Anthony Doerr "Pilvekägula" on romaan, mille peategelane on raamat, üks vana Vana-Kreeka tekst, mis ei taha kuidagi saatusele alla vanduda ega unustusehõlma vajuda. Kirjaniku "Kõik see silmale nähtamatu valgus" kuulub ammusest ajast mu lemmikute hulka, aga selle lugemist olin pikalt edasi lükanud. Võtsin raamatu lõpuks kätte Trude ning Brita tungival soovitusel, et täita #kikael2026 väljakutse teema - lugeda kellegi lemmikut eelmisest aastast. 

"Pilvekägula" oli võrratu, tihe läbipõimunud lugude džungel, millest läbi tungimine ometi suurt vaeva ei vaja. Teekonnal kogetut on aga raske sõnadesse panna, kuna kulges see ju sajandist sajandisse ning köitis kokku hulga inimesi. Igaüks mõjutab "Pilvekägula" saatust ja raamat omakorda nende eluteed. On kaks teismelist 15. sajandist, kelle teed ristuvad. On üks nooruk, kes ei leia koduses väikelinnas endale kohta ja läheb seda sõtta otsima. On teine nooruk, keda keegi ei mõista, niisiis muudab ta elusid, astudes raamatukokku pommid seljakotis. On üks neiu kosmoselaevas, mille virtuaalses raamatukogus on kõik maailma lood, vähemalt nii tundub, kuni ta hakkab otsima ühte, mida seal pole. Haripunktis leiab igaühe neist ihuüksi ja suures hädas - kodust kaugel, vallutatavas linnas, vangilaagris, ühegi liitlaseta, kosmoselaevas. Mõtlesin pikalt, kelle nahas ma kõige vähem tahaksin olla, ja ei jõudnudki vastuseni.

Kirjeldused olid nii mõjusad, et tundsin end olevat igal pool mujal kui kodus diivaninurgas. Seadsin end sisse kaljukoopas, marssisin sõjaretkele, hiilisin varemetes kloostrisse vargile, leidsin raamatukogust lohutust ja vangilaagrist armastust, jälgisin armsa metsa hävimist, pistsin kosmoselaevas männiseemne mulda, jälitasin detektiivina virtuaalraamatukogus tabamatu teose jälgi. Kiindusin tegelastesse ja elasin igaühele jäägitult kaasa. Esimesed pisarad valasin öökulli, teised härja tõttu.

Eriti eriliseks muutis lugemiselamuse veel see, kuidas "Pilvekägula" täiendas üht mu eelmise aasta lemmikut - Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos". Too kõneles pikalt-laialt, kui erakordne on lugeda mitu tuhat aastat vanu tekste, mis on üle elanud tulekahjud ja uputused, raamatukoid ja võimuvahetused. Täpselt sellest "Pilvekägula" räägibki, kuidas ühe loo säilimine ikka ja jälle juuksekarva otsas ripub.

Soovitan! Soovitan! Soovitan!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Édouard Louis "Muutuda: meetod" on autobiograafiline teos poisist, kes sünnib töölisklassi ja leiab tee välja - muuta enda juures kõike, kasutada raamatutarkust ja lahkeid inimesi. Raamat ei tekitanud ilmudes mõtet, et tahaksin seda lugeda, ka siis mitte, kui mitmest küljest kiidulauluga pommitama hakati. Huvi tärkas, kui tuli uudis, et kirjanik tuleb HeadReadile, ning järgmiseks valiti raamat klubilugemiseks ja seejärel polnud enam midagi kahelda.

Tänapäev, Põhja-Prantsusmaa - Amiens - Pariis. Poisil, kes käitub nagu tüdruk, ei ole kohta alevis, kus hinnatakse "mehelikkust". Oma perekonnaga on Eddyl sama vähe ühist kui kodukandi elanikega. Ta ei soovi isa jälgedes astuda ja kogu elu tehases tööd rabada. Niisiis ta rabeleb ja otsib oma kohta kannustatult edust, mis oleks kättemaks kõigile norijatele või pedeks sõimajatele. Visa noormees leiab lahenduse adapteerudes nagu kameeleon uute keskkondadega, muutes käitumist, välimust ja sõpru. Eddyst saab Édouard.

