Vahelduseks raamatutest kõnelemisele pajatan veidi oma suvepikendusest ehk reisist kaunile Santorini saarele. Üks pilt ütleb teadagi rohkem kui 1000 sõna, niisiis on see postitus üle küllatud fotodega.
Esmaspäeval jõudsime kohale pärastlõunal ning saime end rahulikult sisse seada. Pikk lend oli kõhud tühjaks teinud ja nii suundusime kohe rannaäärsele promenaadile ning istusime esimesse restorani maha. Söök oli seal maitsev ning portsud üüratud ja nälg sai kustutatud. Mina proovisin kalmaari ingveri-laimikastmes (1. pilt), mis oli väga nämma. Kamba peale jagasime veel liha-mixi ning kõht sai väga-väga täis. Santorinil jäi palju selliseid kahele mõeldud miksitud roogi silma, mida julgen proovimiseks soovitada. Jätkub vabalt söömiseks ka kolmele-neljale.
Peale sööki uudistasime veel randa ja tegin esimesed tõsisemad puhkusepildid. Mõnusat kontrasti pakkus sini-sinine meri ja must liiv. Restoran, kus sõime, oli ka kohe seal samas mere ääres, teisel pool rannatoole. Lennujaam oli ka lähedal ja seepärast nägime õhtu jooksul ohtralt maanduvaid lennukeid.
Teisipäeval sõime uhke lõuna, mis oli järjekordne mix, seekord traditsioonilistest kreeka roogadest ning seejärel viidi meid juba esimesele bussiekskursioonile. Külastasime pealinna Firat, kus jalutasime paar tundi ja nautisime head ilma ning veel paremaid vaateid. Siin kuulsime, et Santorinit peetakse üheks võimalikuks muistse Atlantise asukohaks ning mina jäin küll seda uskuma.
Firast suundusime Oiasse, kus jäime ootama lubatud maailma ilusaimat päikeseloojangut. Selleks istusime mitu tundi kuskil katusel, kust oli päris hea vaade. Parimad kohad olid siiski juba ammu võetud, turiste oli kogunenud igale katusele ja rinnatisele.
Kolmas päev hakkas üsna vara ning oli sisukas. Alguses sõitsime bussiga saare kõrgemaisse tippu, kus asub Profitis Iliase klooster. Jalutasime õuel, kust avanes võrratu vaade ning piilusime korra pühakotta. Seal sai ka proovida huvitavaid maitseid nagu marineeritud vetikad ja kapparilehed. Elagu põnevad maitsed! Kusjuures mõlemad asjad olid täitsa head, kuigi kaasa me neid osta ei soovinud. Raha panustasime hoopis purgile oreganole.
Järgmisena külastasime üht saare põneivamat kohta: Akrotiri väljakaevamisi. Need varemed leiti paksu vulkaanituha alt ning arvatakse et hetkel on puhastatud vaid 10% linnast. Tsivilisatsioon, mille jäänused need on oli kõrgelt arenenud, kasutati näiteks veega tualetti. Erinevalt Pompeist ei ole sealt leitud ühtki inimjäänust, järelikult osati purset ette näha ning evakueeruda, mis on samuti suur saavutus. Varemed leiti üsna juhuslikult ning saarel võib neid mujal ju veelgi olla, kust keegi kaevanud pole. Mis siin veel Atlantisest rääkida...
Vaba aja sisustasime jalutuskäiguga punasesse randa, kus oli jälle väga-väga ilus. Ujuma ma siiski ei läinud, sest jätsin veekingad koju ning ei suuda ilma nendeta pisikestel kividel kõndida. Päike kõrvetas kuumalt ning kaua seal olla ei kannatanud. Pealegi oli taas aeg einestamiseks.
Nii leidsimegi ennast rannaäärsest luksuslikust restoranist. Varju all oli mõnus istuda ning tüünet merd vaadata. Tellisin favapüree kaheksajalaga, et proovida midagi põnevamat ning jäin selle roaga väga rahule, sest see oli maitsev ja põnev. Kui ma õigesti mäletan, siis favat saabki ainult Santorinilt.
