvitab, mis tegelastest edasi saab.

Mulle meeldis väga kujutatud düstoopiline ühiskond, mis toimib maa all ja ei tea muust maailmast midagi. Just see paelus mind ka filmi puhul. Inimesed ei oska ette kujutada sinist taevast, ei tea midagi lindudest, ei oska meisterdada kaasaskantavat valgust ega ümber käia elektriseadmetega jne. Enamik esemeid, mis neil on, on pärit hiiglaslikust laost, riided on kõik kulunud ja lapitud, toit on jäänud üksluiseks, ravimid on otsakorral. Selle süsteemi puhul tundus kummaline ainult loosiga inimestele ametite tõmbamine, sest see ei arvesta soovide ega oskustega. Teiseks huvitas mind haiguste teema, inimesed võtsid vist mingeid vitamiine aga ei tundunud, et nad vaevleks päikesevalguse või erinevate toitainete puudumise tõttu., kuigi nende toit pidi kindlasti üsna üksluine olema. Kõige omapärasem amet tundus see, mis anti peategelasele - sõnumikandja. 

Lisaks maailmale meeldis mulle väga omamoodi aardejaht - vihjete otsimine ja kirja dešifreerimine. Sellega seoses oli raamatu kuulamisel miinus, sest oli raske kaasa nuputada, mis tähed augulisest tekstist puudu on, kui seda sulle tähthaaval ette loetakse. Peategelaste seiklused ja avastused olid igatahes põnevad ning mulle tundus lausa, et kogu lugu sai liiga kiirelt läbi. Oleksin tahtnud koos nendega veelgi rohkem Emberit avastada.

Jeanne DuPrau sündis 1944. aastal San Franciscos ning on enamiku oma elust elanud Californias. Emberi sarja inspriatsiooniks oli kirjaniku lapsepõlv, kui paljud inimesed endale tagaaedadesse pommivarjendeid ehitasid. Väiksena meeldisid talle raamatud, kus lapsed uusi maailmu avastavad. Sündis idee linnast, mis on ehitatud inimkonda suure ohu eest päästma. Lisaks paelus autorit idee linnast, kus ainsaks valgusallikaks on elekter. Jeanne'i soov oli, et tema raamat paneks inimesi mõtlema meie maailmale ja hindama päikest, kuud, metsi, ookeane, tuult ja vihma. Esimest raamatut kirjutas ta ligi kümme aastat. (allikad: 1, 2, 3)

“City of Ember” tutvustab põnevat düstoopiaühiskonda, mis on kokkuvarisemise äärel ja üht nutikat tüdrukut, kes leiab väljapääsu. Mind võlus maaalune elu ning peategelase seiklused. Oleks hea meelega sellest rohkemgi lugenud! Mind huvitavad ka järjed, kuigi nende tegevus ei toimu vist enam Emberis. Soovitan ka raamatu põhjal tehtud filmi!