Peale viimast lehekülge ja õige mitut nädalat loetu seedimist on tunded endiselt kahetised. "Muutuda: meetod" oli mõjuvalt ja hästi kirjutatud ning kannab tugevalt autori maailmavaadet. Esimene pool hoidis raudses haardes, teadvustades tänapäeva töölisklassi olemust ja mu enda privilegeeritust. Teine pool vihises läbi autori pingutuste viljade, illustreerides, et lõputu muutumine ei vii lõpuks mitte kuhugi, ent selle käigus kadus huvi.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Kerli Kirch Schneider "Minu Florida. Vabandust, härra politseinik!" jutustab autori ja tema kahe sõbrantsi hullumeelsetest seiklustest Florida osariigis ning unustamatu aasta tagajärgedest. Ma ei olnud varem kuulnud ei autorist ega raamatust ning teadmised Floridast olid samuti napivõitu.

2010-2021, Florida. Kolm tragi ja pisut pöörasevõitu eesti neiut lendavad hoolimata kõhnavõitu rahakotist üheotsapiletiga Ameerikasse. Nende ainuke tutvus on raamatuid müümas käinud näitsiku tuttav, kelle juures saaks ehk mõnda aega peatuda. Plaane tehakse käigu pealt. Vaeste eestlaste säästudest kauaks ei jagu, nii et tuleb nuputada, kuidas tööloata leiba teenida. Sõna "igav" ei tunne kolmikust keegi. Koju tagasi lendab vähendatud koosseis, aga Florida või keegi Floridast jääb südamesse, nii et Kerli leiab võimaluse naasta, taskus ülikooli stipendium. Kõik, mille eest ta 25-aastasena põgenes, saavad ta lõpuks kätte - meheleminek, kodulaen ja lemmiklooma võtmine.

Kui otsida kandidaate, kellest Taylor ja Florence kirjutasid "Florida!!!", siis võiks vabalt olla Kerli, Katsi ja Manna need kolm hüüumärki seal pealkirja lõpus. Põhja-Florida, kust nende seiklused algavad, on eriskummaline koht, laulus kirjeldatud narkootikum, mis toob neidudes välja ühtlasi nii naiivse kui ka jultunud külje. Noorpõlvejulgust jagub tänagi, et panna raamatusse teiste kulul elades või illegaalina töötades ette tulnud juhtumised ning äpardused. Eks lood on aastatega teravaks lihvitud, nii et itsitad lugedes ja mõtled, kas tõesti sedasi saab ka!? Ei kujuta ettegi, mis lood veel siseringi jäid.

Mõnusaks lugemiselamuseks oleks piisanud juba kogu sellest naljast ja naerust, aga raamatu ampluaa on laiem, näidates päikesepaiste osariiki ka teiste nurkade alt - ülikool, abiellumine juudi perekonda, orkaan Irma. Muidugi tõmbab raamat joone alla puändiga - tormakas põgenemine kohustuste eest jõuab ringiga tagasi just nende manu. Oli mõnus tõdeda, et isegi stardipakett, milles sisaldub Ida-Euroopa aktsent, välistudengi teesklemine või kõhutäie nimel peldikupoti küürimine, lubab kõrget lendu. Kõik on võimalik, kui vaid tahad, oled leidlik ning valmis vaeva nägema.

"Minu Florida" jääb meelde kui meelelahutuslik, mõtlema ja pead vangutama panev raamat.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

1986/1995/2004/2018, Farm Pretoria lähistel. Swartid on valge privilegeeritud perekond, kel on justkui kõik olemas - tore majapidamine kõrge tara taga, hea sissetulek, kolm pärijat. Kõik hakkab allamäge minema, kui pereema Rachel peale pikka võitlust vähile alla jääb. Enne surma palub ta abikaasal tõotada, et too annab naist põetanud mustanahalisele teenijannale tänutäheks majakökatsi, milles too elab. Manie ei taha seda hiljem kuidagi mäletada. Aastad aina mööduvad, lapsed lähevad oma teed. Vaid pesamuna Amor hoiab lubadust kiivalt meeles.

