1939-1959, New York, Pariis, Lublin, Ravensbrück. Caroline Ferriday on jõukas ameeriklanna, kes on pühendunud vabatahtlikule tööle New Yorgi Prantsuse konsulaadis. Naine on teinud oma südameasjaks prantsuse orbude aitamise ning on valmis mängu panema kõik, ka perekonna hõbenõud. Teda ei kalluta kõrvale ka kuum Paul Rodierre. Samal ajal arreteeritakse Poolas Kasia, 18-aastane tütarlaps, kes riskis, liitudes põrandaaluse liikumisega, ning saadetakse koos ema ja õega naistele mõeldud Ravensbrücki koonduslaagrisse. Kunagi õena töötanud ema lahutatakse peagi teistest ning viiakse üle esimesse barakki, et ta saaks töötada meditsiiniblokis. Ka tüdrukud tutvuvad selle blokiga, kui nad valitakse katsejänesteks sulfa-ravimite töötamise testimisel. Üks arst, kes seda eksperimenti juhtis, oli Herta Oberhauser. Noor sakslanna ihkas saada kirurgiks, kuid Hitleri-aegsel Saksamaal ei soositud naissoost arste. Töökuulutus tõi naise Ravensbrücki, kus lisaks ravimisele sai Herta võimaluse läbi viia eksperimente vangidega.

II maailmasõjast on lõputult lugusid ning minu arvates on sellest perioodist põnev lugeda, kuigi see kubiseb ka sõjakoledustest. Eriti meeldivad mulle raamatud, mis pakuvad uusi teadmisi ning juhivad tähelepanu tundmatutele teemadele. "Sirelitüdrukud" räägib ühe sellise loo, mis oleks võinud vajuda unustusehõlma, kuid väärib kindlasti mäletamist. Hämmastav, milliseid jubedusi inimesed teiste inimeste piinamiseks välja suutsid mõelda ning suutsid läbi viia. Raamatus kirjeldatud natsikuritegudest polnud ma varem kuulnud. 

Romaani oluliseks teemaks on jänesed - enamikus poolataridest vangid, kellega Ravensbrückis erinevaid meditsiinilisi katseid tehti. Näiteks tehti naiste jalgadesse sisselõikeid, mis pidid imiteerima lahingutes saadud vigastusi. Selleks määriti haavu ka klaasikildude ja igasuguste muude jubedustega. Nime "jänesed" said nad seetõttu, et olid sunnitud laagris ringi hüppama. Sulfoonamiidid, millega laagris katseid tehti, olid esimesed antibakteriaalse ravimid, mis süsteemselt kasutusele võeti. Seda oli väga raske ja võigas ette kujutada, kuidas need naised end tundsid. 

Mulle meeldis väga, et lugu jutustati läbi kolme vaatepunkti, mis olid kõik väga erinevad. New Yorgi sündmuste liin pakkus kontrasti koonduslaagrile. Ma ei olnud endale varem teadvustanud teisel mandril toimuva sõja mõju suurlinnale. Samas suunas läheb ka mu ainuke kriitikanool. Nimelt muutusid loo arenedes Caroline'i peatükid veidi tüütuks, sest ta ei viibinud sündmuste keskel. Herta ja Kasia olid mõlemad Ravensbrückis, kus toimuv loo pinget hoidis. Mind ei huvitanud, kuidas daam hõbedast austrikahvleid müüs, kui samal ajal vaene poolatar elu eest heitles. Lõpu poole muutus muidugi Caroline sümpaatsemaks, sest ta on ääretult inspireeriv ja hea hing.

Mulle meeldis väga autori lõppsõna, kus ta kirjeldab oma põhjalikku uurimistööd. Martha Hall Kelly on pärit Massachusettsist ning "Sirelitüdrukud" on naise esimene romaan. Ta kuulis Ravensbrücki jänestest esimest korda, kui külastas Bellamy Ferriday maja. Soov seda kohta külastada tulenes ajakirjaartiklist, mis rääkis maja aiast. Naine oli ainuke inimene, kes sel päeval majas ekskursioonil oli ning sai küsida kõige kohta, mis teda huvitas. Caroline hakkas kirjanikule väga meeldima. Tuuri lõpus  keskealistest naistest foto. Kelly uuris, kes on pildil ning saigi teada jänestest.  Ta ei saanud seda lugu oma peast välja ning uuris 10 aastat selle teema kohta lisa. Ta käis arhiivides nii Ameerika Ühendriikides kui ka Pariisis. Kelly külastas ka Ravensbrücki ja Lublinit, Poola linna, kust põrandaaluse liikumise naisi arreteeriti. Lisaks tegi ta läbi sama rongisõidu, kui koonduslaagrisse viidud naised. Autori koduleht pakub huvitavat infot tema uurimistöö kohta, samuti meeldis mulle see video, kus võib näha Ferriday suvekodu.

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!