Rebecca Yarros "Oonükstorm" jätkab jutustust Violet Sorrengaili katsumustest loheratsurina ja kirglikust, kuid keerulisest suhtest Xaden Riorsoniga.  See on muidugi kolmas osa populaarses romantika-fantaasia sarjas Empüreum, mille eelmised raamatud kannavad pealkirju "Neljas tiib" ja "Raudne leek".

Navarra/Poromiel/Deverelli/Dunne/Hedotis/Zehyllna. Violeti prioriteet on päästa oma armastatu ja oma kodumaa. Basgiathi sõjakool ei tundu suurte eesmärkide kõrval oluline, kuid siiski tuleb käia koolitundides ning varjata hukutavaid saladusi. On raske kuuletuda kõrgemalt tulevatele käskudele, kui sa ei saa avaldada, miks tuleks ristivastupidi käituda. Oht pole veel eales nii suur olnud, lahvatab täiemahuline sõda. Violet võib olla võidu võti, mistõttu ta saadetakse erimissioonile tundmatutele, potentsiaalselt vaenulikele territooriumitele üle mere.

"Oonükstorm" oli kaos. "Oonükstorm" oli seosetu. Kulus kaks nädalat, et sellest jagu saada.

Raamatus toimub palju, aga raske on öelda, millest see rääkis, sest midagi olulist justkui ei juhtunud. Sõda käib, aga sõjakooli tunde üritatakse ikka jätkata. Välja ilmub uus kuum professor. Lennatakse mööda saari, otsitakse vikerlasi ja isa raamatuid, külastatakse jumalate templeid. Kui näib, et on eesmärk, mille poole rühkida, siis peagi kaotab see tähtsuse ning esile kerkib uus teema, mis ka unustusse vajub ja nii terve raamat. Kogu krempli peale koguneb hulk vihjeid, aga kuna ükski asi ei saanud lahendust, siis oli lõppemotsioon pettumus.

Kõige ärritavam osa oli aga Xadeni-Violeti suhe koos kõigi seikadega, mis üritavad olla seksuaalsest pingest laetud, aga ei ole seda teps mitte. Eelmise osa plahvatuslik lõpp oleks pidanud olema teose põhiline probleem, kuid selle lahendmist lükati kogu aeg edasi, kuni lõpuks oli jama majas ja raamat sai läbi. “Oonükstorm” on näide, kuidas kirjanikul ei olnud aega, et lugu viimistleda. Ideed ju iseenesest olid olemas, aga kõik jäid poolikuks.

Esimesed kaks romaani mulle meeldisid, nii et ma olen kurb, et kolmandaga nüüd nii läks. Pöidlad pihku ja sõrmed risti, et Yarros võtab aja maha, rabeleb põhja kiskuvast tornaadost välja ning sarja lõpp on nii välku-pauku täis kui ka ilus tervik.

Aitäh, Helios, raamatu eest!

Rebecca Yarros "Kui peaks juhtuma" jutustab naisest ja mehest, keda saatus ikka ja jälle kokku toob mõistmaks, et nad ei saa teineteiseta elada. Võtsin raamatu kätte esiteks kui ebapopulaarse menuromaani - välismaal popp, eestis mitte ja teiseks, et kaeda, mida Yarros peale seksikate loheratsurite veel kirjutab. Tema leivanumbriks on militaarne romantika, kuna naine on mitut pidi seotud sõjaväega - tema mõlemad vanemad olid armees ning abikaasa on teeninud Iraanis ja Afganistanis. Tekkis täitsa huvi, kuidas kirjanik neid kogemusi oma raamatus on kasutanud.

2011/2021, USA/Afganistan. Nathaniel, USA eriväelane, lükkas edasi puhkust Maldiividel, et asendada kolleegi tähtsate ameeriklaste turvamisel Afganistanis. Ta ei suuda silmi uskuda, kui tema hoolealuseks osutub Isabeau Astor, neiu, kellega saatus meest üha ja jälle kokku toob, kuid ei lase koos olla. Esimest korda trehvasid nad 10 aastat tagasi lennukis, mis loetud hetked peale õhkutõusu alla kukkus. Viimati kohtusid nad New Yorkis, mis jättis mõlemale sügavad hingehaavad.