"Lubadus" on rusuv romaan, mille edasiviiv jõud on surm ning kuhu ei mahu ühtki rõõmsat seika. Sündmustik liigub ühe matuse juurest teise juurde, sest see tundub olevat ainus, mis perekonna kokku toob. Teos kasutab toimuva edasi andmiseks eksperimenteerivat mõttejada, kus lugeja sööstab tuulena tegelaste vahel, vahetades seejuures mina-sina-tema vorme. Vahepeal võib mõte rändama minna ja teha täiesti suvalise kõrvalpõike, jälgides kedagi, kes loo seisukohast üldse oluline pole, kuni kommenteerib, et ups selle osa oleks võinud vahele jätta. Sellist hoogu läinud ning rajalt eksima kalduvat jutustajat ma varem kohanud polnudki ja mulle täitsa meeldis, eriti Bob, kes nägi meie maailmast enamat.

Peatükke kui selliseid pole, selle asemel jagavad umbes 10-aastased ajahüpped raamatu neljaks. Lisaks puudub teoses ka jutumärkidega eraldatud kõne. Will Selfi "Vihmavari" on mu taolisteks katsetusteks hästi ette valmistanud. Andke mulle ainult lõigud ja ma olen eluga rahul. Kusjuures vastu vestlusõhtut oli veel üle poole raamatust lugemata, aga see kulges üllatavalt kiirelt.

Tuulena ringi ekslemine viis toimuvast kaugele. Jälgisin, kuidas elud põrmu varisevad, aga mind see ei raputanud, sest ühegi tegelase käekäik ei läinud korda. Ootasin kirjeldusest, et esiplaanil on purunenud unistused, aga Salome jäi varjudesse nagu tubli vaikne teenija, nii et isegi talle oli keeruline kaasa elada. Teisest küljest lasi eriskummaline stiil kogupildil särada. Erinevad surmad, usud ning matused joonistavad mustreid. Samal ajal lipsavad taustalt vargsi läbi Lõuna-Aafrika jaoks murrangulised hetked - ajalooline ragbimatš, apartheidi lagunemine. Tegelasi need teemad justkui ei huvita, nad on hädas oma tillukeste eludega.

"Lubadus" ei tekitanud positiivseid tundeid ja ma ei armastanud ühtki tegelast. Samas kõneles teos huvitavalt Lõuna-Aafrikast ja lugemine sujus kiirelt hoolimata tavatust stiilist. Mõtteainet pakub romaan kindlasti, naudingut mitte nii väga.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

2019, Inglismaa-Šotimaa. Addie ja Deb alustavad enne kukke ja koitu pikka sõitu sõbranna Cherry pulma. Õed on väljasõiduks hästi valmistunud, varudes näksimist ja plaanides peatusi. Lahkelt on õed küüti pakkunud ka võhivõõrale Rodneyle. Dylan ning Marcus asusid samuti varavalges teele ja ühe õnnetu prügiauto taga teevad autod kõksu, misjärel ainult Debi Mini on võimeline edasi sõitma. Naistel pole südant mehi tee äärde jätta, kuigi Dylaniga ühes autos viibimine on viimane asi, mida Addie soovib. Nimelt läksid nad kaks aastat tagasi lahku ja haavad pole paranenud.

Imeilus kaas on täiesti eksitav. Esiteks sõidab seltskond kollase Mini mitte punasega. Teiseks ei ole raamatus sõnagi sellest imelisest Šotimaa loodusest, mis pildil ilutseb. Romaan keskendub üksnes sellele, mis toimub autos - milline Taylor Swifti lugu mängib kõlaritest, kes on roolis, kes kelle kõrval kitsal tagaistmel, milliseid suhtepuntraid parasjagu lahti harutatakse, mitu tundi jääb veel sihtkohtani. Sõit oleks seejuures võinud toimuda ükskõik millisel maanteel.

Raamatu kohta, millest pool kõneleb ühest autosõidust, juhtus nii mõndagi. "Väljasõit" sisaldab vist kõike, mis ühel väljasõidul ette võib tulla, alates auto katkiminekust kellegi maha unustamiseni, ummikutest ja teetöödest rääkimata. Romaan ei koonerda absoluutselt totrate olukordadega. Autoretkega paralleelselt jookseb Addie-Dylani suhte minevik. Ajahüpped kahe teema vahel ajasid mind leebelt öeldes hulluse äärele, kuna neid oli nii palju. Läinud aja näitamine oli oluline, et oleviku käärivast õhkkonnast sotti saada, aga kohati kiskus igavaks. Lisaks ei suutnud tegelased mulle naha alla pugeda, kuna kiindumus oli liiga esimese silmapilgu tüüpi. Mulle meeldib lugeda, kuidas armastusele uus võimalus antakse, aga ühte raamatusse on raske mahutada nii esimeste tunnete tärkamist, lahkuminekut kui ka teineteise taasleidmist. Venivast keskkohast läbi pressimine oli siiski seda väärt, kuna lõpus sai välku ja pauku, mida ma üldse ei oodanud.