Järgmisel päeval reisiprogrammi polnud ning tegime ise endale huvitava plaani. Esmalt läksime kohalikku põgenemistuppa "Escape Game Kamari", kus püstitasime raskeimas toas rekordaja 46 minutit (aega oli tund ja kümme). Mängujuht oli väga üllatunud ja pajatas, et kui omanikele sellest räägib, et nad raudselt ei usu. Positiivsuslaks terveks päevaks oli sellest heast kogemusest igatahes garanteeritud. Edasi tahtsime jalutada lennujaama, et logida ära seale geoaare. Sinna oli paar kilomeetrit. Äärelinnast välja jõudes kõndisime mõnda aega viinamarjaistanduste vahel, siis maanteel ning lõpuks täiesti tühermaal. Nägime lähemalt kohalikku elu, eesleid, kitsi, lehmi, kanu. Viimane teelõik oli lennujaama kinnise territooriumi kõrval ning selle aia taga oli ka elumaja ja mängivaid lapsi, mis tundus veider. Enne aarde juurde suundumist istusime lennujaama ees kohvikus ja värskendasime end jäätistega. Tagasi sõitsime taksoga, sest ilm oli lõõskava päikese tõttu väga-väga palav. Hotelli jõudes läksime muidugi basseini ja nautisime puhkust.
Hommikul oli jälle varasem äratus, sest ees ootas laevasõit vulkaanile. Santorini ise on vulkaanilist päritolu ning kaldeeras asub Euroopa noorim saar Nea Kameni, mis ~300 aastat tagasi tekkis. Selle peale me suundusimegi. Meid oli hoiatatud, et vulkaanil on väga palav, kuid meil vedas ilmaga ning tuul puhus kuuma ja suuremas väävlihaisud minema. Minu jaoks oli vulkaanil kõndimine esmakordne ning maastik huvitav, kuigi seal olid ainult erinevad kivimid.
Jalutuskäik vulkaanil tehtud, sõitsime edasi Palea Kameni saare juurde, kus asus kuumaveeallikas, kuhu oli võimalik ujuma minna. Kasutasin ka selle võimaluse ära, kuigi mu ujumisoskus pole just kõige parem, siis sain laevalt allikani ujumisega hakkama, seal ulatusid juba jalad põhja. Vesi allikas oli kollane selle suure väävlisisalduse tõttu ning temperatuurimuutust oli värvimuutuse piiril tugevalt tunda.
Lõunaks jõudsime Thirassia saarele, kus oli kahetunnine peatus. Läksime giidi soovitatud restorani ning kugistasime kiirelt oma toidu alla, sest lähedal oli aardekarp, mille lootsime leida. Meil jäi edasi-tagasi käimiseks veidi üle tunni. Aare oli muidugi üleval ning nii me mööda treppi üles rühkima hakkasime. Iga pöördega tundus aina palavamaks minevat ning tippu jõudes oli karbini veel kilomeeter, kuid kõik läks hästi ning jõudsime laevale veel 10 minutise ajavaruga.
Järgmise hommiku tegime ise endile huvitavamaks, ärgates kell 6 ning matkates päikesetõusuks mäe otsa, kus ootas järjekordne geoaare. Aega oli küllaga ning see mäkketõus oli nauditavam, kui eelmise päeva tormamine. Tegin iga pöörde järel päikesetõusust palju pilte, nii üles minnes kui ka alla tulles. Tagasiteel kohtasime veel mitmeid matkajaid, kes mäkke tõusid.
Õhtul läksime taas laevale ning vaatasime päikeseloojangut merel. Õhtu huvitavam osa oli vulkaanishow, mis kestis suisa 20 minutit. See olevat iga-aastane augustikuu traditsioon, kuid sel aastal peeti erandlikult septembris ning me saime sellest osa. Alguses lasti rakette ning siis pandi põlema laavat immiteerivad joad. Lõpus oli eriti uhke pauk, mis kahjuks hästi pildile ei jäänud.