Ma ei suuda uskuda, et see juhtus. Selle raamatu tõlge oli algusest peale neetud. Üheks peategelaseks on neiu nimega Isabeau, kelle isa kutsub teda … Isaks. Seda on võimatu tõsise näoga lugeda. Näiteks tsitaat leheküljelt 52 - “Isaks ma sind igatahes kutsuma ei hakka, see on päris kindel,” tulistas ta vastu. “Ma pole su isa.”

Ootused: rohkelt pisaraid, draamat, kaost sõjakoldes, kukkuvaid lennukeid ja õhku lendavaid koptereid, hädaohu trotsimist, eluohtlikke vigastusi, pingelisi olukordi ja tundelisi taaskohtumisi. Reaalsus: aastatega kogunevad möödarääkimised ja vastamata tunded, mõned seksistseenid, tajutavasse ohtu ei satuta kordagi, isegi kui pommid lõhkesid, ei mingit kuuvalgel põgenemist ega jäsemete amputeerimist, hägune pilt vägede lahkumisest riigist. Tulid täitsa silme ette uudistest läbi käinud kaadrid, kuidas meeleheitlikud evakueerujad lennujaamale tormi jooksid. Ühesõnaga Afganistan on taustal olemas, aga märulit romaanist ei leia ning peategelaste kangelasteod jäävad paberimäärimise tasemele. Võib-olla oli see taotluslik illusioonide purustamiseks ja näitamaks, et inimesi saab päästa ilma relva tõstmata?

Kirjanik küll ütles, et tegelaste vahel on suur side, aga ma ei tundnud seda. Oli raske samastuda ja lisaks jäävad nad üheplaaniliseks. Nate'il on "müstiline minevik", mis ta sõjaväkke viib, ja sellest ei räägita lõpuni. Izzy (ma keeldun teda Isaks nimetamast) jääb ikka ja jälle ripakile. Tundsin väga puudust igatsusest. Minevikuvaated näitavad ainult kohtumishetki, aga mitte pikisilmi nende ootamist. Veendusin taas, et kahest vaatevinklist armastuslood ei ole minu teema, sest need kahandavad veelgi magusat ootusärevust. Kus on mõnu, kui tead täpselt, kuidas teine pool iga hetk tunneb?

Poole raamatu peal vihjas Yarros, et see on tema kaasaegne variant klassikalisest Koidu-Hämariku armastusloost, hingesugulastest, kes saavad kohtuda vaid viivuks. See tõdemus pani lugu rohkem hindama ning andis lõputule ihalemisele mingi mõtte. Lisaks hoiab kirjanik üht krutskit varuks, nii et lõpp pani lehti tagasi keerama ja mõtlema, et peaks algusest uuesti lugema.

Aith, Eesti Raamat, raamatu eest!

"Raudne leek" pakkus peaaegu sama mõnusat meelelahutust kui eelmine osa. Olin kuulnud, et teos on tarbetult pikk, aga seda tunnet ei tekkinud kordagi. Kui hästi lühidalt kokku võtta, räägib kogu raamat sellest, kuidas peategelane Violet ühest surmasuust teise purjetab. Tegevus kulgeb pöörase tempoga. Igal lehel ilmub välja uusi hädaohte, uusi liitlasi või vaenlasi, uut maagiat, uusi saladusi, nii et pea hakkab selles virvarris ringi käima. Mõnus oleks olnud mõnel teemal pikemalt peatuda, näiteks REKil või uute tegelaste tundmaõppimisel. 

On pinget, nii seksuaalset kui ka hädaohtudest tulenevat. On teismelise lohe tujukust. On paar erootilist stseeni. On ärritust, et Violet ei saa kallimaga koos kuigi palju aega veeta. On veel rohkem ärritust, sest nad ei leia ühist keelt neil üürikestel viivudel, mida neile lubatakse. On kordusi, iseäranis Violeti mantrat, kuidas tal on vaja kõiki mehe saladusi teada, aga neiut kimbutab suutmatus lihtsaid küsimusi küsida. Minul on neid Yarrosele küll musttuhat tükki. Väga loodan, et ta suudab järgmiste raamatutega kõik nauditavalt kokku siduda ja vähemalt mõned süžeeaugud ära lappida.