Kokkuvõttes oli "Väljasõit" mõnus ajaviiteromaan, kus jagub muigama ajavat draamat. Vaataksin seda lugu romantilise komöödiana suurima heameelega teleekraanilt. Palun tehke film ilusa Šoti loodusega, aitäh!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Séamas O’Reilly “Kas sa kuulsid, et emme suri ära?” jutustab ema surmale järgnenud elust 11-lapselises perekonnas vanuselt üheksanda pilgu läbi. Mul oli selle raamatu lugemine juba aasta alguses plaanis ning tegin 1. jaanuaril pildidki juba ära, aga kuidagi jõudsin selleni alles aprillis.

2004/2019, New York City. Eva kirjutab edukat erootilist fantaasiasarja ning kasvatab üksinda varaküpset teismelist, varjates elu halvavaid migreene. Shane on olnud pahuksis nii sõltuvuse kui ka seadusega, ent tema sulest on ilmunud mitu väärt romaani ning nüüd on mees viimaks puhas. Eva ja Shane kohtusid keskkoolis, leides teineteises viimaks kellegi, kes nende valu mõistaks. Noored põgenesid nädalaks reaalsuse eest, unustades neid painavad mured. Peale seitset õndsat päeva uimastiuimas peavad nad tagasi maa peale tulema, kuid koos veedetud aeg jättis mõlemale sügava jälje. Möödub viisteist aastat, enne kui Eva ja Shane üksteist uuesti näevad. Kuhu viib välja taaskohtumine ja järjekordsed seitse koos veedetud päeva?

Kui lugesin tagakaanelt unustamatust nädalast teismeeas, siis ei oodanud ma midagi nii ekstreemset. Mõtlesin, et ees ootab midagi süütut, nagu Yooni "Päike on ju samuti täht", aga selle asemel on katkised teismelised, kelle probleemide, valu ja narkouima taga oli raske näha armumist. Seetõttu ei suutnud ma mineviku peatükkidega kuidagi suhestuda. Kontrast omadega niivõrd puntras inimeste ning nende hilisema kuulsuse vahel oli iseenesest paeluv ja millisele raamatusõbrale ei meeldiks lugeda kahe kirjaniku vahelisest romantikast. Kogu noorpõlve hullust nad aastatega igatahes kaotanud ei olnud. Keskse romantikaliini kõrval puudutati teisigi teemasid, nagu kohutavate peavaludega elamine või enda ja lapse heaolu vahel tasakaalu leidmine. Mu jaoks jäi puudu peategelaste arengust, sest kogu traumadega tegelemine jäi lehtedelt välja, ning põnev oleks olnud lugeda ka väljavõtteid nende romaanidest.

Kõige rohkem meeldis mulle, kui palju kasutas Tia Williams viiteid kirjandusele - mustanahalistele autoritele, nagu Zadie Smith või Chimamanda Ngozi Adichie, aga ka kaasaegsetele menukitele Harry Potterist tüdrukuni rongis. "Seven Days in June" puudutab erinevaid kirjandusmaailma tahke: fänniüritus, auhinnatseremoonia, vestlusõhtu, kus kerkis üles, kuidas valged võivad kirjutada ükskõik, millisest elulisest probleemist, ent mustad peavad edu saavutamiseks kirjutama üksnes neile spetsiifilistest teemadest. Tundsin, et romaan ise tegi täpselt seda - rääkis tumedanahaliste probleemidest kirjandusmaailmas. Kui sõnum on see, et pole tähtsust, kas keegi on must või valge, vaid kaalu kannab lugu ise, siis tundus väga stereotüüpne, et siinsed tumedanahalised tegelased tulevad majanduslikult kehvadest oludest.

Soovitan, kui uimastid ja enesevigastamine ei ole sinu jaoks tabuteemad, ning tahad lugeda, kuidas armastusele uus võimalus antakse.