Bussidega mäe otsa sõitmine polnud nii elamusterohke kui hommikune matk, kuid serpentiin oli siiski vahva. Mäe otsas olevad iidsed varemed samuti suurt muljet ei jätnud, kivihunnik siin ja kivihunnik seal. Sellest linnakesest me suisa lendasime läbi, sest siin ilm meid ei säästnud ning õhk ei liikunud. Ainult päike kõrvetas. Nii suundusime hotellibasseini aega veetma.
Siinkohal võid teha endale aplausi, et oled jõudnud piltide vaatamise ja jutukese lugemisega viimase päevani, kus hommiku poole veel saarel ringi tiirutasime ning seejärel lennukile läksime. Esimene peatus oli saare vanima kiriku juures. Muide, saarel on ~90 kirikut ~70 ruutkilomeetri peale. Kunagi oli ~200. Seega igal bussireisil nägime palju kirikuid. Siin saime siis sees ka väikse ekskursiooni. Kuigi koht ise oli vana, siis maavärinad olid hoonet ise palju kahjustanud ning vanad olid ainult paar sammast sees ning freskod. Mulle meeldis palju rohkem kiriku aed. Muide, esimesel pildil on puul roosad lehed, mitte õied.
Lühikese peatuse tegime Mesa Gonias, külakeses, mille maavärin hävitas ning kus inimesed alles viimased 3-4 aastat end uuesti sisse seadnud on. See oli eriline koht, sest vanad majad olid kaevatud osaliselt pinnasesse ning tube võis olla koobastes lausa 7-8. Kui majad kokku varisesid jäi muidugi inimesi lõksu ning nende hingede pärast küla tühjaks jäigi, kuni möödus mitu põlvkonda.
Pikem peatus oli Pyrgose külas, kus jalutasime üles vana kastelli juurde. Ilusat vaadet varjas Aafrikast tulev liivapilv. Esimesel pildil on muide eeslikellad, mida suveniiriks müüdi. Neid ma kaasa ei toonud, vaid leppisin eeslipiimaga seebiga.
Pyrgosest sõitsime Emporiosse, mis oli eriti armas küla, kuna see polnud turistilõks nagu kõik muud kohad, kus me käisime. Kohale jõudes möödusime kohalikust koolist, kus just tund oli lõppenud ja kõik kohad olid väikseid lapsi täis. Tänavad olid kitsad ning käänulised. ning nägime palju klassikalist valge-sinise kombinatsiooni.
Enne lennujaama minekut oli meil veel pikem peatus veinimuuseumis, mis kuulub maailma top 10 hulka. See veinitööstus kuulub ühele perekonnale ning neil on aja jooksul palju kola kogunenud, mille nad nutikalt maa-alusesse tunnelisse on paigutanud, et turistid seda kaugelt vaatama saaks tulla. Eriline oli see, et asjad olid seatud koos nukkudega erinevatesse stseenidesse. Nii saimegi jalutuskäigul näha, kuidas siis Santorini Assyrtiko viinamarjadest veini tehakse. Esiteks kasvavad viinamarjad hästi maadligi pisikestes puhmastes, mis on vanadest väätidest punutud korvides. Teiseks kuivatatakse viinamarju peale korjamist, et need läheksid magusaks ning rosinasarnaseks. Vein, mida saarel tehakse on kuulus ning seda müüdi juba ammu muudesse vahemeremaadesse, kus oma veinikultuurid on, nagu Prantsusmaa ja Hispaania. Muuseum oli väärt külastamist ning pärast sai nelja veini ka maitsta. Kõik olid üsna naistekad ning parimad olid muidugi dessertveinid.
Reis oli väga vahva, külastatud kohad põnevad, ilm mõnus suvine ning puhatud sain ka uueks kooliaastaks valmis. Soovitan Santorinile sõita küll :)
- 21:24
- 0 Comments