Enamikku draamast ma nautisin, aga lugu ei vajanud tegelast, kelle ainuke iseloomujoon on armukadedus. Kas keegi oskab seletada, miks naine nii vihane oli? Kusjuures hiljem saab temast naljanumber, kui haiglaslik kadedus äkitselt kaob ja kogu karakter on kui ümber vahetatud. Selgusetuks jäi ka see, millal kogu semmimine üldse aset leidis. Hoopis mõnusam oli südamest kedagi vihata. Unustage Umbridge, uus õpilaste õudusunenägu number üks kannab nime Varrish. Romaani haripunkt on kahtlemata suur lahing. Müts maha Yarrose võitlusstseenide ees.

Oh ja mr X hakkas üht teatud Edwardit meenutama. Vabandus, ma ei saanud seda postitust ilma ühegi võrdluseta jätta.

Kahjuks raamatu lõpp ei šokeerinud kuidagi, sest ühel heal päeval otsustas Instagram mulle näidata videot, kus see väike detail oli esimeses sekundis. Ikkagi oleks tahtnud kohe järgmise osa krabada, aga ma olen tugev ja ootan tõlget. Oh, "Oonükstorm", tule juba kiiremini!

Aitäh, Helios, raamatu eest!

Rebecca Yarros "Neljas tiib" kõneleb loheratsanike sõjakoolist ja haprast neiust, kes kõige kiuste seal elus püsib. Juhhuu! Müstiliselt populaarne "Fourth Wing" ilmus eesti keeles ja sain viimaks selle laineid lööva hiti läbi lugeda. Kannatasin küll kõrvale jäämise tunde all, kuid kui kuulsin, et tõlge on töös, ootasin selle muidugi ära, sest pole midagi mõnusamat kui eestikeelne fantaasiakirjandus.

Basgiath sõjakool, Navarra. Violet vaevleb juba kergest puudutusest tulevate verevalumite, pidevalt nihestuvate liigeste ning murdumisaltite luude-kontide käes. Temasugustel ei tohiks elitaarsesse sõjakooli asja olla, kuid neiu direktrissist ema on otsustanud, et tütrest peab saama loheratsur mitte kirjutaja. Basgiath on ohtlik koht, kus laibaloend iga päev pikeneb, sealjuures esimesed kadetid leiavad õnnetu lõpu juba kitsukesel kivirinnatisel, mis moodustab silla kooli. Ülejäänud vääritud praagitakse välja järgmiste tuleproovide käigus või teevad neile lõpu peale kursusekaaslased, sest keegi ei taha endi keskele nõrgukesi. Neid, kes tahaks Violeti kõrvaldada, on jalaga segada, alates Xadeni-nimelisest mehemürakast, kel on neiu perekonnaga kana kitkuda. 

Tohutut menu saadab muidugi müriaad eelarvamusi, aga "Neljas tiib" üllatas positiivselt. Otse loomulikult jumaldasin lohesid, nende sünergiat ratsanikega ja vaimukat dialoogi. Mul ei oleks midagi selle vastu, et oma pead mõne teravmeelitsejaga jagada. :P Boonusena ei kujutatud majesteetlike olendeid metsikute koletistena, keda inimesed oma tahtele allutavad, vaid neil oli oma salapärane hierarhia ning seadused. Nautisin ka autsaiderist peategelasele kaasa elamist. Eriti meeldis mulle raamatu esimene pool, kus valitsesid halastamatu keskkond, kus kunagi ei tea, milline sõber või vaenlane järgmiseks hukkub, ning kasvav seksuaalne pinge.

Ilmselt kibeled küsima, kuidas eesti keeles lugeda oli. Lühidalt: Priima! Pikemalt: Olin kuulnud nurinat netis üleval oleva peatüki kohta ja alustasin lugemist veidi pelglikult. Hirm oli aga asjatu, sest lugu haaras endasse ja ette ei tulnud konarlikke lauseid, mis sellest välja oleks toonud. Mõni üksik sõna (jummelid) pani kulmu kergitama, aga kas meeldib või ei meeldi, on siinkohal puhtalt maitse asi. Harjumatud olid muidugi fantaasiaterminitele leitud vasted, näiteks lautimine või tunnisvõime, tekitades uudishimu, kuidas Tiina Randus nendeni jõudis. Õnneks oli mul võimalus Apollo ja Heliose korraldatud raamatusõprade õhtul otse temalt küsida. (!) See kirg, millega tõlkija pajatas, kuidas ta igale sõnale lähenes ja millist mõnu pakkus keelega mängimine, tekitas lausa tahtmise raamat uuesti otsast ette võtta. Muide, kõige keerukam olevat tegelaste mahlakas tänapäevane vandumine ja loo üldise sujuvuse hoidmine.