Elo Selirand "Tormi märgid" jutustab kadripäeva maskeraadiks mõisa kogunenud inimeste saladustest ja talutüdrukust, kes lahendab mõrvamüsteeriumit. Romaan püüdis mu tähelepanu eelkõige sellega, et tagakaas võrdleb peategelase teekonda mu lemmiku, kääbiku omaga.

November, 19. sajandi keskpaik, Eestimaa kubermang. Von Tuve mõisarahvas otsustab sõbrad-tuttavad külla kutsuda ja korraldada kadripäeval karneval, kus saksad end talupoegadeks maskeerivad. Ettevalmistused on uhked, kuid lõbusalt alanud õhtu teeb peagi kannapöörde. Väljas möllab maru, jõgi lõikab mõisa muust maailmast ära ning tagatipuks on seltskonnas mõrtsukas. Hommikuks koguneb laipu veelgi. Mõisa appi palgatud Ann Meister, 17-aastane talutüdruk tundub olevat ainus, kel on piisavalt nutti, et olukord lahti harutada.

Üks tähtsusetu eesti mõis on just see koht, kuhu peitu pugeda, kui sul midagi varjata on. Peolaua taha koguneb 14 inimest, kellele lisaks toimetab lehtedel mõisa tööliskaader. Kamba peale kokku jagub saladusi uhkesti. Esimene peatükk on 50 lehekülge pikk ning annab endast parima, et kõiki tegelasi tutvustada. Väga ägedalt mõjusid teksti kõrval olevad siluetid koos lühitutvustustega, mille juurde hiljem tagasi tulin, sest tükk tegu oli meeles pidada, kes on kes. Lisaks pakub "Tormi märgid" maiuspala neile, kes armastavad kaardil näpuga järge ajada. Välja on toodud nii mõisavalduste kui ka härrastemaja plaanid.

"Kääbikust" oli kahjuks asi kaugel. Mu lemmikraamatu hubastest seiklustest pole novembrikuisel Eestimaal haisugi. Ainsa sarnasusena oskan välja tuua, et peategelane kistakse kodusest mugavustsoonist otse sündmuste keerisesse. Esimene pool romaanist pajatab ettevalmistustest, millega umbes nädalake enne kadripäeva pihta hakatakse. Kusjuures Ann, kelle ülesanne on kostüümid meisterdada, ei jätnud endast kohe meganutikat muljet. Kahtlemata on mõisas midagi kahtlast teoksil, kuna talutüdruk koperdab ühest kummalisest vahejuhtumist järgmisse, kuid kõik on marusegane. Esimene takistus on tegelaste rohkus. Teiseks tuleb harjuda raamatu kirjakeele ning sõnavaraga, mis täidab eesmärki viia ajaloolisse keskkonda, aga ei aita eriti kaasa toimuva selgitamisel.

Kui viimaks karnevalini jõutakse, läheb märksa põnevamaks, aga toimuvast ei saanud ma endiselt ööd ega mütsi aru. "Tormi märgid" on üks neist krimkadest, kus ise lahenduseni ei jõuagi, sest lihtsalt nii palju leiab korraga aset. Lõpus tuuakse tegelased kokku, et Ann Meister saaks poirot'likult saladused päevavalgele tuua. Kõigi nende paljastuste peale tahtsin hüüda: "Braavo!" ja käsi kokku lüüa.

Üks väike tore kokkusattumus juhtus lugemise ajal ka. Vahetult enne seda, kui jõudsin loos kohani, kus mõisakokk hakkab sufleed küpsetama, oli selle keerulise magustoidu valmistamine Masterchef Eesti uue hooaja ülesandeks, nii et teadsin täpselt, mis katsumus kokal mõtteis mõlgub.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Tänapäev, põhiliselt Palm Springs, California. Poppy ja Alex kohtusid ülikooli tutvumisnädalal. Neist said lähedased sõbrad, kel tekkis traditsioon iga suvi ühine reis ette võtta. Poppyl on aastate jooksul korduvalt peast läbi käinud: "mis oleks kui...", aga ta on alati selle mõtte maha surunud, kuna nad on niivõrd erinevad. Tema kireks on maailma avastamine ja uute inimestega kohtumine, mida suurepäraselt pakub töö mainekas reisiajakirjas ja New Yorkis elamine. Alex unistab vastupidiselt kodu ja perekonna loomisest, olles rahul väikelinnaelu ja õpetajaametiga. Viimasel suvereisil kaks aastat tagasi nende suhtlus katkes. Poppy on kogu selle aja õnnetu olnud ning haarab nüüd härjal sarvist ja kirjutab Alexile, kes on varmalt nõus järjekordsele suvereisile minema. Sihtkohaks, kus suhted uuesti jonksu ajada, on põrgukuum Palm Springs.