Julgen arvata, et inglise keeles lugedes ei oleks raamat mulle nii palju meeldinud. Emakeelde tõlgitud ulmekate lugemises kohe on midagi erilist, mis toob loo nii palju lähemale kui võõrkeel.

"Neljas tiib" kätkeb mõnes mõttes igati klassikalist jutustust - keegi, kes näib äbarik, osutub teistest osavamakski, osates puudused tugevustega tasa teha. Kangelannal Violetil jääb kehaliselt vajaka nii treeningust, tugevusest kui ka pikkusest, kuid tegu pole halli hiirekesega. Neiul jagub südikust ja teravat keelt ning tema ohtlikus keskkonnas laveerimisele oli maru mõnus pöialt hoida. Kummalisel kombel teises pooles tema puudustele enam nii palju tähelepanu ei pöörata, kuigi kahtlen, et tubli trenn vigastused ja valu minema pühib. Loodan, et see teema läheb ikka järgmises osas edasi, mitte tüdruk ei saa müstiliselt terveks.

Mu latt romantasy ehk romantika + fantaasia žanris oli üpris madal, mistõttu selle osas oli mul ka kõige rohkem eelarvamusi. Võib öelda, et kõrilõikajalik keskkond mõjus romantikale hästi? Violeti ümbritseb võime-iga-hetk-surra-nii-et-anname-aga-minna suhtumine, aga tema fookusesse mahub alul vaid eluspüsimine, nii et kui neidis ükskord ise pinge maandamiseni jõuab, lendab pea igal lehel sädemeid ja lööb välku.

Kirjelduste järgi on kool tulvil kompusid tegelasi, ent huviorbiidil tiirleb kaks silmarõõmu - klassikaline nunnu lapsepõlvesõber vs salapärane pahapoiss, kellest ei saa päris täpselt aru, kas ta tahab su nurga taha viia, et maha koksata või hoopis oimetuks suudelda. Olen tavaliselt täiega sõpradest armastajateks tiimis, aga selles raamatus tüütab ikka väga ära lõputu üritus peategelast vati sees hoida. Seega elagu vaenlasega semmimine! Tegelikult ei tekkinud õieti kordagi tunnet, et Xaden on paha, lihtsalt salapärane. Ja uhh, kuidas mulle ei meeldinud tema vaatest peatükid, mis selle illusiooni purustasid.

Näib, et igaühele meenutab "Neljas tiib" mõnd varem loetud fantaasialugu. Võib-olla on siia edu kont maetud või vähemalt osa sellest? Mul tekkis enim paralleele "Lahkulööja" sarjaga tänu väetina näivale peategelasele ning silmarõõmust instruktorile. Teiseks kerkis esile "From Blood and Ashes", sest erutav vägivald, lendavad pistodad ja reetmine. Sõjakool meenutas hoopiski "Skandari" sarja, kus samuti nõrgemaid ratsanikke aasta jooksul erinevate testidega välja praagitakse, aga lasteraamatule omaselt laibaloend puudub. Üks või teine detail tuli veel kuskilt tuttav ette.

"Neljas tiib" haarab kärmelt kaasa ning selle küüsist välja pääseda pole sugugi lihtne. Varu kindlasti aega, kui raamatu kallale asud! Igal lehel toimub midagi, lugu võtab järjest šokeerivaid pöördeid ja panused aina kerkivad. Paljutõotav algus uuele sarjale on igatahes tehtud. Olen nüüd tiba mures, kas kirjanik suudab taset hoida, kuna teine raamat järgnes esimesele vaid 7 kuuga, kusjuures täna tuli juba uudis, et kolmanda mustand on ka valmis. Jään igatahes järgmist tõlget ootama ja loen ehk soojenduseks "Neljanda tiiva" ka originaalis ära.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!