Tabavaid pealkirju ei oska Emily Henry endiselt oma raamatutele panna. Suvereisid võib kohe unustada ehk kui sind huvitavad reisikirjeldused, siis tasub lugemiseks parem mõni reisiblogi otsida. Tõsi, otsetõlge originaalpealkirjast oleks hoopis "Inimesed, keda puhkusel kohtame", aga see jääb teose tuumast veel kaugemale. Kõik tagasivaated eelnevatele suvedele on fokusseeritud näitamisele, kui väga Alex ja Poppy teineteisest hoolivad. Romaan räägib sõprusest ja armastusest ja õhukesest joonest nende vahel. See oli nii ilus, kuidas joonistus välja, et asukoht pole absoluutselt oluline, kui kõrval on õige inimene.

Kohe alguses mul tegelastega sidet ei tekkinud. Kardan, et see on mineviku ja oleviku vahel pendeldamise tulemus. Just hetkel toimuv jättis külmaks, kuna mulle meeldib koos tegelastega areneda, mitte lennata sisse hetkel, kui nad keerutavad ümber millegi, mis toimus kaks aastat tagasi, aga asjast endast ei räägi. Oleks see siis mingi suur võimas saladus olnud, aga tagatipuks pani põhjuse välja tulemine õlgu kehitama. "Rannaraamat" astus täpselt samasse ämbrisse. Muide, kui juba jutt sellele teosele läks, siis maru vahva oli, et Alex loeb romaanis Gus Everetti raamatut! Sellised väikesed vihjed on mu lemmikud.

Igatahes, pilguheidud möödunud suvedele pakkusid õnneks täpselt oodatut ja sulatasid mu südame. Kuskil viienda reisi paiku olin täiesti raamatu kütkeis. Võimatu oli Alexile ja Poppyle mitte kaasa elada. Ainult üks "reis" käis veidi vastukarva. Nimelt ei meeldi mulle, kui suurte tunnete näitamiseks kasutatakse põetamist, kuna palavikus sonimise juures ei ole ju midagi romantilist. Lisaks meenus Sally Thorne'i absurdne "Vihkamismäng". Õnneks Emily Henry ei rõhuta iga paari lehekülje järel kui lühike on Poppy ja kui pikk on Alex.

Kõige rohkem nautisin vastastikkust aasimist ja kaua hõõguvat romantikat. Selleks, et lendavatest sädemetest leek puhkeks, kulub väga palju lehekülgi. Ma vahepeal mõtlesin küll, kaua võib, kuidas need tegelased saavad üksteise tunnete suhtes nii pimedad olla, aga kui viimaks südamete puistamiseks läheb, on kõik ilusti ära seletatud. Võiks arvata, et kui nad teineteise tunnetes selgust saavad, on õnnelik lõpp käes, aga vat kus lops, lastakse veel marineerida. Üheski raamatus pole ükski suhe olnud nii läbimõeldud, kõik tagajärjed ära kaalutud. See ootamine oli nii magus.

Jään pikisilmi järgmist tõlget ootama! Senikauaks, palun soovitage mulle armastusromaane, kus ei ole minevik-olevik pendeldamist ja tühiseid saladusi.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

2007-2020, London & Šotimaa. Amelie ja Adami abielu hakkab karidele jooksma. Naine töötab loomade varjupaigas, mees on kuulus stsenarist. Nõustaja arvab, et neile võiks kasuks tulla aja veetmine teises keskkonnas. Nagu tellitud, võidab naine loteriiga nädalalõpu Šotimaal. Nad ei tea, mida oodata ja leiavad eest ümberehitatud kabeli ja täieliku eraldatuse. Tihenev lumetorm ähvardab paari muust maailmast sootuks ära lõigata ning lisaks ei paista koht sugugi külalislahke. Kohe algusest peale tundub midagi viltu olevat, kuid kes on selle taga - Amelie, Adam või keegi kolmas?

Romaan on kokku kirjutatud prosopagnoosiast ehk näopimedusest, stsenaristi püüdlustest karjääriredelil, möödunud abieluaastate kirjadesse talletamisest ja kabelis lahti rulluvast lõppmängust. Alice Feeney ei raiska aega ja annab kohe mõista, et tema tegelased on valelikud ja varjavad teineteise eest nii mõndagi. Tõele heidavad valgust vahelduvad vaatepunktid ning naiselt mehele pulma aastapäevadel kirjutatud kirjad, mis paljastavad, kuidas Adam aina rohkem tööle pühendub. Mulle polnud ükski tegelane sümpaatne. Midagi on nende abielus ikka väga valesti, sest mõlemal käib peast läbi mõte, et nädalalõpu elab üle vaid üks. Ootasin seega lugedes kogu aeg, millal tuleb pauk, kuid ka lugejat hoitakse kaua teadmatuses. Vahepeal oli lausa tunne - no kaua võib.

Õigetele detailidele tähelepanu pöörates kahtlustasin mõnda asja varakult ja väga mõnus oli tõdeda, et mul oli õigus, kui lõpus paljastuste trall lahti läks. Jahmatavaid käänakuid jagus. Ja kui tundus, et kõik on läbi, oli tegelastel veel oma lõppsõna öelda ja kõik ei olegi enam nii selge. Lõpplahendus on uhke, aga kogu plaan, mis paljastus, tundus mulle üsna kipakas. Kui tegelased oleks natuke teistmoodi käitunud, poleks see läbi läinud. Lisaks ei saa ma aru, miks nad ei alustanud lukus uste lahti murdmisest, kohe kui tundus, et kabeliga on midagi mäda. See ei ole esimene põnevik, kus ma seda viga kohtan. 

Kõige rohkem meeldis mulle romaanis loodud atmosfäär. Põnevuskirjanikud kohe armastavad lumetorme oma tegelaste muust maailmast ära lõikamiseks. Mul oli see üksik kabel nii hästi silme ees. Muidugi ei tööta telefonid, muidugi läheb elekter ära ja muidugi jääb keegi pimedasse keldrisse lõksu. Kusjuures, ainuke koht, mis mind hirmutas, oli sahver tööriistade ja hiigelsuure külmikuga. Teine paeluv aspekt oli mehe prosopagnoosia. Ta on võimetu inimeste nägusid eristama ja võrdleb neid tihti van Gogh keerlevate maalidega. Ma küll ei saanud aru, miks ta ei tundnud inimesi ära nende firmariietuse järgi, aga las see jääb.

Soovitan, kui sind haaravad põnevikud, mille põhiküsimuseks on, kui hästi abikaasad üksteist tunnevad.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Tänapäev. Susanna Maria on 14-aastane. Tal ei ole veel päevi. Ta ei ole veel kedagi suudelnud. Ta ei pea end ilusaks. Ta ei tea, millisesse poissi ta on armunud. Ta ei tea, kuidas öelda ei. Ja siis tal hakkavad esimest korda päevad.

"Mul hakkasid päevad: #eionei" on veidi lohiseva pealkirjaga, aga see võtab täpselt kokku raamatu alguse ja lõpu, mille vahele jääb avastamine, mis kaasneb uue eluetapiga. Üllatusin positiivselt, kui hästi loetavalt ning konkreetse sõnumiga on romaan kirjutatud. Paksust pole sel ollagi, aga süžeesse on põimitud pea kõik teemad, mis kaasnevad teismeliseks olemisega: seksuaalsus, suhted vanemate ja sõpradega, vaimne tervis, alkohol ja muud meelemürgid. Seejuures ei jäänud ülepingutatud tunnet. Kui karmimad teemad kõrvale jätta, siis just sellisel tasemel draamat mäletan oma teismeeast, küll mitte 8. klassist. Kõige rohkem kõnetas, kuidas peategelasel päevapealt vahetus, milline kutt tema eluarmastus on. Täiesti normaalne asi, kui hormoonid möllavad, aga ma ei mäleta, et üheski teises noortekas see teema oleks olnud.

Aitäh, Marilyn, raamatu eest!